Niisiis, nüüd ma olen juba poolteist päeva ja veel ühe õhtu kodus olnud, rahus Emilia tehtud pilte vaadanud ja järele mõelnud ja siis mulle tulid meelde mõned asjad, millest mul enne polnud aega kirjutada, aga mis jäid meelde...
Näiteks pooltund, mil ma Amsterdami lennujaamas vahtisin ühte itaalia perekonda, kus oli kaks last. Vanem poiss oli nooremast umbes kolm-neli aastat vanem ja suurem ja pikem, tema ulatus asju vaatama ja tegema ja kõik oli hästi. Aga pisem oli nii pisike, et tema mitte midagi ei näinud ja kuskile ei ulatunud jne. Ja suurest igavusest hakkasid need põnnid mängima aparaatidega, kus inimesed saavad end jätkulennule registreerida. Seal oli puutetundlik ekraan ja ekraanil oli puutetundlik klaviatuur, mille abil sai oma nime tippida ja lennunumbreid ja sihtkohti trükkida... Ja siis vanem poiss trükkis sinna igasuguseid lollusi, aga pisikene ulatus ainult nii kõrgele, et sai kõige alumise kõige parempoolse nupu näpuga ära puudutatud ja see oli juhtumisi mingi punkt või koma või midagi sinnakanti... Ja ohsinaissand, küll ta oli õnnetu. Pool tundi hüppas seal masina ees, et ehk saab hüpateski mõnele tähele pihta, siis vaatas venda kõrvalaparaadi juures, kes vabalt sinna igasuguseid tähti sisse toksis... Ja lõpuks hakkas ta südantlõhestavalt nutma, jooksis emme-issi juurde ja kutsus neid viimses hädas endale appi, sest ta ei ulatunud...
Montmartre tekitas seekord väga vastakaid tundeid minus. Esimene õhtu oli väga tore, ma olin meeldivalt üllatunud, et seal oli palju rahvast ja muusikud mängisid õhtuni välja, mis siis, et alles päris kevade algus on. Aga mingi hilisem kord, kui me seal ainult koos Emiliaga kahekesti käisime, siis ujusid välja kõik need tavalised Montmartre'i tüübid, kes meile juba eelmine aasta pinda käisid ja kes meid loomulikult ära tundsid ja kõik ükshaaval jälle külge lööma tulid. Täiesti nõme, lõpuks tuli neile otsesõnu öelda, et te käite meile närvidele, jätke meid rahule - siis lasid jalga. Selleks korraks. Aga samas - järgmine kord oli meil kaasas endal üks meesterahvas (Marie petit ami) ja siis ei trüginud keegi ligi. Juhhuu. Aga kuidagi... veider... oli seal Montmartre'il ikkagi... kõik suitsetasid seal nüüd nagu korstnad, pudeleid veeres alatasa trepist alla kildudeks (mis on pisut ohtlik värk), igast solki ja laga oli treppide peal ja sihukene... palju nõmedam kui vanasti. Või olen ma lihtsalt suuremaks kasvanud jälle ja mugavamaks muutunud?
Aga siis veel - Pariis lõhnab. Absoluutselt. Tänavate ääres niriseva vee lõhn ja peente daamide parfüümipilved on domineerivad (tõesõna, Eestis ei kõnni tänaval küll keegi nii lõhnastatult ringi, aga seal on ikka hulgim igasuguseid parfüümipahvakaid), siis iga natukese aja takka lööb üle pea pirukapoodidest tulev ahvatlev magus aroom, hiinakatest leviv ingveri ja soja lõhn, õitsvate jasmiinide ja sirelite aroom ja siis veel on terves Pariisis mingisugune sõnulseletamatu suurlinna-päikese-tolmu-autogaasi-kevade-paljude inimeste-hommiku lõhn, mis seondub lisaks Pariisile mul ka praktiliselt alati Kairoga, aga mitte ühegi teise kohaga. Ma ei tea miks, aga hommikuti on see lõhn eriti tugev ja kuna ma hommikuti vara tõusen praktiliselt ainult reisi peal ja kuna ma kõige sagedamini käingi nendes kahes kohas, siis võib-olla seondub see just sellepärast nende kahe linnaga. Ei oska öelda ka täpselt, aga see on nii isepärane ja nii hea, et ohhoo kohe. Alati tulevad mingid konkreetsed kohad ja hommikud ka sellega seoses meelde - päikesepaisteline hommik Egiptuse muuseumi ees puude vilus või särav jalutuskäik espressoga IFU poole...
Pariisi kutsadest niipalju, et ma olin ammu täheldanud, et sealsed koerad on kõik jube asjalikud - kõnnivad rihmast lahti peremehe ees või taga, nuusivad ja ajavad kõik rahumeeli oma asju, aga peavad jube hoolikalt peremeest silmas ja jälgivad ise, kuidas saavad ja mis neist saab. Seekord mõtlesime me Marie'ga välja, et asi on ilmselt selles, et Pariisis ei nunnuta keegi koeri nii nagu meil - neil on koerad pigem aksessuaarid, need on kõik ilusad ja pügatud ja riietatud ja puha, aga nad ei ole sihuksed mänguasjakesed-nukukesed ja ärahellitatud armsakesed nagu meil. Ja kuna keegi seal koertest selles mõttes nii väga välja ei tee, siis nad ongi aru saanud, et kui nad ise peremeest silmas ei pea, siis see nende järgi ka ei vaata ja siis nad jäävad kuskile tänavanurgale maha laokile ja kaovad ära... ja vot nõnda nad ongi kasvanud sellisteks iseseisvateks, kes muudkui lippavad ja ajavad omi asju, aga kes teavad, et nad peavad ise ka sellepärast muretsema, et nad peremehega koju tagasi ka jõuaks. Sihukene filosoofiline tähelepanek siis koerte seisukohast. Ma olen põhimõtteliselt näinud seal ainult täpselt ühte koera, kes istus peremeestel kohvikus süles või oli siis natukene aega maas, aga ilmtingimata rihma otsas - ja tema peremehed olid Sakslased. Pariislaste koerad jalutavad kõik ilma rihmata, aga ma pole veel näinud koeri, kes nii peremehe poolt jälgimata ise kogu aeg jube asjalikult toimetaksid ja peremehe kannul püsiksid...
Siis on Pariisis hästi tore see, et seal on palju aega lugeda. Tõepoolest, seal on raamatuta kotis täiesti võimatu ringi käia. Küll tuleb ette metrooga sõitmist ja metroo ootamist, küll kuskil tänava ääres pingikesel jala puhkamist, küll mingis järjekorras passimist või kohvikus klaasikese veini trimpamist - ja kõige selle juures on nii loomulik (ja suisa hädavajalik), et raamatukene kotis on. Ning tõesti peab ütlema, et raamatukene, sest nendel on ülimoes taskumõõdus sihuksed pisikesed raamatud - nad trükivad loomulikult suuri kõvakaanelisi raamatuid ka, nagu meil moes on, aga üldjoontes on neil üüratud kollektsioonid pisikesi kergeid pehmekaanelisi raamatuid, mis maksavad vahemikus 1-10 eurot ja on seega kõigile kättesaadavad ja kaasaskantavad (ja mõned raamatupoedki on neil spetsialiseerunud just poche'idele). Ja see on nii positiivne. Ainuüksi selle pooleteise nädalaga lugesin ma läbi pea kaks raamatut, pluss veel ühe eestikeelse, mille ma kodust kaasa võtsin ja lennujaamas passides alla neelasin. Eestis... Eestis käin ma esiteks igale poole kogu aeg jala, Pärnust Tallinnasse sõites teen alati arvutiga tööd, kodus loen õhtuti küll alati, aga põhimõtteliselt ikkagi mitte nii palju... või noh, ma ei tea, aga igatahes raamatud edenevad palju aeglasemalt :D Veider... Ja enne Pariisi minekut ei saanud ma paari nädala jooksul kodus näiteks mitte ühtegi trükist läbi loetud... Kui ebaminulik!
Sedakorda oli Pariisis kole palju neid, kes mind kohalikuks pidasid. Ainuüksi tunni aja jooksul, mis ma viimasel hommikul Champs-Élysées' ääres pingil istusin ja rahvast vaaasin, tulid kõigepealt mingid prantsuse tšiki mu käest sigaretti küsima, mingi Itaalia paarikene tahtis teada, mis park mu selja taga on, keski tädi uuris, kas minu vastas on ikka Grand Palais, mingi vormis tütarlaps tahtis minult annetust Piirideta Arstidele ja keski noormees tahtis teada, et kas ma tean, millise metrooliiniga ta Jussieu ülikooli juurde saaks ja kas see metrooliin ka sellel streigipäeval funktsioneerib. Ja üleüldse, eriti jään ma silma igasugustele, kes tänaval püüavad katsejäneseid mingitele uutele toodetele, igasuguste rahvusvaheliste abiorganisatsioonide toetuseks annetusi paluvad jne jne jne. Kahtlustatavasti on asi selles, et mul on nii tõtakas ja sihikindel samm, et sellejärgi võiks nagu arvata, et ma kohalik olen, kes kuskile kiirustab. Ja isegi siis, kui neile selgub, et ma välismaalane olen, ei päästa mind konksu otsast muu, kui kiire kuulutus, et mul pole prantsuse pangakontot.
Pangakontost rääkides - tegelikult sedakorda pidas see tavaline "hädavale" isegi paika. Ma tahtsin nimelt ühel hetkel oma aruga ainult teada saada, kui palju mul Paribas' kontole raha jäi (arvata on, et kuskil 15-20 euro ringis). Toppisin kaardi automaati, toksisin õige koodi sisse ja tahtsin konto jääki näha, aga võta näpust - konto jäägi asemel sõi pangaautomaat surina (või kõhukorina?) saatel mu kaardi ära ja soovitas lahkelt järgmisel päeval sellele panka järele minna. Aga loomulikult juhtus see nii viimasel minutil, et panka ma ei jõudnudki... Huvitav-huvitav, kas asi on selles, et ma polnud seda pool aastat kasutanud või mis? Muud eriti ei kujuta ette, sest kuutasu mu arvel ei olnud ja kuutasude kuhjumisest miinusesseläinud arves ei saanud küsimust olla... Nojah siis. Ega's midagi.
Esimest korda sõin ma seekord soolast crèpe'i ka. Tavaliselt eelistan ma neid vahtrasiirupiga või millegi säherdusega, aga sedakorda olime me ühelt teatrietenduselt tulles nii näljased, et haarasime kõhu rahustamiseks täidetud pannkoogid - ja heldus küll, seal oli muna ja juustu, hakkliha, tomatit, sibulat ja mida kõike veel - pannkoogi asemel oleks keegi nagu paksu plaadipiruka kätte andnud. Ja kusjuures uskumatult hea oli. Noh, Eestis ma loomulikult olen söönud hakklihaga pannkooki, aga see on ikkagi pisut teine tera eks. Nämm-nämm. Eks ma siis teinekord tea, et sandwiche'ile ja kebabile ja hiinakale on veel üks odav soolase suupiste alternatiiv olemas.
