Eile oli emme sünnipäev ja kontoris jõulupidu. Ülimegaäge oli - kõhutantsustaari, kuuekümnendate kostüümide ja muu säärasega. Ühel hetkel ma võtan kätte ja sordin pildid ka ära, et saaks mõned meenutused üles panna. Hästi vahva oli... Ja tagasi tulles panime keset ööd kodus kuuse püsti ja ehtisime ära. Ilus suur ja kahar kuusk on meil nüüd...
Täna kimasin aga juba Tallinnasse tagasi, Nigulistes tegime proovi päris pikalt ja nautisime dirigendi juures itaaliapärast kõhutäit. Äge oli. Ei jõua esmaspäevast kontserti ära oodata.
Pärnust sain oma kasuka, mütsi ja salli kätte... Ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore oli, äkitselt ei tähendanud väljas mürtsuv pakane enam midagi. Armastan säärast ilma! Annaks taevas seda kauemaks, ei taha jõululaupäevaks sula ja libedat.
Mina hästi ei mõista inimesi, kes suudavad terve tee Pärnust Tallinnasse (või vastupidi) telefoniga lobiseda. Mõni räägib sama inimesega kõik selle aja, teine helistab järjest kõik tuttavad läbi, räägib kõikidega kümme minutit, aga täpselt sama juttu... Hirmus-hirmus. Täna istus kohe minu selja taga teise kategooriasse kuuluv vanem naisterahvas, tänu kellele kuulsin ma umbes 13 korda, kuidas Pärnus oli hommikul -28 kraadi, kuidas mingi Taneli auto ei läinud külma tõttu käima, kuidas kellelgi sapp öö otsa valu tegi ja kuidas kõneleja ise homme terve päev otsa sülti teeb ning 25. detsembri hommikul Kaarli kirikusse küünlaid põletama läheb.
Aga ma nüüd asun filmi vaatama. "Slumdog millionaire" ootab juba pikalt oma järge... Kruusi jagu hõõgveini on ka veel järgi, nii et filmiõhtu alaku... Ja homme ootab ees järjekordne jõulupidu :-D.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar