Putukarünnak

Novembris kirjutasin ma ühest ahistajast. Helistas teine alatasa ja tahtis kingitust tuua. Õnneks pääsesin kuidagi, mäletamist mööda ütlesin talle lõpuks üsna otse, et ta tüütab mind. Siis lõpetas ära. Vot, aga Pärnus kontoris oli ta ka käinud ja emale ikka "kingituse" toonud - kotitäie oaseemneid, pidid hirmus häid kollaseid ube andma. Ema pani need kodus külmkapi peale paremaid aegu ootama. Noh, et paneks siis kevadel maha. 

___ ___ ___

Paar nädalat tagasi juba avastasime aknalaua pealt hulgim pisikesi kõva kestaga sitikaid, kes igal pool ronisid. Toona pesime kõik kohad (isegi lilled) Fairy seguga üle ja siis same justkui probleemist lahti. Selle peale me muidugi ei tulnud, et siis tulid päikesevaesemad ilmad lihtsalt. 

___ ___ ___

Nüüd on jälle mitu päeva päike väljas olnud ja ju neil satikatel hakkas mõnus soe, sest eile algas tõeline rünnak. Kohe nagu ikka sadu peletisi ronis mööda kööki ringi - laes ja akna peal ja põrandal ja igal pool. Uff. Tapsime neid küll kõvasti, aga üha rohkem neid tuli - isegi külmkappi pugesid, raiped. Ema pidi täna hommikul minema tihlofossi otsima, aga leidis siis enne putukapesa üles. Must satikarodu viis ei millegi muu kui selle oakotini! Kui kott kraanikaussi pandi ja vesi peale lasti, siis see kohe mustas ja kihises nendest rõvedikest. Väga kole! Õnneks paistab, et kui nende pesa elimineerisime, saime ka ülejäänu kontrolli alla. Iga viie minuti takka tuleb köögis ikka veel tosina jagu satikaid puruks litsuda, aga neid jääb ka nüüd silmnähtavalt vähemaks. Ehk saab ikka lahti. 

Vat kui tore kingitus oli! Nagu Trooja hobune kohe!