Jabur mõte

Kui ma hiljuti ARKi jalutasin, tuli mul jabur mõte - Pärnusse peaks jalgratta soetama. Sellega saaks kõige optimaalsemalt ringi liikuda - bensiinikulu ega parkimisprobleeme (ja parkimistasusid) poleks, distantsid on kõik täiesti normaalsed ja jalgrattaga ruttu läbitavad, oleks tervislik ja roheline, Pärnu ühistransport sakib (kaks bussi tunnis pole ju normaalne) ja on kallis (vähemalt Pärnu staatust ja suurust arvestades) jne jne jne. Ja ma just märkasin, et jalgrattateid on kõik kohad täis. Päriselt ka, kui Härmas oleks endiselt jalgrattapood olnud, oleksin ma ARKi jalutades sinna sisse astunud ja - kes teab - ehk ka hoopis rattaga koju tulnud. Ainult et miks peavad kõik rattad, mida Eestis müüakse, olema mingid 194 käiguga ja sellepärast maksma üüratut raha, et tal just nimelt nii palju käike on? Kas pole mitte tobe? Ma tahaks ratast samasuguste utilitaarsuskriteeriumite alusel nagu ma oma telefoni otsisin - ratta puhul oleks peaasi muidugi see, et sõidab, on kahe rattaga, ei maksa palju ja ei ole poosetamiseks, vaid eelkõige utilitaarne riist... Nojah ja koti jaoks võiks tal ees lenksu küljes korv olla. Aga otse loomulikult on sihukest jõle keeruline leida. Häda ja viletsust. Keskmine rattapoodide hind on umbes 7000 krooni. Eile sain küll ühe kasuliku vihje - nimelt võiks uude Maximasse vaadata. Võib-olla lähengi esmaspäeval ja vaatan. Ja ma lubasin endale, et kui ma leian nendele nõudmistele vastava ratta märksa mõistlikuma raha, siis ostan ära. Kallist ei taha, niikuinii ei sõida nii palju. Ja mul on nii ehk naa poogen, mida inimesed arvavad, kui mul ei olegi mingi hullu nimeka firma ratas tagumiku all. Võib-olla on see aga utoopiline soov. Noh, siis ei tea. Äkki peaks muretsema kasutatud jalgratta. Aga lihtsalt sihukene uitmõte tuli ja pole üldse minu meelest paha idee...