Kell on 7

Kell on 7.40. Istun rongis. Siniste, halliruuduliste toolidega rongis. Teisel korrusel. Kont lõõskab. Väljas on paks tumehall udu. Huvitav, Luxis paistis päike. Selline tunne on, et ma olen juba terve igaviku sõitnud. Tegelikult siiski ainult poolteist tundi. Hull väss on, öö jäi kolmetunniseks. Aga magada ka ei saa. Kogu aeg tuleb valvata, ega keegi ei tule, kes võiks käskida mul maski pähe panna. Näiteks. Jalgu pole ka kuskile mugav panna. Mul on üks pöid jälle sinine ja haige, voodijalg tuli kallale. Ikka nagu räigelt kallale. Väike varvas, selle naaber ja pool pöida said kõik täitsa hull-lillaks. Sellest on möödas kuus päeva. Nüüdseks on asjaomased luud ainult natuke sinised ja peamiselt kollased. Valus on üksnes siis, kui neil on kontakt kingadega või kohustus kõndida. Aga eks ma ikka üritan neid ka siin rongis hoida ja sättida, kuskile ei julge jalga jätta, et ta milleltki obadust ei saaks. Isegi mängukaru ei tahaks praegu varba peale pillata. Nii ma siis olen ja nihelen.

Pärast väitmist, et mul tegelt on küll natuke kirjutamissoolikat tagasi, olen ma eriti uhkelt vait olnud, kas pole? No mis sa, hing, teed? Aeg läheb nii kiiresti. Isegi see va karantiin on nii kiirelt mööda saanud! Mõni harv päev võis ju pikaldane ja uimasevõitu tunduda, aga üleüldises plaanis on aeg lennanud vaat et veel kiiremini kui muidu. Niimoodi eriliste sündmusteta, meelde jäämata, aga kiiresti. Ma pean endale pidevalt meelde tuletama, et jaanipäev läheneb. Tunde järgi võiks olla näiteks 14. aprill või midagi.

Kirjutamist on nii väheks jäänud, et isegi ühelauselise koroonapäeviku pidamine sai mul üsna orgaaniliselt otsa. Viimase sissekande tegin vist enne esimest karantiinijärgset “välisreisi” Saksamaale Koblenzisse. Tagasi tulles ei tulnud meelde enam takkajärge midagi kirjutada ja… Sinnapaika ta jäigi. Noh, aga kolm kuud sai ikkagi täis.

Mulle meeldis muidu karantiini algus praegusest teadmatusest ja segadusest märksa rohkem. Siis, kui oli täielik rahu. Kuskile ei saanud, kuskile polnud vaja, midagi ei tohtinud… Istusid rahuliku südamega kodus ja elasid oma väikest elukest. Tegid kapsarulle, vaatasid uudiseid, koristasid kappe ja ootasid, et mis nüüd sellest maailmast saab. Endast ei sõltunud midagi, nii et polnud ka erilist muret.

Nüüd on palju keerulisem. Elu nagu oleks ja nagu ei oleks ka. Kõik nagu toimiks, aga päris normaalselt ikkagi mitte. Katsu siis mõista, kas minna restorani või mitte? Kas minna reisile või mitte? Kas buss tuleb või mitte? Kas panna mask pähe või mitte? Kas pilet tühistatakse või mitte? Kas tädi pahandab või mitte? Kas post käib või mitte? No ausalt, kõik on absoluutselt pooletoobine. Kontoritorn näiteks oleks meil nüüd nagu lahti. Aga ukse peal kraaditakse, lifti tohib minna ühekaupa, kuus peaks käima kontoris kokku täpselt 19 tundi, et mitte liiga paljudega kokku sattuda ja mitte liiga suuri liftijärjekordi tekitada, korruse peale võiks meid olla korraga tööl mitte rohkem kui 4-5 ning maski- ja dessimajandusest ma üldse ei hakka rääkimagi. Kas see peaks siis nüüd olema samm normaalsuse poole või üritatakse hoopiski kõigi võimalike heidutusmeetmetega normaalsuse taastamisest hoiduda??? Hästi ei taipagi. Ühistransport ka pmst nagu käib, aga viimast bussi ikka ei pruugi olla ja no pool bussi on ka nüüd ära ketistatud, nii et kui marsruut on tee-ehituste pärast muutunud ja sellepärast puudub ka teadmine, kus mahaminekuks nuppu vajutada, ei saa küsida ka, sest bussijuht on kaugustesse ära barrikadeeritud ja siinses keelekompoti maailmas suvaliselt valitud keeles üle bussi röökimine ei tundu nagu väga normull. Piletit ka ei saa osta, sest kes oleks selle peale tulnud, et neid enam bussist ei müüda. Ega bussis lisaks teatele BUSSIJUHT PILETIT EI MÜÜ ometi ei öelda, KUST seda siis ostma peaks (mõtlen eelkõige Saksamaale sõitmist, sest Luxis on nüüd kogu riigi transport tasuta). Ühesõnaga, miski ei ole päris nii, nagu peaks ja võiks. Natuke selline tunne on, nagu oleks jälle välismaale kolinud ja teeks täitsa võõras kontekstis puhta lollina esimesi samme.

Meil oli muidu kriisi alguses ühe sõbrantsiga juttu teemal “Euroopasse lõksu jäänud eestlased”. Tema korra väitis, et ma olen siin ju ka nagu lõksus. Siis ma vaidlesin vastu, et ei ole ju, mina elan siin ja mu töö on siin, ma olen ise otsustanud siia kolida ja ma jäin siia töö pärast, mitte sellepärast, et ma poleks saanud ära sõita. Eestisse oleksin ju ikkagi saanud, isegi kõige sügavamal karantiiniajal, kui oleks väga tahtnud. Lufthansa sõitis õnneks ikka, küll ainult kolm korda nädalas, aga sõitis. Ja Eesti passiga oleks mind Eestisse minekuks läbi ka lastud. Saksamaa kaudu raudselt. Seda ei saa lõksuks nimetada.

See-eest nüüd viimastel nädalatel tundsin ennast ma küll juba natuke nagu puuri panduna, sest nüüd justkui tohib jälle kõike, aga midagi lihtsalt ei SAA. Ja see ilgelt ärritab. Piirid on ju pmst nüüd jälle lahti ja transport teeb ka nägu, et ta käib, aga kas või Luxist Eestisse saamine on tehtud nii keeruliseks, aeganõudvaks ja ebakindlaks, et see rohkem piirab kui võimaldab. Minu meelest on nii palju närviajavam. Teadmine, et ainsad variandid minu soovitud ajavahemikus Luxist Tallinna lennata kestavad kas 22h või 27h, on ikka üsna heidutav. Ma ei taha Filipiinidele, jummel, ma tahaksin kokku 3 lennutunni kaugusele! 27 tundi on ikka no nii paha, et paneb ikka juba mõtlema, et kas kuskil lähemal ei saa siis puhata või?

Sestap ma ikka nuputasin ja kaalusin oma puhkuseisu suure hoolega. Tulemuseks on see, et praegu loksun ma rongiga Frankfurti poole. 5h ronge koos kohvri ja ümberistumisega, siis 3h lennujaama ja 2,5h lennukit pole just ka see kõige mugavam variant, aga no ikkagi saab reis üle poole lühem :). Ja vähemalt rongis saab salamahti maski eest ära võtta. Lennukites ja lennujaamades ei saa. Igatahes, Frankfurtist saan otselennuga Tallinna ja eks siis vaatame, kuidas ükskord tagasi saab. Sest lennugraafiku järgi neil enam juba ei ole neid lende, millele nad mulle pileti müüsid. Ja selle ainsa Tlna lennuga, mis neil graafikusse järele jäi, ma viimasele Luxi lennule ei jõua. Rongile ka mitte. Hmpf. Näis siis. No millalgi nad peavad mulle ilmselt midagi ütlema. Kahtlustatavasti ootavad nad nimme täpselt seni, kuni ma olen Eestisse kohale jõudnud, et ma tagasituleku tühistamise pärast üldse minemata ei jätaks. Aga noh, eks siis saab jälle planeerida.

***

Nii. Vahepeal sain Koblenzis uuele rongile ümber istutud. Sakslased on õnneks ikka selles mõttes tore rahvas, et… Ma nii mäletan, kui ma väike olin ja käisin Šveitsis lapsehoidjaks ja siis sõitsin läbi Saksamaa tagasi Eurolinesi peale. Pidin hommikul ilgelt vara bussi peale minema, mitme kuu elu kohvritega külge riputatud. Loomulikult oli igal pool triljon treppi ja minul asju nii palju, et ma olin nende all lookas. Aga kell pool kuus hommikul oli ikka kuskil trepi peal mõni kojamees, kes vaatas mind ja mu kohvrit ja aitas mul selle siis trepist üles-alla teisaldada. No täna juhtus Koblenzis kaks korda sama lugu. Mu kohver on ikka päris piirkaalus (24kg) ja varvas ka sinine, onju, nii et ma võtsin treppe rahulikult. Mispeale kandis selle ühest trepist üles kolmest maskistatud politseinikust koosnev ekipaaž ja seejärel paigaldas selle rongis ära maskistatud kohvimüüja. Mis nii viga! Loodetavasti jätkub reis samas vaimus!

Muide, praegu on mul kõrval Maini jõgi ja Sankt Goari juurest paistab mingisugune eriti imposantne loss teisel pool kõrge kalda otsas! Ei teagi, kas Burg Katz või Burg Maus. Siin on neid ju iga saja meetri takka. Oi, ja siis siit edasi tuleb veel midagi ägedat… Keset jõge on saarekesel midagi, mis vist on Königsklinger Aue. Ja paistab, et isegi Wiesbaden on kohe siinsamas. Oi, siia peaks siis ükskord tulema, selliseks pikemaks nädalavahetuseks. Kui nüüd kaarti suurendada, siis paistab siin veel igasugu monumente, kloostreid, kirikuid ja spasid… Mu esimene “välisreis” pärast karantiini oli ka samasse suunda, ehkki kodule lähemale. Koblenzi lähistele jõe äärde. Väga ilus oli ja mitu toredat matkatavat lossi sai ära vaadatud. Vbla peakski nüüd selle kaugema jõeääre ka suvel ette võtma. Sest peale nüüdse Eesti käigu ma vist see aasta küll kuskile kaugemale ei reisi.

***

Lennujaamas on põhimõtteliselt nüüd nii, et baggage drop tuleb ise ära teha. Masinates, kuhu sisse telefon elektroonilise pardakaardi näitamiseks hästi ei mahu, mis lülitab inglise keele kogu aeg saksa keelele tagasi, ja siis väljastab pagasikleepsu, mis ei tundu üldse eriti liimine, nii et ma väga ei tea, kas see ikka jäi ka nüüd korralikult kinni või mitte. Tore on muidugi see, et masin ei teinud mu ühest lisakilost probleemi. Inimesed tavaliselt ei tee, aga masinad kukuvad küll tavaliselt kohe karjuma, kui nendesse seadistatud piir ületatud saab. Seekord andis ta mulle õnneks ainult värviliselt märku, et ma olen piiri ületanud, aga seejärel võttis kohvri kenasti vastu ikka. Loodetavasti ei võeta mul nüüd krediitkaardilt mingi 69 eurot maha või midagi…

Muidu on aga lennujaam roheline - pooltele toolidele on rohelised lindid peale tõmmatud, et inimesed üksteisele liiga ligidale ei istuks. Ainsas lahti olevas söögikohas on osadel laudadel tohutud keelumärgid, duty free on ka lintide taga ja pmst tuleb seal müüjale öelda, mida sa tahad, et ta sulle saja meetri kauguselt nähtamatus kauguses olevast lõhnariiulist tooks. Üsna vilets. Ning kui ma tühja vetsu pissile läksin, vaatas koristaja hoolikalt, millisesse kabiini oht suundus, ja sööstis mu väljudes kohe mopiga koristama. Kraanist on aga hakatud laskma poolkeevat vett. Ikka põhjalikud meetmed.

Oeh. Nüüd tuli õuduni. Lennukisse saab alles poole tunni pärast, aga kirjutada ka enam ei jaksa. Panengi siis nüüd punkti. Ja võib-olla igaks juhuks ka äratuskella :).

Olge terved ja järgmise korrani!

M.

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!

Kümnes juurte diivanisse ajamise päev

Kopp on nüüd ees sellest viirusejamast. Pmst võiks ära lõpetada, aitäh! Ajudele hakkab juba. Ei taha enam kedagi nägemata sama nelja seina vahel istuda ja muudkui uksest-aknast teada saada, kui maailmalõpu serval me iga hetk kõlgume. Selle sotsiaalse distantseerimisega on mindud nii kaugele, et isegi õues jalutamas käies lähevad nüüd kõik umbes üle tee, kui kedagi teist kuskil tänava otsas näevad. Sedagi, kas keegi naeratab, pole näha, sest kõigil on maskid ees. Isver, viimati poes käies olin ma tükk aega täiesti veendunud, et minuga tegelenud müüja on mees. No oli sellise jässaka kehaehituse ja siilisoenguga ja nii. Tere ta ka ei öelnud, aint pakendas asjad vaikselt ära, mask ees. Kui ma siis lõpuks eriti kõvasti aitäh ja nägemist ütlesin, vastas ta täiesti naisehäälega, et nägemist jah. Ma kõigepealt kohe ehmatasin, et olukorda nii valesti hindasin! Järgmine mõte oli see, et burkad ja moslemite nägu katvad peakatted on päris paljudes Euroopa riikides ju seadusega keelatud ja kõik on neile kogu aeg hirmus vastu olnud, sest võõrastav ja hirmus olevat vaadata, kui inimese nägu ei näe. Rääkimata turvalisuskaalutlustest. Noja nüüd on üheksa inimest kümnest endal näod kinni katnud. Selgub, et on jah natuke ebameeldiv, distantseeriv ja laussegadust tekitav. Jube ruttu on kogu elu ikka pea peale keeratud. Täitsa nagu ulmefilm. Lõppu ei paista ka kuskilt.

Meil siin kehtestati ka muidu vahepeal eriolukord. Eile vist? Või üleeile? Tundub juba umbes nagu möödunud jõulude ajal või midagi. Erinevalt Prantsusmaast ei pea meil õue minnes deklaratsiooni ja kümmet dokumenti kaasas olema. Veel. Võib minna poodi, apteeki, olulisele tööle, koeraga õue ja niisama jalutama või jooksma ka, tingimusel et sa ühelgi hetkel ei viibi kellestki vähem kui 2 meetri kaugusel. Prantsusmaal on aga reeglid veel karmimad ja politsei muudkui trahvib ka kõiki. Eile olevat 4000 trahvi välja kirjutatud. Ja üks prantslane väga humoorikalt kirjeldas, kuidas ta pidi mingile vanurile toidupoest süüa viima, mistarvis oli tal kõigepealt vaja politseile ette näidata deklaratsioon selle kohta, miks, mis kell ja kuhu ta läheb. Siis oli muidugi vaja ette näidata ID-kaart, siis selle vanuri paberid, et tõendada, et ta ikka on olemas ja vanur ja elab sellel ja sellel aadressil, edasi pidi poiss välja koukima oma maksudeklaratsiooni, sest ta oli sisse kirjutatud mujale, aga maksudeklaratsioonil oli praeguse elukoha aadress ja... no ikka vägev paberimajandus ühesõnaga.

Muidu meil siin olevat Merli pargile juba eile päeval tabad ette pandud, sest inimesed ei saanud aru, et neil päevil ei maksa seal koguneda ja troppis ilusat kevadilma nautida. Ja noh. Eile oli Luxis vist 3 inimest koroonasse surnud, nii et asi kogub hoogu ka.

Positiivse külje pealt ütleks, et igapäevaelu pealt on praegu vägev kokkuhoid. Minu puhul, kellel mul õnneks on veel töö alles ja nii. Ma olen juba ära jätnud kolm nädalavahetuse reisi, millega ikka tavaliselt kaasnevad kulud, ehkki kaks nendest kolmest olid mõeldud sõprade külastamiseks ja seega polnud asjasse segatud vähemalt hotelle. Ka mitu kontserti jäeti ära ja raha lubati tagasi maksta. Restopäevad jäid ära. Üldse pandi restoranid kinni. Mu kogu päeva söök kodus ilmselt on odavam või siis äärmisel juhul sama kallis kui mu tavaline sööklalõuna ehk üks päevane toidukord. Suve alguseks mõeldud üsna kallis arheoloogiaprojekt tühistati. Tunnitasu alusel töötav koristaja ei saa tulla - politsei saatis ta eile hommikul tänavalt koju tagasi, sest tööle võib minna siiski ainult teatud oluliste sektorite personal. Kui kontoris ei käi, ei saa peale hommikumantli ja pidžaama mitte miski muu mustaks ka, isegi pesu ei pea eriti tihti pesema. Noja kui tihti poes ei käi ja kui poed kogu aeg enne minu saabumist kaubast tühjaks on tehtud, ei kulu sinnagi eriti. Ühesõnaga jah, kokkuhoid on märgatav.

Keskkonna seisukohast on ka nüüd ju täitsa kenasti. Ammu oli teada, et reaalse muutuse saavutamiseks peaksid inimesed võtma drastilisi meetmeid. Ainult keegi ei tahtnud seda teha, sest eks see oli ka teada, et siis hakkaks ju ebamugav. No, nüüd ei jää muudel asjaoludel enam midagi muud üle. Nii tore on lugeda, et Hiina õhusaaste on kadunud ja Veneetsia kanalid paistavad jälle lausa läbi!

Aga jah. Nagu öeldud, kopp on ees küll juba. Läksin eile lõuna ajal poodi, poe ees oli 50-inimeseline järjekord. Ma ei tea, mida neile sinna toodi. Üle tee olevasse poodi ei tahtnud keegi minna :S. Ja no lõhesupi jaoks hädavajalikku lõhet seal küll ei olnud, aga veini sain, seeni sain ja sinihallitusjuustu sain ka. Tulid siis ahjuseened sinihallitusjuustu täidisega. Jälle hästi.

Ja näe, võib-olla tuleb veel see blogikirjutamise soolikaski tagasi. Kui kodust arvuti juurest kuskile minema ei saa lipata :). Mis siin siis ikka muud paremat teha :).

M.

Koroonast, siit soost

Neil päevil on tõesti nii, et õhtul magama minnes tundub, et enam drastilisemaks asjad minna ei saa, aga hommikul üles ärgates selgub, et on ikka saanud küll. Kõik muutub nii tohutu kiirusega, et hommikul otsustatud asjad on pärastlõunaks juba aegunud ja järgmisest päevast ei maksa rääkidagi. Prognoosidki muutuvad järjest hullemaks ja pikemaks ja... Nüüd juba räägitakse, et tõstke kõik oma plaanid jõulueelsesse perioodi, siis vast nakkus enam nii hirmsasti ei levi. Jõulueelsesse perioodi? Kevadki on alles algamas, õhk lõhnab tervelt teist päeva soojalt ja kevadiselt??? Et nagu jõuludeni? Päriselt??? Olgem ikka nüüd kuidagi! Istugem nüüd kõik hästi korralikult kodus ja saagem sellest ikkagi varem üle. Onju! Eksju? Onju!?!?

Eelmine nädal oli muidugi eriti pöörane. Selline silmade avamise nädal ka. Seni olin ma ikka üsna, noh, selline, et "jama lugu küll, aga ega nad kogu maailma ikka lukku ei saa panna". Aga nüüdseks on selgunud, et saavad küll. Ja noh. Illusioonid on üldse kadumas. Video sellest, kuidas 9. märtsil oli ühe Itaalia linna kohalikus lehes 1 lehekülg surmakuulutusi, aga 13. märtsil oli lehekülgi juba 10, oli ka ikka päris mõjuv. Noja veel nädal aega tagasi poleks ma eluilmaski uskunud, et Euroopas piirid kinni pannakse. Et isegi Saksamaa paneb piirid kinni. Aga näe, siin me siis nüüd oleme.

Minu jaoks isiklikult oli eelmise nädala suurim pomm muidugi hoopis see, et meid kupatati kõiki kodutööle. Alguses ettevaatusabinõuna, pärast juba sellepärast, et nii suur osa meie personalist elab Ida-Prantsusmaal, mis kuulutati ohupiirkonnaks ja pandi karantiini, et meil polnud lihtsalt võtta personali, mis oleks võimaldanud maja üldse lahtigi teha. Kaks kolmveerandtunnist slotti anti, et inimesed saaks hädavajaliku kraami töölt ära tuua. Mina sinna õigel ajal siiski ei jõudnudki. Otseselt vaja midagi ka ei olnud, ainult lilled surevad nüüd küll vist ära. Juba teatati, et torn on terve järgmise nädala ka suletud. Kaktused ja orhideed elavad üle, muud ilmselt mitte…

Samas on see muidugi väike mure. Surgu lilled, mitte inimesed, onju!? Küll aga on huvitav, mis saab edasi. Mõningaid programme ei ole meil näiteks võimalik kodutöölahenduse kaudu kasutada, aga need muutuvad kahe nädala pärast väga aktuaalseteks ja hädavajalikeks. Täna lubati nende kasutuskõlblikuks muutmise nimel suuri jõupingutusi teha. Näis siis. Kui nüüd järsku leitaksegi mingi viis, kuidas ka neid kodust teha saaks, oleks tegelt päris tore. Isegi koroonajärgne elu ka päris tore. Nendega tuleb nimelt tavaliselt töötada väljaspool tavalisi töötunde ja küll oleks hea, kui seda saaks tegelikult kodust teha, selmet hilja õhtuni kontoris istuda. Samuti tekiks küsimus, et miks see siiani ilmvõimatu on olnud? Kes pole piisavalt tahtnud?

Ma ei olegi muidu kunagi siin töötamise ajal kodutööd teinud. Kaua aega ei olnud mul kodus oma internetiühendustki, sest ma elasin nii sobivalt ühe avatud võrgu levialas, et kasutasin seda. Töö otstarbeks poleks see aga kõne alla tulnud. Selles mõttes vedas, et ma olin sunnitud eelmisel suvel lõpuks oma ühenduse muretsema. Samuti on mul tegelikult kodus ju ainult läpakas ja siiani ei ole ma sugugi tahtnud töö suurt kuvarit selle vastu välja vahetada, ehkki meile on tegelikult nüüd mõnda aega juba igaühele väike kodutööpäevade kvoot ette nähtud. Noh, juhuks kui näiteks torumees peab vahepeal käima või midagi säärast. Aga mina tahan ikkagi kontoris käia, et mõnda inimest ka näha. Muidu ma ei saakski kunagi enam hommikumantlit seljast ja üldse. Lisaks on nii, et sõltuvalt igast konkreetsest tööst võib juhtuda, et mul peab ekraanil korraga lahti olema nii palju asju, et läpakaga on see lihtsalt üks kepp ja kamm. Ühesõnaga. Siiani pole ma seda va kodutööd isegi kordagi proovinud. Ei teadnud ma seda, kuidas see sisselogimine käib, ega seda, mis on Citrix või RDS. Nüüd aga tuli sukelduda. Ja noh. Kuniks töömaht ka tänu koroonale kahaneb, saab hakkama küll. Tegelikult pole isegi hull. Ainult printeritint on otsas ja mind niiiiiiiii maailmatumalt häirib, et ma ei saa asju välja printida ja paberi peal üle lugeda! Ja poed on meil nüüd lukku pandud ja luku võti on ära visatud. Tinti juurde ka ei saa.

Igatahes. Poed on kinni küll, aga kuigi paljud teised riigid on juba piiride kinnipanemise teed läinud, siis Luxembourg ei ole seda siiani teinud ega lähe ilmselt seda teed ka. Enamik meie tervishoiutöötajatest elab lihtsalt väljaspool Luxi piire. Prantsusmaal või Saksamaal. Iga päev tuleb Luxi tööle suurusjärgus 200 000 inimest. Mis on päris muljetavaldav arv, kui lisada, et riigis elab meid nii… 600 000. Kui neid piiritaguseid töötajaid järsku ei tuleks, ei oleks Luxi haiglates, hooldekodudes ja igal pool muudes olulistes asutustes enam pmst pooli töötajaid. Ja mis siis, et Ida-Prantsusmaa on nn katkupesa, tulgu. Peavad tulema. Lux muudmoodi küll hakkama ei saa.

Küll aga jõuti eile lõpuks selleni, et kohvikud, baarid, restoranid ja muud ebavajalikud asutused kuulutati suletuks. Ega ma pole näinud, mis mastaabis, aga igatahes hõlmab see näiteks keemilist puhastust, mis mu aknast paistab. Täna hommikul lõgistas selle ust päris mitu hämmingus inimest, kes tahtsid oma särke kätte saada, aga polnud uudistega kursis. Mina sain õnneks oma elutoa vaiba veel kätte. Hästi läks.

Kohalik lennufirma Luxair see-eest elab siiani õndsas minevikus. Broneeritud Itaalia lendude eest saab nende käest raha tagasi ainult juhul, kui lend oleks pidanud toimuma enne 3. aprilli. Ülejäänud lendude tühistamine pole võimalik, ainult edasi saab lükata, sedagi hakati lubama alles laupäeval. Mina näiteks peaksin sõitma nüüd reedel Berliini. Juhin tähelepanu asjaolule, et piirid on juba kinni ja lend ei ole võimalik. Aga täna hommikul sain ma ikka järjekorras lausa kolmanda kirja selle kohta, et kas ma ikka päris kindlasti ei tahaks lennupileti hinnale juurde maksta ja sinna Berliini äriklassis lennata. Tule taevas appi!

Muidugi eks neil ole ka raske. Vaja lende tühistada ja piiride avamisel ja sulgemisel silma peal hoida ja inimesi ja lendude trajektoore ja kellaaegu ümber broneerida ja kuskile lõksu jäänud kodanikke tagasi toimetada ja mingit eesseisvat tulu - ega käivetki - pole paista ja kindlasti on neilgi osad töötajad rivist väljas ja... Tean perekondlikul näitel, kui raske on näiteks turismifirmadel, mille kliendid tühistavad juba septembrikuu reise ja tahavad loomulikult raha tagasi, aga firma poolt hotellidele ja partneritele makstud ettemakse ei tagasta ju keegi. Isegi kui tahetaks, ei oleks lihtsalt võimalik. See raha on kõigile nii väärtuslik. Nii sellele hotellile, kes nüüd järgmised 4 või 6 või 8 kuud ei saa mingit käivet ega tulu. Kui ka reisifirmale, kellelt inimesed raha tagasi tahavad, sest, noh, kulud on ju kantud? Kui ka inimestele, kes vbla on töötuks jäänud, sest nende firmal pole ka järgmised 4 kuud tööd. Häda ja viletsust!

Nojah. Ma nüüd lõpetan. AK hakkas. Seda peab ju ometi vaatama. Muidu sellele lisaks loen mina isiklikult peamiselt BBC igapäevast uudisblogi. Ja siis Hispaania uudiseid El Paísist ja Prantsusmaa omi Le Monde'ist ja Luxi omi Le Quotidienist ja Eesti omi Postimehest. Tundub liig, onju? Või võib-olla siis ka mitte, sest kõik kajastavad asju täiesti oma vaatenurgast ja tuginevad eri allikatele. Hispaanlased viitavad palju ka Itaaliale ja tsiteerivad sealseid allikaid ja panevad pilte ja videoid ja nii. Teised riigid väga mitte. UK-l on ju täitsa teistmoodi lähenemine, nemad panevad praegu kindlal marsisammul kahuritele vastu ega taha veel inimestele aimu anda, kui katastroofiliseks asi minna võib. Prantslased… No prantslased on prantslased. Nemad käisid pühapäeval valimas. Oo, sina ka siin? Tule, teeme musi-musi! Tule taevas appi! Lux... Luxist ma juba rääkisin. Ja Eesti - no eks seda näe. Inimesed ei tundu seda asja veel väga tõsiselt võtvat. Aga võib-olla võtavad ka. Siit kaugelt on raske öelda. Ma igatahes loodan, et võtavad. Olge siis kenasti kodus, onju! Äkki ikka saab selle tormi oma urus tasa ja targu üle elatud ja äkki saab siis kollektiivselt kiiremini ka! On kõigil lihtsam ja parem. Äkki?

Olge terved!

M. 

Inimeste kontsentratsioonist

Ma siin mõtlesin, et tahaks hirmsasti tagasi vanu normaalseid aegu. Selliseid, kus kalleid kaaskodanikke oli mõnedes kohtades praegusest märgatavalt rohkem ja teistes jälle tuntavalt vähem.

Selliseid, kus inimesed ei kandnud maske, ei läinud rongis köhatamise pärast tülli, ei varunud poes tohutute järjekordadena vetsupaberit ega pidanud teiste inimeste olemasolu pärast töötama tööarvutist tunduvalt väiksema läpakaga kodust voodist (meid ei taheta enam teiste inimestega samasse majjagi tööle lasta, aga ometi plaanitakse meile avatud kontoreid?).

Selliseid, kus inimesed pidid ennast hommikul tööle minemiseks kenasti riidesse panema ja olid 10 kilo kergemad ka, et eriti kenadesse riietesse mahtuda.

Selliseid, kui küsimuse sai esitada üle leti või ukse või telefonitsi, mitte mailiga või automatiseeritud küsimuse esitamise vormi kaudu, millest ei saa aru, kas inimene teeb nalja või on tige, ja selliseid, kus telefonile vastas inimene, mitte masin, mis käsib sul kõigepealt valida variant 1-4, siis jälle variant 1-3, siis veel variant 1-5 ja siis veel valida keel numbritega 1-3, sest nende variantide seas ei ole kunagi sellist, mida mul vaja oleks.

Selliseid, kus kõik olid tööl täitsa samadel päevadel ja ühel kellaajal ja siis päeva lõpuks tuli kellelgi mõte, et a läheks õige välja sööma, ja siis kõik läksidki, sest kõik olid ju korraga samas riigis ja isegi samas linnas ja samas majas kohal ja kõik said kõike süüa ja kellelgi polnud autosid ega kodus näljast kisendavaid mehi-lapsi-loomi ja kõik elasid ühistranspordi ääres ja lihtsalt lihtne oli spontaanselt toredaid asju teha.

Selliseid, kus reisile sai minna ilma nelja miljoni kaasturistita ning ei Barcelonas ega ka Amsterdamis tulnud kõndida kõikide teistega ühte sammu nagu paraadil või laulupeo rongkäigus, sest polnud probleemi, et muudmoodi ei mahu.

Selliseid, kus ka muude linnade tänavail sai veel käia nii, et ei pidanud kogu aeg kätt kannikal tilbendaval kotil hoidma, sest liiklustihedus tänaval ei olnud nii suur, et keegi oleks pidevalt mu isiklikus ruumis kõndinud või seisnud.

Selliseid, kus Euroopa suurlinnade südames söömine ei olnud konveierilindi teema, kus restorani pääsemiseks ei pidanud õues järjekorras seisma ja kus ettekandjad ei olnud äratrööbatud, mehaanilisuseni liigvilunud robotid.

Selliseid, kus mõnikord jäi lennukis sõitjate mõõduka arvu tõttu kogunisti terve ülejäänud pingirida vabaks, nii et seal sai mõnusalt laiutada, ja selliseid, kus mõnikord sai Londoni metroos istuma ka muul kellaajal kui 11.13 (kogu ülejäänud ööpäev tundub olevat tipptund).

Selliseid, kus ajalehed ei pasundanud iga kümne minuti takka jälle uutest õudustest ja laibakuhilate pidevast kasvamisest ja kus tegelikult sai levivat informatsiooni isegi enam-vähem uskuda, sest seda avaldasid kõrgharidusega ja tervelt mõtlevad inimesed kontrollitud keskkonnas, mitte suvalised alaealised sotsiaalmeediastaarid.

Ja üldse, mis värk sellega on, et koroona vastu tahavad kõik vaktsiini, mis on kiiruga välja töötatud ja väheste peal katsetatud ja igasuguste teadmata kõrvalmõjudega, aga lastehalvatuse, leetrite ja teetanuse vastu ei või enam kedagi vaktsineerida, sest vaktsiinid on pahad???

Ühesõnaga. Tahaks luksust, mugavust ja tervet mõistust. Tänan tähelepanu eest!

Omaan piltides

Omaan oli üliilus. Äärmiselt fotogeeniline. Siin on selle kohta siis ka mõni pildiline tõestus.

Igal pool oligi täpselt nii vähe rahvast!

Vanapapi oli sunnitud kahenädalase kaamelibeebi turule müüki tooma, sest ta ema suri ära ja ilma ammeta oleks beebi ka takkajärge läinud. Vanapapil oli väga kurb.

Kaamelibeebi asemel lahkus vanapapi turult kahe sõbraliku kitsega.

Omaan oli veel nii ehe ja rikkumata, et seal võis täiesti vabalt laevaehitustehases näiteks poolelioleva laeva otsa vaatama ronida. Mitte kedagi ei häirinud.

Ma ei olnud kunagi varem näinud parves kõrbetirtsusid, kes juba Piibli ajal maa peal suureks nuhtluseks olid. Novat, nüüd olen. Sattusime ühes orus sellise parve sisse, et taevas oli must. Teised ei julgenud autost väljagi tulla. Minul oli vaja pilti teha.

Vesi oli seal Muscati lahes küll kahtlane. Täiesti mürkroheline (need vetikad, mis öösel helendavad) ja paksult suuuuuuuri meduuse täis. Delfiine oli muidugi küll palju. Ja kilpkonnadele pidavat meduusid väga maitsema. Aga no esimese hooga ei tundunud ujumispeatus küll väga kutsuv. (Tegelt viidi meid ujuma palju vähem rohelisse lahesoppi, kus meduusegi ujus vastu ainult üks.)