Näh. Lugesin just läbi ühe raamatu, mis ilmunud selles valges Sinisuka sarjas, kus ikka igasugused masendavad lood kohutavalt kannatavatest inimestest. Teosel nimeks "Kaotatud au".
Iseenesest väga hea raamat oli. Rääkis pisut Jordaania taustast ja igasugustest islami seadustest, mis naiste elu raamistavad. Liigutav raamat oli ka. Ja mõtlemapanev. Ei tahtnud nagu hästi uskudagi kogu seda tõsidust, kuigi loomulikult ma tean, et sääraseid asju tuleb nii mõneski maailma nurgas tihti ette. Aga siis tuli mulle kõige selle peale meelde kord, kui Egiptuses olin ja me ühe filmi üle arutasime. Kohalik film, komöödia. Nime ei mäleta. Meile ette juhtunud stseeni peategelaseks oli pisike poiss, kell oli sünnipäev ja kelle eluunistus oli kasvõi üksainus kord kinno pääseda. Ta oli sünnipäeva nii pikisilmi oodanud ja lootnud, et teda sellel puhul ometi kinno lubatakse. Ema ka väga lootis ja sättis juba kõik valmis. Aga isa tuli koju ja ütles paha tujuga, et ei lähe sa kuskile. Ja see poiss, ta süda purunes ekraanil kildudeks... Ma saan aru, kui ta oleks tahtnud raketiga sõita, aga kinoskäik ei ole ju nii suur asi... No ma siis avaldasin arvamust, et ema oleks võinud poisi ometi ju ise kinno viia keset päeva, tal oli ka lapsest nii kahju.
Ja ma ei unusta ilmaski, millise pilguga mind vaadati. Selles pool elu kestnud pilgus oli mõistmatus, halvustamine, uskumatus, iroonia, vastuvaidlemine ja isegi killuke põlgust, mulle näis. Ja tegu oli inimesega, kellest ma sügavalt lugu pean ja keda austan. Inimesega, kes on ise aastaid välismaal elanud ja muidu igati haritud ning mõistlik. See pilk jääb mulle igaveseks meelde. Ainus, mis mulle kunagi igavik hiljem öeldi, oli: "P-alun! Tegu on ju Egiptusega!"
Ja seda pilku meenutades hakkasin ma pisut uskuma, et kui üksainus õnnetu potentsiaalne loata kinoskäik niisuguse reaktsiooni esile kutsub, haaraksid araabia mehi selliste tõsisemate auteemade puhul veel tõsisemad tunded.
...
Uskusin, KUNI raamatu läbi lugesin ja seda oma virtuaalses raamatukogus vastava märgistusega tähistada tahtsin. Raamatu infoga tutvuma hakates jäin aga imestama, et miks seda nii madalalt hinnatud on. Loomulikult ei olnud tegu kaunis soravas keelepruugis kirjutatud igavikulise pärliga, aga no see ei selgitaks ikkagi nii madalaid hindeid. Ja mis tuli välja: raamatu autor, kes kogu sellest asjast eluloolise jutustuse mulje jättis, elas Jordaanias tervelt 3 esimest eluaastat. Üles kasvas proua Chicagos, oli teine kõrghariduse saanud ja ilusat rahvusvahelist elu nautinud.
Ma annan endale aru, et hea küll, isegi väljamõeldisena on see teema ju siiski oluline ja on palju neid, kelle säärane mõttetu surm väärib kaasa tundmist, aga... raamatu maagiast on minu jaoks kohe kolmveerand läinud ja... enam nagu ei usu ka jälle. Midagi. Kohe mitte midagi, mida ta kirjutas. Kuigi tean, et ega see teema siis sellepärast vähem paika ei pea. Lihtsalt selline tunne on, et mul on nahk üle kõrvade tõmmatud. Nagu mõne kerjusega, kes tuleb ja räägib mingi haleda jutu kokku, moosib raha välja ja... ja tegelikult on kõik üks suur vale puha. Tegelikult pole neil häda midagi, see ongi lihtsalt nende igapäevane tulus leib.
Imelik on, et mul on kahju, et see raamat tõsi pole - peaks ju justkui rõõmustama, et vähemalt toda Daliat pole kunagi tapetud, kuigi tuhandeid teisi on. Ja ma ju tean, et kerjuste pettuste väljatulemise halb emotsioon on suuremalt jaolt tingitud sellest, et me oleme kangesti tahtnud "head" olla ja siis me järsku polegi seda saanud, nii et pettumus tuleb sellest. Aga - sellegipoolest olen ma pettunud.
Isegi ei tea, kas ma oleksin eelistanud, et ma poleks seda raamatut üldse lugenudki, või et ma oleksin saanud pärast lugemist õndsalt edasi uskuda, et selles kirjutatu oligi nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar