Veel mõned pildid

Olgu siin siis ka pildiliselt üles tähendatud mu poolenädalane suvepuhkus Kesk-Eestis. Järgmine nädalavahetus peame samas kohas koorilaagrit, muide...

On maantee ja maanteel on käänak

'

Ma armastan rapsipõlde, need näevad lihtsalt überilusad välja

Tühja-tähja

Viimasel ajal ei oska ma kuidagi enam midagi kirjutada. No näe, lihtsalt ei oska. Kuidagi mõttetu tundub kõik. Aga hea küll, võin ju üht-teist üles tähendada.

Uudisterindelt siis sellist infi, et teisipäeval kolisin ühikast välja. Esmaspäeval pean minema võtmeid ära andma ja nii, aga asjad pakkisin kokku ja tõin teisipäeval juba Pärnusse. Teisipäeva õhtul käisime Marjuga ühte korterit ka kaemas ja see meile täitsa meeldis, nii et nüüd leppisime kokku, et kolime augusti keskel sinna sisse. Kaupmehe tänavas ilgelt ägedas majas... Jagama hakkame seda siis nii, et mina, Marju ja kaks tütarlast, kes seal juba praegu elab. Hästi suur korter on... ja teenijaruumides elavat keski valgevene poiss ka veel eraldi... Vot nii. Ühest küljest tore - saab jälle uusi tuttavaid ja nii, üür on ka mõistlik ning täpselt selles hinnaklassis, mida otsisime... Täiesti nagu rusikas silmaauku ühesõnaga! Ja leidsime blogikommentaari kaudu! Nii äge! Aitäh pakkumast!

Tõlkimisrindelt niipalju, et mul on nüüd siis hetkel kaks asja, millega tegeleda, aga kuidagi läheb aeg iseenesest käest nii ära, et ma olen umbes täpselt esimese peatükiga maha saanud. Eriti tore on muidugi see, et ma ühele raamatule ise tahtsin augusti lõppu tähtajaks panna, aga nüüd selgub, et augusti esimese nädalavahetuse veedan Tarvastus koorilaagris, augusti teise nädalavahetuse Peterburgis (tuli sõbrantsil täitsa ekspromtmõte, nii et täna sai pass suure kiiruga saatkonna poole teele lähetatud), millalgi tahtsime emaga Saaremaale minna ja augusti lõpus saab minust Patriku ristiema, mis tähendab trippi Rootsi. IRW. Kusjuures mina, täiesti ristimata pagan, hakkan kellegi ristiemaks. IRW kuubis. Igatahes, tahtsin selleni jõuda, et ajaprobleem tekib selle raamatuga. Peaks hädapärast tõlkima. Homme... [Aga raamat on tõeliselt vahva ja humoorikas, suisa lust tõlkida!]

Reisirindel on lood nii, et ma ikka loen ja uurin siin Aafrikat, sügisel ootavad Etioopia ja LAV-Mosambiik... Aga kukkuski välja nii, et terve suve saan Eestis olla! Naljakas... Aga üldse mitte paha vahelduse mõttes.

Muudelt rinnetelt - ei oskagi nagu kommentaare leida. Muudel rinnetel on lood muutusteta, mulle näib. Ootan ja vaatan, mis sügisel saab... kuskilt võiks ju mõni unelmate ametipost välja ujuda. Selline, kus tööaeg oleks paindlik ja töö oleks huvitav ja inimesed oleks ägedad ja nii. Või noh, et kõik nüüd lihsalt ja ühe lausega ära öelda: ma siin ootan endiselt, et tuleviku parim lahendus puuga pähe lööks! Äkki midagi ikka näkkab, mitu lanti sai välja heidetud...

Aga hästi, mul on nüüd kook ahjus ja želatiin ootab sulatamist. Eks näis, mis sellest üritusest välja tuleb. Proovisin nimelt esmakordselt valmistada Nefi juustukooki. Liisi juures sai seda ükspäev mekitud ja imehea oli, suisa keele tahtis alla viia. Eks siis nüüd hommikul selgub, kas mul ka õnnestus söödavalt järele teha... Ahjaa, noh, ükspäev käisime me nimelt seenel - ma nägin unes hästi palju puravikke (huvitav, mida Freud sellest arvaks?) ja arvasin, et see on piisav alus metsa minna. Paraku ei näinud me oma retke jooksul ühteainsamatki seenepoega, mistõttu korjasime emaga mõlemad hoopis toobi mustikaid. (Minu meelest päris huvitav dilemma oli see, et kas meie kohta tuleks siis öelda seenelised või marjulised, kui me tahtsime minna seenele, aga asjaolude kokkusattumuse tõttu korjasime hoopis marju...) Ja et mustikatega midagi ette võtta, otsustasingi kooki proovida. Mustikakisselli on ka. Ja poolteist liitrit mustikaid on ikkav eel alles. Hurraa.

Olgu, želatiin...

Varstiseni,

M.

Hästi-hästi, võtsin end kokku

Need olid väga veidrad lilled: metsmaasika lehed, aga marjade asemel olid punased õied. Huvitav, mis nende nimi küll võiks olla?

See oli eriti tore, et kui vibulaskmisel iga lasuga ühte sõdurit tabasid, pandi sind papist hobuse otsa ja üks turske mammi punnitas hobust veeretada, et laskja ikka ratsavõitlust ka praktiseerida saaks :-D

Turismimessil jagatud tasuta piletit saanutest polnud mitte ükski hing enne meie minekut ei linnuses ei linnakodaniku muuseumis käinud... Nad olid seal täiesti hämmastunud... Aga noh, tore oli.

Rätsepad ollagi väidetavalt aint laua peal istunud ja sellest ka rätsepaiste... Aga huvitav, miks nad laua taga ei võinud olla nagu tavalised inimesed?

Ainus asi, millest tema Tallinna puhul kuulnud oli, oli see maja - maja nagu puu.

OK, järjekord läks nüüd kõigi puhul suhteliselt suvaliselt - tegelikult olime alguses Tallinnas ära, siis läksime Rakveresse, edasi Pärnusse ja lõpuks ainult üheks õhtuks veel Tallinnasse tagasi, aga ma tõesti ei viitsi neid pilte veel ümber ka tõstma hakata, nii et... pole hullu. Niigi võttis palju energiat, et nii väike valim kokku saada :-D. Aga nüüd on see asi vähemalt tehtud :-D.

Hämmastav

Ootasin Pärnu Hotelli ees bussi reisilt tagasi. Südaöö oli. Kreepsu pidin saama, kui äkki pimedusest kaks pisikest valget sõõri otse mu nina all välja ilmus ja kuskilt mu lõua alt kostis: "Hellõu". No hästi, hoolega kissitades nägin valgete silmamunade taga meest ka - oli selline kleenuke ja kuivetu. Ütles teine, et töötab juba kolm kuud Pärnus kokana ja et kuidas mul ka läheb kenal laupäeva hilisõhtul. Oh jah. Ööd on juba Pärnugi vallutanud, hämmastav... Ja oleks siis, et normaalne vend, aga ei, kus sa sellega, esimeste lausete järel neelas ta keele hoopis alla ja jäi lihtsalt seisma sinna mind ainiti passima, ei öelnud enam musta ega valget. Muudkui passis ja passis. Lõpuks ma küsisin, et äkki saan ma teda aidata või mis, mille peale tema kostis, et ei, ta niisama. No ja siis ta passis edasi. Muudkui passis kohe. Ma ära minna ka eriti ei saanud, ootasin ju bussi selle koha peale seal - noh, parkimisruumi oli ainult ühes kohas. Aga kui tema oma valgete silmamunadega aina passis ja passis, läksin ma siiski mõneks ajaks autosse istuma ja siis tüübil lõpuks mõikas ning kõrend tõmbas varvast. Päris... naljakas. Poleks sellist seika küll Pärnust oodanud...

Suvi on nii pikk

Ma olin unustanud, kui pikk suvi tegelikult on. Viimati veetsin ma terve suve Eestis... ma ei mäletagi millal. Keskkoolis äkki. Vaat, alguses tegelesin ma ju peaaegu eranditult bussireisidega ning nende jaoks oli suvi just see parim aeg - kogu aeg sai niimoodi ringi kihutatud, et kui üks reis lõppes, ei tulnud ma isegi Eestisse tagasi, vaid vahetasin Varssavis busse ja sain uue bussiga puhtaks pestud pesud ka... Aga nüüd on tasapisi asjad nii läinud, et ma tegelen peamiselt kaugreisidega ja nende hooaeg on sügisest kevadeni. Lisagem sinna ka veel masu faktori ja saabki kokku põhjuse, miks mul see suvi suurt reisimist ei olegi. Need, kes endale varemalt bussireise Euroopasse lubada said, jaksavad nüüd ainult Ahvenamaal ja Palangas käia, näib... Novat ja alates Türi laulupäevast, jaanipäevast ja Emiliaga ringirändamisest lõpetades Kerliga suvise Pärnu nädalavahetuse veetmiseni on nii palju asju toimunud. Ja ikka on veel juuli! Täiesti hämmastav... Ma pole üldse harjunud Eesti puid isegi rohelisena nägema. Meenutagem, et isegi eelmine suvi, kui ma ikka veel üpris sant olin, lonkasin ma mööda Prantsusmaad ringi (kodus olles istusin targu toas, nii et lehtes puid ikka ei näinud). Aga nüüd... nüüd on kohe harjumatu.

Aga ma vihkan maasikaid. Ja ma vihkan vaarikaid. Ausõna, minu poolest võiks need nuhtlused aiast olemata olla. Tänu taevale, et metskitsed see aasta vaarikapealsed talvel ära sõid, nüüd jagub täpselt nii, et kaks kamalutäit marju saab suhu ja ülejäänud põllul ei pea tundide kaupa higistama. Aga maasikad... maasikatega on nii, et neid jälestan ma juba väiksest saadik ja millegipärast on meil neid ikka veel pool põllutäit. Olgu, vanasti oli kolm, nii et edenemist on märgaa. Aga fuhh, mul on hea meel, et nende aeg möödas on. Metsmaasikaid - neid kribusid võin ma korjata küll. Aga päris maasikad on täielik piin...

Mh, muidu on nii, et ma ei viitsi endiselt kirjutada, nii et pakaa.

M.

Sardell

Nublul on millegipärast arusaam, et mina olengi kõige suurem koll. Tal on hetkel köögis sardell, mida ta ära süüa ei jaksa. Samas on sardell ikkagi eriline, eks - nämma! Häda selles, et... koer ei julge nüüd köögist ära tulla, sest ta on täiesti veendunud, et mina jooksen tema lahkudes kohe kööki ja pistan ta õnnetu sardelli pintslisse. Ja teda ei veena mu heades kavatsustes absoluutselt mitte miski. Tavaliselt kui ma põrandale pikali viskan, on see Nupukesele tavaliselt signaaliks, et ta võiks mõne oma leluga mulle kaissu tulla ja ma siis tegelen temaga... Novat, viskasin nüüd põrandale pikali, aga koer tuli suure mangumise peale mu selja taha ja toetas end vastu minu kukalt, jäädes strateegiliselt minu ja köögi vahele. Vähimagi sõrmeliigutuse peale tormas kööki tagasi ja põrnitses mind sealt eriti märterlikul pilgul. Arumaisaa, mina ju üldse andsin talle selle sardelli! Võiks arvata, et ma regulaarselt teda näljas hoian ja kõik ta söögid alati ära söön, nii et ta nüüd oma ainust sardelli peab valvama nagu hingeõnnistust, et tal ikka midagi kõige mustematel hetkedel ka süüa oleks...

PS: Just äsja pidi kass oma elu eest põgenema, sest ta julges köögi poole vaadata ja koerale see pilk ei meeldinud.

Palav on

Öö on. Väljas on 22 kraadi ja peale vihmast päeva saab seal isegi hingata. Toas on suure tuulutamise peale 25 ja alla selle ei saa mingi nipiga. Nojah... ikka parem kui 34, mis hommikuks kindlasti tekib - vaat, me ei saa oma loomaaia pärast aknaid ju ööseks lahti ka jätta ja hommikul kukub päike kohe kütma... Äh. Vähemalt magama saab ehk normaalselt jääda.

Aga muidu - no ei suuda ma end kuidagi kokku võtta, et Emiliaga veedetud kahe nädala pildid üles riputada. Ja pärast tema lahkumist on ju ka nii palju tehtud saanud - suguvõsa kokkutulek oli kunagi ammu ja nüüd on kursaõde mitu päeva külas olnud Pärnus, tõlkeid olen otsinud siit ja sealt (üks - õigemini teine - täna õhtul näkkas ka toredal kombel), Tallinnas käisin Pariisi poistekoori kontserdil kolmapäeval ja pärast seda olen Pärnus isegi mitu korda ujumas käinud... (Mulle nimelt ei meeldi see variant, et Kihnu tuleb välja kõndida, enne kui naba märjaks saab - ja üleüldse olen ma Vahemere soolaste siniste sügavustega nii ära hellitatud, et Pärnu rand üldse ei kutsu kohe. Et selles mõttes on täiesti erakordne, et ma nüüd ujumas olen käinud siin, eks. Tavaliselt mind pole suviti siingi, nii et see on mu Pärnu ranna vältimist ka igati soodustanud). Mõningal määral ma ikka hoian uuel korteritel silma peal ja raamatuid on pooleli paar tosinat... Et ühesõnaga, kogu aeg on midagi paremat teha, kui siia takkajärge pilte üles riputada.

Ühe auto signa on juba poolteist tundi akna taga üüranud. Nüüd hakkas teine ka kisama. Aru ma ei saa, mis inimestel häda on?

Hästi, ma nüüd lähen und vaatama, muidu läheb närv mustaks.

M.