Finito (alias Pärnu Haiglast)

No nii, pärast lõunasööki jõuti ikka järeldusele, et ma võin omal jalal palatist välja astuda küll, nii et saingi siis lõpuks täna koju - pärast kolme ja poolt päeva, millest esimest pooltteist ma väga ei mäleta (ma lihtsalt magasin kogu aja või olin palavikuuimas). Aga mina pean küll ütlema, et arvestades seda, kuidas nad ei saa Pariisi kiirabis isegi liigesest välja väänatud sõrme poole öö jooksul paika tagasi pandud, kuidas nad peavad koomasse vajunud diabeetikule insuliinisüsti tegemiseks ükshaaval kolm kiirabibrigaadi kohale kutsuma, mis võtab lõppkokkuvõttes üsna mitu tundi (paistab, et neil on seal süstiõiguseta brigaadid ja süstiõigusega brigaadid - ja kõigepealt saadetakse alati need süstiõiguseta meeskonnad kohale), ning seda, et pooltes maailma riikides ei ole ilmselt enamikes haiglates peale stetoskoobi suurt midagi, halvemal juhul isegi mitte kraanivett, on meil siin Eestis lood päris hästi. Vähemalt minu äsjase vahetu (aga muidugi esmakordse) kogemuse järgi otsustades. 

Perearstiga puudub meil sellegipoolest igasugune teineteisemõistmine, tema vahetan ma ilmselt millalgi lähiajal välja, olen niikuinii seda pikalt plaaninud (teab keegi soovitada Pärnus kedagi kompetentset, kättesaadavat ja ühtlasi ka toredat? Ma päriselt tahaks mõnda sellist, kes viitsiks teha nägugi, et teda mõnikord mõni asi PISUT huvitab!) - aga see käib tõesti ainult mu peretohtri kohta. Näiteks need Pärnu Haigla arstid, kellega ma nüüd poole nädala jooksul kokku puutusin, olid küll eranditult väga pädevad ja põhjalikud. Nad olid kõik oma ülesannete kõrgusel, panid kohe vajalikud rattad käima ja nii. Respekt. (Ja nad ei soovitanud mul kodus kummeliteed juua, nagu meie väärikas pereõde seda tegi, ehkki ka tema teadis asjaolusid täpselt sama palju kui EMO arstid.) OK, mõni abitöötaja ju oleks võinud siin haiglas ka pisut ärksam olla ja näiteks enne paratsetamooliga kohale ilmuda, kui mu palavik päris 39,5 oli, aga tegelikult ei saa nende üle kah üldse kurta, lihtsalt - paremini saaks ju alati ning ootaja aeg on alati pikk. Aga minuga tegelenud arstid olid küll kõik viimseni väga asjalikud ja usaldustäratavad. Mul oli lõpuks põhiarstiks seesama dr Kenk, kelle juures ma end kunagi lõputult vaktsineerimas käisin, tema meeldis mulle juba siis - oli väga põhjalik ja tubli. Nüüd ei jätnud ta kah midagi juhuse hooleks, kõik asjad said ära testitud ja läbi kaalutud, nii et ausõna, temaga võib luurele minna küll! Samuti ei saa mainimata jätta seda positiivset tõika, et kuigi mul pole haigekassat, oli kogu selle triangli ja arvutute analüüside arve tervenisti 4.80 EUR - lisaks pisteti mulle tabletid kah veel ära tulles pihku, et ma ei peaks neid laupäeval äkase ilmaga kuskile otsima ronima :-D. Noh, superluks ju! Ma üldse ei kahtle selles, et näiteks Luksemburgi arstid on ka pädevad ja head, aga seevastu nende hinnaklass... oh jah, see on ikka kohe hoopis eriline. Kui seda peaks ise plekkima... oioioi. 

Ühesõnaga ma tahtsingi ainult seda öelda, et minu arvamus siinsetest arstidest paranes kõvasti. Muidugi peab veel esmajoones õnne (või taevast või veel kedagi) tänama, et nii lihtsasti lahendatav häda osutus olema. Aga kui vaja, julgen Pärnu Haiglasse iga kell tagasi minna (ehkki ma tõesti väga loodan, et seda vajadust ei tule nüüd jälle tükk aega ette). Lisaks pean ma ühtlasi ka kordama oma ammust veendumust, et pisikeses riigis on ikka triljon korda parem elada kui mingis suures lahmakas, kus kõiki ja kõike on nii palju, et keegi ei jõua sinuga tegeleda ja ainuüksi bürokraatia tahab ära tappa. Go, Eesti!

Mm, a see teema on nüüd lõpetatud. Etioopia pildid tõmbasin juba netti. Järgmiseks tulevad küll juba need. (Olen ikka aeglane, ah?)

Pakaa, 

M.