Üks pentsik jäätisesöömine Havannas

Kes on näinud väga sümpaatset Kuuba filmi nimega "Fresa y Chocolate" ("Maasikas ja šokolaad"), see teab, et film algab ja lõpeb jäätisekohvikus nimega Coppelia. See Coppelia on üsna mu kodu juures ja ma olen sealt iga jumala päev tantsukooli minnes mööda käinud. Iga kord olen mõelnud ka, et tahaks seal ühekorra ära käia ning ühe topsitäie maasika- ja šokolaadijäätist süüa. Samas on see tundunud äärmiselt keerulise ettevõtmisena, sest pargiveerel on järjekordi enam kui üks ja ma pole täpselt aru saanud, kuidas kogu see süsteem toimib. Täna võtsin siis viimase hispaania keele tunni puhul õpetajal natist kinni ja ütlesin, et nüüd teeme nii, et ma kutsun su jäätist sööma. Lähme!

Mõeldud, tehtud. Jõudsime sinna... Kohvik on keset parki ja igal pargi keskele viival teerajal on järjekord, kusjuures järjekorra otsas on silt, mis maitsega jäätist sealt parajasti saab. Või siis ei ole ka, mõnikord nad ei viitsi sinna midagi kirjutada (või siis pole üldse jäätist, üks kahest). Selgub, et järjekordi on umbes kuus, pluss kahe väikese kioski järjekorrad ja CUCides maksvate klientide järjekord... Meie valisime kõige lühema, sellise järtsu, kus ei olnud ühtegi sõna selle kohta, mis jäätist sealt saab. Õpetaja väitis, et varemalt olla neil olnud 24 eri maitsega jäätist, nii et ju ikka mingi valik on. OK... Tegime järjekorda asudes läbi tseremoonia "la ultima, por favor" ja jäime ootama. Kuna me läksime kohale kohviku avamise ajaks, siis saime õnneks kohe esimese külastajate lainega sisse, mis on hästi - mul oli aeg pisut piiratud, sest pidin tantsutundi edasi minema.

Kui kohvikuuksed avati, tormas rahvamass paisu tagant pääsenud lainena laudade poole. Õnneks kohti jagus, meie istusime lauda sektoris C2 ja siis algas kõige naljakam jäätisesöömine mu elus. Esimese hooga istusin ma sinna, kuhu õpetaja näitas, ühe vingus näoga ja peent badge'i kandva naise vastu neljasesse lauda. Ootasime. Kõigile toodi klaas vett. Ootasime edasi... Kuna midagi ei toimunud, keegi ei olnud tellimust võtma tulnud ja täna oli üks viimaste nädalate haruldasi päikeselisi päevi, tahtsin ma mõningase mõtlemise järel teise lauda ümber asuda - päikese kätte ja nii. Ütlesin õpetajale, tema vaatas mulle kahtlevalt otsa ja ütles, et ei saa... Mina ei saanud aru, miks, tühje laudu oli küll. Tema vastu, et ei, ettekandjad pole nõus. Mina polnud jälle sellega nõus, aga õpetaja ei liigutanud end millimeetritki ja no ma ei hakanud vaidlema... Küll aga oli sama mõte tulnud veel paarile naisele... Nad olid alguses istunud võõrastega ühte lauda, sest ühtegi istekohta pole siin ju raisata ja ei ole siin midagi nii, et lähed oma sõpruskonnaga välja ja okupeerid terve laua. Kõik tulid järjekorrast suure jooksuga kohvikusse ja istusid maha kui viisakad inimesed kunagi - järjest, mitte seltskonniti. Täiesti võõrad täiesti võõrastega ühte lauda ja nii... Kusjuures väikestesse, tavalistesse neljastesse laudadesse! Ei olnud nii, et kohvikus oleks olnud lihtsalt ainult kaks pikka Oktoberfesti lauda ja muud valikut ei olnud...

Novat, aga kuna tühje laudu oli veel, siis otsustasid ühed alguses võõraste juurde istunud naised ka mingil hetkel eraldi lauda minna. Ja ossamüristus, kus siis ettekandja neid sõimama kukkus! "Mis mõttes te tahate kolida, kuidas mina pean aru saama, kes kus on? Ja mis teil siin lauas häda on? Ei, kui jäätist tahate, istute sinna, kus olite, punkt!"

Naised läksid vaguralt vanasse lauda tagasi, minul enam ei olnud tahtmist ümber istuda.

Muidu ettekandja oli seal kohvikus päriselt ainult ettekandja... Ei mingit küsimust, et mida ja kui palju te tahate. Tema lihtsalt hõigas üle kohviku, et meil on täna ainult šokolaadi-pralinee jäätist ja kõik saavad seda, sööte või ei söö. Sejärel hakkas ta pikemalt ootamata kõigile ühesuguseid portsjoneid ette kandma. Personaliseeritud teeninduse erakordse märgina andis ta kõikidele nende portsjonit serveerides siiski võimaluse öelda, et tahad teist portsjonit veel (1 portsjon - 5 palli, 2 portsjonit - 10 palli). Minul läksid selle küsimuse peale silmad suureks kui tõllarattad, aga veel suuremaks läksid need siis, kui selgus, et suurem osa kohvikus olnud inimesi võttiski kohe alustuseks kümme palli jäätist... Neile siin meeldib jäätis ilmselgelt üliväga. (Olgu veel mainitud, et täiesti tüüpilisel kombel said need, kes olid järjekorras kõige esimesed, oma portsjonid kõige viimasena).

Saime siis oma portsjonid kätte, edasi oli õpetajal kiire-kiire. Söö nüüd ruttu, laps. Tahad ikka teist portsjonit veel? Ei? Siis lähme? Mina vaatasin kella - ei taha veel, mul on kakskümmend minutit aega, ma ei saa ilma oma partnerita tantsukooli sisse, istume parem siin. Õpetaja vastu: "Eiei, lähme, nad hakkavad laudu koristama. Ega see siin pole mingi restoran, siin saad õiendada, kui niisama istud!" Ja tõsi ta oli... Pea kõik olid oma portsjonid juba lõpetanud ja minema tormanud, enne lauavahetajaid sõimanud ettekandja tuli aga, lapp näpus, otsustaval sammul meie poole. Põgenesime... Siin käib kõik ettekandjate suva järgi, nad ei ole veel tuttavad asjaoluga, et kapitalistlikus maailmas on klient kuningas.

Aga noh, kapitalismist ei maksa muidugi ka rääkida... Arve kahe inimese viiepalliliste jäätiseportsjonite eest Havanna kõige kuulsamas jäätisekohvikus oli 10 kohalikku peesot, ehk siis umbes 0,40 eurot... 

Hästi. Aga varsti saab koju!

M.