Käes ta ongi (ehk alakaalulistest modellidest ja sitikatest)

Ma pean silmas seda pikka nädalavahetust. Ostsin siis nüüd plaanimishoos rongipiletid ka ära - reedel lähen Namuri ja laupäevaks ostsin piletid Wittlichisse (sealt saab bussiga Bernkastel-Kuesi edasi). Homme ei lähe kuskile, magan kaua, vaatan niisama linnas ja muuseumides ringi ja õhtul on ajaloomuuseumis mingi üritus, nii et ongi paras vabandus seal ka lõpuks ära käia. Ja pühapäeval... no see on veel lahtine. Äkki Remich? Või Schengen? Või rattaretk kuskil Moseli ääres? Eks paistab, seedin veel. 

Muidu olin täna väga produktiivne ja eriti usin päev otsa, muudkui vihtusin katkematult tööd teha - ainult kaks kohvipausi vist tegingi. Aga kuna teemad on kogu aeg nii erinevad, siis on kogu aeg põnev kah! Noh, näiteks viimase paari päeva jooksul mulle antud dokumendid käsitlesid liiga peenikesi modelle, sotsiaalset tõrjutust ja vaesust, kauplemist Moldaaviaga, väikesemahulist rannapüüki (noh, kalapüüki) ja riigihanke eeskirju... Ja neid teemasid ikka varieerub väga seinast seina, ükspäev uurid avamere naftatootmise peensusi ja teisel päeval kultuuripealinnade projekte... Tohutult põnev ja arendav! Keelepruugile hakkan ka vaikselt pihta saama, mis on väga tänuväärne. Kuigi ikka tuleb mõnikord ette, et unub tõik (st asjaolu), et sõna "pole" ei kõlba ja protseduurid on ainult haiglas ja "eriti" asemel oleks parem öelda "eeskätt" või "esmajoones" ja "raha" ei tohi öelda, sest see on liiga maine (on VAHENDID, mitte raha) jne jne jne. Vot nõnda...

Hmm, ma siin pean korraga ka mitmeid MSNi vestlusi ja kuidagi koorus jutu seest välja üks tibatillukene häda, millega ma siin viimasel ajal olen kokku puutunud - ja aususe huvides tuleb ära rääkida, et üks väike mure mul siiski on. Mulle nimelt lendab IGA PÄEV aknast tuppa mõni metsmesilane (võtsin ennist radika pealt käteräti ja selle sees oli üks metsmesilane peidus, väga vedas, et nõelata ei saanud!) või mõni muu kole peletis [mesilased pole koledad, aga metsmesilase nõelast saab ikka päris paraja valusa paistetuse mitmeks heaks päevaks, nii et see teeb neist piisavalt hirmsad elukad, et mitte tahta nendega liiga lähedalt kokku puutuda]. Ja järjest suuremaks ja tundlasemaks need muud satikad lähevad. Asi on selles, et kui õhtul pimedaks läheb, siis meelitab valgus nad tuppa, aga kinnise aknaga on palav ja plastikaknale ei saa ajutist võrku ka lihtsalt paigaldada. Vot. Mõnda neist peletistest ma kohe pelgan... Üks õhtu lendas kaks hästi suurt musta ja paljude jalgade ja hästi suurte tundlatega elukat sisse. Üks seadis end kapi kohale seina peale, selle ma viskasin välja, kui ta allapoole ronis, aga teine peitis end nii ära, et ma pool õhtut muretsesin, et äkki ta ronib või lendab mulle nt jala peale, kui jala teki alt välja pistan. Fui, kui rõve! Lõpuks nägin teist kohvriratta juures varitsemas ja sis ma panin talle ruttu mahlaklaasi kummuli peale... Ma ei julgend teist väljagi visata, nii et ta nüüd on mul seal vist umbes kolmandat päeva klaasi all... Ilmselt ammu muumia juba, aga... Fuih, kuidas ma temast küll lahti saan? Mina ei taha teda puutuda... (Mesilased viskan ma siiski alati elusast peast aknast välja). Ja mahla joon neil päevil otse pakist :-D. Sest ma ometi ei saa klaasi selle fuih asja pealt ära võtta... 

OK, aga ma nüüd lähen ära voodisse ja loen paar peatükki... 

Häid pühi! 

M.