Vahepeal on toimunud väga tormilisi, drastilisi ja dramaatilisi sündmusi. Nimelt suri ära üks mu endisi reisikaaslasi ja väga keerukate süsteemide tulemusena, mida ma siin lahkama ei hakka, läks nii, et minu Bukaresti sõit sattus äkitsi suure kahtluse alla. Ja nii siis ongi kamm käinud mitu päeva... ja lõpuks tänaseks pärastlõunaks selgus, et minu aastavahetusplaanid peavad muutuma. Aastavahetus tuleb hoopis Tais koos emmega. Peenike värk, ma ütlen. Ja justkui nimme pole mulle veel Bukaresti piletite eest arvet saadetud, nii et meelemuutusest midagi ei juhtugi... Hoopis kalaniidid ja transvestiidid, hoidke alt...
Vahepeal hakkas mulle ka seakas külge, muide. Või vähemalt ma eeldan, et oli seakas - muid haigusi meil ju Eestis enam ei tunnistata. Ja ilmselt tuli see nädalavahetuse jõulukontserdist, sest peale seda jäi kohe pool koori korraga kotile, esmaspäevases proovis olla olnud pea-kahekümnese seltskonna asemel 7 inimest :-D. Aga see seakas kestis vähemalt minu puhul reaalselt ainult umbes poolteist päeva... Ma olin juba valmistunud täna igaks juhuks arsti juurde minema, et malaariat välistada, aga tänaseks hommikuks palavikust enam jälge polnudki - aint köha on ja tundub, et nohupotentsiaal hakkab ka tekkima. Aga üldiselt - on see seakas, mis ta on, minu meelest on tegu väga sümpaatse haigusega - väikese palavikuga on küll suht ebameeldiv olla, aga kõige hullema enesetunde tekitab alati nohu, millest ma siiani pääsenud olen :-P.
Ja muud huvitavat nii palju, et esmaspäeval veetsin terve tunnikese pangas ja migratsiooniametis - ametnikud suudavad kõik ikka nii aeganõudvaks ja keeruliseks teha. Ja tasuliseks. Aga mis teha - nüüd on mul ka lõpuks pin kalkulaator. Ja ID-kaardi koodid, mille olemasolust ma nüüd actually teadlik olen. Ja üks artikkel, mille ma kolm kuud tagasi ära saatsin, võeti eile lõpuks vastu ja läheb järgmisel nädalal trükki... Ägedalt aeganõudev värk, ah? Aga loomulikult parem hilja kui mitte kunagi. Kuna ma ammu selles suhtes igasuguse lootuse kaotanud olin, on see nüüd jõuluajal nagu maast leitud raha :-D. Taevale tänu, et ma polnud siiani viitsinud seda mõnele muule väljaandele sobivaks kohandada.
Ma küll ise pole seagrippi külge saanud (ehk jõuluks koju tulles :P) aga sinu jutu järgi oli sul küll midagi kergemat. Nii palju, kui ma oma arstist tädilt kuulnud olen, on selle haiguse puhul hull köha ja KÕRGE palavik, ikka 38+ kraadi. Ja pidi ikka korralikult nädalaks täitsa jalust maha võtma. Lisaks on ülimalt nakkav, seega peaks eelduste kohaselt ikka kogu koor maas olema ja mitte pool või kolmveerand.
VastaKustutaLihtsalt mõtlesin, et jagaks infot :)
Nojah, praeguseks on tõestatud, et pooleteise päevaga asi siiski ei piirdunud - mul ongi reaalselt hommikuti palavikuvaba aeg, õhtuks tõuseb palavik rohtudega või rohtudeta ikka jälle nii 37,4 peale ja köha on tegelt endiselt suhteliselt kõva. Miks mina arvasin, et see on seakas, on see, et mul on ALATI nohu - isegi suvel võin ma vabalt nädalaid nohutada, aga nüüd mul seda pole - järeldus: külmetus see pole, pigem mingi viirushaigus. Aantud hetkeks on asjad kestnud 5 päeva... hmm...
VastaKustutaA ma üldse ei vaidle, kui pole seakas, siis pole. Lõppude-lõpuks on minu meelest nii, et iga talv üks kord haige olla on Eesti tingimustes suht normaalne, nii et seni, kuni see pole midagi raskemat, on mul suhteliselt poogen, misasi mul parajasti seda köha tekitab :D.