Fluidum

Neil nädalail valitseb mu elus kuidagi selline fluidum. Aja möödumisest ei saa üldse aru, see justkui läheks hästi aeglaselt, aga samas on kogu aeg jälle reede. See üks seelik, mille triikimist ma koristajale ei usalda, on kokku loetud reedete järgi otsustades juba ... seitse nädalat triikimata. Kuidas see võimalik on?

Ma olen omadega praegu nii ajatus hetkes, et ma ei saa isegi aru, kas kirsside hooaeg on alles algamas või juba läbi? Või kestab praegu? Poes neid nagu on, aga mitte palju, mitte alati ilusaid ja mitte just kõrghooaja hinnaga. Samas oli täna üks töökaaslane kausitäie kirsse oma puu pealt tööle kööki toonud ja tema jutust ma sain aru, et need alles hakkavad tulema... Mine võta siis kinni.

Väljas on ka juba igavesest ajast saadik permanentselt ilus ilm, nagu kuskil lõunamere saarel elaks. Selline tunne on, et vihma ja külma enam ei olegi maailmas olemas. Kui homme hommikul järsku oleks, siis see tunduks täiesti inimõiguste rikkumisena. Või noh, ainult kontoris on permanentselt nii piisavalt jahe, et lühikeste suveriiete peale tuleb Mongooliast toodud kašmiirsall ümber võtta.

Ühtlasi söön ma juba igavesest ajast saadik läätsesuppi. Seda sai lihtsalt millalgi nii palju, et ma muudkui söön ja söön ja olen seda terve nädala lõunaks töölegi kaasa võtnud. Vahepeal tegin vahelduse mõttes ka Sichuani pipraga hiinapärast sealiha, mida ma supi asemel mitu päeva õhtuks sõin ja mis on ammu unustatud, aga läätsesupp kestab ikka veel. Küll on hästi, et mul on selline „probleem“, mitte nälg majas!

Vseviovi raamatut loen ka juba igavesti, ometi tundus raamat kahetsusväärselt õhuke ja ma kartsin, et see saab kohe – nagu paari tunniga – otsa. Aga võta näpust! Iga kord, kui ma olen sellega voodisse heitnud ja natuke lugeda jõudnud, tuleb lihtsalt võimatult magus uni. Mis kohe ära läheb, kui ma olen tule kustu pannud, aga ega ma siis enam ju uuesti lugema hakka.

Õhtul lahtise akna all voodis lugedes kuulan ma aga sunnikorras lõputult Charles Aznavouri laulu „La Bohème“, sest keegi mu sisehoovi ääres elav inimene on permanentselt nostalgilises tujus ja muudkui kuulab seda oma lahtise aknaga toas jälle ja jälle ja jälle. Mis on iseenesest tore, sest mulle väga meeldib see laul. Vahepeal panen ma endal valjemini Cora Vaucare’i „La complainte de la Butte’i“ ka mängima. Ja siis on need kaks laulu, kogu aeg, permanentselt :).

Ja õhtuti sõidavad autod kauguses järsku täpselt samasuguse hääle ja rütmiga nagu siis, kui ma veel laps olin ja me veel Pärnus ei elanud. Ma nii mäletan, kuidas seal autod pimedas kõlasid ja millise kiirusega nende esituled üle lae libisesid. Seal majade vahel käänaku peal ei saanud ilmselt kiiremini sõita, nii et need hääled ja tuled olid alati ühesugused. Äratuntavalt ühtemoodi. Vot. Siin ma tulesid ei näe, kuusk on ees ja nurk on vale, aga autod on hakanud tegema täpselt samasugust müra. Huvitaval kombel.

Selline fluidum. Väga hea on. Ainult nii võib veel vanaks jääda...