Täiesti traagiline. Kell on kolm. Magama läksin ma pisut enne ühte. Aga täiesti minu kiuste rallitavad mõtted mu aju hallolluse kurvilistel radadel ringi ja uni kohe kuidagi ei tule. Oma süü võib olla selles, et ma täna hommikul tervelt poole üheteistkümneni magasin. Aga noh, oma viga, eks ma siis nüüd mõtlen ja mõtlen ja mõtlen...
...ja olen muuseas praeguseks hetkeks sellega juba enda peaaegu lolliksmõtlemise piirile jõudnud. See on uskumatu, mis ma kõik omaette juba ära arutanud olen, aga kuskile ikka ei jõua :D Mitte millegagi kohe. Sest ma veel muudan meelt ka kogu aeg kõige suhtes. Kui tüütu, ma ajan ennastki närvi :D
Ei, aga mu tänaöise mõttelõnga algus oli üsna loogiliselt inspireeritud tänastest sündmustest ja täna (õigupoolest küll siis eile) kohatud inimestest ning ma alustasin seega oma mõttetööd kell üks sodiaagimärkide ja nimede vastavusest konkreetsete isikute iseloomudega, jõudsin veerand kaheks segadusseajavate mõteteni omaenda võimalikest tulevikuväljavaadetest ja -plaanidest, sealt kaarega kella veerand kolmeks selleni, et kõik on suhteliselt pointless nii ehk naa, mistõttu ma oma mõtted käegakatsutavamasse tulevikku tagasi tirisin ja kena kolmveerand tundi oma magistritöö teemat nuputasin. Võimalik, et ma tulin seejuures isegi millegi kasutuskõlblikuga lagedale. Eks ma homme vaatan päevase pilguga uuesti üle, kas need ideekillud ka kuskile kõlbavad. Sellest olen ma nimelt ammu aru saanud, et öised mõtted erinevad päevastest kardinaalselt ja öösel või hilja õhtul tehtud otsused, mõtted, telefonikõned ja kõik muu säärane on tegelikult suuremalt jaolt asjade ülemõtlemise tulemusel vildakaks mõtlemine ja tihtipeale palju keerulisemaks tegemine. Kasulikke ja tõepoolest häid ideid tuleb öösiti märksa harvem. Või ehk on neid siiski võrdselt, aga ma lihtsalt ei mäleta neist enamikku enam hommikuks??? Ah, ükskõik, igatahes, fakt on see, et päeval tuleb asjad veel kord üle mõelda, aga kui ma poleks üles tõusnud ja neid nupukesi kirja pannud, ei oleks ma neist homme enam mitte midagi mäletanud.
Ühesõnaga, kell kolm tõdesin ma, et igasugune lootus magama jääda on kadunud, kobisin läpakaga pimeda elutoa pehmele nurgadiivanile konutama, sõin murelikult ära paar šokolaadi, panin virtuaalsele paberile kirja viis-kuus võimalikku versiooni oma magistritöö pealkirjast, täheldasin kell veerand neli jahmatusega, et MSN-is pole mitte ühtegi hingelist (isegi need paar patust, kes tavaliselt 24h sisselogitud on, ent kes samas ka 24h "away" on, on kuskile kadunud) ja... ja nüüd ma ei tea endiselt mitte midagi :D Ei tea, kas järgmisel katsel uni lõpuks tuleb või mitte. Ega seda, mis nime ma oma lõputööle panen. Ega seda, kes või mis või kus või millal minust saab. Ega seda, missuguse nimega inimesed mulle kõige rohkem meeldivad. Ega seda, kas sellel sissekandel siin üldse mingisugust mõtet või loogilist ideelõnga on.
Ühesõnaga, ma leiutasin just praegu nelja miljondat korda sellesama vana Sokratese marki jalgratta, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea.
PS ja NB: kõige selle kirjapanemisega on aeg jõudnud selleni, et kellad näitavad üksmeelselt ja halastamatult 3.30.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar