Kontrastid

versus:

___ ___ ___

versus: 

___ ___ ___

versus: 

___ ___ ___

Siiani oleks pidanud vist selge olema, mis kus on pildistatud, aga järgmiste fotode kohta selgituseks - Pirita klooster ja Bocki kasematid. 

versus: 

Nädalavahetus

Tahtsin juba pealkirjaks TGIF kirjutada, aga siis mõtlesin, et ma pole ju tegelikult üldse nii ultrarõõmus, et nädalavahetus on. Noh, tähendab, tore on ikka, aga taevast ma nüüd reede eest ka tänama ei hakka. Täna oli nimelt ka töö juures väga põnev ja mul jäi üks tekst pooleli, mis actually lõbus oli ja libedalt läks. Ja muidu see on ikka uskumatult äge, millised töötingimused seal kontoris on. Mis põhjalikud programmid ja millised kabinetid ja kui toredad inimesed ja... ja siis on veel assistendid, kes kõik ette valmistavad (isegi tõlkemälud!) ja pärast töö valmimist kõik ülejäänud asjad ise ära tegevad. Sa ole ainult mees, istu ja tõlgi. No ma ju räägin, lust ja lillepidu on!

Muidu peale tööd käisime täna ühe teise praktikandiga Auchanis, selles vistiti üle kogu linna tuntud kaubanduskeskuses. Mmm... tõin endale siis päriselt süüa ka koju, sest nädalavahetusel ei saa enam ju kontori söökla peale loota. Siiani olen ma meie kööki siin vältinud, sest see on sihuke... hirmus. Suur on küll, aga vääääääääga paksult asju täis ja vääääääga räpane. Noh, et ma pole veel julgenud seal midagi teha. Pealegi kui lõuna ajal korralikult süüa, saab õhtul vabalt võileivaga hakkama ja nii see nädal mööduski. Aga eks näis, mul on nüüd steak haché ja värsked türgi oad külmikus olemas... Kui sotti saaks, kuidas siinmajas nõusid ja potte-panne jagatakse, võib homme kokkama hakata küll.

Korterinaabritest olen siiani näinud täpselt pooli - ja umbes pooleks minutiks või nii. Üks umbkeelne serblane Bojan oli kord mingite jorssidega köögis, kui töölt tulin; üks ehmunud näoga Marion sõi ühel hommikul köögis jogurtit, kui ma trepist alla kimasin ja bussi peale rallisin - ja siis pesi üks tšikk mul siin vannitoas eile hommikul hambaid, aga ta ütles oma nime läbi hambapasta mulina, nii et ma ei saanudki nüüd täpselt aru, kas ta on Marjoline või midagi hoopis muud... No esialgu pole muidugi ka väga oluline. Ja tegelikult ootan ma praegu korteriomanikku, et talle lihtsalt tuhat euri peo peale laduda - see, kes mu kolmapäeval sisse lasi, polnud vist volitatud raha võtma. Võib-olla see Rosanna oskab mulle ülejäänud korterikaaslaste nimed ka öelda.

Ja nädalavahetusel - noh, eks ma uurin välja, mis värk nende linnaratastega on. Pariisis oli mäletatavasti see süsteem, et hoolimata rattasõidu odavusest külmutati sõitja pangakaardil ratta kasutamise ajaks 300 EURi... Kahtlustatavasti on siin sama lugu - ja pärast seda, kui ma Pariisis katkise ratta otsa sattusin, mis pärast hästi enam ei lukustunud, ja mul veel kaks nädalat takkajärge 300 euri kaardil kinni oli, ma väga enam ei julge neid linnarattaid võtta. Aga eks ma pean pisut uurima... Homme oleks tegelikult küll tore pisut rattaga ringi tiirutada, kuskil pargis veidi päevitada ja turul käia ja üleüldse, kevadet nautida.

Haa... et ilusat nädalavahetust teilegi siis!

Pi-pi-pilte

Vaadake seda alumist ägedat hütti...

Suvi

Oh, tulin täna üle poole maast jala koju. Läksin kaks peatust ühe inglise praktikandiga bussiga ja siis lonkisin läbi vanalinna ja suure silla koduni välja. Mõnus soe oli... 23 kraadi väidetavalt. Mmm... ja kõik õitseb ja lõhnab. Ma juba väga loodan, et keegi veel praktikantidele paar jalgratast laenab, hetkel on 15 ratast ja 18 soovijat, mina muidugi viimaste seas. Aga nii äge oleks sellise ilmaga tööle rallida...

Tänane tööpäev oli ka väga tore. Ma kusjuures ärkasin mitu korda öösel ülessegi, tahtsin juba tagasi minna... Hommikul kusjuures sai nalja, läksin kontorisse, viskasin koti toolile ja panin arvuti tööle, siis jäin aknast välja vaatama: midagi oleks justkui teistmoodi! Siis märkasin, ruloosid pole. Eile olid, kindla peale olid. Ma olin puhta veendunud, et läksin valesse kabinetti, aga samas - kontori endise omaniku lapse joonistused olid ikka veel seina peal. Hmpf, siis tuli meelde, et kuskil kunagi kirjutati ka tarkadest ruloodest, mis käivad ümber maja ringi ja on parajasti seal, kust päike paistab. Noh, et ülejäänud aja on kontoris niisama valge, a kui päike täpselt aknasse paistab, siis sõidab ruloo kohale ja varjab otsese päikese ära - täpselt niikauaks, kuni ta jälle enam aknasse ei paista ja jälle pigem rohkem valgust vaja on. Vot. Ja pärast lõunat olid rulood ise akna ette sõitnud mulle jälle... 

Oh, ja igasuguseid muid asju juhtus ka täna palju - minuga käidi näiteks kõik eestlaste kontorid läbi. Aga samas ma jälle kohe üldse ei viitsi täna pikalt kirjutada. Tahaks uudiseid lugeda ja veini juua ja töölt välja prinditud igasuguseid tõlkejuhendid uuesti läbi käia. Neis on igasuguseid eeliskeelendeid ja muud kraami, ilma milleta vist kuidagi ei saa. Mina mitte ei mõista, miks peavad kõik ametlikud dokumendid olema nii kohmakas ja koledas eesti keeles, aga nada, Fedja, nada. Ja mul tuleb nii ametlikku keelt pisut õppida ikka... kasvõi see on harjumatu, et kõik nende dokumentide tekstid on nagu üks lause, punkt tuleb alles päris teksti lõpus. Mul ikka kipub sinna vahele ka mõni punkt ja suurtäht tulema... 

Brr, muidu homme ongi juba esimene nädal kuidagi läbi. Mida ma küll kogu nädalavahetuse teen? Mõtlesin esimese nädalavahetuse Luxis veeta - mida ma ikka hakkan kohe ringi sõitma (kuigi Trier on ju kohe siinsamas), aga täna tulin töölt pisut hiljem koju ja kell pool seitse olid kõik kohad lihtsalt kinni. Sama käib vist nädalavahetuse kohta... Igav hakkab ju!

Oi, olgu, ma küll ei tahtnud pikalt teha, aga seda pean ka veel ütlema, et meil kästi Strasbourg'is viibimise ajaks endale ise öömaja leida, sest ööbimiskohtade arv oli piiratud ja ma oma hilise saabumisega jäin sellest loomulikult ilma. Novat, kirjutasin eile ühele tuttava tuttavale, kes täna vastas, et ta võtaks meelsasti ühe eestlase oma tillukese toa nurka tukkuma. Nii tore! Eestist kaugel on kõik eestlased teiste, isegi tundmatute vastu kuidagi umbes viis korda sõbralikumad kui kodus. Miks see küll nii on?

Hästi, aga aitab tänaseks, 

M. 

Megaäge esimene tööpäev

Oh sina pühade püss, nii äge oli täna! Et kohe nagu überäge. Ei jõua kohe ära oodatagi, et hommikul jälle tööle saaks... Inimesed olid nii toredad ja abivalmid kõik alates tõlkeosakonna Eesti üksuse juhist ja lõpetades teiste eestlastega, kabineti sain endale palju parema, kui oodata oleks osanud (päris puhta minu nimesildiga ja kahe aknaga ainult minu jaoks olev esimese korruse kontor - tegelikult muidugi kellegi lapsepuhkusel oleva inimese oma, aga see ei loe :-D), Jobkaardi ehk ühistranspordi tasuta pileti ka sain kätte, pangaarve avamine võttis mul postkontoris aega kaheksa minutit, sest EP oli kõik paberid juba eeltäitnud ja mul oli vaja lihtsalt end näole anda... Täiesti fantastiliselt mõnus kohe. Lõunasöök oli ka EP omadele sööklas soodukaga ja veidi ebaapetiitsele välimusele vaatamata üllatavalt maitsev, kohe midagi ei oskaks ette heita. Bussipeatus on ka töökoha ukse ees ja bussiühendus tundus üpris tihe olevat. Lisaks antakse võib-olla jalgratas ka niisama, siis saan see 4,5km hommikul hoopis tööle vändata. Äge oleks, ah? 

Ainus tõsine miinus on see, et neil pole kogu majas päris kohvi, on kohviaparaadid, mis väljastavad teadupärast minutikohvi, aga samas on meil kööginurk veekeetjatega ja puha, nii et ma ostsin juba kohvi-suhkru ära ja lähen homme oma tassi ja kohviga tööle. Ilm keeras ka heaks, mul on kabinetis õhtupäike ja alguses arvasin, et lihtsalt akna all tundub soe, aga tegelikult näitas kraadiklaas õues 22 pügalat... No mida enamat võiks tahta, ah? Teiste praktikantide jutu järgi sattusin väga headesse tingimustesse elama, üks teine Eesti tüdruk elab 430 euri eest kuus 8-ruutmeetrises külmas keldriboksis näiteks ja tal tuleb kümne majanaabriga jagada ühe auguga elektripliiti... Mina oma kolmanda korruse toaga ja suure köögiga tunnen end kohe päris luksuslikus korteris elavat, mis siis, et ma selle eest ka pisut rohkem maksan. 

Ahjaa, siis ma sain veel teada, et 10-11 mai oleme me Strasbourgis euroinstitutsioonides ekskursioonil (sellest johtuvalt küsimus: kas keegi teab kedagi, kes saaks mind üheks ööks seal kostile võtta? transpordi eest meil hoolitsetakse, aga öömaja regamisega jäin hiljaks... nende kohtade arv oli piiratud ja nüüd tuleb mul endal öömaja leida) ning 24. mail sõidutatakse meid Brüsselisse missioonile. Ja igasuguseid seminare on ka, alates Tradose eri osade tutvustamisest ja lõpetades institutsioonidevaheliste dokumentidega tutvumisega. Täismäng, ma ütlen. Muuseas, seekord olla kandideerinud 1800 inimest ja võeti 49. Hmm, ma tegelikult ütlen seda enda tähtsana tundmiseks, tegelikult olla umbes tuhat olnud itaallased ja nii. Kurat teab, palju Eestist kandideeris. Vbla paar tükki heal juhul tuli ära... 

Ja sellega ka joppas, et eelmine reede, kui teised alustasid, oli nn pikk reede, sest meil on ainult kord kuus reedeti vaja poole kuueni tööl olla; ülejäänud reedeti saab kell üks lahti. Nuvat, ja selle kuu oma oli juba ära, kui mind polnud. Lisaks polnud eelmised praktikandid saanud ühtegi pühade tõttu antavat vaba päeva, aga meil on aprillis 21-25 vaba ja juunis ka vähemalt kolmel puhul pikk nädalavahetus. Mais kahjuks vist langesid pikad nädalavahetused ära, aga noh... kui mais on kaks töölähetust, siis see on ka nagu püha juba. Ikkagi sõit kuskile ju. Oi, ja mul on nüüd vinge sinine pildiga töötaja kaelakaart. Äraütlemata äge. 

Paar tõlget saadeti mulle lõpuks ka, sest täna olid kõik juhendajad hästi tegevuses, praegu on just EP koos ja siis sealt tuleb tekste nagu muda. Mind jäeti mitmeks tunniks puhta omapead ja eks ma lugesin siis kõik juhendid läbi ning läksin igavusest tõlkeid küsima. Kohe saingi paar tükki, kaks tükki inglise ja ühe prantsuse keelest. Hmpf, ärge küsige, kuidas tekstide raskusaste oli. Ma kella kahest poole neljani vist umbes lahendasin ühte lauset. No mitte ilmtingimata raskuse tõttu, vaid pigem seepärast, et igalt poolt tuli ju viiteid otsida ja kontrollida ja kõigi nende sammude, isegi pealkirja leidmise jaoks olid erinevad programmid ja makrod ja eks mul tegelikult oli täna juhe ka koos juba lõpuks, nii palju uut informatsiooni ju. Lõpuks tõlkisin kaks lauset ära ja siis oligi kojuminekuaeg. IRW. Eks ma hommikul lähen pisut varem, et värske peaga tegutsema asuda. 

Oh, nüüd tuli pikk ja segane jutt vist, aga muljeid on nii palju - ja põhiline, et POSITIIVSEID muljeid. See on ikka uskumatu, kui äärmiselt kenad kõik mu vastu täna olid. Kohe tähtis tunne tuleb niimoodi... IRW. 

OK, aga ma vist nüüd lähen välja jalutama, päike veel puhta paistab ja ma olen juba puhanud küll... Jama ainult, et siin tõesti kõik kell kuus kinni pannakse. Nagu mis mõttes, kui inimesed selle ajani töötavad ja siis kohe poed kinni pannakse, kes siis üldse poes peaks käima? Ah? 

A homseni, 

M. 

Esimesi muljeid Luxemburgist

• Siin räägitakse täiesti arusaamatut prantsuse keelt. Rrrrr jäetakse põristamata, sõnade lõpud hääldatakse välja ja kõik kõlab nii, nagu oleks rääkijad ise itaallased või sakslased või midagi sellist. Hirmus raske on aru saada isegi poemüüjatest, rääkimata siis majaomanikust...
• Kes iganes hoiatas mind Bonnevoie lennukimüra eest, ta ilmselgelt teadis, mida räägib! Aga siiani on mitme tunni peale ainult kaks reaktiivi otse üle maja lennanud, nii et õnneks pole see väga häirivalt sage. Selline on vähemalt esmamulje.
• Kõik Pariisis mu lemmikuteks saanud poeketid on siin ka olemas: Maisons du Monde, Camaieu, Eram, Etam Lingerie, Brioche Dorée, Chaussea jne jne jne. Kõik veel täitsa mu kodu lähedal ka. St kodust vaksalisse kõnnin kiire sammuga 10 minutit ja kohe sealt edasi hakkab pihta suur poode ja kohvikuid täis tänav, mis viib otse vanalinna välja. Sinna kõndisin 30 minutit, muide ja see teeb pisut üle poole sellest maast, mis mul tööle oleks. Jala küll ei viitsiks hakata iga päev vantsima tööle ja tagasi, aga rattaga oleks täpselt paras maa, et end natuke liigutada ka. Ahjaa, muide, leidsin ka Kuhnja restorani ja vene toidupoe, Swedbanki kohaliku harukontori, Hiina resto, kodu lähedalt kaks supermarketit ja kõik vajalikud bussipeatused. Piletid, krt, piletid unustasin osta, aga no... äkki antakse homme juba Jobkaart ka, siis on niikuinii ainult hommikul ühte piletit vaja.
• Maja on selline tavaline. Väljast suhteliselt kena, seest suhteliselt sassis ja koristamist vajav. Minule lisaks elab siin veel kolm kutti ja kolm tšikki, keegi neist pole veel koju tulnud. Majas on kolm korrust ja üks väga logu ning kitsas iidne puust keerdtrepp. Ja naabripapi vaatas äsja mu aknast sisse ning naeratas, ta katuseterrass on täpselt mu akna all. Hmm. Jah, st mina elan kolmandal korrusel fuksiaroosas toas, kus on meeldivalt palju riidepuusid ja nii madalale paigutatud lamp, et isegi mina löön sinna kogu aeg pead vastu ära. Otse mu maja ees on bussipeatus, kui ei viitsi 10 minutit jalutada, saab bussiga kaks peatust raudteejaama sõita... Tundub erakordne tobedus selle nimel 20 minutit bussi oodata (need nimelt käivad umbes 20 minuti takka), aga no mine tea, halva ilma puhul teeme ehk ära. 
• Vein on kuidagi kallivõitu poes. Peale pikka otsimist leidsin mingi 2.59 maksva kohaliku Moseli valge, aga miks pagan on veiniriigis supermarketis valdavalt veinid hinnaklassist 4.50-11 EUR? Hmm... Peab homme teise marketi veinivalikuga ka tutvust tegema :-D. 
• Hirmus uni on. Lähen vist magama ära, mis siis, et kell veel vähe on...

Tere, Luxembourg

Nonii. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eileõhtune kontsert kujunes väga naljakaks. Õhtu tipphetk oli see, kuidas me laulsime, et halastaja Kristus peaks ustavate hinged põrgusügaviku pilkasest pimedusest päästma, kui korgid kena pauguga lihtsalt läbi läksid. Meil oli saade sündiga, mis tähendab, et pill jäi vait. Vähe puudus, et me ise oleksime vait jäänud. No ja pärast seda läks kõik järjest rohkem ja rohkem käest ära. Poisid vussisid oma soolosid, nii et kõik muudkui kolinal laiali lagunes ja lõpuks no nii naerma ajas, et ma olin laulmisega üsna hädas. Aga no see selleks. Lõppkokkuvõttes oli päris lustakas.

Hüva. Kohe peale õhtu lõppu viskasime mu asjad kodust autosse ja kukkusime Tallinnast ära kimama. Tegime veel Karini juures ka peatuse, et Edi ja Patti kotid peale võtta. Seal avastasin muuhulgas, et ma olin kodust nii suure hooga minema kiirustanud, et mul oli selga jäänud Marju seelik, mida too kindlasti tagasi tahtis. Hüppasin siis seelikust välja, jätsin selle Karinile tagasi viia ja naasin Pärnusse ainult lillades sukkpükstes. Juhhuu.

No ja Pärnust sõitsime siis öösel Riiga lennuväljale edasi… läbi paksu udu ja Riia punaselt põlevate valgusfooride. Lennujaamas jätsin ma Edi ja Pati sinnasamasse sissepääsu juurde oma Läti kirjasõpra ootama, kes pidi neid sinna hommikul vaatama tulema. Mu ameeriklastel pidi lend ju alles pool kaksteist olema, aga minu oma tuli juba 06.35, eks, nii et neil oli seal kenake ootamine ees – ja puhas vedamine oli, et neil Riias ka üks vana kirjasõber oli, kes siis hommikul nendega lennujaama kohvitama pidi minema. Muidu oleks see aeg peale magamata ööd lennujaamas ikka überpikk neil olnud. No igatahes, ma loodan, et nad kenasti koju jõuavad… Eks kunagi ilmselt kuuleb.  

Nii, aga Air Balticu kohta ei saa ma ühtegi halba sõna öelda. Check-in tehti jube ruttu ja tõhusalt ära ning keegi ei öelnud kordagi midagi selle kohta, et mu käsipagas koosnes selja- ja läpakakotist, kuigi salongi on kõikide kirjade järgi vaid üks kott lubatud (Meenub EasyJet, kus isegi näpus olev vihmavari pidavat eraldi pagasi kirja minema…). Lennukisse lasti varakult ja start oli täpselt õigeaegne. Maandusime isegi mõni minut enne ette nähtud aega (hea küll, kole hirmsa mürtsuga, sama lennukiga nüüd küll uuesti sõita ei tahaks, ma olen üpris veendunud, et piloot lõhkus selle tohutu kolakaga midagi ära, aga vähemalt sai ta selle lennuki ikka pidama…); koti sain kõige esimesena kätte, rongide piletikassasse sain õigel hetkel jaole ja tänu sellisele imelisele kokkusattumuste jadale jõudsin lennujaamast juba 08.52 väljuva Brüsseli rongi peale. Neid ei pidavat sealt käima väga tihti, nii et vedas. Raudteejaamas leidsin ka kohe ühe toreda onkli, kes mulle 35-eurose rongipileti müüs (ja lubas, et juhul kui ma temaga abiellun, saan teinekord tasuta sõita). Rong tuli ka kohe, nagu tellitult.

Ega ma tegelikult päriselt veendunud muidugi ei olnud, et see „tellitud” rong just see õige on. Tegelikult olin ma oma pool tundi raudkindel, et sõidan vales suunas, sest millegipärast sõitis rong Brüsseli keskvaksalist edasi põhjavaksalisse, aga Luxembourg on Brüsseli suhtes teatavasti justkui lõunas. Lisaks näitas rongi peatuste tabloo, et too rong peaks justkui Arloni hoopis minema, Luxembourgi ei mainitud poole sõnagagi. Ma olin päris kahevahel kohe, et kas kobida siis mõnes suvalises peatuses igaks juhuks maha või istuda edasi. Muudkui kõhklesin ja kahtlesin, kuni peale neljakümneminutist sõitu juba kuskil metsade ja põldude vahel olin… Siis jõudis vagunisaatja lõpuks ka minuni ja teatas puiselt, et lugu on hoopis nii, et selle rongi esimesed kolm vagunit lähevad Luxembourgi ja ülejäänud Arloni. Tore, ah? Segadus lahenes sellega, et kolisin lihtsalt teise vagunisse ümber (oligi hea, muidu oli mu algses vagunis üks karjuva viiepease lastekarjaga reisiv araablaste moodi paar, kes mulle paraja peavalu tekitasid. Nad muudkui sõimasid üksteist hästi valjult ja kiirelt ja vahepeal läksid suisa karvupidi kokku. Ma ei tea, miks, aga naine sai vahepeal päriselt paar toud vastu vahtimist. Te võite arvata, et ega see ka lapsi just maha rahustanud, need karjusid veel rohkem. Uff…)

Aga pärast ümberkolimist oli sõit täiesti sündmustevaene. Kokku kolme tunni ja kümne minutiga sain kenasti Brüsselist Luxi ja nüüd pole kohe midagi tarka tehagi. Ma nimelt üldse ei lootnud nii sujuva reisi peale ja arvestasin hilisema rongiga, nii et leppisin kokku, et mind tullakse korterisse laskma alles kell kolm. See tähendab, et mul on ikka veel pooleteist tundi aega. Oh jah. Aga ega's midagi, kui ma siin veel kolmveerand tundi kaarti ja bussigraafikuid uurin, võingi vast juba kodu juurde jalutada. Seniks leidsin mingi kohviku, mille akendel suuresõnaliselt internetti reklaamiti, aga kus seda loomulikult pole, nii et ma kirjutan praegu aja sisustamiseks seda juttu hoopis Wordi. Aga no nett või mitte, kohvi oli hädasti vaja, vetsu ka – ja siinne croque monsieur oli mu tänane esimene söök, nii et igati teretulnud hingetõmbehetk on see praegu. Ainult seda tuleb märkida, et siin ilmselgelt pole siseruumides ja toitlustuskohtades suitsetamise kohta piiranguid - baaris on ainult umbes kümme inimest, aga tossu on nii, et õhk valge. Muidu võiks siin isegi päris OK olla, aga selle suitsu pärast tahaks võimalikult siva sääred teha. Mind on puhta õhuga ära hellitatud…

Muidu on väljas üsna soe ja roheline. Puud on juba õites, aga mitte lehtes, aga muru on küll vist pintsliga üle käidud, muidu ta ei saaks nii roheline olla. Majad on siinsete linnade uutes elurajoonides koledad ja mõttetud kastid nagu ikka, nii et mu uus kodukant just erilise sarmiga ei hiilga. Aga vaikne ja rahulik tundub vähemalt esmapilgul olevat. Nagu küla.

Aga hästi, aitab nüüd ka. Mul vaja pisut kaarti uurida, mul on see hetkel ainult läpakas ja ega ma peast ei tea, mitu pööret kuskile poole mind koduni viib… Eks hiljem kunagi kirjutan veel.

Pakaa,

M. 

Ups

Nonii, käes ta ongi. Kodu on igasugustest riknevatest asjadest tühjaks tehtud, vajalikud asjad on enam-vähem koos ja veerand tunni pärast lähen proovi-kontserdile-Pärnu-Riiga-Brüsselisse. Tund aega tagasi sain kirja ka - vähemalt nüüd ma tean täpset aadressi, kuhu Luxembourgis minna (ega ma vist siiani ei teadnud oma uue kodu maja numbrit) ning sain kinnituse, et keegi ootab mind mu uues korteris ka... Eeldusel, et ma jõuan ikka kella kolmeks sinna :-D, sest mine sa tea, ilma rongipiletita olen ikkagi ka ju. Aga noh, mis seal's ikka. Nagu ma alles kellelegi seletasin, Euroopa on juba nii kodune, et vahet pole, kas ma sõidan kuskile Brüsselisse, Pariisi või Tartusse. Enam-vähem üks vahemaa ju, tundides vähemalt. Raha on sama, telefonid töötavad, eestlasi on ka igas maailma nurgas ees ja mis siis ikka juhtuda saab... Küll ma kohale jõuan :-D. 

Vot. Et siis järgmiste uudisteni juba Luxemburgist. 

Hüva, 

M. 

IRW

Tipin online-sõnastikku sisse märksõna "kõrvad lukus".

Ainus vaste, mida sõnastik pakub, on "paindkõrvadega lukustusseib".

Päris hea, mis?

Õudne

Aeg läheb nii jooksusammul, et ma pole veel ausõna endale päriselt aru andnudki, kuidas juba ülehomme õhtul tuleb Riia poole minema kihutada. AirBaltic tõstis mu lennu seitsmelt millegilt poole seitsmeks, nii et põhimõtteliselt kell kaks öösel tuleb Pärnust Riia poole sõitma hakata ja kuna Tallinnast saab Pärnu poole minema hakata alles peale kontserti, tulebki kokku ära praktiliselt terve öö sõitmist - paaritunnise pakkimispuhkusega Pärnus. Päris karm. Ja siis mul pole Brüsselist rongipiletidki veel ära ostetud (aga ma nüüd loodan selle peale, et kes loll ikka keset teisipäeva südapäeva tahaks niiväga rongidega sõita, ju saab koha pealt ka odavat piletit). Asjad on küll osaliselt pakitud, aga osaliselt veel mitmes linnas laiali; terve virn pabereid tahaks vist välja printida ja ma ootan pikisilmi majaomaniku kirja, kes ütles, et ta annab teada, mis kell mind koju lastakse. Et need on siis pakilisimad asjad, mis tahaks tegemist, kui kogu muu ülejäänud hetkeelu ka nii pakiliselt elamist ei vajaks. 

Ma siis nüüd jooksen välja. 

M. 

Veel hiina imesid

Hiina kosjakontor: pühapäeviti lähevad igavlevad vanakesed oma lapselaste piltidega parki ja löövad kosjakontori püsti. Lapselaste pildid ja iseloomukirjeldused on ilusti paberile pandud, samuti nõuded tulevasele kaasale - enamasti peab mees olema vähemalt 1.74 pikk, muud nõudmised pole nii olulised. Ja siis hakatakse teiste vanaisade-vanaemadega klapitama ning pimekohtinguid kokku leppima. Huvitav, ah? 

Pargielu: Taeva templi pargis on hästi pikk koridor, kus isegi kehva ilma korral igasuguseid asju harrastada saab. Siin mängitakse kaarte ja lauamänge, kootakse ja lauldakse, võimeldakse ja õpitakse valssi tantsima... Lihtsalt, seltsis segasem. 

Shanghai loomaaia paavianid. Pandadest ma seekord läbi klaasi pilti ei teinudki, aga paavianid olid küll toredad. Seal oli mitu värsket mammat ja vaadake, kui toredasti nad oma jõnglastel sabast kinni hoidsid, et pärdikud liiga kaugele ei uitaks, pahandust ei teeks ja kedagi vihale ei ajaks. Jõnglased kõigest väest püüdsid plehku pääseda, aga enamik katseid lõppesid sabapidi ema kätte rippuma jäämisega. Aga kui mõnel õnnestus putku panna, oi, siis jooksis kogu suguvõsa talle järele teda kinni püüdma...

Banaani joogijogurt: 

Peking-Shanghai-Hong Kong

Uut idamaist moodi

Kes ütles, et Lacoste'i krokodilli ainult üks kord piratiseerida võib?

Kaasaegne trennirõivastus

Mõnikord on nende külalistega ikka raske

Küll see aeg lendab. Alles justkui tulime, nüüd on aga vähem kui nädala pärast juba minek. Ja mis me siis teinud oleme? Peaaegu mitte midagi. Nad muudkui magavad ja magavad ja magavad. Korra käisime Pärnu peal jalutamas küll, aga küll neil on külm ja küll jalad peale pooletunnist käimist haiged. Mütsidest-sallidest nad muidugi loobuvad, pigem istuvad kodus toas. Hmm... Muidu vanaema juures käisime saunas ka ükspäev, mõtlesin, et saavad ehk sooja, aga no see oli muidugi nende jaoks uudne kogemus, ma ei teagi nüüd, kas neile meeldis või mitte - või kas nad üldse läksid lavale... Näiteks Tervises käisime Spas ka, aga seal istus Ed küll natuke aega mullivannis ja kogu ülejäänud kaks ja pool tundi veetis ta lamamistoolil akna all. Puhta kuiv oli, kui me veekeskusest välja läksime. Häda on selles, et nad on hästi viisakad inimesed ja ma kuidagi ei saa aru, kas neile miski meeldib või mitte - nad räägivad, et kõik meeldib, kõik on supermaitsev jne, aga samas kui ma ei kuule, siis nad omavahel räägivad, et külm on ja jalad valutavad suurest kõndimisest ja kõrvad külmetavad jne jne jne. Söögi osas ka ei saa aru... Steffis käisime, seal neile actually vist meeldis, aga muidu unistab vähemalt Ed küll ainult burksist, ta oli valmis üks õhtu poole kümne paiku (ja peale sööki) isegi välja minema ja jala Mäkki marssima. Nagu Pärnu kesklinnast Pärnu Mäkki! Eile õhtul Ed muide sööma ei tulnudki, istus oma toas, sõi ahjukana asemel kartulikrõpsu ja jõi Cocat peale. Oh. Aga vähemalt Pat ikka proovib kõike, käis kõik saunad läbi ja proovib kõik söögid ära, klaasi tuli ka hea meelega sulatama. Mees tal  seevastu küll väga seiklushimuline ja proovimisaldis pole, talle meeldisid ainult jõe peal olevad kalurid ja euromüntide hoidmiseks tehtud torbikud...  Niuks! 

OK, aga ma nüüd lähen mõtlen välja, mis nendega täna ette võtta. Õhtul lähme Tallinnasse, aga selleni on veel päris mitu tundi aega ja nad ei ole just väga huvitatud välja minemisest... Keeruline...

Mõni huvitav suupiste?

Pekingi kesklinna toidutänav...

Pat oli väga julge ja proovis siidiussi vastsed ka ära. Mina ei tahtnud. 

Jälle kodus

Nonii, olemegi jälle külmas ja lumises, ent vähemalt päikeselises Eestis. Sai täna Edi ja Pattiga jalutamas käidud, oli ikka krõbe küll. Ma hommikul pakkusin neile salle-mütse, aga nad muidugi entusiastlikult loobusid. Noh, kui me pärastlõunaks oma tiiru lõpetasime, siis vaatasid nad Port Arturis mütside hindu... Tundusid teised sooja saavat alles siis, kui nad vanaema juurde sauna viisime. Ja neile isegi meeldis saunas... Õigupoolest Edile meeldis. Hämmastav. Muidu ta ei ole väga uute asjade aldis, ma olen üpris üllatunud, et talle siiani emme söögid ja saun meeldinud on. Hiinas oli küll nii, et peale külluslikku ja maitsvat sööki jooksis ta ummisjalu esimesse burksikohta "päris" toidu jahile; siin aga ostis ta igaks juhuks paki krõpse koju, aga neid pole isegi lahti tehtud. Järelikult näljas ta pole. Hihii...

Muidu rääkida oleks paljust, aga uni on ja tegemist on ka palju. Kolmapäeval tahaks ameeriklastega Tallinna poole suunduda, see aga tähendab, et Luxembourgi asjad peaks enne ära pakkima ja kõik lahtised otsad kokku sõlmima. Mitmeks kuuks ei saa ometi samamoodi minna nagu nüüd Hiinasse - et hommikul paaniliselt kohvi kõrvale loobin suvalisi asju kohvrisse. Seekord olin ma pakkides nii lohakas ja vähe keskendunud, et ma isegi ei kasutanud enamikku kaasa võetud kraamist, lihtsalt ma võtsin entusiastlikult hästi suvised rõivad kaasa ja lõpuks kasutasin ikka ainult teksaseid ja paari soojemat pluusi; kingade valiku peale polnud ma aga üldse mõelnud ja kohvrisse rändasid kõige valemad jalavarjud - sellised, mis riietega kokku ei sobinud, vett läbi lasksid jne jne jne. Nojah, asja plusspool oli see, et pärast sai lihtsalt paar masinatäit vähem pesu pesta. 

Hästi, aga ma nüüd vist lähen magama ära. Tänu kella keeramisele on aeg juba ka enam-vähem sobiv, muidu oleks pisut piinlik kell kaksteist magama minna :-D. Aga eks ma katsun end homme kokku võtta ja pilte ka panna ning pisut lähemalt Hiinast rääkida. Näis...

Ööd. 

M.

Tagasiteel

Nii, istume siis nuud siin Vantaa lennujaamas ja ootame, et Eesti poole teele saaks. Hong Kongi lennuk joudis oma pool tundi varem kohale kui pidi ja nuud on ootamise aeg kole pikk. 

Reis laks hasti: rahvas oli tore, ameeriklased pidasid ka upris hasti vastu, siidteki toin ara, Macau kasiinos jalle voitsin, Hiina toit oli endiselt hea ja seekordsed giidid ka enam-vahem OK. Noh, et luhidalt kokku votta. Pilte tegin ka seekord natuke rohkem kui viimane kord ja koik muu oli tore, ainult kulm oli kogu aeg. Marg ja tuuline selline... Mina aga olin valmistunud ilusaks kevadeks, nii et mu kingad polnud uldse veekindlad ja seelikute asemel kaisin kogu reisi teksastega - hea on, et ma mingi uiu ajel vahemalt needki kohvrisse toppisin, muidu oleks uldse hirmus olnud. Aga noh, ega ilma osas saa midagi ette votta ja inimesed ei teinud sellest ka onneks tragoodiat, nii et lopp hea, koik hea. Vahemalt Hong Kongis oli kraade kahekumne kanti... 

Aga hasti, eks kodus pikemalt. Mul pole aimugi, palju mul internetiaega veel jarel on, nii et parem lopetan. Tunni aja parast hakkab loodetavasti pardale paasema...

Off we go

Praegu toimub suurepärane näide paanikapakkimisest. 22 minuti pärast tuleb takso, mina kahe suupoolega söön ja pakin, laud on kuhjas, voodi on kuhjas, kohver on kuhjas. Ja siis ma ei suuda otsustada, mida selga panna, mis käekott valida ja kas mõni raamat ka kaasa võtta (kuigi ma tõenäoliselt loeksin seda ainult lennukis kaks tundi). 

Oh. Varemalt ma olin vastutustundlikum ja pakkisin ikka aegsasti ära. 

Ed ja Patti vist jõudsid kohale, uusi uudiseid pole kuulda olnud. Ja kui mul nüüd keegi hakkab trukkima, sest mul on antibiotsid kaasas ja enam ei tohi tablette ilma arsti loata kaasas tarida, siis ma hakkan küll karjuma. 

Huvitav, kas ma jõuan veel ühe kohvi teha...

Putukarünnak

Novembris kirjutasin ma ühest ahistajast. Helistas teine alatasa ja tahtis kingitust tuua. Õnneks pääsesin kuidagi, mäletamist mööda ütlesin talle lõpuks üsna otse, et ta tüütab mind. Siis lõpetas ära. Vot, aga Pärnus kontoris oli ta ka käinud ja emale ikka "kingituse" toonud - kotitäie oaseemneid, pidid hirmus häid kollaseid ube andma. Ema pani need kodus külmkapi peale paremaid aegu ootama. Noh, et paneks siis kevadel maha. 

___ ___ ___

Paar nädalat tagasi juba avastasime aknalaua pealt hulgim pisikesi kõva kestaga sitikaid, kes igal pool ronisid. Toona pesime kõik kohad (isegi lilled) Fairy seguga üle ja siis same justkui probleemist lahti. Selle peale me muidugi ei tulnud, et siis tulid päikesevaesemad ilmad lihtsalt. 

___ ___ ___

Nüüd on jälle mitu päeva päike väljas olnud ja ju neil satikatel hakkas mõnus soe, sest eile algas tõeline rünnak. Kohe nagu ikka sadu peletisi ronis mööda kööki ringi - laes ja akna peal ja põrandal ja igal pool. Uff. Tapsime neid küll kõvasti, aga üha rohkem neid tuli - isegi külmkappi pugesid, raiped. Ema pidi täna hommikul minema tihlofossi otsima, aga leidis siis enne putukapesa üles. Must satikarodu viis ei millegi muu kui selle oakotini! Kui kott kraanikaussi pandi ja vesi peale lasti, siis see kohe mustas ja kihises nendest rõvedikest. Väga kole! Õnneks paistab, et kui nende pesa elimineerisime, saime ka ülejäänu kontrolli alla. Iga viie minuti takka tuleb köögis ikka veel tosina jagu satikaid puruks litsuda, aga neid jääb ka nüüd silmnähtavalt vähemaks. Ehk saab ikka lahti. 

Vat kui tore kingitus oli! Nagu Trooja hobune kohe! 

Ülejooksik

Ma olen ka järeldusele jõudnud, et krediitkaarti on tarvis. Mitte tingimata koos krediidi kui sellisega, vaid lihtsalt krediitkaardi omadustega kaarti, millega saab internetis näiteks pileteid osta ja mõnikord raamatuid tellida. 

Kuu aega tagasi Swedist küsisin. Ei antud. Ma pole üldse usaldusväärne, mulle ei laeku nimelt iga kuu samal kuupäeval suurt palka, mis siis, et ma juba üle kümne aasta nende püsiklient olen ja arved kogu aeg korras on olnud. Oh, lisaks nad ikka koorivad, kuis jaksavad. Isegi internetiülekannete eest võtavad raha - 38 senti 35-eurosest ülekandest. 

Nii, täna läksin siis Samposse küsima, mis neil tuleb teha, et sellist kaarti saada. Nad ütlesid, et arvest piisab. Hmm. No tegingi siis arve. Saangi kaardi. Kohe varsti pealekauba. Pluss tasuta internetimaksed, kõrged limiidid ja igasugused muud soodustused. Krediiti ei anta, aga oma arvel olevat raha saan kasuta justkui krediitkaardiga, seejuures ei pea oma raha tähtajalisele hoiusele kinni panema. Juhhuuuu. 

Probleem lahendatud. Mina olen igati rahul. Küll selle pikema kontonumbriga ka ära harjub. Ma päriselt pole otsustanud, kas Swedis pood üldse kinni panna või mitte, aga igatahes kavatsen ma nüüd aktiivsemalt siis Sampot kasutama hakata. 

Ja nii saigi minust ülejooksik ainult seetõttu, et Swed keeldus ühest minu taotlusest. Jummala enesega rahulolev ülejooksik pealekauba. 

Johhaidii

Ed ja Patti pidid täna Hiinasse sõitma, et paar päeva enne meie saabumist oma sõpradega veeta.

Täna hommikul oli mul postkastis kiri: Jäime lennukist maha. Ei tea, millega ja millal Hiinasse jõuame.

Hmm.

Tarkusehamba saaga jätkub

Oh, homme saab juba nädal aega hamba välja tõmbamiset, aga saaga läheb ikka edasi. Valutab see va loll hammas (hambaauk? hamba asemel olev auk?) siiani ja nii ma siis muudkui ibuprofeeni najal elanud olengi. Kuigi tegelikult oli asi nii, et isegi valuvaigisti mõju all lõug ikka natuke nagu tuikas (kummeli-, saialille- ja salveiteedele vaatamata), nii et täna läks mul kops üle maksa ja ma suundusin Tallinna hambapolikliiniku esmaabisse. Hmm... seal sain õnneks kohe ühe kirurgi juurde, kes lahkesti piparmündimaitselist tuimestavat kreemi haava peale määris, augu dessiga üle loputas, rohujunni ülehomseni sisse toppis ja antibiotsid välja kirjutas. Hmpf. Olevat pisut põletikuline teine olnud. Ma ei saanudki aru, et kas pisut või "pisut". 

Ma õudusega mõtlen selle peale, et muidu see hambaarst, kes tõmbas, tema ütles, et oleks võinud vabalt paar päeva enne reisi ka tõmmata, et see ju tühine asi. No kurat, oleks ta homme tõmmanud ja ma kogu Hiina reisi aja oleks niimoodi hammast valutanud ja tablette närinud, see oleks ikka küll närune lugu olnud. 

Oh jah. Aga no nüüd pärast tänast hambaarstil käimist on justkui juba pisut parem teine. Homseks pidavat rohud korralikumalt mõjuma hakkama. Eks ma siis pean pöialt. Võiks juba küll hakata end jälle inimese moodi tundma...

Kõmaki

Veidi aega tagasi oleks justkui rong teisest toast läbi sõitnud, kole kõmin ja mürin ja vappumine läks lahti. Kümme sekundit hiljem hakkas korterinaaber röökima: "Maris, issand, tule vaata!" 

Meie maja katuselt tuli nimelt alla säärane jäälahmakas, et selle alla jäänud auto esiklaas on täiesti sodi ja kogu kõnnitee on nüüd kenasti selliseid arbuusisuuruseid jääkamakaid täis. Rahvas all suitsetab ja uudistab. Assa, vedas, et keegi alla ei jäänud - sellisega pähe saades oleks inimesest ainult märg plekk järgi. Kusjuures kõrvalt maja katuseid just ükspäev puhastati (kolmandat või neljandat korda sel talvel) ja kuna meie oma on vist ainult korra puhastatud, siis mul isegi korra käis peast läbi mõte, et huvitav, mis meie maja katusel toimub. Vaat, ei näe ka ju nende kõrgete majade katustele... Nüüd on siis teada, mis seal toimus. Kui palju veel alla tulemata on, see on ise küsimus. 

Inimesed, kasvatage igaks juhuks silmad lagipähe. 

Nii ei saa see küll kaua kesta

Pisut üle aasta tagasi oli suur Haiiti maavärin, mis terve riigi põhimõtteliselt jalult pühkis, nüüd on Jaapan omadega täiesti pees, tuumareaktorid plahvatavad pealekauba ja araablased tapavad niisama omasid. Kuhu see maailm niimoodi üldse omadega välja jõuab? 

Uff, suhtlusnädal

Hiina terendab juba järgmises nädalas ja peale Hiinat on mul ju ainult poolteist nädalat ameeriklastega sisustatud aega Eestis jäänud, nii et mul kuidagi tekkis tunne, et kõik hädavajalikud kohtumised tuleks nüüd enne Hiinasse sõitmist ette võtta. Oh, ja kus neid siis nüüd on! Kolmapäeval käisin Türil, eile Tartus Erkki-Sven Tüüri kontserdil, täna tulin hommikul vara Tartust tagasi ja suundun kohe Pelgulinna sünnitushaigla lähistele kahe vana reisikaaslasega kokkama, homme õhtul on veel üks Hispaania-teemaline üritus ees ja esmaspäev on ka sisustatud ja... Päris väsitav :-D. Aga noh, kui see kõik tehtud saab, on süda juba enam-vähem rahul. Mõne üksiku veel oma kohtumist mitte saanud inimesega suhtlen niikuinii tihedamalt ja/või Edi & Patti siinoleku ajal ka, ülejäänu osas võin aga täitsa pillid paariks kuuks kokku pakkida küll. 

Mm, ega ma pikemalt ja detailsemalt parem ei räägigi, tore on ikka üle pika aja igasuguseid vanu reisikaaslasi ja sõpru näha. Kui ainult hambavalu kiiremini taanduks ja väljas poleks nii hall, märg, lörtsine. 

Aga no mis sellest ikka. Ma siis nüüd lähen, asutan end seda Pelgulinna sünnitushaiglat otsima. 

Pasha

Ma olen aja jooksul oma ameeriklastest sõpradele päris palju Eesti kohta käivaid raamatuid saatnud. Nüüd hakkasid nad neid lõpuks päriselt lugema ka. Õigupoolest Patti hakkas, mitte nad. Ja siis kirjutas ta mulle eile kirja igasuguste küsimustega, mis tal lugedes tekkinud olid. Kõige esimene küsimus oli: kas me pashat proovime? 

Hmm... 

Ei oskagi nagu midagi öelda :-D. Peale selle, et ei, kui te seda just väga-väga ei taha, nii et ma seda teile tegema peaksin :-D. 

Nõudepesulapp

Tegime ennist ühe korterinaabriga samal ajal köögis süüa. Mõlemad kasutasime nõudepesulappi, kuni ühel hetkel seda enam polnud. Otsisime kööginurgad, laua- ja kapialused ning sahvrigi läbi, vaatasime prügikasti ja mitte aru ei saanud, kuhu lapp kaduda võis. Kuskilt ei leidnud ja nii me siis otsustasimegi võtta uue lapi, kuniks vana välja tuleb. Mina muidugi omast arust nägin lappi viimati I käes, aga ma ei hakanud seda talle ütlema.

Nüüd läksin kööki kohvi tegema. Tegin kapiukse lahti, et kohvipurki võtta, ja vaatan: minu riiuli peal toiduõli ja ketšupipudeli vahel seisab korralikult püsti pandud nõudepesulapp. Külg ees ja pudelitega võrreldes täpselt veatus rivis. Oli teine muuseas mõnusas seltskonnas äragi kuivada jõudnud.

Vot nii siis.

Türile, külla Jürile

Aga mina käisin eile Türil! Teoorias ühe veinipudeli järel, mis mind seal juba pool aastat ootas, tegelikult pigem paari endise reisikaaslasega kokku saamas. Eelmisel aastal samal ajal olime me sama seltskonnaga veel Malis ja nüüd oli vaja nostalgitseda. Oi, ja kui kihvt päev oli! Nad on kõik sellised hästi terava keele, terve mõistuse ja vaheda huumoriga inimesed ja kus siis terve päev otsa killud lendasid. Noh, tühje veinipudeleid oli ka muidugi pärast laua all üksjagu. Mu fotoraamatud vaadati üle ja Mali videot vaatasime ja paellat valmistamise, kuulasime ühe tüübi muljeid oma käe peal tehtud reisist Alžeeriasse... ja leppisime kokku, et järgmiseks ühiseks reisisihiks on Etioopia. Hullult äge. Nüüd ei jõua seda va sügist ju ära oodata jälle. 

Mm, sedan'd ka, et ma käisin eile üle kahe talve uisutamas. Ma olin küll otsustanud seda mitte enne järgmist hooaega teha, aga näed, arst ütles, et tema järelvalve all võib küll :-D. Nii et ligi pool tundi vist tiirutasime küll seal liuväljal - selle aja lõpuks hakkasin ma isegi end üsna kindlalt jälle uiskudel tundma, aga alustuseks peamiselt kakerdasin. Ühe korra liuglesin kenasti selili maha ka, aga see oli selline õnnestunud kukkumine. Naljakas oli. 

Ja tagasi sain ühe reisikaaslase kaubikuga, nii et kohe eriti mugavaks tehti mu elu. Kusjuures kui me olime juba ära sõitnud, helistati ja öeldi, et see veinipudel, millest kõik alguse sai, jäi ikka maha. Ega's midagi, keerasime otsa ringi ja käisime pudelil ka järel :-D. Aitäh. 

Hmm, aga Jüri jäi hiljaks. Alguses mõtlesime talle ainult toidulõhna anda nuusutada, aga ei, ikka läks süda hardajaks ja sai teine kõhu täis ka...

Uff, nii vahva punt on see ikka sattunud... 

PS: tarkusehamba rindelt - täna hommikul enam väga hull ei olegi. Suu läheb küll endiselt ainult paokile, nii et kaks sõrme päriselt veel sisse ei mahu, aga üleüldises plaanis saab varsti juba millegi tahkema söömisega ehk ka hakkama... See oleks kena. 

Ja veel...

Tegelikult on nüüd juba üpris OK olla. Kui ma söögi alla ruutsentimeetriste tükkidena suhu panen ja hästi ettevaatlikult neelan, ei ole hullu midagi. Ja paistetust pole ka siiani tekkinud. Kõige aktiivsemalt valutavad hoopis need kohad, kuhu süstid tehti, ja suunurk, mida nad nelja käega venitasid ja venitasid ja venitasid... 

Aga aitab nüüd küll, see teema on läbi ja parem võimalikult kähku ära unustada. Tegelikult tahtsin praegu öelda hoopis seda, et LÕPUKS nägin ma täna siis oma Luxembourgi toa pilte ka, mida too sealne korteriomanik mulle nädalate kaupa saata on lubanud. Nii mõttetud pildid, kuidas keegi sääraseid üldse teha saab? Udused, viltused, vastu valgust tehtud jne. Aga noh, nii palju on ikka aru saada, et tuba on korras ja remonditud ja tuba nagu tuba ikka :-D. Ainult imelik oli selliste udukogude pärast sellele majaomanikule iga nädal närvidele käia :-D. Samas, nüüd on ikka süda jälle natuke rohkem rahul - et ju siis ikka on olemas see tuba. Kuulu järgi olla eelmisest praktikantide seltskonnast kolm inimest ettemaksu ära maksnud ja rahadest ilma jäänud, kuigi kuulu järgi olla nad muidugi valinud majaomanikud ka mingite suvaliste kinnisvarasaitide järgi, mitte praktikantide keskuse nimistust...

Ja seda tahtsin ka täpsustada, et mu fotoraamat on nüüd peaaegu valmis. Tähendab, pildid on ära paigutatud ja puha, nüüd oleks vaja leheküljed kõige paremasse võimalikku järjestusse tõsta, tekstid üle lugeda ja siis tellimus üles laadida. Hurraaaaaa... 120 lehekülge tuli lõpuks. Noh, see oli Omaraamatu maksimumpaksus, tegelikult oleksin ma muidu veel nii kümmet juurde tahtnud, veidi liiga karmiks läks valik... Aga oh, ma juba ootan, et saaks selle raamatu trükist kätte. 

Hästi, ongi praeguseks kõik. 

Tarkusehamba uudised

Sain kolmandast tarkusehambast ka lahti. Väga paha on nüüd. Paistis, et annab teise lihtsalt ja kenasti välja tõmmata, aga muidugi polnud määratud nii minema. Hammas läks kohe seda kangutama hakates katki ja siis ta seal surkis kokku kolmveerand tundi neid kilde liikuma ja juuri välja. Päris rõve oli. Fuhh. Suu on õnneks veel tuimestusest paks peas, nii et ei valuta, aga süda on paha ja tegelikult on suhteliselt s.tt tunne see tuimestuse tunne ka, nagu oleks oma lõug, aga nagu poleks ka. Böö... Aga seda ootan huviga, millal ja kui paiste ta minna otsustab. Praegu veel väga pole, ainult natuke...

Ja kõht on kole tühi. Ma küll sõin enne putru ja vastlakukleid ja puha, aga nüüd tahaks kangesti midagi lihast...

Oh, aga nüüd on sellega vähemalt ühel pool. Mu viimane järele jäänud tarkusehammas on muidu suht üleni igeme sees, selle kohta arvas arst alguses, et selle välja tõmbamine saab palju hullem olema kui tänane lugu. Noh, ma nüüd küll vannun, et minu poolest võib ta sinna igeme sisse jäädagi, mina teda vabatahtlikult välja tõmbama ei lähe...

Ahjaa, tahtsin öelda, et polika hinnad vähemalt on ikka sellised toredad. Isegi selle kupatuse eest küsiti ainult 35 euri. Seegi hea, päris halb oleks sellise rõveduse eest end pankrotti maksta. 

Aaaaaaaa

Oh. Pooleteise tunni pärast hakatakse mu tarkusehammast suust lahti kangutama. Väga kole. Mul on juba pulss laes ja kõht lahti. Ei tahaaaaaaaaaaaa...

Spordikanal?

Viimasel ajal on ETV-st saanud täielik spordikanal. Suusatamine vaheldumisi laskesuusatamisega, siis TV 10 olümpiastarti ja ma ei tea, mis veel. See pole ju halb, lihtsalt... naljakas pisut :-). Vanasti tuli vahetpidamata igasuguseid Sõida maale ja Maaelu stiilis saateid, nüüd on aint sport ees ja taga (ja hoopis Pärnu Postimees reklaamib üritust Lehmade toitumisest ja selle seostest nende tervise, sigivuse ja muu säärasega). Aga ega's midagi, ma nüüd hakkan siis laskesuusatamist vaatama. Nad võiks kunagi iluuisutamist ka näidata...

Sinupret ruulib!

Vanasti ma üldse ei uskunud nohutablettidesse, aga tuleb tunnistada: Sinupret teeb imesid. Ükskord emal kodus olid ja ma sõin need ära, päris hästi mõjus. Läksin siis apteeki juurde ostma ja pidin pikali kukkuma, kui nende hinda kuulsin - ja siis veel öeldi, et tegu on taimse ravimiga! Nojah, aga need on tõesti oma hinda väärt! Mul läks nohu kahe öö ja kolme päevaga ära, kuigi alguses tundus, et tuleb selline vastik rõve igavesti kestev põletikuline paks lägane asjandus...  Au ja kiitus Sinupretile.

Kellele neid tarkusehambaid üldse vaja on?

Nii, täna sai selle hambaga, mis vahepeal valutada vihtus, ühele poole. Aga nüüd on järgmine õudus ees - nimelt paistab, et enam ei anna kuskile lükata ühe alumise tarkusehamba väljatõmbamist. On teises juba mõnda aega üsna suur auk sees, ma siiani lihtsalt pole julgenud end kokku võtta ja selle teemaga tegeleda... Muidu ülemistest tarkusehammastest jäin ammu ilma ning nendega läks lipsti, mõlemad tõmmati nii välja, et ma veel arugi ei saanud, mis toimus. Pärast ei valutanud ka ega midagi. Seevastu alumiste tarkusehammaste väljatõmbamise kohta liigub paraku igasuguseid õudustäratavaid linnalegende ja tõsilugusid ka. Emal näiteks kunagi kangutati hammast nii, et tangid ära libisesid ja emale kurgulakke suure augu tegid. Ja teised on nädal otsa jäätist söönud ja näost nagu pandakarud olnud. Oeh... Kohe üldse ei kutsu seda läbi elama! 

Ma mõistan, et ühel päeval tuleb see ikka välja tõmmata, vahet ei tohiks siis olla, kas nüüd või aasta pärast. Võiks ju maha saada asjaga, ei peaks enam muretsema selle pärast. Aga edasilükkamine tundub ikka nii palju ahvatlevam... Oi, ma ei tea, mida teha... 

Uutest ja vanadest kohtadest

Uutesse kohtadesse on alati tore minna - saab palju teada ja kohtab hirmus palju vahvaid inimesi. Ainult uute paikadega on see häda, et need on kohutavalt väsitavad. Tähelepanu on kogu aeg haripunktis, eriti veel siis, kui juhtumisi mõningate teiste inimeste eest ka vastutada tuleb. Jah, ma pean silmas, et reisisaatjana on uued kohad ühest küljest meeletult põnevad, aga samas ka päris parajaks väljakutseks. No näiteks esimest korda Etioopiasse minek oli ikka üsna hull, toona polnud ma kordagi kuskil päris Aafrikas käinud. Oh ja närv oli püsti kogu aeg, esimesest reisist ei jäänud üldse nii kena mälestust. Liiatigi oli mul veel paar frukti ka kaasas, mis kõike oluliselt hullemas valguses lasi paista. Teine kord, teine kord oli juba PAAAAAAAAAALJU parem. Kuigi, tegelikult on ikka ülim adrenaliinilaks kuskile uude riiki minna... Seda on aeg-ajalt ikka vaja!

Vanad kohad, vanadesse kohtadesse on ka alati tore minna - neiski on alati midagi uut avastada ja mingeid peenikesi nüansse märgata. Ning seal ees olevate vanade tuttavatega on ju ikka rõõm kohtuda. Nii tähelepanelik enam ei tule olla, saab hoopis detailidele keskenduda, sest suuremad põhimõtted on juba selged. Samas - mingil hetkel tekib suurem adrenaliinivajadus. Enam ei piisa sellest harjumuspärasest. Egiptusega on nii, Egiptus on juba tavaline. Ma tean, mis kuidas toimib ja kõik on nii sisse töötatud, et reis möödub kui linnutiivul. Ise ka ei saa aru, kuidas reis järsku läbi saab. Nagu konveieril oleks. Aga iseenesest on see ju ka hea. Sest seal tunnen ma end kindlalt ja miski ei löö mind rööpast välja. 

Ja siis veel on sellised natuke uued/ natuke vanad kohad. Sellised, kus paar korda on juba käidud, nii et kõik on ikka veel justkui uus, aga samas juba natuke tuttav ka. Enam ei pea pööraselt katsuma endale kõige elementaarsemaid selle kultuuri põhimõtteid pähe tuupida, sest see on juba tehtud, aga sellegipoolest on põnev iga teemaga rohkem süvitsi minna, sest näiteks selle riigi kokakunst pole veel nii selgeks saanud, et peast retsepte vuristaks. Praegu on nii tore Hiina reisiks valmistuda, laiem raamistik on paigas ja nüüd saab seda pilti järk-järgult täiustada. Ma nüüd juba tean, millised pilvelõhkujad Shanghai sadade pilvelõhkujate seast huvipakkuvamad on - ja nüüd saab lõpuks neile ka keskenduda, enam ei pea püüdma meeletu läbitöötatud materjalide järgi paaniliselt neid teiste majade seast ära tunda. Nii hakkab inf päriselt lõpuks meelde ka jääma. 

Novat, aga kogu see lahterdus algas sellest, et ma ikka juurdlen ühe dilemma üle. Nimelt... seekord sattus kaks gruppi ühele ajale: Egiptus ja Hiina. Kui egiptlased poleks mässama hakanud ja kui mu ameeriklased poleks otsustanud Hiina tulla, oleksin ma pidanud valima, kuhu minna... Huvitav, kumba ma valinud oleks? 

Ma ARVAN, et Hiina. Aga ega ma tegelikult tea ka...

Iroonia

Jõudsin Hiina saatkonda liiga vara ja läksin Kadriorgu jalutama. Ronisin üle hangede, et lahtilükatud rajale jõuda. Esimese lumehange otsa jõudes lendlesin ma graatsiliselt, kaunilt ja valutult alla selle hange otsa potsti istuma. 

Iroonia mõistmiseks vaata eelmist postitust. 

Mina igatahes käisin pärast ümber saatkonna nagu tõbine - lagistasin üksinda kõva häälega naeru. Ime, et mind pärast veel saatkonda lasti. 

Ei või olla!

Just ükspäev tegin inventuuri ja jõudsin järeldusele, et see talv pole ma ei kukkunud ega haige olnud. Kõik teised olid purutõbised kogu aeg, aga mul polnud nohuraasugi, muust rääkimata. Selle välja ütlemine oli saatuse narrimine, aga ma sülitasin pärast küll üle õla ja puha!

No, nüüd on kurguvalu ja nohu käes. Selline nohu, et teda veel päriselt kohal pole, aga põskkoopad ja neel ja muu olemasolev on juba kuumad ja vastikud, nii et varsti on nohu ka plaksti olemas. Paksu löga ja muu säärasega. Fuhh. Aga mul on homme hambaarst ja üldse tahtsin ma überkorralikult proovis käia, kuniks Eestis olen... Mis nüüd siis? 

Oli seda nüüd vaja?

Uus karjäär

Ma lähen täna jälle kooli joonistajatele istuma :-D. Hihii... kunagi pole hilja uut karjääri alustada. 

Aga muidu polegi midagi öelda. 

Tere-tore

SELLES artiklis on kirjutet: 

Iga tund ületab Liibüa-Tuneesia piiri umbes 2000 inimest ning väidetavalt ootab piiriületust veel vähemalt 20 000 inimest. Enamik väljarändajatest on egiptlased, kuid hulgaliselt on ka hiinlasi ning bangladeshlasi. BBC korrespondendi Jim Muiri sõnul on egiptlased vihased, kuna tunnevad, et valitsus on jätnud nad üksi.

No kurat, mida te vihastate, ise kukutasite oma valitsuse! Oh seda püha lihtsameelsust...

Aga ma ei saa pikalt kirjutada, mul on oma Pariisi piltidega nii põnev :-D. Muusa kogu aeg lehvitab, väga innukalt pealekauba. Vahepeal võtab aju kärssama ja silmad krilli küll, aga sellegipoolest on hetkeks juba 37 lehekülge valmis. Palju kokku tuleb, seda ma ei tea. Alguses mõtlesin end nt 70 leheküljega piiritleda, aga võib-olla tuleb ikka 100 ära. Eks paistab.

Muidu on nii, et ma olen ikka täienisti pildimajandusse sukeldunud ja elu on sellest johtuvalt ka neil päevil kuidagi Pariisi-keskne. Eile sain kokku Pariisi toanaabri ja ühe teise Pariisi sõbrannaga. Ja täna, noh, kuna mul olid käsil pildid sellest, kuidas Kerli mul Pariisis külas käis, võtsin ma kätte ja kutsusin ta peale tööd välja. Niikuinii vaja talle ju ka rääkida, et ma Luxembourgi lähen :-D. Ilma temata poleks ma sellest kandideerimisvõimalusest üldse midagi teadnud...

IRW. Kõik asjad on ikka omavahel hirmus seotud ja läbipõimunud küll.