Nublul on millegipärast arusaam, et mina olengi kõige suurem koll. Tal on hetkel köögis sardell, mida ta ära süüa ei jaksa. Samas on sardell ikkagi eriline, eks - nämma! Häda selles, et... koer ei julge nüüd köögist ära tulla, sest ta on täiesti veendunud, et mina jooksen tema lahkudes kohe kööki ja pistan ta õnnetu sardelli pintslisse. Ja teda ei veena mu heades kavatsustes absoluutselt mitte miski. Tavaliselt kui ma põrandale pikali viskan, on see Nupukesele tavaliselt signaaliks, et ta võiks mõne oma leluga mulle kaissu tulla ja ma siis tegelen temaga... Novat, viskasin nüüd põrandale pikali, aga koer tuli suure mangumise peale mu selja taha ja toetas end vastu minu kukalt, jäädes strateegiliselt minu ja köögi vahele. Vähimagi sõrmeliigutuse peale tormas kööki tagasi ja põrnitses mind sealt eriti märterlikul pilgul. Arumaisaa, mina ju üldse andsin talle selle sardelli! Võiks arvata, et ma regulaarselt teda näljas hoian ja kõik ta söögid alati ära söön, nii et ta nüüd oma ainust sardelli peab valvama nagu hingeõnnistust, et tal ikka midagi kõige mustematel hetkedel ka süüa oleks...
PS: Just äsja pidi kass oma elu eest põgenema, sest ta julges köögi poole vaadata ja koerale see pilk ei meeldinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar