Kolm kuud kukub

Kui pikendust poleks saanud, jääks see nädal mul siin parlamendis viimaseks. Kummaline mõelda. Aeg on ikka üks imelik asi. Alguses tundus, et kolm kuud on päris pikk. Noh, ongi ja oligi, aga takkapihta mõeldes läks ikka kuidagi hirmus ruttu teine. Tore on, et nüüd kingitusena kolm kuud veel ees on. Vähemalt saan end selle mõnda aega selle mõttega petta, et teine kolm kuud on nii pikk aeg, küll jõuab veel ilma imesid korda saata. (Ja pärast teen taas inventuuri, mõistmata, kuhu see aeg kõik voolas...)

Nädalavahetusel on laulupidu. Mul hinges ikka natuke kripeldab, et otsustasin mitte minna. Samas nüüd on vähemalt kõva motiiv endale nädalavahetuseks midagi hästi vahvat organiseerida, et mul siin ikka ägedam oleks kui neil kõigil seal laulupeol. Ma arvan, et lähen näiteks Nancysse. Pole ammu kuskil Prantsusmaa poole peal käinud, tahaks nüüd vahelduse PÄRIS Prantsusmaad korvtoolikohvikute ja Prantsuse hõnguga... Mmm, igatahes, ma saan varsti peale pärast [kurat, no kas mulle ei võiks siis juba meelde jääda, et PÄRAST, PÄRAST, PÄRAST, mitte peale?] laulupidu endale nädalavahetuseks külalise ka, nii et siis saame Pétrusse'i kraavis oma laulupeo teha :). Ühesõnaga, pole hullu midagi. Laulupidusid tuleb veel. 

H-l on homme viimane tööpäev. See on kolejubekurb, kellega ma siis nüüd nädalavahetuseti ringi kappan, Frodo juures võimlen ja tammetõrude all veini joon? Siiani oli nii tore, tegevust kui palju ja igav ei jõudnud kohe üldse hakata. Nüüd pean hakkama harjutama jälle üksinda ringi seiklemist... :(. Lisaks tema äraminekule kolib mul siit veel mitu majakaaslast ka välja, üks neist neljapäeval ja teine laupäeval. Kolmas kolib veel kuulu järgi paari nädala pärast, nii et muudatusi kui palju. Tea, kes asemele tulevad? Ma loodan, et mitte prantslased. Isegi kui need kaks välja kolivad, jääb mul neid siia piisavalt, nüüd võiks mõni muumaalane ka tulla. Noh, oleks pisut põnevam. 

Aga tegelikult on mul praegu üks asi pooleli, nii et ma nüüd rohkem ei kirjuta, kell ongi juba palju saanud. 

Pakaa, 

M.