Säh sul naeratust!

No ma pean tunnistama, et mõnikord, kui tänaval keegi täiesti hullunult naeratades vastu tuleb, kahtlustan ma teda põrundpäisuses. Samas käin ma teinekord ka ise täiesti teadlikult ringi ja naeratan kõikidele, sest noh, meil on ju kõik muidu na kurjad ja kiirustavad - ja ega keegi märka ju heatujulisemaks muutuda, kui keegi neile just möödaminnes ei muiga. Ühesõnaga, juhtub, et ma testin, kas mõnele tulevad helgemad mõtted pähe, kui neile naeratada. Ja siis veel tuleb ette, et mul on lihtsalt tore olla ja irvitan täiesti seda taipamata hoopis endamisi, oma mõtete peale.

Novat, käisingi täna linna peal ja hea tuju oli ka veel, ilm ilus ja puha... no ja lihtsalt kogemata naeratasin nii pooljuhuslikult sellisele vanemapoolsele kolmehambulisele mammile, kes mulle Viru tänava otsas vastu tuli! Ja sain meeldejääva õppetunni!

Teate, kus see tädi mulle kohe kallale kargas! Sööstis teine hetkega minu juurde ja küsis: "Kas te müüte midagi?" Mina ei saanud muhvigi aru, pärisin vastu: "Vabandust, misasja?" Tädi ikka uurib, et kas ma midagi müün, et mul paberid ja üks raamat niimoodi näpus ja siis veel naeratan kah! Ma loomulikult hakkasin talle kinnitama, et ei-ei, ma ei müü midagi, aga tema kukkus minul kohe mapkat ja seda raamatut käest ära sikutama, et mida ma ometi müün, andku ma talle ka seda midaiganest tasuta proovida! Ma muudkui korrutasin, et ma ei müü midagi, miks ta ometi seda arvab, ise üritasin veel oma asjade külge klammerduda, tema aga jonnib vastu, et ei, minul on paberid käes ja naeratan ka, mida ma müün? Kas äkki Soome kosmeetikat? Lõpuks sain ma asjad tema haardest lahti sikutatud ja tegin sääred enne, kui ta mul raamatu "Rooma provints Araabia" käest jõudis kiskuda, paraku jäi ta minust veel sinna tänavanurgale seisma ja pettunult undama: "Teil ju paberid käes ja naeratasite niimoodi nagu müügiesindaja..." Seisis ja kisas järele - veel seni, kuni ma poolele ristmikule olin jõudnud...

Nojah siis. Kas keegi võiks mulle selgeks teha, kuidas mul küll on jäänud kahe silma vahele säärane oluline teadmine, et ilmselgelt teeb raamatu ja kotti mittemahtuva mapka käeskandmine minust automaatselt reklaamitädi ja nännijagaja? Ja tõik, et ega meil siin Eestimaal peale müügiesindajate tõesti mitte ükski hing kunagi muidu ei naerata? Oleks ma ometi osanud aimata, et kohe kahtlustäratav on tänaval mossitamata ringi jalutada - et siis peab raudselt äri peal väljas olema!!!

Oh issand ja sancta simplicitas!

Jälle olen targem!