Kaalukad mälestused

Sa pühade püss. Ma käisin täna siis fotopoest neid pilte ära toomas, mis ma sinna ilmutada viisin. Need esimesed 758 fotot Indiast, Mongooliast ja safarilt. Hehee, see onu ei leidnud neid seal poes kuidagi üles, ma siis mõtlesin teda aidata ja ütlesin, et neid on palju. Tal lõi kohe nägu särama ja ta röögatas hästi võidukalt: "Ahhaa, siis ma tean küll, kus need on!" Ta kadus korraks minema ja tuli tagasi terve kastitäie piltidega. Jajah, teate te ikka, kui suurt kuhilat kujutab endast 758 fotot? Niisiis, sain terve kastitäie pilte, ostsin veel kaks fotoalbumit ka - maksin selle kõige eest pisut rohkem, kui see ilus uus punane jalgratas maksis (!)... Ja marssisin koju. See teekond veenis mind aga lõplikult selles, et mu mälestused-memuaarid on sõna otseses mõttes täiesti arvestatavad ja kaalukad - ehk siis puhtfüüsiliselt rasked. Kilekoti sangadki nõtkusid ja tahtsid vägisi rebeneda. Ja see kast, millega ma pildid koju tõin - noh, praegu magab seal sees mu kass Sass. Nii et tegu oli ikka korraliku kasti, mitte karbikesega :D

Minu ülejäänud päev möödus nõnda, et ma käisin rattaga sutsti ARKis oma uutel lubadel järel (jee, nüüd ma võin jälle nelja ratta rooli ka istuda) ja siis mööda Jaansoni rada tervisesõitu tegemas; kella poole viiest praeguseni (kell on 22.57) olen ma aga neid loendamatuid fotosid sorteerinud ja albumitesse ladunud. Peaaegu sain ühele poole ka, ainult et memolipikute kirjutamisega ei suuda ma küll vist täna mitte mingi nipiga lõpetada... Need sain valmis ainult ühele albumile (India omale), ent teine album on ju teiste reisidega veel... Aga kuna ma juba homme Tallinnasse ja sealt edasi Kreekasse pean siirduma, kahtlustan ma, et võiksin tänase hilisõhtu siiski pigem pakkimisele pühendada. Ega mul muidugi selleks nädalakeseks palju asju pole vaja ja seega ei tohiks see just hirmus palju aega võtta, aga mul tuleb ju teha see raske valik, millised riided ma kaasa võtan :D Vot see on juba keerulisem :D

Aga pildid on ägedad :P

Jalgrattast rääkides

See jabur mõte, millest ma umbes nädal aega tagasi patrasin, sai teoks :D Ilus punane ratas nimelt... ja korv on ka olemas :P Vinge. Ma jõuan sellega veel paar tiiru sõitagi, enne kui reisile minek jälle käes :D

Mingid jobud lapsed panid Haapsalus vesipiibu plahvatama. No kust selliseid taignad küll tulevad? Vesipiip on spetsiaalse tubaka suitsetamiseks, mitte sellel ebasobivate asjade põletamiseks. Täiesti solkimine. Grr, aga sellegipoolest ajas see mulle tõelise piibuisu peale. Jaanipäevast saadik pole ju popsutanud ja jaanipäev oli ju teab millal... Noh, Pariisis ehk jääb aega. Ehk. Mine tea, sellised plaanid alati luhtuvad ju.

Issake, X-Filesist on järjekordne täispikk film tehtud! Vau! Tahan näha :P Kunagi olin ma ikka ilge fänn... Huvitav, kuidas see praegu uuesti üle vaadatuna tunduks? Üsna igav, ma kahtlustan.

Hakkasin muuseas Pariisis tehtud pilte sorteerima. Ilge jebla ikka. Muudkui valisin ja valisin, lõpuks sain ikka ainult 20% failikaustadest läbi vaadatud. Ja hull nostalgia tuli jälle peale loomulikult. Nominaarueisaa, kuidas aeg nii kiiresti läheb.

Ja veel tegin midagi täna. Ma ainult ei mäleta, mida... Kogu päeva olin omast arust jõle tegus, aga nüüd ei tule mitte midagi meelde. Hmm. Vanaks hakkan vist jääma :D Nojah, ega's midagi. Seda tahtsingi öelda.

POSTSCRIPTUM: ma lihtsalt ei suuda, need tolvanid panid vesipiipu lõhkeainega põlema :D Heheh, nagu Suvehommik ütles: ime, et nad seda mürsuga süüdata ei proovinud. Hmm, aga täna öösel nägin ma unes, kuidas mind mõrtsukad taga ajasid... või ajasin mina mõrtsukaid taga, ega ma enam nii selgelt ei mäleta. Aga hull aktsioon oli öö läbi :D

Heldus küll

Ma hakkasin usinaks. Mul on nimelt pooleteise aasta jagu pilte ära ilmutamata ja ma hakkasin neid täna lõpuks sorteerima, et mis ma neist lõpuks paberile panen ja mis mitte. Täiesti õudne, ma jõudsin ühele poole vaid kolme reisiga - kõige ägedamatega küll, aga ainult KOLMEGA (India, kõrbesafari ja eelmine Baikal-Mongoolia-Peking). See tähendab, et igasugused kahe suve jooksul tehtud Euroopa tripid on veel läbi vaatamata, rääkimata sellest, et ma aasta aega Pariisis elasin ja seal meeletult pilte tegin, eks... Aga ainuüksi nende kolme reisi peale, mis ma täna ilmutusse viisin, tahtsin ma paberile panna 738 fotot (umbes veerand neil reisidel kokku tehtud piltidest :D). Ma olen üsna kindel, et mul terendab silme ees pankrot, AAAAAGA ma lohutan end sellega, et need kolm reisi olid ka kõige fotoderohkemad, sest kõigil kolmel tuuril oli mul kaasas uus digiaparaat, millega ma siis vahetpidamatult klõpsisin. Ja väga ilusaid ja värvilisi pilte tuli - need lihtsalt on nii kirevad maad, et fotod jäävad kohutavalt rõõmsad, värvikad ja säravad. Lisaks olid need maad minu jaoks kõik enam-vähem uudsed, mis tähendas, et kõike tuli ju pildistada. Euroopa maades ma vaevu enam teen pilti ja kui üldse, siis seltskonna pärast, mitte niisama... Loomulikult seal, kus ma olen käinud ainult paar korda, seal on rohkem jäädvustamist. Aga kõikidele vabandustele vaatamata on neid PALJU! Aga ma tahaks need juba kätte saada küll ja neid albumisse sättida :D.

Ja oma lõputööd alustasin ka eile. Oi, ma olen rahul. Vaim on peal, nii mõnus oli kirjutada, leheküljed kohe iseenesest täitusid. 75 lk veel :D

Aga kuna ma avastasin muuhulgas veel õudusega, et ma olen täiesti paksuks läinud, siis ma lähen nüüd hoopis jooksma.

PS: kas keegi tahaks minuga aastavahetuseks Mehhikosse tulla? :D:P:D

Vaarikad

Ma ei taha enam terve aasta mitte ühtegi vaarikat näha. Urr. Viimased nädalavahetused on kõik nende korjamise tähe all kulgenud ja kui mu vanaema juba midagi aeda istutab, siis teeb ta seda kohe nii südamest, et seda on põldude viisi. Ma mäletan siiani, kuidas ma lapsepõlves pidevalt kolme maasikapõlluga tegemist tegin. Ja siis oli tal veel 60 mustsõstrapõõsast ja teine sama palju punaseid sõstraid. Nüüd on õnneks asjalood palju paremad, põõsastel on oma iga, eks, õunte ja ploomide vastu pole mul üldse mitte midagi (nendega on palju vähem jändamist), maasikaid on ka üsna paras jupikene järgi (aga lapsena sai mul neist lihtsalt ka nii siiber, et siiamaani ei tekita maasikad minus mitte mingisuguseid rõõmsaid emotsioone - ma ei tuleks kunagi vabatahtlikult selle peale, et neid kuskilt hankida, et maasikamoosi või -kompotti süüa vms. Ma söön neid ainult siis, kui keegi need ära korjab ja kausiga mulle ette paneb ning nõuab, et ma sööksin. Ema ikka aeg-ajalt teeb seda :D), herneid armastan ma väga, tomatid-kurgid on ka minu poolest seal aias täiesti OK, ent nüüd on mul pinnuks silmas tema terve põllutäis vaarikaid. Põhitegevuseks ongi suvisel ajal kujunenud vaarikate korjamine ja neid inimestele pähe määrimine. Oeh. Suviti reisil käimisel on ka omad plussid :D Tegelikult sellest johtuvalt ei tohiks ma isegi viriseda, sest viimased 6-7 aastat olengi ma iga suvi jaanipäevast septembri alguseni ju niikuinii kodust ära olnud ja seega marjakorjamisest pääsenud, AGA... täna tunnen ma end küll siiski nagu ise üks paras vaarikas.

Aga ma tunnistan, et see variant on ikka palju parem, kui et mul üldse ei oleks vanaema, kes elab kuskil maal ja kõike ise kasvatab ja et ma peaksin maasikaid-vaarikaid-õunu-herneid-kartuleid poest ostma. Lihtsalt, on ju vaja viriseda ka siis, kui kõik hästi on, teate isegi... :D Ja lõppeks, õnneks on vaarikad nii ehk naa selleks aastaks lõppemas, mulle näib, et edasised korjamised on juba sellised viimaste paslikute marjade otsimise moodi korjamised, mitte tundidepikkused vaarikakorjamistalgud nagu seni.

Hakka või uskuma...

...et päevaennustused mõnikord isegi õigust räägivad :D:D:D:D:D

Lihtsalt üks fantastiliselt tore päev oli täna. Ma sain tuttavaks Vassilissa ja Elukaga; sain endale järgmiseks nädalaks Tallinnasse öömaja; sain teada ühest lõplikust välismaalt Eestisse tagasikolimisotsusest; sain kaks ääretult positiivset rõõmustavat meili ja lõppude lõpuks veel ühe äääääärmiselt toreda ja oodatud telefonikõne kah veel :P No ja kogu see supp kokku muutis tänase päeva päris ideaalilähedaseks kohe :P

:D

Oli üks neljapäev

Selline hästi tegus teine. Palju asju sai ära tehtud, aga fotojäädvustusi on mul ainult õhtust... Ja kuna kell on palju ja uni on, siis jutu saate juurde ehk hoopis mõnel teisel päeval.

Selle puu otsast tahaks vägisi Šiškini kolme karu otsida :P

See polnud meie auto, me lihtsalt leidsime selle kraavist:

Järjekordne unetushoog

Täiesti traagiline. Kell on kolm. Magama läksin ma pisut enne ühte. Aga täiesti minu kiuste rallitavad mõtted mu aju hallolluse kurvilistel radadel ringi ja uni kohe kuidagi ei tule. Oma süü võib olla selles, et ma täna hommikul tervelt poole üheteistkümneni magasin. Aga noh, oma viga, eks ma siis nüüd mõtlen ja mõtlen ja mõtlen...

...ja olen muuseas praeguseks hetkeks sellega juba enda peaaegu lolliksmõtlemise piirile jõudnud. See on uskumatu, mis ma kõik omaette juba ära arutanud olen, aga kuskile ikka ei jõua :D Mitte millegagi kohe. Sest ma veel muudan meelt ka kogu aeg kõige suhtes. Kui tüütu, ma ajan ennastki närvi :D

Ei, aga mu tänaöise mõttelõnga algus oli üsna loogiliselt inspireeritud tänastest sündmustest ja täna (õigupoolest küll siis eile) kohatud inimestest ning ma alustasin seega oma mõttetööd kell üks sodiaagimärkide ja nimede vastavusest konkreetsete isikute iseloomudega, jõudsin veerand kaheks segadusseajavate mõteteni omaenda võimalikest tulevikuväljavaadetest ja -plaanidest, sealt kaarega kella veerand kolmeks selleni, et kõik on suhteliselt pointless nii ehk naa, mistõttu ma oma mõtted käegakatsutavamasse tulevikku tagasi tirisin ja kena kolmveerand tundi oma magistritöö teemat nuputasin. Võimalik, et ma tulin seejuures isegi millegi kasutuskõlblikuga lagedale. Eks ma homme vaatan päevase pilguga uuesti üle, kas need ideekillud ka kuskile kõlbavad. Sellest olen ma nimelt ammu aru saanud, et öised mõtted erinevad päevastest kardinaalselt ja öösel või hilja õhtul tehtud otsused, mõtted, telefonikõned ja kõik muu säärane on tegelikult suuremalt jaolt asjade ülemõtlemise tulemusel vildakaks mõtlemine ja tihtipeale palju keerulisemaks tegemine. Kasulikke ja tõepoolest häid ideid tuleb öösiti märksa harvem. Või ehk on neid siiski võrdselt, aga ma lihtsalt ei mäleta neist enamikku enam hommikuks??? Ah, ükskõik, igatahes, fakt on see, et päeval tuleb asjad veel kord üle mõelda, aga kui ma poleks üles tõusnud ja neid nupukesi kirja pannud, ei oleks ma neist homme enam mitte midagi mäletanud.

Ühesõnaga, kell kolm tõdesin ma, et igasugune lootus magama jääda on kadunud, kobisin läpakaga pimeda elutoa pehmele nurgadiivanile konutama, sõin murelikult ära paar šokolaadi, panin virtuaalsele paberile kirja viis-kuus võimalikku versiooni oma magistritöö pealkirjast, täheldasin kell veerand neli jahmatusega, et MSN-is pole mitte ühtegi hingelist (isegi need paar patust, kes tavaliselt 24h sisselogitud on, ent kes samas ka 24h "away" on, on kuskile kadunud) ja... ja nüüd ma ei tea endiselt mitte midagi :D Ei tea, kas järgmisel katsel uni lõpuks tuleb või mitte. Ega seda, mis nime ma oma lõputööle panen. Ega seda, kes või mis või kus või millal minust saab. Ega seda, missuguse nimega inimesed mulle kõige rohkem meeldivad. Ega seda, kas sellel sissekandel siin üldse mingisugust mõtet või loogilist ideelõnga on.

Ühesõnaga, ma leiutasin just praegu nelja miljondat korda sellesama vana Sokratese marki jalgratta, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea.

PS ja NB: kõige selle kirjapanemisega on aeg jõudnud selleni, et kellad näitavad üksmeelselt ja halastamatult 3.30.

Jabur mõte

Kui ma hiljuti ARKi jalutasin, tuli mul jabur mõte - Pärnusse peaks jalgratta soetama. Sellega saaks kõige optimaalsemalt ringi liikuda - bensiinikulu ega parkimisprobleeme (ja parkimistasusid) poleks, distantsid on kõik täiesti normaalsed ja jalgrattaga ruttu läbitavad, oleks tervislik ja roheline, Pärnu ühistransport sakib (kaks bussi tunnis pole ju normaalne) ja on kallis (vähemalt Pärnu staatust ja suurust arvestades) jne jne jne. Ja ma just märkasin, et jalgrattateid on kõik kohad täis. Päriselt ka, kui Härmas oleks endiselt jalgrattapood olnud, oleksin ma ARKi jalutades sinna sisse astunud ja - kes teab - ehk ka hoopis rattaga koju tulnud. Ainult et miks peavad kõik rattad, mida Eestis müüakse, olema mingid 194 käiguga ja sellepärast maksma üüratut raha, et tal just nimelt nii palju käike on? Kas pole mitte tobe? Ma tahaks ratast samasuguste utilitaarsuskriteeriumite alusel nagu ma oma telefoni otsisin - ratta puhul oleks peaasi muidugi see, et sõidab, on kahe rattaga, ei maksa palju ja ei ole poosetamiseks, vaid eelkõige utilitaarne riist... Nojah ja koti jaoks võiks tal ees lenksu küljes korv olla. Aga otse loomulikult on sihukest jõle keeruline leida. Häda ja viletsust. Keskmine rattapoodide hind on umbes 7000 krooni. Eile sain küll ühe kasuliku vihje - nimelt võiks uude Maximasse vaadata. Võib-olla lähengi esmaspäeval ja vaatan. Ja ma lubasin endale, et kui ma leian nendele nõudmistele vastava ratta märksa mõistlikuma raha, siis ostan ära. Kallist ei taha, niikuinii ei sõida nii palju. Ja mul on nii ehk naa poogen, mida inimesed arvavad, kui mul ei olegi mingi hullu nimeka firma ratas tagumiku all. Võib-olla on see aga utoopiline soov. Noh, siis ei tea. Äkki peaks muretsema kasutatud jalgratta. Aga lihtsalt sihukene uitmõte tuli ja pole üldse minu meelest paha idee...

Pärnu

Kontrollretk randa näitas, et ma ei suuda seal endiselt üle 20 minuti vastu panna. Tuul puhub, liiva lendab, lugeda ei õnnestu ja hambaalused krigisevad, pilved on liiga sagedased päikesevarjutajad ja... ühesõnaga üsna ebamugav. Sellegipoolest olen ma sunnitud rõõmuga tõdema, et Pärnus on vahepeal ikka palju asju paremuse poole liikunud. Paljud puitmajad on kenasti korda tehtud, üle värvitud ja sisse on mingi asutus tehtud. Supeluse tänavale on tekkinud üsna mitu kohvikut-restot, mida seal enne polnud; lisaks on antikvariaat, mingisugune ilusalong ja muud säärast. Rahvast liigub; mandlimüüjaid on terve linn täis, jalgrattalaenutustest ja randa kerkinud söögiputkadest-kohvikutest ei maksa rääkidagi. Rüütli tänav on tehtud ilusaks, korralikuks ja armsaks, purskkaevud töötavad, igasuguseid kontsertide, etenduste ja elava muusika õhtute kuulutusi on kõik tulbad täis, jalgrattureid, rulluisutajaid ja jalutajaid on ka palju ja ühesõnaga muljetavaldav muutusemäng. Vinge. Ahjaa, eriti muljetavaldav oli see, et too Valgre kuju actually mängis muusikat. Kui mul nüüd luulud parajasti polnud.

Ja siis tehti mulle täna kompliment. Kaudselt ja teise inimese kaudu, aga see oli nii ootamatu ja tore.

Ja üldse oli täitsa tore reede.

Teenindusest Eesti moodi

Võib-olla olen ma küünik või krooniliselt kõigega mitterahul inimene, aga mina olen küll täheldanud, et Eestis on võimalik saada kolme sorti teeninduse osaliseks. Esimene ja kõige levinum variant on see, et teenindaja on hirmus tige, torssis, väsinud, pahur, mossis ja ebasõbralik - ning ta on seda absoluutselt kõigiga, sest see ongi tema mood. Teine variant on see, et teenindaja on kena, naeratav, sõbralik ja abivalmis - ning samuti kõigiga, sest see on tema mood. Kolmas ja kõige nõmedam versioon on aga see, kui teenindaja on pahur, ebaviisakas ja käitub, nagu sa hirmsasti tüütaksid teda... kuni tuleb välja, et ta sind tunneb... misjärel ta ilgelt pugema hakkab, muutub täielikuks moosimokaks ja manab oma muidu pahuralt krimpsutõmbunud näole ülimalt meelitava naeratuse, mis ka just eriti meeldiv välja ei näe. Uff. Täna nägin ma kõik kolm varianti järjest ära.

Esiteks olen ma teatavasti üritanud jaanipäevast saadik ühte vastuvõtuaega kinni panna ja kogu aeg on telefonile vastanud üks ülimalt pahur tegelinski, kelle käitumisest, häälest ja sõnastusest võis eksimatult öelda, et ma kohutavalt "häirisin" teda oma soovidega. Läksin aga täna siis lõpuks kohale ning seal selgus, et ta on minuga eelmisel aastal reisil käinud. Mina teda loomulikult enam konkreetselt ei mäletanud (nägu mäletasin, aga reisi ja aega mitte) ja minul polnud õrna aimugi, et ta sihukeses kohas töötab, aga ossa, kus siis hakati mulle pugema. Ära minnes veel hõigati järgi, et kuule, järgmine kord ütle siis telefonis juba, kes sa oled, siis teeme ilma järjekorrata... Hmm, noh, andke andeks, tema poolt hea tahte näitamine küll, aga asja juures on ikkagi konkurentsitult kõige nõmedam see, et alguses vaadatakse, et ah, mingi plikaniru, sellel niikuinii raha pole ja see pole keegi, et sellega võib pahur olla küll... aga pärast ei jõua ära lubada ja moosida. URRRR!

Edasi läksin Säästukasse. Sealsed müüjad on kogu aeg eranditult väsinud, torssis ja robotid - ei nad naerata, ei vaata inimestele silma ja aitäh ning palun tulevad ka nii mokaotsast, et ilma kuulmisaparaadita ei kuule. Aga sellised on nad kõigiga ja sellest ma saan tegelikult natukene aru, sest ega see töö nüüd kindlasti meeldiv ja vaheldusrikas ei ole, eks. Mis puutub sellesse Säästuka teemasse, siis seda peaks ka veel ütlema, et üle mõistuse pikad järjekorrad on ja kolmveerand neist järtsidest moodustavad tudisevad vanakesed, kellel on ilmselgelt üle jõu seal seista ning kes siis nii haledalt oma rahakotist peenraha loevad paari asja eest... ja võtavad kõige odavamat šokolaadi jne. Prantsusmaal ei ole selliseid vanureid poes absoluutselt näha, sest seal 1) on poodidel tasuta kojutoimetamisteenus, mida vanurid ja haiged usinalt kasutavad 2) on vanuritel riigipoolne hooldus nii hea, et neil käib sõbralik ja lahke töötaja kodus, kes neil koristab ja siis muuhulgas ka poest ostud ära toob, et väsinud vanainimene ei peaks kottidega kvartali kauguselt poest tagasi vantsima... Eesti Säästukas oli kohe selline õnnetu tunne, kui ma seal eile ja täna selles üüratus järjekorras nende vanatädikeste vahel seisin.

Kolmas teenindaja, kelle otsa ma aga sattusin, oli ääretult tore. ARK-is olid nii keerulised kirjad igal pool üleval, et mina ei saanud aru, mis nuppu, mis avaldust ja keda mul üldse vaja on. Lugesin, kratsisin kukalt ja siis astusin esimese ettejuhtuva vanema mösjöö juurde, kes seal letis ootas - tema rinnasilt veel kuulutas, et ta on õpilane ka - ning ta osutus momentaalselt äärmiselt toredaks. Seletas mõne sõnaga ja naeratades asja ära ja asus kohe krapsti paberite kallale. Küsis, mismoodi ma seda ja teist tahaksin, tegi, mis vaja ja kõik. Minu selja taga tuli aga sisse üks teine tüdruk, kes tahtis täpselt sama asja teha, mis mina - ja tema läks kõrvalteenindaja juurde, kelleks oli saatuse tahtel üks äärmiselt ennasttäis Nõia-Ella. Too nähvas tüdrukule mitu korda, nagu oleks too puruloll, et midagi ei jaga; siis kupatas ta kuskile minema (mine vaata sinna ja tee endale kõigepealt selgeks, mis sul vaja enne ära teha on, kui sa siia letti tagasi tuled) ja oli kohe nii üleolev, et vastik. Kas tal oli siis raske öelda, mida vaja teha on? Ned kirjad olid seal kõik tõesti nii segased, et mina ka ei saanud aru - ja ma üldse ei imesta, et see teine tüdruk ka kohe asjale pihta ei saanud... Aga minu (vene rahvusest) teenindaja suvatses lihtsalt inimlikult asja mulle kahe sõnaga ära seletada, aga too tibist tädi oli selleks liiga hea. Igatahes, mina olin selle õpilasest mösjöö peale sattumise üle kohe väga õnnelik, tema lihtsalt oligi selline abivalmis ja tore ja see teine kohe lihtsalt oligi säherdune vastik...

Ühesõnaga, minu mõte asja kohta on see, et on ju mingisugused standardid, et klienditeenindaja peaks olema viisakas ja lahke. Seda võiks ju kuidagi õpetada või sisendada, kui see inimesele endale loogiline ei tundu. Ja kontrollida võiks seda ju ka?!? Mujal saab ka tavalise odava poeketi müüja kassast naeratamise ja silmsideme loomisega hakkama, see pole nii ilmvõimatu, et meie omad kohe kuidagi asjaga hakkama ei saaks. Ja loomulikult, OK, ma tean, et on väga vastikuid päevi ka ja teinekord on väsimus ja nälg või peavalu või jumal teab, mis... ja siis ajab ikka mõnikord mõni klient kopsu üle maksa, mõni kohe oskab. Mul endal ka - nüüd vähem kui varem, aga mõni aasta tagasi olin minagi palju ülbem ja leidsin, et pean ennast ikka kohutavalt kehtestama. Tegelikult pole üldse nii hull lugu, palju paremini aitab, kui olla totruseni sõbralik :D Aga selles mõttes, et on klienditeenindajaid ja müüjaid, keda ma iidammusest ajast mäletan ja kellest ma poleks veel kordagi näinud, et neil oleks oma halbadele päevadele vahelduseks ka mõni HEA päev. Nad on kogu aeg torssis ja tõredad. Nukker ju... Palju mõnusam on, kui saab omad asjad kenade viisakate inimestega inimese kombel aetud, mitte et keegi üritab sinu arvelt oma päevast mõnituste kvooti täis saada või hakkab poole jutu pealt lipitsema.

Ega ma nüüd ei tea jah, tavaliselt on nii, et palki enda silmas kohe kuidagi ei näe ja teiste pindude üle kaagutan ma siin ilmselgelt üsna kõvasti, aga... lihtsalt säherdused mõtted tulid pähe täna :D Ja veel sihuke mõte, et neid toredaid, neid võiks kõvasti juurde tekkida...

Nii tore ja "nii tore"

Viimased päevad on möödunud pea eranditult suurepärase söögi ja suurepärase seltskonnaga. Küll on vahva. Asi näib samas stiilis jätkuvat ka. Küll on tore, et ma pole vahepeal inimestel meelest läinud, kuigi mind pole ammu kodus liikumas olnud :D

Ühe kreepsu sain küll ka, kui eile hommikul mu akna taha äkitselt üks paks kiilakas ja ülimalt meessoost peanupp ilmus. Ma ei ole just eriti harjunud, et keegi mu aknast sisse vahib, nimelt elan ma kolmandal korrusel. Ma valasin endale parajasti köögis kohvi, endal ainult hommikumantel üll ning on aus öelda, et ma hüppasin ikka kenakesti poole meetri kõrgusele õhku, kui ma seda harjaspead seal esimest korda märkasin. Läksin ruttu teise tuppa, seal oli ka üks peanupp, mille suust hakkas kohe kostma voorimehelikku vandumist ja sekka ka lõugamist: "diagonaalselt tuleb panna, diagonaalselt, pu..i". Siis selgus, et need kunagi kirutud laisad ehitusmehed jõudsid lihtsalt selleni, et nad panid meie sektsiooni kohale tellingud püsti. Ma kardan, et nüüd on edaspidi iga päev mul sihukene tohuvabohu akna all. (Muide, tohuvabohu on ilmselgelt tulnud eesti keelde prantsuse keelest, sest neil on sellekohane vaste tohu-bohu :D). Olgu taevas ruloode eest kiidetud :D

Ja muust ma praegu ei viitsigi rääkida... Lähen panen parem riidesse ja valmistun järgmiseks seltskondlikuks sööminguks :D

POSTSCRIPTUM: tulge Kreekasse :D

Maailm on väike, Eesti on pisitilluke ja Pärnus ei saa üldse ringi käia :D

Täitsa nagu ma mäletasin... Pärnu linnas ei saa ma nina üldse välja pista, ilma et ma kohe kohtaksin mõnda vana tuttavat või reisilist :D Saate aru, täna pidin ma arvuti parandusse viima ja selle viiekümne meetriga, mis ma majade vahelt Tallinna maantee bussipeatusesse jõudsin... noh, tuli üks tore reisisell vastu :D Täiesti juhuslikult selgus veel, et ta ise elab ka üsna siin lähedal... ja muuseas, paar nädalat tagasi Leedust tulles selgus, et üks selle reisi bussijuhte elab suisa minu majas :) Rabav. Rääkimata sellest, et pooled inimesed, kes mulle Pärnu peal vastu tulevad, näevad nii tuttavad välja :D Iseenesest on see täiesti hirmus, mul on kogu aeg süümekad selle pärast, et äkki ma jätan mõne inimese teretamata, kelle ma peaksin ära tundma. Minust võib kõike uskuda... kuigi kui nii läheb, siis suuremalt jaolt seetõttu, et ma olen liiga sügavas mõttes, et kedagi märgatagi, rääkimata siis ära tundmisest.

Ei, aga suuremalt jaolt on säärased tänaval otsajooksmised ikkagi väga vahvad, sest maailmas on nii palju toredaid inimesi, kellega mul on õnnestunud reisidel tuttavaks saada... Ja nagu täna - noh, ühestainsast tänaval kokkupõrkamisest tulenevalt lisandus minu nädalaplaani päris mitu lahedat üritust. Hihiiiii...

Aga ikkagi, tegelikult tahaks ma täitsa teada, kas pole siis kedagi, kes tahaks minuga tulla 02-09.08.2008 (ehk siis kahe nädala pärast umbes) Kreekasse ja Korfule??? Kas keegi siis tõepoolest ei taha tulla nädalaks imehead sööki nautima, ägedaid kohti külastama, Korfu saare randa peesitama ja ometi veidigi päikest ja sooja nautima, sest nagu mina asjast aru saan - Seitsmevennapäeval ladistas siin vihma, mis tähendab, et järgmised seitse nädalat sajab Eestis edasi... Kuidas te passite kogu suve vihmases Eestis, kui kuskil on nii tore koht nagu Kreeka??? :P:D Tähendab, reisiprogrammi saate lugeda siit ning hinna kohta võite minult lähemalt küsida. Mulle on selle koha pealt mõned volitused antud ;)

Teravaid elamusi Itaalia moodi

Tegelikult ma kahtlustan, et teravatest elamustest ma teile ei räägigi. Need põhjustas nimelt eranditult üks teine isik, keda ma niimoodi teadmata-tundmata üldsusele (sest peale mõningaste isikute ei ole mul õrna aimugi, kes seda blogi veel lugeda võiks, eks) küll taga rääkima ei hakka. Aga võtke lihtsalt teadmiseks, et teravaid elamusi jagus kuhjaga, ent see oli ainult minu probleem, mitte inimeste mure. Ja kui minu isiklikud konfliktid, mis ainult minu tuju aeg-ajalt mustaks värvisid, välja arvata, läks reis muidu väga hästi ja kõik oli tippen-toppen korras. Teistel pole vaja minu läbisaamistest ja mitteläbisaamistest teada, eks. Grupp oli ka väga tore ja lõbus ja lisaks toredatele inimestele sain ma päris mitmes uues kohas ära käia, mis mulle tõsist headmeelt tegi. Näiteks Vesuuvi otsa ma polnudki enne roninud ning Tivolis ka ei olnud nendes kuulsates aedades ja Este villas käinud. Paar põnevat ja toredat sõpra sain endale juurde, kenakesti targemaks sain, hästi anti süüa (mozzarella ruulib) ja üldjoontes oli tore.

Tõestuseks mõningaid pilte siis.

Tiberi jõgi oli ikka kole küll... Mina küll ei tahaks teha seal seda laulusalmis ülistatud tegevust praktiseerida ("ujun konna ma toredas Tiberis...")!

Ilus, ekstraklass, eks? :D

Tüüpiline itaallaslik tagahoov:

Ristmike kaitsefiguurid :D

Pozzo selle kuulsa laemaali nägin ära :P

Huvitav, see, kes pilti tegi, oli vist natukene Partsi moodi, sest siin ei paista üldse torn nii viltu, kui ta tegelikult oli :D

Vanad Roomlaste termid Pompeijs:

Tivoli Este villa aed:

Ibidem:

Ja vot sihukesed ägedad maalingud olid seal, selles mõttes, et nii tore on, kuidas nad sinna inimesed ka tegevusse peale maalivad:

Ja järjekordselt üks aken, mulle need teatavasti meeldivad:

Pisut Capri imelist sinist vett:

Otsi-otsi, millise looma sa siit kalju otsast leiad?

Pisut Vesuuvi kraatrit...

...mis oli ümbritset ülikollaste magusalt lõhnavate lilleaasadega. Ja ma ei suuda siiani uskuda, et ma sihukeste riietega mäetippu ronisin :D

Ja siis kaks pilti emme reisist (tema käis just vahetult enne mind, teise grupiga, aga samades kohtades :P)

Quod erat demonstrandum

Seda oligi tarvis tõestada - nii kui ma koju jõuan, ei oskagi ma siia mitte midagi tarka kirjutada.

Aga ma sõidan homme õhtul Tallinnasse ja öösel Itaaliasse edasi.

Oh seda eestlaste naabrimehelikkust ja töökust

Ma rääkisin teile kunagi sellest Hullust Mutist, kes meie trepikoja all elab ja täiesti kompulsiivselt kogu inimkonda ja meid kõiki (eesotsas Nubluga) vihkab. Täna oli suurepärane näide. Tulen poest, kott head ja paremat täis (borš, pelmeenid, maasika siider, Lehe munasalat, peekoni krõpsud...) ja tuju rõõmus. Aga vahetult enne trepikoja juurde jõudmist täheldasin, et Hull Mutt on minust umbes 20 meetrit eespool ja hakkab ka trepikoja poole keerama. Mina olin valmis rõõmsalt tere ütlema, sest Pariisis harjus juba külge, et kõigile öeldakse niisamagi tere, eksju... Mida tema tegi? Krimpsutas minu poole nägu, peaaegu jooksis trepikoja ukseni ja hakkas paaniliselt oma koodi sisse toksima. Mina küll ei viitsinud sammu kiirendada, aga isegi nii jõudsin täpselt tema selja taha, kuniks temal lõpuks kood õigesti sisse sai löödud - kindlasti tal käed värisesid suurest vihast. Aga põrgusse see, et mina sealsamas seisin, tema tegi ukse täpselt niipalju lahti, et ta mahtus sealt ise läbi pugema, siis võttis teise käega linkist kinni ja tõmbas selle enda taga (ja minu nina ees) raevunult kinni. Häda oli ainult selles, et ta tegi seda nii demonstratiivselt ja suure pauguga, et uks ei jõudnud lukustuda, vaid põrkas suurest hoost lahti tagasi ja ma ei pidanudki kulutama ekstra kahte sekundit oma koodi toksimiseks. Jessas, mul oli niiiiiiiiiiiiiiii naljakas, lihtsalt naerumulksud tulid peale :D, kui tema siis pettunult ja tigedalt trepist niimoodi üles trügima sahmis, et mina temast mingi hinna eest mööda ei saaks, ise sisises ja posises nina ette, laotas oma kotid enda ukse taga võtit otsides niimoodi üle trepikoja laiali, et need ikka tingimata mulle jala ette jääks... ja seda ma ei pea ju mainimagi, et kui pilgud suudaksid tappa, oleksin ma ammu juba surnud :D Jesver, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii naljakas, ma ei või :D Kuidas saab nii lapsikult idiootne olla??? Noh, ma ei võta seda muidugi südamesse, ta vihkab kõiki, ma tean. Vanasti, kui ta poeg väiksem oli, tavatses ta poissi niimoodi õhtuti kodus peksta, et terve trepikoda kajas laksudest ja poisi karjumisest - ma koeraga õue minnes alati kuulasin ja mõtlesin, et huvitav, kas peaks uksekella laskma või midagi... Põhjuseks oli seejuures enamasti see, et poiss ei jaksanud rohkem klaverit harjutada või tegi akordides mõne vea. Ja sihuke õnnetus töötab muuseas õpetajana!!! Hirmus küll.

Mis töökusesse puutub, siis sellest annab suurepärase näite see, kuidas meie maja soojustatakse... Jaanipäevaks pidi kogu maja valmis olema, aga sai valmis 1/8. Ja kuidas see nende töö käib? Noh, nii, et iga kord kui ma Nubluga õue lähen, nõjatub kolm töölist soojasõlme vastu ja latrab omavahel juttu ning üks tunkedes naine siis ainsana seisab tellingute peal ja sorgib seda kivivilla, mis sinna niikuinii ammu paigale on pandud :D Mõni ime, et neil õnnestub tervelt üks plaat päevas seina saada.

Mis ma ikka öelda oskan.

WC kasutamise õpetus

Täiesti rabav. Minu blogini on mitu korda jõutud google'i otsinguga "wc kasutamise õpetus"! No vot see juba on midagi :D

Muidu peaksin ma mainima, et Steffi pitsa on endiselt hea. Porta keemiline on kinni just siis, kui ma riietega sinna lähen. Kontserdimaja taha on kerkimas mingi eriti jõle kollane hoone. Hansapanga ette on pandud mingisugune veider hall kõnepult-mälestusmärk. Rüütli tänav on muutunud palju ilusamaks. Igal pool jookseb ringi keskaegses rõivastuses inimesi. EMT teenindus on palju parem kui SFRi oma Pariisis. Täiesti harjumatu on see, et autod jäävad ise seisma, kui keegi tahab üle tee minna, ei peagi keset teed marssima enne. Täna jõudis kohale mu Kreekast ammuilma tagasi saadetud postkaart. Raamatukastid jõudsid Pariisist juba eile kohale. Ma lugesin üleeile ühe päevaga ühe tädi Daša läbi ja tellisin täna kolm uut. Arsti vastuvõtt ütles mulle nii: "ah, helistage esmaspäeval uuesti, ma ei teagi, millal see arst siin ringi liikumas on". Ja nädala ning ühe päeva pärast sõidan ma Itaaliasse. Esmaspäeval lähen Tallinnasse. Meil ei ole mitu nädalat nüüd sooja vett. Ja kes mulle Tallinnas kolmanda õhtul vastu neljandat öömaja annaks???

Petekas

What City Should You Live In?

You should live in Rome. You avoid conflict and take life a little slower than most. Rome's sun, culture, food, and siestas are a perfect match for your easy-going attitude.

Find Your Character @ BrainFall.com

Ma tegin seda testi kohe päris mitu korda ja muutsin iga kord oma vastuseid ka, aga näe, ei tulnud Pariisi... Kummaline. Mulle isegi ei meeldi Itaalia. Ja Roomast mäletan ma väga vähe ning ainult pigem mittemeeldinud asju :D Pariis on iga kell etem :D

Aaaaaaah, OK, kui ma kõikide oma esimeste valikute asemel panin teised valikud, siis lõpuks sain kätte:

What City Should You Live In?

You should live in Paris. The city of lights will appeal to your appreciation of beauty and romance. You are a lover and a poet by nature, and Paris' sensitive charms will be a perfect match for yours.

Find Your Character @ BrainFall.com

Takkajärgi targutusi

Niisiis, ma olen võlgu seletused Pariisi viimase päeva kohta ja tagasituleku kohta. Noh, jaanipäev on ka juba olnud... Ja enne, kui meelest ära läheb ja enam väga ei viitsi, eks ma siis annan aru: kuna asju on kogunenud nii palju, siis ma arvan, et ma ei arutle nende kõigi üle üldse nii pikalt kui tahaksin - pigem jääb asi asjade ettelugemise tasemele, aga no vähemalt enda mälu värskena hoidmiseks tuleb seda ikkagi teha. Ma ei ole muide siiani üldse veel ära otsustanud, mida ma selle kirjakohaga siin nüüd peale peaksin hakkama, kui ma kodus tagasi olen - enam ei tundu üldse midagi eriti huvitavat kirjutada olevat ju. Aga eks me vaata seda asja...

Igatahes, see kõikse viimane päev siis... Ei, igasuguseid põnevaid asju juhtus hulgim, alustades sellest, et ma läksin Wiiraltile lilli viima Père Lachaise'ile ja siis leidsin ma nii poolkogemata hoopis Yves Montand'i haua. Täiesti niimoodi juhuslikult jäi teine mulle jalgu, ometigi olen ma sealt ennemgi palju kordi mööda käinud ja polnud teda märganud... Ühesõnaga, ma võtsin seda kui saatuse märki, et isegi oma viimsel päeval Pariisis saan ma midagi uut teada. Muuseas, läks natuke aega mööda ja hakkasin ma siis jala kesklinnas Opéra poole astuma, tahtsin pisut lõigata ning siis eksisin ma sujuvalt keset Pariisi lihtsalt ära. Mul ei olnud enam õrna aimugi, kus ma olin ja kus sihukesed tänavad üldse asuvad... See oli täiesti koomiline - muidu mulle sellised asjad meeldivad, aga mul oli vaja aja peale minna, vaat. Lõppeks leidsin ma metroopeatuse ja selgus, et ma vaistu ajel olin kogu aeg täiesti õiges suunas läinud, aga lihtsalt mitte piisavalt kaugele. Aga minu meelest on üldse märkimisväärne, et mul õnnestus Pariisi südamest leida mingid tänavad, mida ma veel ei tundnudki. Ma võtsin seda samuti ülalmainitud märgina... :D

Enam-vähem kõik õnnestus mu plaanitud kavast igatahes ellu viia - ja kavva lisandus käigu pealt igasuguseid ekstranüansse ka. Igatahes - sõin eskaloppi ja tegin piipu, käisin Ellerheina kontserdil, balletti vaatamas ja veel nii mõneski muus kohas ja täitsa mitmel kontserdil. Selgus nimelt et minu lahkumise auks oli Pariisis sellel päeval mingi muusikapidu - absoluutselt igal tänavanurgal oli mõni bänd, orkester, laulja, tantsija või muu taidleja ning kõik need olid tasuta. Ellerhein oli üks neist - nad andsid senati hoovis umbes tunniajase kontserdi, väga vahva oli. Palju parem kui seal Jumalaema kirikus. Pärast seda sattusin mingite indiaanlaste taidluse peale, siis käisin balletti vaatamas, sealt lahkudes leidsin mingi hästi vahva pasunaorkestri, keda ma tükk aega kuulasin; edasi üritasin Louvre'i juures Paavo Järvile pihta saada, aga see oli juba läbi, misjärel suundusin Eva, Juliana ja veel mingi tüübiga Pigalle'ile kuskile pisikesse jazzurkasse, kus see pisike kunku paksult kolumblasi täis oli ja kus me hommikuni siis pidu panime. Oma elu esimese mojito jõin seal ka ära - ma peaks mainima, et see ei kõlvanud küll kuskile, ma jään ikka veini juurde :D Kõik kinnitasid mulle, et see oli selle baari mojito viga, aga no ma ei tea, kas ma ikka tahan seda veel teist korda proovida. Kuigi see, mis siin pudelis on, see lahja variant, see on küll täitsa OK. Juba jõudsin eile proovida :D

Aga muusikaelamustest pean ma lähemalt pajatama. Nimelt täpsemalt sellest balletist - teate, see ajab mind siiani naerma :D Ühesõnaga, äpardusi juhtub ka parimates perekondades. Pariisi ballett on ju väga kuulus ja väga kõval tasemel, aga sedakorda läks neil ikka piisavalt palju asju nihu. Too, mida ma vaatasin, oli siis "Kameeliadaami" balleti esietendus. Üldse pidi kokku olema umbes 7 etendust või midagi säärast. Algas kõik kenasti - sain endale üsna heasse kohta loožikoha (ma olen juba muutunud meistrik teatris kohtade paremate väljavahetamise alal) ja kõik algas uhkelt. Jube ilusad kostüümid ja puha, üliemotsionaalselt tantsiti ka... Aga siis sai kogu publikum kõvasti hirnuda, sest kui too meespeaosatäitja oma partnerit parajasti kuskil pea kohal keerutas, kukkus naisel äkki alusseelik seljast ära; see undrukuosa, mis talle selga jäi, vajus mehele silmile, nii et too midagi ei näinud, aga alla kukkunud seelik vajus talle jalgadesse, nii et mõnda aega oli tal tükk tegu, et sealt üldse kuidagi välja kakerdada. Sebisid siis mõlemad seal seelikutülli sees, lõpuks ilmus lavale mingi tegelinski, kes tegi näo, nagu kõik oleks pidanudki nii olema, haaras rõõmsalt seeliku ja heitis selle tagantkätt kulisside poole. Ilmselgelt oleks see pidanud kuskile kardinate taha maanduma, aga ta jäi kardinasse tilpnema ja seal ta siis oma pool tundi hõljuski, kuni keegi selle lavalt minema kalpsates kaasa haaras. Oi, see oli naljakas. Olgu, aga läks natukene aega mööda - teise vaatuse lõpus lendas see Kameeliadaami kehastaja nii uhkelt ja lennukalt lavalt minema, et kargas prožektori otsa ning sai säärase vigastuse, et enam edasi ta tantsida ei saanud. Tuleb siis keegi tähtis teatrinina lavale ja on õnnetu: "Teate, nad on sellised virtuoosid, et meil neile dublanti pole ja tema igatahes edasi tantsida ei saa. Aga show must go on ja meil on üks tüdruk, kes tunneb seda koreograafiat, ainult et ta hakkas seda alles just nüüd õppima ja kindlasti ta nii hästi ja emotsiooniderikkalt ei tantsi, aga noh, et lõpuni kuidagi välja vedada, siis suhtuge temasse mõistvalt...". No igatahes, see oli ka väga veider. Ei, ma pean ütlema, et see asendaja tantsis ka täiesti suurepäraselt ja ta teenis ikka hullud kiidumöirged ja meeletud aplausid välja lõpuks, aga lihtsalt et üheainsa etenduse jooksul kohe mitu säärast apsu. Aga ei, muidu oli see tõesti megailus ballett, nii et jah, midagi pole öelda :D

Õhtusest jazzurkast nii palju, et kui me sealt kella kolme paiku ära tulime, läks nõnda, et me avastasime puhtjuhuslikult, et see Pariisi muusikapidu on nii suur üritus, et sellepärast käis ka metroo terve öö - muidu oleks ta pidanud poole kahest ära lõpetama, aga tema käis terve öö otsa - kuigi üsna suurte vahedega ja igas peatuses ei peatatud ka: maha sai ainult neis jaamades, kus vähemalt kaks liini omavahel ristusid ja kus palju rahvast liikus. Père Lachaise õnneks vastas neile kriteeriumitele - ja kodu poole suundudes avastasin ma, et terve meie ümbrus oli mingisuguseid trummipoisse täis, isegi metrootrepist ei õnnestunud esimesel katsel üles saada, sest seal oli mingi trummimeeste kari just oma mängimise lõpetanud. Aga ma pean tunnistama, et kui siiani ei olnud mul Pariisis kordagi mingisuguse tänaval tülitamisega probleeme olnud, siis sellesama öö jooksul oli nii mitmegagi tegemist... Mõni ime ka, kõik olid purjus ja sellest täiesti sillas, et metroo hommikuni käis ning seega võis öö otsa väljas lonkida ja lollusi teha... Tavaliselt on õhtul ikka väga vaikne ja pole kedagi, kes niimoodi ligi hakkaks ajama, aga too õhtu oli jah hull. Isegi selle ajaga, mil ma metroopeatusest koduni (u 100-150 meetrit) sibasin, tehti mulle kolm üsna ebatsensuurset ettepanekut-kommentaari. Ajas ikka tigedaks küll.

Hommikul sain suhteliselt valutult maast lahti, aga mis kõvasti peavalu tekitas, oli mu asjadekuhil. Mul õnnestus siiski peaaegu kõik asjad ära mahutada - ja mida ei mahutanud, neile tuli Eva järgi. Pärandasime osad asjad talle, osad neile, kellele ta need anda suvatses... Ja ta tuli rõõmustaval kombel kell üheksa croissant'idega ja nii me siis jõime kohvi, sõime sarvikuid, siis kulistasime ühe šampusepudeli ka veel otsa kohe hommiku alustuseks (see oli kallis šampus, aga näe, kotti ei mahtunud ), pakkisime hullunult ja lõpuks seisime vastamisi sellise asjadekuhilaga, et see oli kohe hirmutav. Ma jään talle igavese tänu võlgu, sest ta päästis mu elu ning tuli ja aitas mul kottidega rongi peale saada. See abi oli tõesti lausa hädavajalik, sest lennujaamas selgus, et mul oli ainuüksi äraantavat pagasit 42,5 kilo ning igale poole endale külge riputasin ma teise samapalju. Mul on siiamaani kõik kohad kottide tarimisest NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII haiged. Ma olen oma elus teatavasti kenakesti palju ka näiteks kangitrenni teinud, aga niimoodi pole mu lihased veel valutanud. Randmedki on mul praegu nii haiged, et ma ei suutnud täna hommikul kahvliga omletti tükkideks vajutada. Ja seda pole ma ka kunagi varem tundnud, et mul sõrmedel ka lihased oleksid... aga näed, nüüd on. Loomulikult läksid mul mõned kotid liigsest täistoppimisest katki ka (näiteks läpakakott), viltkaabu oli mul ka veel peas, sest seda ei osanud ma muudmoodi transportida, selle peale riputasin päikeseprillid, ise jooksin pidevalt vett, sest nii palav oli, juustunoa unustasin ka kogemata käsipagasisse (tere-tore, mõistus, tule koju), aga ma õnneks sattusin normaalse turva peale, kes selle mulle alles jättis ja lubas kaasa viia, kui ma talle selgitasin, et sellega ei saa ju midagi lõigata. Ta katsus oma randmeid nüsida sellega, tõdes, et mul on õigus ning lubas sellega siiski koju sõita. Muidu see tüüp, kelle juures ma check ini tegin, oli ka tore. Tal hakkas minust mu kotilaadungiga nii hale, et kirjutas sedelile, et ma ainult 14 ülekilo eest maksaksin (plekkisin kuradi 91 eurot, ossa raibe), selmet 22,5 kilo eest mu käest raha võtta...

Ellerheina koor tuli ka muide minuga koos tagasi :D, nii et viimased kolm päeva Pariisis ei õnnestunud mul neist kuidagi lahti saada. Ahjaa - ja mu lennuki piloodi nimi oli Juri Gagarin :D See oli minu meelest ka tõeline pirn. Stjuuardess kommenteeris ühe reisija küsimuse peale, et jaa, ta on väga hea piloot, ta lendab juba aastaid... Mille peale üks vastas hapult, et jah, tundub küll, et päris kaua juba jah :D

Ok, koju saades oli igavesti palju tegemist ja eile hommikul tuli mu Armeenia kursaõde Pärnusse, sest tema teatavasti nüüd lõpetas ja sõidab homme Eestist üldse minema. Tuli Pärnusse, mina läksin talle vastu ja asusime siis Pärnuga tutvuma. Jõudsime randa. Vihm oli just üle jäänud ja meil oli täitsa hea meel selle üle... kuni uue hooga sadama hakkas ja me vihmavarjud suure tuule tõttu kasututeks osutusid. Me olime ka säärases kohas, et ei olnud enam kuskile varju alla minna... nii läkski siis nõnda, et me jõudsime koju, ise aluspesuni läbi ligunenud. Ossa, ma pole ammu nii märg olnud :D Aga edasi läksime vanaema juurde, ilm läks ilusaks, me tegime üüratu koguse šašlõkki, kaanisime veini, mängisime igasuguseid mänge, tossutasime lõkke ääres vesipiipu, lõpuks vantsisime külaparki suurele jaanitulele, vihtusime natukene tantsida, tegime jaburaid fotosid ja vajusime lõpuks surnult magama. Ühesõnaga: tore oli...

Aga minu meelest on täiesti võimatu, et ma vahepeal Pariisis elasin. Siin tundub kõik täpselt samamoodi olevat ning kõik on täpselt nii, nagu need minust jäid... mulle ei mahu kuidagi pähe, kuidas see saaks võimalik olla, et mind terve aasta otsa ei olnud. Ja Pariis tundub nii kaugel ja nii eksootiline, et see aasta oleks nagu unenäos olnud. Kui veider.

Ja eile täheldasin ma sääraseid asju, et kui Pariisis lasevad kõik autod kõiki igal pool üle tee, aga sebradest on neil täiesti poogen - keegi ei jää seisma, kui näeb jalakäijat sebra ääres ootavat, siis siin ei lase keegi kedagi kuskil üle, aga kui näeb jalakäijat sebrale lähenemas, jäävad kõik ontlikult seisma. Ja kui prantslased ei astu kunagi mahavisatud suitsukoni otsa, vaid lasevad sel seal olla, tossata ja edasi põleda, siis kõik eestlased vähemalt astuvad koni surnuks. Kohvi maksab siin ka kuidagi vähe - ainult 20 krooni. Pariisis maksis kohvikus ikka nii nelja euro ringis :D Ja mind tegelikult häirib päris kõvasti, et ma saan kõigest aru, mida ümberringi räägitakse ning et mina ei saa enam rääkida, mis pähe tuleb, sest kõik saavad sellest aru. Aga vahelduse mõttes on väga tore, et igal pool pole ainult üüratult maju, vaid et on täiesti lauget ja tühja põldu ja metsa ka nii kaugele, kui silm ulatub. Eesti on ikkagi väga ilus. Samas see meeletu vihm, täiesti ühtlaselt hall taevas, kõva tuul ja KÜLM temperatuur on nii masendav. Suvi on, pagan küll. Ent seda tuleb mainida, et Eesti toitu (eriti mõnusat marineeritud liha leiva ja ketšupiga) oli äärmiselt tore vahelduse mõttes saada. Aga kõik on siin nii tuttav, veider on kohe.

Ah, poogen, mul sai praegu kirjutamisest kõrini. Riputan hoopis ehk mõned pildid veel üles...

Olge siis mõnusad ja eks me vaata, mis sellest leheküljest siin nüüd edasi saama peaks...

PS: Ahjaa, kui ma viimati koolis käisin, käisin viimast korda ka St. Denis' basiilikas, kuhu nee dkõik kuningad maetud on.

Marie-Antoinette ja Louis XVI

Erinevate kuningate siseorganid. Kõige keskmises lahtris on toosi sees Louis XIV süda :D

Täitsa äge pilt. Kaugused tekitavad ikka kohutavaid illusioone.

Sihukene oli minu loož Champs-Élyées' teatris :P

Bastille' ooperon seest kohutav sigri-migri, hästi palju igasugust ruudustikku, triibustikku ja iseenesest pilte saab ägedaid :D See on tema peatrepp.

Ja see saali ülemine üks nurk. Kogu saali ei õnnestu vist mujalt kui lavalt peale saada :D

Et teile aimu anda: Louise'i lavakujundus oli üks kihvtimaid, mida ma näinud olen. Nad muidugi vahetasid iga poole tunni takka seda ka ja igas stseenis oli midagi uut ja ülilahedat. Kokku oli neil vist kaheksa erinevat lavakujundust etenduse peale kokku. Aga see oli lihtsalt nii tõetruu metrooperroon, et terve saalitäis kihises tükk aega selle peale. Muuseas, seal üleval näete rohelisi subtiitreid ka :D

Ja teine äge stseen Pariisi katustest...

Vot sihuke lühter on Garnier' ooperis...

Ja sellised kullatud detailid ka

Ahjaa, ja ma ei teadnudki, et Marc Chagall on teinud Garnier' ooperi laemaalingud. Siin siis detail... Igati teemakohane lagi on seal, muuseas.

See on saate isegi aru, mis nimelt...

Ja sihukeses urkas pidasime viimast pidu :D

Aga pikaks venis ja tagasitee rongis oli üsna unine ja väsinud :D

Minu kotihunnik ja taeva saadetud abiline asjade kokkupanemisel ja kotitassimisel :D Ole sa miljonist tänatud :D

Metroos kogu oma kupatusega. Nagu näha oli isegi pooltest asjadest koosnev kotihunnik mulle rinnuni.

Ja kui ma vaid teaks, kuidas mul temast selline pilt õnnestus teha, aga see on siis minu kursaõde. Nüüdseks endine kursaõde :D

What a day!

Wow, paremat viimast päeva poleks osanud tahtagi. Aga ma pikemalt praegu ei räägi, kell on pool neli hommikul, ma jõudsin peale eriti elamusterikast õhtut just koju ning E tuleb nelja ja poole tunni pärast appi asju pakkima ning vaatama, mida ta endale tahab saada me ülejääkidest. Ma lihtsalt tahtsin esmamuljena öelda, et wow, kui vinge päev oli :D Homme kirjutan pikemalt - Wiiraltist ja Ellerheinast, ilgest kuumusest, väga seikluslikust balletikogemusest, pasunakoorist, Kalinkast, meeletust muusikapidustusest, urkadžässkontserdist, mojitost, Columbia karateäss-kondiitrist, äraeksimistest, Yves Montand'ist, esimest korda välja ujunud Pariisi nõmedatest tüüpidest, öö läbi käivast metroost ja muust säärasest.

Ja kaheteistkümne tunni pärast olen ma juba lennukis. Ning tegelikult pean ma ütlema, et see pole mulle endiselt veel kohale jõudnud...

Ma ei olegi puupea :D

Kohe näha, et teiseks poolaastaks harjus prantsuse keelega paremini ära. Minu sellepoolaastased hinded on kõik märksa paremad kui eelmisel poolaastal ja kui eelmisel poolaastal oli mu keskmine hinne 13,3, siis praegu sujuvalt 14,25 :D Nii äge, ma olen täitsa rahul praegu omadega :DEinoh, ma lihtsalt sain praegu kätte oma viimase hinde (prantsuse kino ja lõputud sellekohased esseed), mis osutus olema 16, nii et ma ei suuda seda siiani uskuda. Ja linnaajaloo eest sain ka megahea tulemuse, mulle ei mahu endiselt pähe, et mulle actually pandigi prantsuskeelse KIRJANDI eest nii palju punkte... Aga antud hetkene 16 rõõmustab mind väga selletõttu, et nüüd võtan ma tänu sellele uuesti suuna kooli poole ja saan loodetavasti sealt kõik paberid sealt täna pihku, mitte ei pea neid postiga järele ootama. See võtab küll jälle kena kaks tundi tänasest päevast ära, aga no mis seal ikka. Ma nimelt lahkuksin parema meelega nii, et ma olen päris kindel ja veendunud, et kõik on korras ja ükski paber ei jää kuskile Prantsuse bürokraatia hammasrataste vahele ripakile, kust keegi midagi ära saaks kaotada ja nii... Ja ma veenduksin oma silmaga, et nad täidavad need kõik ära comme il faut, mitte et ma saaksin juulis kuskilt mingi paberi, kust on pooled asjad puudu ja katsu sa siis prantslastelt mingit vastust välja pigistada, kui juba kaugel ära olla :D Ma tean neid küll... Liiga hästi on mul veel meeles see, kuidas nad suvatsesid mulle mu siiapääsemise võimalikkusest teatada poolteist nädalat enne seda, kui ma pidin Eestis uut kooliaastat alustama, sest "kõik oli ju korras, me mõtlesime, et mis me sulle ikka teatame, et sa võid tulla, kui meie poolt ei ole niikuinii mingeid takistusi..."

Aga postkontorisse lähen ka nüüd kohe.

Ja siis kontserdile ja ooperisse.

Ja Loubna tuleb homme kell kaks mulle raha andma.

Ja minu homne päev näeb välja nii, et ma söön hommikul sarvikut ja kohvi oma nuka peal, jalutan veel korra läbi Père Lachaise'i, saan Loubnaga kokku, jalutan République'ile, söön Toucan'is viimase eskalopi ja crème brulée, siis lähen les Halles'i, Cité ja Boul'Michi kaudu Luxembourg'i aeda Ellerheina kontserdile, edasi sealt otse Garnier' paleesse "Kameeliadaami" balletti vaatama, sealt šampusega üles Montmartre'ile ja sealt millalgi viimase metrooga nii poole kahe paiku koju tagasi pakkima ja asju ära viskama. Nii et ärge minult homme mingit sissekannet oodake. Kui mahub, pigistan viimase vesipiibu ka kavva sisse.