Nii, ma otsustasin nüüd ära, et need pildid jäävad seekordsest Etioopia reisist viimaseks. Kaua ma seda püksikummi ikka venitan. Elu läheb vahepeal muudkui edasi ja kes üldse neil päevil nii kauaks ühe reisi mälestuste juurde heietama jääb? Tegelikult ma kuulsin just eile raadiost üht huvitavat intervjuud Karin Hallas-Murulaga, kus tuli jutuks see, et vanasti elati reisimälestustes veel pikalt pärast reisi, nii et üks kauge sõit mõjutas inimest kohe tõsiselt ja kaua. Tänapäeval seevastu reisitakse esiteks hirmus palju, nii et sõitudesse ei jõua enam nii süveneda, ning teiseks minnakse pärast reise juba järgmisel päeval tööle ja inimene peab seetõttu praktiliselt kohe oma reisimälestused kuskile ajunurka ära pakkima. Tööl on ju vaja mõelda hoopis teistsuguseid mõtteid, olla hoopis teistsugune. Mina nõustun sellise hinnanguga igati meelsasti - ümberkohanemine on isegi minu jaoks parajalt konarlik, ehkki mina ei pea ju reaalselt järgmisel päeval kuskile kontorisse või koosolekutele tormama. Sellegipoolest on mul alati pärast reise selline kahenädalane pohmakaperiood, mille jooksul on raske jälle kodusolemise mõttemalliga kohaneda. Pärast seda läheb libedamaks, õige tunne tuleb jälle meelde ning ju ma vist pakin siis ka selle äsjase reisi enda jaoks mõtteliselt kuskile ajusoppi ära ja kustutan aktiivsest mälust. Novat - aga tegelikult tahtsin ma jõuda selleni, et nüüd saab Etioopiast ka kaks nädalat mööda. Ilmselgelt on käes aeg pöörduda tagasi Eesti (ja etteruttavalt ka India) elu juurde ning sahverdada Etioopia õigesse ajukurdu :). Jäägu siis Etioopia loomad-linnud praegu viimaseks.
Chamo järve hippod
Müravad
Otsi-otsi, kus on suur kroku!
Härra tuli lõunasööki noolima
See virutas tomati ära
Tema istus söögilaua kohal puu otsas ja nillis meie pastasalatit
Koolobus
"Nile" kosed :)
Šveitslased ehitasid koskede juurde uue silla. Päääääääääris võdisev ja hirmus oli.
Päikeseloojang Tana järvel
Tere, Maris! Mina olen küll päris kurb, et oma Etioopiaga nii kiiresti lõpu teed. Ma alles hakkasin sisse elama, kirjutasin nende triibuliste kohta ka ilmumisel imetleva kommentaari, aga ...see pole ilmunud. Ju ma siis hommikul unise peaga vajutasin kuhugi valesti. Igatahes, need pildid mida siin näitasid, olid nii huvitavad ja see maa on ikka tõeliselt minu jaoks midagi täiesti erilist ja tundmatut. Nii huvitav oleks teada nende kohalike igapäevaelust, mõttemaailmast, unistustest jne. No selge, turistile need asjad ju ka mingi lühikese reisiajaga ei avane, aga ikka...Ju siis tuleb ikka ise reis osta ja sinu gruppi pääseda, et asjale pihta saada!
VastaKustutanojah, mina ikka olen ju nii eakas inimene et mäletan veel neid aegu kui kellelgi õnnestus kuhugi piiri taha pääseda ja siis tagasi tulles aeti kas töökollektiiv või tutvusringkond kokku, et vaadata mis ta tõi ja kuulata mida ta nägi. tegelikult oli see jumala huvitav, sest seal piiri taga oli ju elu ikka hoopis teistsugune. praegusel ajal ju juba imikud lendlevad maailma otsast teise ja ei tea nad asjast suuremat midagi.
Ma olin 21 aastane, kui ma imede ime läbi ei kommunistina ja pealegi vallalisena 1975 aastal Jaapanisse pääsesin. Mu esimene välisreis, ja see lõi mu elu segamini kuni ausalt öeldes siiamaani. Resi toimus sügisel, jus praegusel ajal, ja kui me novembri keskpaigas sopasesse halli Eestisse tagasi jõudsime (vist just mingi oktoobriparaadi ajaks) olin ma omadega nii sassis et lugesin puhkusepäevi valesti ja ei taibanud 2 päeva tööle minna enne kui töölt otsima tuldi. No mulle kui hajameelsele kunstnikule andestati muidugi, aga peast segi olin ikka pikka aega. Ja Jaapani järel nagu miski ei võta mind enam suures mastaabis nn. põlvist nõrgaks, ni need tehnikaimed ja pilvelõhkujad jne. Looduse ilu, see muidugi, võin vaimustuda igast sitasitikast kusagil Kapa-Kohilas, aga no see on teine teema.
Ja siis ma kuulusin nõukaaegsesse ühing Teaduse lektorite gruppi ja käisin ikka oma 4-5 aastat oma diapositiividega mööda Eestit inimesi lõbustamas. Ja alati lõpetasin loengu päikeseloojanguga nagu sinagi siin tegid. ``Päike loojub Jaapani merre ja reis sai otsa``
:) ma kujutan ette, kui võimas ja uskumatu see Jaapani reis võis olla! Kohe esimese reisiga nii kaugele ja teistmoodi kultuuriga kohta! Ma mõtlen, et hirmus tore oleks, kui nüüdsed reisid oleksid ka nii haruldased ja hinnalised, et võtaksid põlvist nõrgaks ja paneksid puhkusepäevi valesti lugema :). Aga selleks peaks vist kodumaine elu ka palju rahulikum olema... Kusjuures, Jaapanis pole mina veel käinudki - juba tükk aega on tahtmine küll, aga pole veel selleni jõudnud. Ehk kunagi...
VastaKustutaAga Etioopia teema kohta nii palju, et ma pole vist üsna teadlikult nendest rahvastest rääkima hakanud. Ühest küljest ei tahaks ma siia mingit kultuuriantropoloogia õpikut kirjutama hakata - seda on potentsiaalselt igav lugeda ja ühtlasi on see ka väga suur töö; teisest küljest aga tundub mulle, et sellest on üleüldse kangesti raske kirjutada, kui tahta asjast ka hea mulje jätta. Mitte ilustada, vaid lihtsalt läheneda piisavalt kenasti ja viisakalt! Noh, paratamatult on nende elude juures palju meie jaoks harjumatut, lisaks on nende elu ja väljavaated hirmus vaesed ja piiritletud, nii et need võivad suisa halenaljakad tunduda. Ühesõnaga, ma ei tahaks neid arvustada, aga ma pole veel välja mõelnud, kuidas sellest kõigest Eesti kontekstis ja seal mitte käinutele rääkida nii, et see ei jätaks ülevalt alla vaatamise ja halvustamise muljet. Kui ise seal olla, kogu nende keskkonda oma silmaga näha ja vaadata, kui suure vaevaga nad isegi selleni on jõudnud, et neil oleks kliinikuks üks ruum, milles on STETOSKOOP!!! Kui näha, kui õnnelikud nad ise oma elude juures on... Kui olla nende maailmas, mitte oma mugavas kodus, mis perspektiive nihestab, siis ei paista lapse soov enne 12-aastasena meheleminekut vähemalt neli klassi koolis käia nii jaburana. See ei tundu nii uskumatu, et pisikesed jõmpsikad lippavad kilomeetrite viisi auto kõrval ja kisavad meeleheitlikult, et sa neile tühja plastpudeli viskaksid. Ja see ei tundu nii vastik, kui ma räägin, et rändkarjakasvatajad lasevad loomade tuiksoontest pudelkõrvitsast kausi sisse sooja verd, sulgevad siis haava ja joovad seda hüübima hakkavat värsket verd delikatessi pähe. Mul on tunne, et kui ma sellised asjad lihtsalt kirja paneksin, siis oleks see nagu muinasjutt, mida ei pruugi uskuda - või siis kirjeldus, mis tekitab haletsust või vastikust. Või ma ei tea isegi... Ühesõnaga, ma ei ole välja mõelnud head viisi, kuidas selliste teemadeni jõuda :). Aga märtsis lähen juba uuesti Etioopiasse, võib-olla isegi juba jaanuaris. Mine tea, äkki tuleb siis mõni värskem mõte. Hihii... ja seda niikuinii, et Etioopias tasuks ka ühel heal päeval ära käia :D!
Aga nii tore, et sa aeg-ajalt endast märku annad ja mu kirjutistele kaasa elad :)! Mul on tunne, et tunnen sind juba kaaaaaaua aega...