Jätkan tublidusega: Rootsi pildid!

Tänase õhtuga oli nii, et pidime teatrisse minema - Kerli sai kaks kutset mingile Kanuti gildis toimuvale etendusele, aga esiteks olime me mõlemad kokku saades hirmus uimased ja temale hiilis üldse tõbi kallale; teiseks selgus, et tegu on mingi veidra alternatiivteatriga, mille tutvustused kuigi paljutõotavalt ei kõlanud, nii et me otsustasime täiesti patusel kombel minemata jätta. Sõime kõhu täis ja läksime sama targalt koju tagasi. Hih... Hirmus. Mandumine. Aga no sellest pole midagi, saangi natuke tõlkida (täna juba nagu läks ka kuidagi) ja õhtul hiljem pidime veel Ketsiga kokku saama - temaga oleme juba vist kolm nädalavahetust järjest mõelnud, et võiks kokku saada, aga no näed, kuidagi ei trehva samasse linna...

Hästi, aga et siis tublidusega jätkata - voilà väike selektsioon pilte, mis ma Kadi fotokaga Rootsis klõpsutasin. Ega neid eriti palju pole - ja pildistasin ka peamiselt ikka nagu vaatamisväärsusi, eks, samas see ei olnud üldse retke eesmärk. Et suurema osa ajast veetsin ma lihtsalt mõnusalt aega, õppisin Rootsi elu-olu tundma, vaatasin oma ristipoja kantseldamist pealt ja mängisin maailma kõige ägedama labradori Inezega. Et ilmatu vahva oli, aga sellist vahvust pole eriti võimalik kuidagimoodi jäädvustada. Aga siin siis mõned pildid Patrikust ja sellest, mis selle nädala jooksul seal ära tehtud-nähtud sai.

See oli hästi tilluke puust lossike, autoriks Stockholmi lossi ehitaja :-)

Rootsi ja paadid sobivad nii hästi kokku

Seal paistab siis Västeras

Jalgade peal seisev viikingimuuseum. Oli vist muuseum. No viikingimaja igatahes.

Seal oli pargis puu otsas asuv hotell. Nöörredeliga pidi üles saama ja puha, toas abieluvoodi, kuivkäimla ja elektripliit :-D. Ei mäleta, palju hind oli. 600 SEK/öö äkki... Väga sürr!

See on see maailma kõige ägedam labrador

Viieöörised kaevuluugid :-D

Hullult äge WC

Toomkirik

See peaks päästerõngas seal olema :-D

Västerasi vanalinn

Tegelikult nuttis ta haruldaselt vähe, siin sai tal lihtsalt kopp ette :-D

Anundhögi viikingiasula - ruunikivid ja kalmed

Kui laevaga ei matta ei saanud, ehitati laev ümber :-)

Hullult äge kellatorn on kirikul

Mälareni peal käisime paadiga ka sõitmas :-P

See peni kartis paati umbes samapalju kui minu oma õues käimist

Übersuur elektrijaam, paistis igale poole ära

Poolõde-poolvenda

Nupsik :-)

Vot selline Rootsi-tripp oli. Hästi tore oli kogu see nädal aega! Ja hirmus kiiresti läks ka! Muidugi päris korraliku osa ajast tuli mul hullu moodi tööd teha, sest eelmise raamatu tõlke tähtaeg langes just nendele päevadele ja nii ma siis seal õhtuti kibekiiresti oma teksti redigeerisingi. Aga noh, pole hullu... sain selle õigel ajal ära saadetud ja pärast jäi veel mitu päeva täiesti töövabalt ka aega lulli lüüa.

Aga nüüd siis on vähemalt pildipostituste võlad kustutatud. Justkui ei mäleta, et ma pärast veel kuskil pildistanud oleksin. Sütevaka juubeliüritused olid küll vahepeal, aga seal ma ise pilti ei teinud - seal oli professionaalne fotograaf kohal... Aga noh, üldiselt, kui oktoobris Etioopiasse lähen, siis seal kindlasti pildistan end oinaks. Nüüd on fotokal teine aku ka varuks, nii et...

Paraku tuleb nüüd aga jälle tõlkima asuda...

Hüvasti siis selleks korraks,

M.

Räägime siis sellest ammusest Peterburist...

See tõlgitav raamat on lihtsalt NII nõme, et vaat, milleni ma jõudsin - sain lõpuks need pildid ära sorteeritud ja netti tõmmatud :-D. Ja kui juba nii, noh, siis võib tööd veel pisut edasi lükata ja need blogisse ka üles riputada... Ainult lisateksti ei oska ma neile suurt juurde kirjutada. Venemaa pole kunagi päris minu begriff olnud ja seetõttu pole minu Venemaa-teadmised ei eriti laiaulatuslikud ega püsivad.

Kroonlinna madrus

Kroonlinnas

Mulle nii meeldib, kui linnamööbel sobitub koha kontekstiga. Antud juhul siis tegu Kroonlinna paigutatud prügikastiga, mis on tehtud vana kahuri torust.

Pilt on halb, aga see lihtsalt oli nii tore seik... nii iseloomulik. Mammid kõõrutasid laulda ka lõõtsa kõrvale ja neist täpselt diagonaalis üle pargi istus meesteseltskond, kes neid vaikselt nillis ka.

Peeter-Pauli kindlus

Väga suur Peeter Suur

Nii äge - Talvepalee ees ujuda :-D. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis see vesi oli seal ikka VÄGA must...

Aurora

Ja see, mis Aurora illuminaatorist paistis

Hullult nunnut bussi nägin! Tahan ka sellist! Üleni teksa...

Üks neist Venemaa piparkoogikirikutest

Seest oli üleni mosaiike täis, vaba ruutsentimeetritki polnud. Ja paremat pilti ka ei saanud.

Nevski prospektil

Ja nii palju siis Talvepaleest. Tegelikult me Ermitaaži sisse ei jõudnudki: peamiselt sellepärast, et aega oli niigi napilt ja me jõudsime järeldusele, et kuna me olime niikuinii need kõikse kuulsamad seal asuvad taiesed endale kolme aastaga pähe tagunud, siis võib nende originaalide nägemise ka linnas ringijalutamise hüvanguks ohverdada.

Laevasõidu ajal oli meil eriliselt jupats kapten

Väga edukas kerjus! Lebas seal üksi tuima näoga keset tänavat ja ainuüksi meie grupp puistas tal pool pange täis.

Peterhofi alumises pargis - see oli küll uhke. Vaat et muljetavaldavam veel kui Versailles' aiad... Ainult et kui Prantsusmaal on normaalne, et kui jalad ära väsivad, siis istud muru peale maha, siis siin ilmus kohe kohale mingi kuri vilega vanamutike, kes meid minema sõimles.

Jah, nii kui me lahkuma hakkasime, tõmbus taevas pilve ja enne, kui me bussi jõudsime, tuli taevast alla säärane valing, et sellist pole kohe ammu näinud. Pärast kahlasin pahkluudeni vees bussi poole, ise läbimärg...

Ühesõnaga, tore nädalavahetus oli! Loomulikult jääb nii napist ajast iga suure linna peale väheks, aga samas kõik, mis kõige rohkem vaja, sai ära nähtud ja eks siis tulevikus paistab, kas tekib veel kunagi asja selle linnaga rohkem tutvust teha või mitte. Vähemalt esimene uudishimu on nüüd ammendatud!

M.


PS: sain tõlkebüroost ühe teksti, jee... Nüüd on vähemalt mingi õigustus raamatuga lohetamisele... :-D.
M.

No löö või maha

Ei suuda! Lihtsalt ei suuda!

Kui ma eelmise raamatu tõlkimise lõpetasin, oli mul täpselt kuu aega teisele üks-null ära teha. Noh, toona ma eriti ei paanitsenud, sest see on selline väike ja mõttetu raamatuke, et läheb niikuinii ruttu.... kuigi tänaseks olen ma endiselt leheküljel 51 ja tähtaega on järel veel ainult 2 nädalat, böö. Noh, aga jõuab ka - nädalaga tõlgib ülejäänud 130 lk ära küll ja siis veel nädalaga saab üle loetud (nii väike ja mõttetu ongi). Aga... kuigi tähtaeg hakkab vaikselt peale pressima, siis ma LIHTSALT EI SUUDA. See on selline saast, et peale igat lauset tekib mul vastupandamatu kihk midagi muud teha. Ega's niimoodi mu fotoraamatud valmisidki (Mehhiko ja Mali reisidest) - fotodega tegelemine tundus lihtsalt nii palju toredam kui tõlkimine. Jee, muuseas, homme lähen neile fotoraamatutele Piritale järele. http://www.omaraamat.ee/ ruulib täiega - alles täna laadisin raamatud üles ja juba sain kirja, et valmis on! Noh, aga ühesõnaga... see tõlgitav raamat on seevastu saast. Kuubis. Küll ma ta muidugi ära tõlgin, ootan lihtsalt viimast minutit (mis tegelikult vist käes on - õhtul hakkan tõlkima :-D), aga kõige probleemsem on see, et ma pean koos tõlkega esitama ka kuni leheküljepikkuse POSITIIVSE retsensiooni selle trükise kohta. Oh õudust... ma küll ei tahaks enda nime all sellist jubedust kiita! Liiatigi ei ole mul selle kohta kohe mitte midagi positiivset öelda... böööööö

Aga kui nüüd see teema sinnapaika jätta, siis muid arenguid nagu väga pole ilmnenud. Eile oli tööl pidu - meie übertore sekretärineiuke otsustas peikaga aastaks Austraaliasse seiklema sõita ja nii me siis saatsimegi teda ära. Kõigepealt naersime kõhulihased haigeks ja pärast töinasime takkajärge. Mida kõik küll Austraaliast otsivad? Teine sõbranna, kel varsti Austraalias aastake täis saab, on ka otsustanud sinna edasi jääda... Ainult tõlkebüroo boss veetis päriselt aasta Austraalias ja tuli tagasi ka. Vähemalt mõnigi!

Ujumas mõtlesin ka varsti käima hakata. Järgmisest nädalast ehk, praegu unustasin vastavad riided maha. Ahjaa, ja siis meil kodus vahetatakse radiaatoripüstakuid, mistõttu tuli magamistoa kolinurk tühjaks teha ja siis ma viskasin sealt ilmatu sületäie kraami välja täna. Vanu mõttetuid referaate ja artikleid, mida meile umbes esimesel kursusel täiesti umbluu teemadel paljundati, mingeid kummalisi brošüüre, mille inf umbes aastakümne jagu aegunud on, ning iidseid ajakirju, mis koosnesid 90% ulatuses reklaamidest. IRW, ja siis veel hästi palju nt "Kroonikast" välja lõigatud kraami mingite seriaalinäitlejate ja sarjade kohta - umbes à la "Metsik roos" :-D. Mida ma küll kõik kunagi kogunud olen :-D. Mõned jätsin ikka alles ka, aga palju pahna läks kõige liha teed... Naljakas oli. Mulle meenusid mingid kentsakad sarjad, mis mulle kunagi hullult meeldisid, aga mis tegelikult täielik pahn oli - näiteks "Bony" ja "Cobra" - see Dudikoffiga. Ma nii eksperimendi korras üritasin kunagi netist seda Dudikoffiga sarja ükskord nüüdsel ajal ka vaadata, aga see tundus nüüd nii hirmus, et see seeria jäi minust pooleli. Imelik mõelda. Mõne aja pärast pean ma neid, mis praegu meeldivad, ka täiesti matslikuks meelelahutuseks kindlasti :-D. Ei jõua ära imestada, kuidas ma neid küll vaadata sain :-D.

Aga hästi, nüüd võiks teoorias siiski pisut tõlkida püüda.

Pakaa,

M.

Ahjaa, ja tulge Indiasse! Oma viimasest Indias käigust kirjutasin ma kunagi ühe megapika lohesissekande ka - siit saab seda ka lugeda. See detsembrikuine ringreis nii pikk ei tule, aga algus on täitsa sama. Kuni vana-aasta õhtuni. Hihii...

Tulge Indiasse

Mulle tuli täiesti üllatusena, et selgub, et detsembri alguses on mul Indiasse minekut. Lühike reisike, mille käigus nähakse ära kõikse põhialus: see kuldne kolmnurk seal - ühesõnaga alustatakse pealinnas Delhis, siis käiakse Agras ja vaadatakse üle Taj Mahal ning palju muud põnevat (tee peal veel mitu väiksemat vahvat paika), ning lõpuks on veel kuulus Roosa Linn Jaipur, kus on hästi palju maharadžadega pistmist ja saab elevantidega sõita ja puha. Selles mõttes on see reis hästi äge, et see on parajalt pikk ja päris hea hinnaga, kui nüüd arvestada, kui palju pikad lennud tavaliselt maksavad! Kas te ei tahaks endale varast jõulukingitust teha :-D???

Suur seenenädalavahetus

Nii, täna käisime siis jälle metsas. Saagiks meeletu hulk puravikke ja veel meeletum hulk männikaid. Pilvikuid on ka mõned, aga üldiselt oli nii palju seeni, et me võisime kõik muu rahumeeli korjamata jätta ja keskenduda ainult oma lemmikutele. Nüüd on igasugust seenekraami - seenepraadi ja seenesuppi, kupatatud seeni ja värskeid seeni, marinaadi ja külmutatud seeni... isegi kuivatatud puravikke on, kuigi need siiski ostetud. Oeh. Äge. Seenepirukad ongi veel ainult puudu. Ühe korra tahaks veel muidu seenele minna...

Nublu tõime ka maalt ära lõpuks. Too vaeseke oli seal juba nii kaua puhkusel olnud, et ma hakkasin teda juba ära unustama :-D - noh, seda, kui pehme ja sile ja soe ja murelike silmadega ta on. Muuseas, püksid olid täpselt parajad! Tips sai nimelt Rootsist kingituse - moekad mustad jooksuaja püksid. Jooksuaeg sai tal küll enne kingi kättesaamist läbi, aga järgmiseks korraks on mugavad püksid olemas - ja passivad nagu valatult.

Aga ma nüüd lähen hoian seentel silma peal - need kipuvad üle keema...

M.

Puravikuuputus

Oeh, eile sai metsas käidud - esimest korda reaalsel hooajal (mäletatavasti mõned nädalad tagasi polnud seal ühtegi seeneniru, korjasime mustikaid hoopis...) Novat, ja kus me täna siis saime alles asjatada! Metsast, kust me varemalt kõikide aastate peale kokku ehk seitse-kaheksa puravikku leidnud oleme, saime me (õigupoolest neid märkas siiski peamiselt ema) neid kohe terve korvitäie. Teise täie saime veel männikaid, mille kõrghooaeg alles ees peaks olema, ning pilvikuid. Nii äge! Seente juures on nende korjamise rõõm kõige suurem, süüa on neid muidugi ka hea, aga see on vähemalt minu jaoks küll teisejärguline :-D. Hihii, ja eile oli metsas nii tore, et me ei märganud kuidagi tulemagi tulla - jäime peaaegu pimeda peale... Alles siis, kui enam seeni ei näinud ja väga ei teadnud ka, kuhupoole tee jääb, saime korjamisisust lahti... No igatahes, puravikest sai hiigelsuure pannitäie praeseeni, ülejäänuid hakkasin siin just tallele panemiseks ette valmistama... Ja hasart on samuti tekkinud, tahaks kohe metsa tagasi minna... :-P.

Äge

Igasuguseid ägedaid asju on juhtunud neil päevil. Näiteks Sütevaka 20. aastapäeva üritused olid hästi toredad. Tegelikult kirjutasin ma neist juba ammu postituse valmis, aga siis jäi see sinnapaika. Isegi ei tea, miks. Ei suutnud lihtsalt lõpetada seda teksti. Aga noh, mulle tuli selle ürituse korras jälle meelde, kui vahva kool meil oli/on! Ühesõnaga, vilistlaskonverentsil ja oivikute kontserdil ma siiski ei käinud, küll aga koolitundides, mida vanad õpetajad andsid (kahju ainult, et kaks kolmest olid säärased õpetajad, kes meie lennule viimati põhikoolis tunde andsid), filmiprogrammi ka nautisin täiesga, pargiaktus oli hästi nostalgiline (aga vilistlaskoor laulis "Tuljakut" ja mul tekkis kohe tahtmine nendega liituda - nad kohtuvad niikuinii umbes kord kvartalis vist, teoorias oleks see isegi võimalik), rongkäigus oli hirmus uhke käia - selliseid koole pole palju, mis laseks enda ürituse nimel südalinna tänavad kinni panna, Sunsetis oli ka tore... Meie üpris killustunud klassist olid kummalisel kombel päris paljud kohal ka... kahekümne kolmest vist viisteist või kuusteist. Ja kuigi me väikesed pundid omavahel keska ajal eriti ei suhelnud, siis nüüd oli küll tore kuulda, kes vahepeal abiellunud ja sünnitanud on, kes mis tööd teeb jne. Sain päris huvitavaid mõtteid ka... Oi, ja meie õpside bänd - see on alati omaette fenomen olnud, minu meelest on nii tore, et õpetajad ei olegi mingil kõrgemal pjedestaalil karmid kujud, vaid et nad teevad pulli ja lolli ja hoopis sõbrustavad... Nii überäge. Oi, ja nad kutsusid kohale ühe õpetaja, kes juba siis, kui ma umbes seitsmendas klassis olin, väga kõrgele riigiametisse läks... Ta ka laulis... Hihhii. Kui ma veel väike olin, oli ta üks me lemmikõpse, sest ta pani pidevalt igasuguseid pirne... Aga tänu temale ei lähe mul ealeski meelest näiteks Juana Nõdrameelne... Oh jah. No igatahes, hästi vahva oli, tahaks juba pilte näha ja puha. Ja need õpsid, kellega mul lähedasemad suhted olid, need nägin kõik ära, kuulsin uudiseid ja nii; koolikaaslastega sama lugu. Et hästi vahva oli! Hull nostalgiahoog tuli peale kõigist neist üritustest.

Oi, ja ma vahtisin täna õhtu otsa tennist... Kanepi sai alguses ikka kõvasti kotti, aga kui ta siis taguma hakkas, no see oli uhke! Ma ei ole kunagi eriline tennisefänn olnud (ega üldse telekaspordi, kui vast iluuisutamine välja arvata), aga ta on ikka praegu nii heas hoos, et ma kohe tahtsin näha, mis edasi saab. Peenike värk! Aga hea tuju tuli kohe sellest, et tal nii hästi läks.

Ja siis eile õhtul tuli mulle hoog peale, võtsin kätte ja tegelesin pool ööd ja tänase hommikupooliku takkapihta vanade piltidega. Mitte just iidsete, aga mul on umbes kahe ja poole aasta pildid ilmutamata ja sorteerimata - Pariisi mineku algusest saadik - ning nendega ma siis nõkitsesingi. Takkajärele on tegelikult isegi lihtsam piltidega tegeleda, alati saab neid ju veidi liiga palju tehtud ja siis ei raatsi ühtegi ära ka kustutada ja nii, sest iegi kui pildil on täiesti mõttetu rohutuust, seondub sellega mingi emotsioon või mõte ja siis ei tahaks seda kuidagi ära kustutada. Paar aastat hiljem on sellised asjad meelest läinud ja siis on palju lihtsam vaadata, et oi, mõttetu pilt, seda ma küll ei taha. Näiteks läks mul nii Mehhiko piltidega päris lihtsalt, kuigi paar aastat tagasi olin ma tulutult neid kolm korda sorteerima hakanud - ja polnud kuskile jõudnud. Nüüd läks nii ludinal, et kohe tore. Kui ma nüüd Pariisi piltidega ka ühele poole ükskord saaksin, siis oleks suur kivi minu südamelt langenud. Rootsis näitas mu arvuti mulle kaks korda sinist ekraani, ma sain kreepsu ja sellest nüüd ka mu kihk piltidega tegeleda :-D...

Aga jah, selliste toredate pisiasjade kõrvalt ma muidu lihtsalt õngitsen siin tasahilju, aga kes teab, kas ja millal midagi konksu otsa ka jääb... Muidu kuidagi päris mandunud tunne on keset päeva koos kassiga kodus istuda ja telekat vaadata (kuigi mul on tegelikult muidugi hetkel ühe raamatu tõlkega kiire-kiire, aga nii üldiselt). Ma olen selleks liiga hea (IRW, see kõlas nüüd päris ülbelt), nii et igasugused arengud, ma ootan!!!

Hästi, aga aitab küll. Ma nüüd katsun ikka raamatu esimese lehekülje ära tõlkida ja siis magama minna :-D.

Ja ühel päeval jõuan ma siiski Peterburi ja Rootsi piltideni :-D.

M.

Minna või mitte minna?

Täna-homme on Sütevaka vilistlaspidustused. Täna mingi kutsetega üritus oivikutele, homme kogu päeva kestvad üritused kõigile vilistlastele. Novat, aga minul nüüd on laiizkuz kontiitez... Mul oli muidu täitsa mõte sinna kutsetega üritusele ka minna, aga see on juba pooleteise tunni pärast ja minul on järsku uni ja külm, samas kui viitsimine täiesti puudub. Iseenesest oleks seal ju tore ja eile veel tahtsin minna, aga täna otsin igasuguseid vabandusi, et minemata jätta... À la et no kellega ma neist teistest oivikutest ikka suhelnud olen, mida mul seal nende seltsis üldse teha on? Õige vastus oleks ilmselt, et kontserti kuulata, aga... aga... aga... :). Millal minust küll selline pidur sai?

Hihhii

Tänase päeva ilmauudis:

Kommunaalamet palub sõidukijuhtidel olla liikluses tähelepanelik ning mitte pritsida märjaks jalakäijaid, sest tugevate sajuhoogude ajal võib teedel ja tänavatel sajuvee aeglase äravoolu tagajärjel tekkida veekogumeid, millesse sõitmine võib põhjustada kahjustusi sõidukitele.

Etioopia saatkonnast ja muust säärasest

Nonii, Rootsi-retk hakkab otsa saama. Tegelikult on nii, et ma mõtlesin nüüd tunnikese kohvi juua, kempsus käia ja netis istuda, et pisut jalgu ja õlgu puhata, aga tutkit – ajaks, mil ma selle ükskord postitan, olen ma suurima tõenäosusega juba laeva peal, sest Kulturhuseti kõrval Waynes Coffees pole millegipärast netti. Paroolita netti, tähendab. Vetsu ka pole. Hämmastav, igal pool mujal Euroopas on ikka reegel, et kui on söögikoht või kohvik, PEAB vets ka olema. Siin, näib, on vähestes – ja neiski tasuline (haa, ma olen juba umbes kella üheteistkümnest saadik vetse skänninud, arvates, et kuskilt ikka parema kauba leian… aga pole veel näkanud). Muidu söögikohas pissimise eest viis Rootsi krooni maksta on parem kaup kui raudteejaamas või muuseumis 10, aga siiski…

No igatahes, hommikupoolik oli iseenesest päikeseline, kuigi hästi tuuline, nii et mul kurk sellest valutama kippus, aga nüüd umbes veerand tundi tagasi läks järsku pilve ja kohe kukkus ladistama. Päris tore, et ma metroopeatusest üle tee olen – kui see järele ei jäägi, saan lihtsalt mingil hetkel maa alla sukelduda. Mis siis saab, kui ma sadamale lähimas peatuses maa peale ronin ja pool kilomeetrit terminali pean vantsima, seda ma veel pole välja mõelnud. Ega ma ju ometi ei tulnud selle peale, et hilissuvel võib jahe olla ja vihma sadada. Eile järve peal paadisõitu tehes juba pidin Kadi jopet laenama, aga nüüd pole seda võimalust ka enam varnast võtta :).

Aga minu tänase päeva tähtsaim missioon oli Etioopia viisad grupile ära vormistada. Nendega sai aga igasugust tsirkust. Pidin kell üheksa saatkonnas olema. Jõudsin mõni minut enne üheksat kohale (kell üheksa avasid nad umbes mõneks tunniks uksed)… tähendab sinna kohta kaardil, kus saatkond olema pidanuks - aadressil Leitnandi tänav 17 nimelt. Noh, selgub, et on täitsa olemas Leitnandi tänav 15, siis tuleb tänavarist ja järgmine hoone on juba Leitnandi tänav 19. Seitsetteist ei paistnud kuskilgi. Vaatasin maja taha, vaatasin teise maja taha, vaatasin põiktänava majad läbi… ei midagi. Lõpuks seisin ma siis õite nõutu näoga seal tänavanurgal ja kratsisin kukalt, kui üks sõbralik onu uurima tuli, et mida ma seal mõistatan. Tema kinnitas, et neegrid pargivad vähemalt oma autosid küll seal tänaval tihti ja et üleüldse liigub neid seal nuka peal palju, et vaadaku ma õige uuesti nurga taha. Lõpuks tuli välja, et sissepääs oli täiesti teise tänava peal hoopis. Millest ma aru ei saa, oli see, et maja 17 sellel tänaval reaalselt ei olnudki, saatkond asus sellega paralleelselt asuva palju suurema tänava peal olevas majas – ja kuidas neil siis selline aadress sai olla? Oi, täiega tüng kohe. No igatahes, kui ma trepist lõpuks üles jõudsin, istus saatkonna ukse taga üksik neegritädi: ta tahtis ka viisat, aga väitis, et saatkond on kinni. Saatkonna ajaleht vedeles ukse taga maas küll, aga kui ma kella lasin, venis üks mees, kes oli nii pisike, et teda oli vaevu oma riidehunniku seest näha, ikka kohale. Juhhuu, sain asju ajama hakata.

Algselt oli plaan selline, et viin viisad hommikul sinna ja lähen neile pärast järele, kui sadama poole minema hakkan, senikaua aga uitan linna peal. Novat, aga seal saatkonnas tekkis meil äärmiselt aafrikalik dialoog:

Pisike onu: „Tulge siis tunni aja pärast tagasi!”
Mina mõtlesin siis, et no hästi, nii ka võib. Ütlesin, et tunni aja pärast siis näeme ja sättisin end ukse poole.
Mees ütleb: „Või kahe tunni pärast.”
Ma lõin kõhklema, uurisin: „Kahe tunni pärast?”
„Võib-olla rohkem.”
Mõlesin, et eriti tore on tunni pärast tagasi tulla, kui selgub, et siis tuleb seal veel kaks tundi passida.„Millal te need siis valmis teete?”
„Kohe.”
„Millal ma siis järgi tulen.?"
„Tulge pärast.”
„Kahe tunni pärast?”
„Tunni pärast.”
„Mis kellast te saatkonna kinni panete.”
„Varsti.”
„Mis kellast te uuesti lahti teete?”
„Ei teegi.”

Arusaadavatel põhjustel otsustasin ma lõpuks siiski sinna ootama jääda. Ja ta ei vedanud mind alt, võttis passid, kleepis kõikidesse tühja kleepsu ja kirjutas nende peale käsitsi loa riiki siseneda. Kui ma raha ära olin maksnud, käis ta neist veel teist korda ka üle ja pani äsjakirjutatule oma varesejalgsed pootshaagid alla. Oligi kõik. Kell 10.03 astusin passide ja viisadega majast välja ja suundusin linna peale kolama.

...

Nüüd tõepoolest laeva pealt - eriti tore, et just tänaseks ööks siis suurt tormi pidi lubama. Mul on kajutinaabriks mingi kaheksakümneaastane rootsi-soome vanatädi, kes räägib esperanto keelt ja kes nii kardab laevaga põhja minna, et lubas öö otsa üleval olla ja oodata, millal päästepaatidesse tormata tuleb. Oeh... Eelmine öö jäi niikuinii pooletoobiseks. Ma jõudsin laevale niikuinii tunnike varem - lihtsalt linnas marssimisest oli nii väss peal, et ma enam ei jaksanud, tulin siis terminali ja avastasin, et kohe saabki pardale. Vot, siis ma juba tunnikese tukkusin. Ma küll öö otsa üleval ei juõa olla, liiatigi kui homme õhtul hakkavad Pärnus suured vilistlaste pidustused :-D.