Üliilus Omaan

Ma tean. Vahepealt on palju asju puudu. 2019. aasta kokkuvõte ja aastavahetuse megavahva roadtrip ja üldse igasugune elumärk. Aga no... isegi kui mul oleks seda kirjutamise soolikat rohkem, on väga raske kirjutamiseks aega leida, kui kogu aeg ilma arvuti ja normaalse klaviatuurita mööda maailma ringi leekida. Sest viimased ajad on mul väga nauditavalt ringileekivad olnud tõesti.

Seegi on kindel, et ma ei jõua nüüd kõike korraga takkajärge ühte postitusse kirja panna. Eks ma siis püüan jupikaupa ühel või teisel päeval alustatud postitusi lõpetada ja kokku koondada ja ajakohastada. Midagigi veebi saada. Alustagem kõige värskematest muljetest - kahenädalasest Omaani tripist!

Selgub, et Omaan on üle mõistuse äge riik. Araabia algajatele. Selline mõnus, ilus, hõredalt asustatud, välismaalaste suhtes sõbralik ja avatud, täiesti hingematvalt ilusa looduse, soodsa talvekliima ja maitsvate söökidega koht. Me olime seal kokku vist ca 12 päeva ja põhimõtteliselt on tunne, et tuleb tagasi minna. Nii palju kuulu järgi riigi kõige erilisemaid kohti jäi veel vaatamata-käimata, ja ometi oli kõik, mis nägime, ka ju äge. Aga kuskil on neil seal veel midagi ilusamat??? No igatahes, viimased neli päeva oli seal kogu aeg juba selline kahjutunne hinges, et mis mõttes - kuidas nüüd siis ära tuleb tulla? Kohe üldse ei tahtnud. Absull fantastiline paralleelreaalsus.

Ah et mis seal siis nii äge oli? Alljärgnevalt üritasin ära nummerdada kõige konkreetsemad tähelepanekud.


1) Kõik on seal nii valge. Linnad on valged, riided on valged, autod on valged. Viimseni. Kõnniteed on ka valgest marmorist ja need kiiskavad, sest neid poleeritakse hommikust õhtuni. Või noh, vähemalt Muscatis küll. Ja igaks päevaks on kõigil omaanlastel selga panna uus valge halatt nimega dishdasha. Nii et nad näevad kogu aeg viksid ja viisakad välja ja säravad igalt taustalt vastu ja teevad kõik pildid kauniks.

2) Omaani traditsioonilised paadid õmmeldi kokku. Kookoskiust nööriga. Päriselt. Naelu ei kasutatud, plangud sõna otseses mõttes õmmeldi kokku!

3) Omaanis kasvab 320 sorti datleid (minu lemmikud on hetkel sukkary omad). Millest kohalikud pmst elatuvad. Ja nemad ei pista datlit suhu, et sealt siis kivi välja sülitada, vaid nikerdavad kivi enne datli suhupanemist näppudega datlist välja. Eriliselt hea viis kõike datlikakaste kätega ära mökerdada. Nad muidu söövad muud ka kätega, kahvlit ja nuga nad ei kasuta. Lihtsalt nii teadmiseks.

4) Pool riigi elanikkonnast on immigrandid Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Filipiinidelt jms. Mis tähendab, et toit on ülimalt mitmekesine (nemad arrrrrrmastavad India masalateed ja karrisid ja näkse näiteks, kohe niiväga, et nad on need täiega omaks võtnud ja nimetavad masalateed Omaani karak-teeks). Lisaks restoranidele on neil ka päris elav teeäärsete kohvikute kultuur, kus me degusteerisime ka igasuguseid imelikke, aga väga nämmasid hübriide. No midagi võileiva-taco-friteeritud chappati-kana tikka masala täidisega wräpi vahepealset näiteks. Või siis ühte Prantsusmaa crèpe'i ja õhukese vahvli vahelist singi-juustu-muna-meega täidetud taskut. Kohutavalt maitsvad!

5) Kilpkonnade munemishooajal (mis kestab juunist augustini) käib seal ühel konkreetsel rannal munemas 700 merikilpkonna per öö. Väljaspool seda hooaega neid eriti ei käi, nagu me ise külmal trepil istudes teada saime. Käib heal juhul üks-kaks. Meie ööl ei käinud ükski, sest tuul oli nii tugev, et kilbud ei saanud lainete tekitatud merevallist üle.

6) Omaan on küll turistidele avatud ja kõikide tulijate suhtes väga avatult meelestatud, aga õlut ja/või veini nägime müüdavat täpselt kahes kohas - ühes 4* hotellis ja ühes luksrestoranis. Mõlemas kohas olid ka teenindajaks välismaalased, et kohalikke mitte ära rikkuda.

7) Omaan on selles mõttes araabia algajatele, et seal olid igal pool hinnad väljas, kauplemist ei toimunud, keegi ei tüüdanud (isegi turul mitte), keegi ei tikkunud ligi, keegi ei olnud libe ja lipitsev, kõik pidasid sõna ja olid lühikese lakoonilise jutuga. Kõik toimis, kõik tegid tööd, kõik oli alati lahti, puhas-korras ja turvaline. Kui ühes turistisemas hotellis meile õhtul kaks kohalikku lauda imbusid, oli korrapealt kohal ka turva + 4 kelnerit, kes olid valmis nad kiiremas korras likvideerima. Ja kui Katrin ühes teises hotellis oma kõige tähtsama koti paariks tunniks wifilasse jättis, leidis ta selle sealt paar tundi hiljem koos kõigi dokumentide ja rahaga uuesti üles ka. Vot nii hästi on seal lood.

8) Valged inimesed on neile mõistatus. Meie giidipoiss näiteks avaldas mitu korda arvamust, et valged inimesed on ikka hullud ja tahavad kogu aeg kõndida. Täiesti arusaamatu, isegi vanad inimesed. Tulevad Euroopast kohale, ise 60 või 70 või 80 aastat vanad, aga ikka tahavad aina kõndida. Näita neile ainult rada kätte ja nemad kõnnivad. Ükski omaanlane ei läheks sellistele radadele turnima, aga valged vanakesed kõik lähevad. Sellepärast ta ei öelnudki meile ükspäev, et me tegelt ei pea täiesti vales suunas end surmväsinuks trampima, et sealt siis sama teed mööda tagasi ka vantsida. Tema arvas, et me lihtsalt tahame kõndida ja, noh, aega oli, nii et ta siis arvas, et ta annab ohjad vabaks ja kannatab me pentsikuse ära (tal endal oli tuksis põlv, tema ei tahtnud tegelt üldse kõndida, aga no ta siis surus meie pärast hambad risti). Ta ei tulnud selle pealegi, et meie arvasime, et me lihtsalt peame näidatud suunas marssima. Me olime nimelt omast arust külaekskursioonil ja tegelikult üldse ei tahtnud matkata, sest meil polnud üldse sobivaid jalanõusidki jalas. Meie teada lihtsalt tuli edasi minna, sest, noh, ta ju näitas, et minge sinnapoole, minge-minge. Ja rohkem ta inglise keelt ei osanud, nii et ega ta ei täpsustanud midagi ka. Niisiis. Vot, mida eelarvamused suudavad korda saata.

9) Väga paljud kohalikud räägivad päris hästi inglise keelt. Või noh, üldse ütleks, et autojuht-giidid räägivad seda kogu riigis kõige halvemini. Hea, kui nemad paari sõna teavad. Suvalised tänavalt oskavad aga lobiseda küll.

10) Kaameliliha maitseb väga hää. On selline rasvane ja suus sulav. Meenutab mõnusat seapraadi. Nämm-nämm.

11) Naine on Omaanis ikka teiste araabia riikidega võrreldes täiesti arvestatav isend, kelle sõna võib kuulata ja kellele võib otsa vaadata ja kätt või aru anda ja üldse. Naised töötasid ja asjatasid ja korraldasid ja olid igati tegijad. Aga kui meie viiese pundi ainuke mees džiibi kõige tagumisele istmele istus, kukkus seda pealt näinud kohalik onu suurest hämmeldusest lausa selili. No ikka nii, et käis kuklaga kõmmdi vastu kõrvaloleva auto keret ja sussid lendasid tal kah jalast meetri kaugusele. Ja siis käis ta ringiratast ümber meie auto ja surus oma ninnut iga klaasi vastu laiaks, et veel iga nurga alt vaadata, kuidas see Andruseke naistekarja selja taga viimasel istmel istub. Ise peksis põlvi ja naeris laginal üle terve savanni. Neil seal külas on nüüd küll jutuainet mitmeks nädalaks.

12) Ma polnud kunagi varem näinud päriselt sellist rändtirtsuparve, mis juba Piibli aegadel paljudes riikides pahandust tegi ja kõik söödava ära sõi. Ma tean, et neid on igal pool sellistes riikides, kus ma käinud olen. Egiptuses ja Jordaanias ja. Praegu on nad Etioopias ja Jeemenis hirmsaks nuhtluseks, kohe et nagu näljahäda on seal jälle tulekul nende pärast. Seekord aga sõitsime me Omaanis ka ühes wadis läbi rändtirtsuparve. Neid va tirtse oli nii palju, et taevas oli must ja õhk sumises. Mina julgesin õue minna pildistama, teised isegi mitte. Aga rõvedad olid nad küll. Vaksapikkused ja pöidlajämedused jõletised. Kohalikud pidavat neid sööma, need pidavat maitsema nagu kartulikrõpsud. Aga see parv, see oli unustamatu ilmutus!

13) Piltidega on mul neil päevil tekkinud see probleem, et kui vanasti sain ma paljud pildid tehnilistel põhjustel ära kustutada (no olid udused või kehvasti valgustatud või nii), siis nüüd olen ma selle ära õppinud, kuidas pildid udused EI jääks. Aga nüüd on see piltide sorteerimine väga keeruliseks muutunud. Sest kui mul on nii palju sarnaseid, aga mitte päris identseid pilte ja ühelgi neist pole konkreetselt midagi SUURT häda, siis... kuidas ma siis valin :)? Ja kõvakettal ruumi säästan??? Omaanist tuli koju 4758 pilti + veealuse fotoka omad + telefoni omad. Ma olen põhimõtteliselt 10 päeva ilma hinge tõmbamata neid putitanud, klassifitseerinud, hinnanud, kategoriseerinud, eksportinud ja valinud. Ja kui need otsa saavad, siis tuleb taasalustada aastavahetuse roadtripi omadega, sest ehkki nende suur töö sai tehtud, ütles mu väline kõvaketas nende kirjutamise ajal üles ja nüüd tuleb kõike uuesti otsast peale alustada. Oeh. Samal ajal on varsti hakata jälle igale poole sõitma ka, mis tähendab ju uusi pilte! :) Apua! Nagu üks kolleeg tabavalt mainis - pärast puhkust on piltidega tegelemiseks veel uut eripuhkust vaja.

Niisiis. Ja sellega ma vist nüüd praegu lõpetan ka. Rohkem ei tule praegu mõtteid pähe, silmad on väsinud ja mul on veel 233 viimast pilti vaja üle vaadata, horisondid otseks keerata ja neile värvikoodid-hinded ära anda, et lõpuks oleks süsteem selge. Siis on vaja need kõik Lightroomist jälle väljutada, ära salvestada ja... võib-olla tuleb lähiajal ka siia mõni Omaani pilt :). Vot.

Ülejäänud asjadest - nagu eelmised ja järgmised reisid - räägin kunagi muul ajal. Seniks olge ägedad!

M.

Isver-susver

Appimariia, mis SELLE lauluga küll nüüd juhtunud on? Ma ausõna ei tea ühtegi kella, mis teeks tii-lii-seb??????? Aastakümne halvim arranžeering üldse. 

Feuerzangenbowle ja gromperekichelcher

Tere teist adventi!

Jõulud lähenevad. Mul ei ole peaaegu ühtegi kingitust veel valmis vaadatud! Pakkimisvahendeid see-eest jagub, need on ainsad, mida ma olen suutnud osta :). Mõnda poodi olen no ühe varbaga jõudnud, aga eriti ikka üldse mitte. Jõululaule on ka kuuldud ainult umbes kolm korda. Aga üks pidu ajab teist taga (järgmine nädal on vist teisipäevast reedeni iga päev pidu :D) ja jõuluturul on parimad vorstid ja hõõgveiniputkad tuvastatud. Seal kuldse naise juures on seekord üks hirmus hea raclette'i koht, näiteks. Ja siis ma proovisin see aasta esmakordselt seda feuerzangenbowlet, mis oli väga maitsev (hõõgvein rummi ja põlema pandud suhkrutükiga), aga nii keerulise nimega, et ega ma seda vist rohkem tellida ei saa. Kui just mõnda saksa keele rääkijat kõrval ei ole. Sest minu mõistus ei mõista kokutamata ja ühekorraga välja öelda, et palun mulle nüüd feuerzangenbowle ja gromperekichelcher (kartulipannkoogid)!

Täna on mul nüüd muidu vaja valmis teha 15-minutiline hispaania keele ettekanne vabal teemal. Jeesus, ja kui raske see teema valimine on! Katsu siis valida, kui üks on teinud teemal "kriitilise mõtlemise teooria", teine "isesõitvate autode arendamisega seotud moraalsed dilemmad" ja kolmas alpinismi populaarsuse tõusust Himaalajas. Brr. No mis ma siis pean võtma, et see sama "huvitav" oleks? Kuldlõike teooria? Subtitreerimise tähtsaimad põhimõtted? Giotto figuurikäsitluse? Iluuisutamise hüpete erinevuste füüsikaline analüüsi? Omo oru hõimurahvaste riietumiskommete võrdluse? Täielik agoonia! Öeldagu, millest vaja rääkida, küll ma räägiks. Aga vali teema? No ei oska!

Muidu subtitreerimine on meil tegelikult praegu täitsa tõsine teema ja sellest oleks tunnis rääkimiseks vist piisavalt juttu ka. Olen just värskelt paaril koolitusel käinud ja homme lähen ka jälle, sest kuulu järgi hakkab meile lähiajal ka üksjagu supakatööd tulema. Või noh, selleks tehti kohe eraldi üksus ja nii, aga see on meil veel esialgu poolik, nii et ilmselt jagub seda tööd ka teistele/meile. Vot. Ja mina olen täitsa põnevil kohe. Uus ja huvitav ja äge vaheldus ju. Tahaksin juba väga mõnda päris supakatööd proovida. Siiani me oleme neid teinud lihtsalt Exceli tabelis ja nii, aga hirmsasti tahaks juba proovida päris programmiga :P. Vaadata, mis välja tuleb.

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis Pariisis olema, et te teaks. Aga streik tuli vahele. Kogu Prantsusmaa on pensionireformi pärast üles tõusnud ja barrikaadidele tormanud. Ooper tühistas etenduse ära, SNCF tühistas rongid ära. Terve mõistuse huvides jätsin mina siis Pariisi trügimata, mul on vaja esmaspäeva hommikul koolitusel olla. Ja ma mäletan küll, kui mastaapsed need prantslaste streigid võivad olla. Mu Erasmuse aastal sai ikka täitsa mitu korda St. Denis'st jala linna tuldud ja ikka no täitsa nädal või paar ei olnud üldse võimalik kooli jõuda. Enivei, Kadi läks prognoosidele ja reportaažidele vaatamata, autojagamisega. Lootuses, et teine, tänane teatrietendus ikkagi toimub. Eks näis siis. Tegelikult on mul natuke kahju ka, et nüüd nii läks. Meil oli plaanis vaadata Borodini "Vürst Igorit". Vene asju mängitakse siinkandis haruharva, aga ma mäletan, et mulle meeldis Borodin. Ja üldse, tahtsin BHVsse poodi ja Marais'sse jalutama ja Père Lachaise'ile ja nii. Aga noh, olgu, eks siis tuleb veebruari oodata. Veebruaris lähme Katrini ja Marikaga "Hoffmanni lugusid" vaatama. Siis saab.

Enne veebruari pole mul enam muidu üldse millekski aega niikuinii. Kohe varsti on natuke Eestit, siis sõidame aastavahetuseks Varssavisse, edasi Luxi ümbrust avastama, siis on istunginädal ja kohe pärast seda tuleb Omaan. Hurraaaa! Nii et rutiini naasmine toimub veebruaris. Siis lähen jälle uisutama ka. Siiani ei ole veel väga julgenud, oktoobris ma ikka veel tundsin oma suvel pirtsutanud jalga vahel, kui mõni päev ootamatult palju rohkem kõndida tuli või nii. Nüüd enam mitte, aga nüüd ma ei hakka enne Omaani igaks juhuks vaatama ka, et mida ta uisutamisest arvab :). Eks siis tuleb seekord selline lühike ja hästi poolik hooaeg. Aga tuleb :P.

Vot. Rohkem täna ei kirjuta. Või siiski. Ma lõpetasin eile raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". No oli ikka äge! :P Ja uus Melchior tuli välja ja "Härrasmees Moskvas" ootab ka juba Eestis ees. Ja siis no veel üldse kolm kahekümneraamatulist hunnikut ootavad mul siin kapinurgal ka lugemist. Ka see aasta ei jõua ma oma reading challenge'iga päris valmis, st iga nädala kohta ühte raamatut lugeda. Ilmselt umbes kümme raamatut jääb lõpuks puudu. Aga ma jõuan iga aastaga eesmärgile järjest lähemale :). Kusjuures, meil käis siin paar nädalat tagasi ühel tõlkekonverentsil rääkimas Susan Bassnett, kes on no ikka tõeline kirjandusguru, ja tema rääkis, et näiteks üheainsa kirjandusauhinna väljaandmiseks luges tema järjest "ära" 192 raamatut. Äkki vist mingi 4 kuu jooksul või nii. Üsna saamatu tunne tekib sellega võrreldes :). Ehkki ta muidugi ütles ka, et kui raamat teda esimese 30 lehekülje jooksul ei kõneta, siis ega ta seda tegelikult lõpuni ei loe. Aga siiski. 192 raamatut 4 kuuga versus 42 raamatut terve aasta peale… Ikka täitsa teine dimensioon! Vägev!

Aga nüüd ma tõesti ei taha rohkem täna enam midagi öelda. Hakkan subtitreerimise kodutööd tegema ja agoniseerin oma hispaania keele ettekande teema üle edasi. Jõulukaarte peaks ka kirjutama hakkama. Ja kui ma kõik juhtumisi tehtud saan, siis tahaks fotokaga jõuluturule ka luusima minna. Aga seda me veel vaatame.

Olge siis toredad!

M.

Rapsoodia Paganini teemale

Millalgi nädal või paar tagasi kirjutasin ma valmis terve postituse, mis jäi millegipärast üles riputamata. Ju ma tahtsin hiljem veel midagi kobestada, aga mu arvuti paneb alati kõik tabid ja aknad magama jäädes kinni ja no ega mul siis järgmine kord arvutisse vaadates niisama meelde tule, et mul võiks midagi pooleli olla. Nojah. Mõned asjad on juba ära juhtunud. Aga kuna uut postitust pole ka praegu viitsimist treima hakata ja midagi otseselt aegunud ka ei ole, siis võtke ikka heaks ja lugege eilseid uudiseid :).

Talv on käes. Meil on mitu päeva olnud sellist krõbedat, vinest, säravat ilma. Viimased koltunud lehed ootavad puudel seda õiget tuuleiili, mis nad sealt minema viiks. Välja hingates moodustub aurust pea ümber paras paks pilveke. Antaks sellist ilma nüüd veel vähemalt järgmise nädalani. Reedel on meil nimelt plaan minna nädalavahetuseks Belgiasse metsa sisse ühte mungakloostrisse, kus tuleb ronida veel eraldatumana metsa seest välja paistva gooti stiilis kiriku juurde ja üldse palju väljas olla. Ja kindlasti palju pilti teha ja kloostrieluga tutvuda ja raamatut lugeda ja rääkimata olla, sest saan aru, et seal ei lubata siiani silpigi öelda. Ootan huviga, minu jaoks täiesti uudne ja eksootiline kogemus. Aga ilmataadi koostöö oleks seejuures mõnevõrra kena. Just täpselt sellise ilmaga saaks looduses ägedaid olustikulisi pilte. Seega - palun nii hoida!

Viimased nädalad on mul kõik siin muidu hirmus huvitavad ja tegusad olnud. Kogu aeg toimub midagi põnevat, mõni üritus või koolitus näiteks. Isegi tööl on endiselt täiesti kohe nagu tore tempo. Erinevalt eelmise aasta samast ajast. Aga eks nüüd on jälle huvitav, et kauaks neid häid päevi siis jagub ja mis edasi saab. Jaanuarist jõustub meil siin jälle miljard uut ümberkorraldust ja korraga muutub nii palju nii igasuguseid asju, et edasist elu on üsna raske ette kujutada. Inimesed liiguvad, tööülesanded muutuvad, osakonnad vormuvad ümber ja nii. Näis-näis. On justkui uue ajastu algus. Või siis on praegu käes viimane sõjaeelne rahusügis. Aeg ütleb. Seniks tuleb elu nautida, kuni ja nagu veel saab. Viimase võimaluseni. Nagu üks väljamaa kolleeg tumedat tulevikku kontempleerides ütles: even on Titanic, you know, the orchestra played until the very end.

Igatahes. Et mis mul siis uut? Nooooo, näiteks seda, et alles äsja käisin ma esimest korda elus Rumeenias. Sain kontorisse tulles suure rahuldustundega veel ühe riigi kaardil valgeks teha :). Timisoara oli üllatavalt kena. Sellest saab 2021. aastal Euroopa kultuuripealinn, mis tähendab, et seda vuntsitakse seal suure hoolega. On mida vuntsida ka! Väga ilus linn! Veel ägedam oli Oradea, mis oli küll ka ülenisti üles kaevatud ja tellingutes, aga lihtsalt kubises juugendarhitektuurist ja ilusatest majadest. Kes oleks osanud arvata? Veel sain väga palju targemaks 1989. aasta revolutsiooni teemal ja sõitsin ühes bussis mustlaskarja ja kannatliku lutikaga. Ja käisin väga ilusas sünagoogis. See oli hirmus põnev, sest sünagoogide külastamisega ei ole maailmas sugugi nii hästi kui kirikute või mošeede vaatamisega. Neid on kuidagi palju vähem ja külastada saab vaid väga üksikuid. Igatahes, ilmad olid ka Rumeenias kaunilt ilussügisesed ja muu hulgas selgus, et Doonaul olid kõrged kaldad. Ja tee, kus oli ruutmeetri peale 98 auku, oli juba vähemalt paberite väitel kaks aastat tagasi eurorahadega ära remonditud, nii et uut remonti ei ole enam võimalik kuidagi põhjendada, aga kahe kilomeetri peale oli seal ikka paar miljardit auku ja keegi ei tea, kuhu see raha tegelikult läks. Kõige huvitavam oli aga kogu tripi peale Rumeenia vanim teater, mis asub "tähtsas" 15 000 elanikuga Oravita külas, aga on küla neljandajärgulisusele vaatamata nii äge! Põhimõtteliselt on selle kõige taga seal nii suurejooneline läbimõtestatus, et teater, olgugi mõõtmetelt tilluke ja täiesti provintsikolkas, on totaalselt ehe miniatuurne mikrokosmos. Ilus, täiuslik - ja turistidest täiesti puutumata. Teatri direktor pani meid kahekesi saali istuma ja pidas maha pika privaatloengu. Ülilahe elamus :P!

Kodus oli mul aga eelmisel nädalal üks terve päeva kestnud koolitus, mitu kontserti ja ühed katsikud. See viimane üritus ajas mu peaaegu hulluks, sest katkematult üürgava teleka, permanentselt vigiseva lapse, telefoni otsas pikalt sloveenia keelt üürgava mamma ja kaua aega täiskasvanujutust eemal hoitud lapsevanemate omavahelise killurebimise peale, millele lisandus raskendava asjaoluna väga pehme ja rütmitu indiapärane inglise keel ning inimeste harjumus kõik korraga rääkida ja üksteisele kogu aeg vahele segada, jooksis mu kuuldekeskuse vahemälu nii kinni, et no ikka jooksis. Teisest küljest oli õhtu nii sürr ja äge ja värskendav ning isegi mulle võõrad inimesed olid sellised, et meil tekkis nendega esimesest silmapilgust peale klapp ja sümpaatia. Erakordselt meeldiv!

Nojah. Siis sigines millalgi puhkusepäevade ülejäämise ohus lähituleviku päevakavva ka planeerimist vajav Omaani reis, mis hakkab vaikselt kuju võtma ja jõuab varsti loodetavasti lennupiletite ostmise etappi. Peaaegu kaks nädalat meeldivalt sooja päikese all ja täitsa teises kultuuris, ajee! Kõrbed ja meri. Ja hea seltskond. Ootan!

Noja nii ongi mul nii palju tegemist olnud, et ma tegelikult tundsin end äärmiselt uhkena, kui ma ükspäev jõudsin ka nõud ära pesta, ümbertöödeldava pudelikraami välja viia ja aknalt sisse tõstetud lillepottidega tegeleda. Mul kukkus üks neist ju mingi kuu või poolteist tagasi suurte tuultega akna pealt alla. Kõnniteele. Vähe vedas, et keegi sellega pähe ei saanud. Alt kebabipoe poiss oli näinud, et üks onu oli nii 10 meetri kaugusel olnud, kui kast plahvatas. Õudne! Teine kast oli ka aknalaua peal ümber ja kohe-kohe alla kukkumas, tilbendas seal veel kuidagi läbi häda. Sain seda nähes kreepsu, tõstsin kõik ülejäänud kastid ka kohe õuest tuppa, aga kuna ma ei suutnud välja mõelda, mida nendega siis nüüd edasi teha, jäid nad mulle kõige täiega toanurka laagrisse :). Nüüd sain vähemalt toanurgad normaalsemaks ära koristatud :).

Mm, ja siis ma olen veel hirmus palju maganud ka. Mu keha on järsku väga akuutselt aru saanud, et tali tuleb, nii et mul on eelmisest nädalast saadik permanentne uni ja hirmsasti tahaks kogu aeg seakooti ja kõike muud võimalikult rasvast. Ujuda ja treenuda ja muud säärast see-eest ei taha praegu üldse :). Aga ma pean vist varsti vägisi hakkama. Kuidagi.

Aa. Ja et kuidas see kõik Rahmaninoviga seondub? Nõnda, et ükspäev oli väga äge kontsert, kus oli ettekandmisel ka "Rapsoodia Paganini teemale". No hirmus ilusate meloodiatega. Eriti ilus oli see variatsioon 18. Mu uus lemmik!

San Sebastian

Teate, Baskimaal oli nii äge, et ma oleksin täitsa tahtnud sinna jäädagi. Meri! Neil on seal suur ja soe sinine meri, mis oli tõepoolest isegi oktoobri alguses veel nii mõnusalt ujutavalt soe, ja rannas on ruumi olla. Ja igal pool saab käia laineid kuulamas ja päikeseloojangut vaatamas ja tulesid pildistamas ja lihtsalt istumas. Inimesed on ka seal täitsa sellised põhjamaise mentaliteediga, kohati isegi tõredad, aga sedasi eestlasele sobivalt. Ma esimestel päevadel ei saanud hästi isegi kohvikus aru, kes kelner on, sest no tuli mingi jõmm ja jäi sinna mu juurde niimoodi kuidagi sõnatult passima. Otseselt ei vaadanud mind ka ega öelnud midagi, lihtsalt passis. Kuniks ma kolm minutit hiljem siis nagu vaatama hakkasin, et mida ta küll tahab. Siis selgus, et tal on märkmik näpus ja ta ootab, et ma tellimuse esitaksin. Ühesõnaga, ei olnud üldse pealetükkivad. Ootamatult punktuaalsed ja korralikud olid nad ka. Ja abivalmid. No näiteks kui ma Zarautzis tänaval kellegi käest raudteejaama teed küsisin (rong hakkas ära minema, polnud aega lihtsalt uidata) ja küsitavad ei osanud vastata, siis asusid nad ise kõiki järgmisi möödujaid angažeerima, kuniks lõpuks tegeles mulle juhatuste andmise ja võimalikult optimaalse raja arutamisega 7-8 inimest korraga. Või näiteks ühel korral kukkus mul rattavõti hommikul kooli kimades püksitaskust välja. Ma kuulsin hoo pealt kõlksu küll, vaatasin ringi, aga midagi ei näinud, nii et sõitsin edasi. Kuniks lõpuks hakkas terve tänav hüüetest kaikuma, mingi kutt kimas mulle oma rattaga järele, et chica, chica, mine tagasi… Ja kui ma siis lõpuks aru sain, et kogu see triangel on minu pärast, ja tagasi sõitsin, siis oli mul terve linnajagu vastas, kes kõik valjuhäälselt seletasid, et oioi, chica, su võtmed… Seal oli ätikesi ja mutikesi ja krantsijalutajaid ja lapsevankritega noori emasid ja tööleminejaid ja isegi üks kodutu, kui ma nüüd õigesti mäletan. Vot selline kogukondlik sündmus juhtus.

Ma muidu elasin seal ühes ühikas, mille ühes tiivas said muud inimesed peale õpilaste ka tube üürida. Oli puhas, oli kõigi mugavustega, oli baskikeelne ja mõistlikult soodne, ainult natuke koolist kaugel. Üks ots oli ikka 25 minutit rattaga vändata. Ma hirmuga ootasin esimesi vihmaseid sügishommikuid, sest muud transporti seal väga ei olnud ja 25 minutiga saab ratta seljas ikka päris märjaks. Õnneks läks nii ainult täpselt üks kord, viimasel koolipäeval. See-eest rand oli kodule päris lähedal ja hommikusöök imeline. Igal hommikul oli valida praemuna, pannkookide, võileibade, saiakeste, puuviljade, jogurtite ja kõige muu vahel. Nädalavahetustel anti prepareeritud ananasse, meloneid, arbuuse… Mmmm… Mis nii viga!? Ma söön hea meelega hommikust. Kui see mind ootab ja pärast koristama ei pea :).

Ratas anti hotellist ka, see oli selline 20 aastat vana, pooleldi roostetanud, hästi peente kummidega linnaratas, mille esiratta pidur enam ei töötanud, mis marmoriga sillutatud tänavatel kangesti libisema kippus, mille korv oli ammu küljest kistud ja mille esiratast ma ei osanud täis ka pumbata :D. Rattalukk kaalus ka peaaegu sama palju kui ratas ise. Aga pärast kolmandat päeva harjusin ma sellega täitsa ära kohe. Sellega ma siis kärutasin seal igal pool ringi. San Sebastian on hirmus pikk linn, seal on järjest kolm lahesoppi, igaüks neist eri suunitlusega. Minu kodurand Ondarreta oli ujujatele. Ikka no päris ujujatele. Seal läks ruttu sügavaks, laineid ei olnud ja keset lahte olid näiteks puhkeplatvormid inimestele, kes tahtsid ujuda Santa Clara saarele. See on vist sealt Ondarreta rannast nii pool kilomeetrit üks ots. Keskmine, La Concha rand oli päevitajatele, suplejatele ja ilutsejatele. Seal on ilusad päikesevarjud, reelingud, La Perla mereveespa ja uhked laternapostid. Noja siis kõige kaugem, Zurriola rand, on surfaritele, sest seal on tohutud lained ja see on natuke eemal ka, seal ei kobi turistid sportlastele jalgu. Novat, nii et kui ma tahtsin kodust Zurriola ranna taha neemekesele päikeseloojangut pildistama minna, siis oli mul ikka kõva 40 minutit vändata. Ja ma väntasin päris tihti.

Ma nimelt otsustasin seal, et kuna ma päikeseloojanguks üles ei saa, siis ma teen igal õhtul päikese loojumise ajal kuskil (iga kord erinevas kohas) mingisuguse fotosessiooni. Küll ma siis nuputasin neid kohti. Käisin mägede otsas ja neemekestel ja kõhuli vees ja rannabulvari eri kohtades ja jahtsadamas ja üleval ja all ja igal pool... Pilte tuli kokku 4600. Ma siiamaani sorteerin neid vähehaaval ja noh, peaksin nüüd veelgi rohkem hagu andma, sest kui ma olin need kõik arvutisse tõmmanud, jäi mulle kõvakettale täpselt 7GB vaba ruumi. Kõige akuutsem probleem on see, et eelmise nädalavahetuse Rooma pildid ei mahu enne ära, kui ma olen SanSe omad ära sorteerinud :). Ja ma lähen ju kohe kolmapäeval nüüd Rumeeniasse, kus ma tahan ka pilte teha…

Muide, kui nüüd veel rannast rääkida, siis ma nägin esimest korda elus rannavees krevette elamas. Noh, ikka niimoodi minu ümbruses sebimas ja nii. Vinge! Ja siis seda ka, et tänu nende randade kujule (need moodustasid põhimõtteliselt väga kaarja tagurpidise C) oli SanSe mu jaoks maailma kõige segasem linn, kus ma kogu aeg ära eksisin. Rannaga linnades on lihtsalt rand mu jaoks nii oluline orientiir, et ma enam-vähem kujutan kogu linna enda jaoks ette suhtes selle konstandiga. Ainult et igal pool mujal on rand olnud siiani palju sirgem, seal oli rand aga põhimõtteliselt ümmargune. Mis tähendab, et asjad seal rannal ei olnud üldse lineaarselt üksteise järel nagu tavaliselt, vaid hoopis vales kohas. Iga kord, kui mul oli vaja minna kuskile, kus ma ei olnud veel käinud, sattusin ma kolm linnajagu erinevasse kohta. Väga naljakas, ma tavaliselt pean ennast üsna heaks orienteerujaks või nii :).

Kool oli mul überäge, Malaga omast veel neli korda toredam. Esiteks olid nad harjunud täiskasvanuid õpetama. Ei olnud sellist totrat põhikoolidistsipliini, et hariliku pliiatsiga ei kirjuta, tegemata koduste tööde eest paneme häbiposti ja tunni ajal pissile ei lähe. Teiseks olid kõik mu kolm õpetajat nii ägedad, et täitsa uskumatu kohe. Nad olid kõik seal üle 20 aasta töötanud, aga nii hingega asja juures ja kogu suhtlus oli nii personaalne ja isiklik. Eratundide õpetajaga oli mul eriti hea klapp, me rääkisime temaga ikka kõik maailma asjad sirgeks. Nüüd äsja kirjutasin temaga veel, et äkki ta hakkab mulle mõnikord nädalavahetustel Skype'i teel ka tunde andma. No lihtsalt, et kontaktis püsida ja et mina saaksin rääkimist harjutada. Meil hakkasid nüüd siin ka küll jälle need iganädalased keeletunnid, aga siin sattus mulle see õpetaja, kellega ei saa tunnis üldse rääkida. Temaga me lihtsalt loeme õpikut järjest läbi, no ikka nii, et loeme harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis harjutuse näitelaused ja siis teeme harjutuse ära ja siis loeme järgmise harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis teeme harjutuse ja... Täiesti valimatult, lihtsalt järjest. Oeh, kui igav. SanSes me ikka rääkisime kõigest ja kõigist ja teemad kulgesid iseenesest ja grammatika tuli kui muuseas ja... Nii äge oli! Lacunza IH. Soovitan kõigile!

See oli ka eriline, et ma sattusin sellisesse gruppi, kus kõik inimesed olid selles koolis käinud juba kuid või isegi aastaid. No näiteks oli üks USA surfipoiss Vincent, kes käis seal koolis juba kaks aastat järjest, igal hommikul kell 9.30-13.00. Ülejäänud aja ta surfas ja otsis tööd. Siis olid kaks Korea tüdrukut, Su Jin ja Jeong Tse, kelle mehed töötasid Michelini tärnidega restodes kokkadena ja nemad õppisid intensiivselt hispaania keelt, et ka siis lõpuks Hispaanias oma vastavatel erialadel tööle asuda ja raha teenima hakata. Oli üks Šveitsist pärit medõde Janine, kes oli kuueks kuuks Hispaaniasse emapoolsete sugulaste juurde puhkama tulnud. Oli Iirimaalt pärit Barra, kes töötas mingis NGOs raamatupidajana ja oli seetõttu töötanud Sudaanis, Afganistanis ja jummal teab kus veel. Ja siis üks Jaapanist pärit Natsuko, kelle mees tegi mingi kuulsa õudusfilmi "Ventajas de viajar en tren", millega nad Sitgese õudusfilmide festivalile läksid. Vuot. Ilgelt äge grupp oli, ühesõnaga. Selline hästi stabiilne, ei olnud nii, et iga reede vahetatakse kogu rahvas välja ja iga esmaspäev tuleb seega alustada otsast peale, et tere, minu nimi on Maris ja ma olen ikka veel Eestist. Vastupidi, nendega sai kuidagi nii hästi jutu peale ja mu kolmanda nädala lõpuks oli kohe päris kurb ära tulla. Väga inspireeriv kamp oli…

Mmm... Aga kuna nüüd on nii, et laupäevast on suur osa juba otsas, siis ma lõpetan kirjutamise tänaseks ära. Mul on hädapärast vaja uus triikimislaud soetada, sest koristaja triikis vana laua juba kaks kuud tagasi puruks ja kuna ma ei ole üldse kodus olnud, et see välja vahetada, siis saavad mul kohe-kohe triigitud riided lihtsalt otsa. Veel tahaks natukeseks ujulasse jõuda ja õhtul on plaanis Pekingi parti süüa. Seega… tulen üks teine kord jälle blogisse tagasi ja kirjutan edasi. Sellest, mis veel juhtunud on ja kus ma veel käinud olen ja...

Aga seniks olge mõnusad!

M.

Orvalist Marseille'sse, Londonist Eestisse ja edasi...

Jõudsin millalgi eelmisel nädalal Eestisse. Kohtusin vanade Tallinna töökaaslastega. Jutu sees tuli välja, et neil on ees eriti tihe nädalavahetus, sest, noh, kool hakkab. Ma sain nagu puuga pähe. Mis mõttes? Kool hakkab ju sügiseti? Siis, kui suvi on läbi? Siis, kui ilmad lähevad külmaks ja toredad asjad saavad otsa? Mina läksin viimati Luxist ära 31-kraadise ilmaga, iga päev juhtus midagi toredat, siin oli ka 26 kraadi, poolteist nädalat puhkust ootas ees ja... siis algab järsku kool? Üsna totter lugu. Mina ei taha, et suvi otsa saaks!

Ma olen selle vältimiseks kõikvõimalikud meetmed ka tarvitusele võtnud. Olen nii palju pikki nädalavahetusi, reise ja muid üritusi endale septembrisse ja oktoobrisse kokku kuhjanud, et need ei saa veel tükk aega otsa ja aitavad sügise tulekut loodetavasti üsna tõhusalt ignoreerida. Esimene täispikk töönädal algab mul kogunisti 21. oktoobril. Aga siiski… See kooli algus oli kuidagi jõhker üllatus :). Reaalsuse ootamatu sissetung :). Ma ei taha veel sügist. Tahan, et veel tükk aega oleks suvi. Et saaks lulli lüüa ja niisama olla ja mitte tööd teha ja et ilm oleks ilus ja mere äärde saaks ja tavapärane rutiinirööbas suvepäikesest paakunud tasandikesse kohe jälle sisse ei vajuks.

Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.

Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.

Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.

Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).

Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!

Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!

Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)

M. 

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

IRW

From: K
Sent:
To:
Subject: RE: Juhe koos

Maris, sina ei ole süüdi, et komisjonil on president, kelle ametikohale on kandidaat, kes on otsustanud teha avalduse. Kolme täiendiga põhi on täiesti normaalne.

K

From: T
Sent:
To: 
Subject: RE: Juhe koos

Pikavõitu, aga õige ju.

From: Maris 
Sent:
To: 
Subject: Juhe koos

Kuulge. Kas "Komisjoni presidendi kandidaadi avaldus" kõlab arusaadavalt või? Õigesti ka või? Mu meelest kõlab see väga segadusttekitava lohena, aga no juhe on nii koos, et ühtegi muud võimalust ka ei näe.

EN: "Statement by the candidate for President of the Commission"

M.

Fluidum

Neil nädalail valitseb mu elus kuidagi selline fluidum. Aja möödumisest ei saa üldse aru, see justkui läheks hästi aeglaselt, aga samas on kogu aeg jälle reede. See üks seelik, mille triikimist ma koristajale ei usalda, on kokku loetud reedete järgi otsustades juba ... seitse nädalat triikimata. Kuidas see võimalik on?

Ma olen omadega praegu nii ajatus hetkes, et ma ei saa isegi aru, kas kirsside hooaeg on alles algamas või juba läbi? Või kestab praegu? Poes neid nagu on, aga mitte palju, mitte alati ilusaid ja mitte just kõrghooaja hinnaga. Samas oli täna üks töökaaslane kausitäie kirsse oma puu pealt tööle kööki toonud ja tema jutust ma sain aru, et need alles hakkavad tulema... Mine võta siis kinni.

Väljas on ka juba igavesest ajast saadik permanentselt ilus ilm, nagu kuskil lõunamere saarel elaks. Selline tunne on, et vihma ja külma enam ei olegi maailmas olemas. Kui homme hommikul järsku oleks, siis see tunduks täiesti inimõiguste rikkumisena. Või noh, ainult kontoris on permanentselt nii piisavalt jahe, et lühikeste suveriiete peale tuleb Mongooliast toodud kašmiirsall ümber võtta.

Ühtlasi söön ma juba igavesest ajast saadik läätsesuppi. Seda sai lihtsalt millalgi nii palju, et ma muudkui söön ja söön ja olen seda terve nädala lõunaks töölegi kaasa võtnud. Vahepeal tegin vahelduse mõttes ka Sichuani pipraga hiinapärast sealiha, mida ma supi asemel mitu päeva õhtuks sõin ja mis on ammu unustatud, aga läätsesupp kestab ikka veel. Küll on hästi, et mul on selline „probleem“, mitte nälg majas!

Vseviovi raamatut loen ka juba igavesti, ometi tundus raamat kahetsusväärselt õhuke ja ma kartsin, et see saab kohe – nagu paari tunniga – otsa. Aga võta näpust! Iga kord, kui ma olen sellega voodisse heitnud ja natuke lugeda jõudnud, tuleb lihtsalt võimatult magus uni. Mis kohe ära läheb, kui ma olen tule kustu pannud, aga ega ma siis enam ju uuesti lugema hakka.

Õhtul lahtise akna all voodis lugedes kuulan ma aga sunnikorras lõputult Charles Aznavouri laulu „La Bohème“, sest keegi mu sisehoovi ääres elav inimene on permanentselt nostalgilises tujus ja muudkui kuulab seda oma lahtise aknaga toas jälle ja jälle ja jälle. Mis on iseenesest tore, sest mulle väga meeldib see laul. Vahepeal panen ma endal valjemini Cora Vaucare’i „La complainte de la Butte’i“ ka mängima. Ja siis on need kaks laulu, kogu aeg, permanentselt :).

Ja õhtuti sõidavad autod kauguses järsku täpselt samasuguse hääle ja rütmiga nagu siis, kui ma veel laps olin ja me veel Pärnus ei elanud. Ma nii mäletan, kuidas seal autod pimedas kõlasid ja millise kiirusega nende esituled üle lae libisesid. Seal majade vahel käänaku peal ei saanud ilmselt kiiremini sõita, nii et need hääled ja tuled olid alati ühesugused. Äratuntavalt ühtemoodi. Vot. Siin ma tulesid ei näe, kuusk on ees ja nurk on vale, aga autod on hakanud tegema täpselt samasugust müra. Huvitaval kombel.

Selline fluidum. Väga hea on. Ainult nii võib veel vanaks jääda...

Kuumalaine

Luxis on sel nädalal räige kuumalaine. No või tegelikult ei ole räige, pigem selline tavaline. 35-36 kraadi. Tööl saadeti laiali ringkirjad, kuidas palavusega toime tulla ja milliseid erakorralisi meetmeid tuleks vanemates, konditsioneerita hoonetes rakendada. Kõik muudkui ähivad, sulavad ja ohivad. Mina magan endiselt veel talvetekiga :). Selline temperatuur sobib mulle väga hästi.

Tegelikult ei ole mul isegi erilist suvetunnet. Jalg on mul endiselt selline hädine, nii et õue jalutama temaga ei lähe. Rattaga saan kõik vajalikud käimised käidud küll, aga no kõndimine teeb ikka haiget, nii et ma siis ei kõnni rohkem kui vaja. Istun kas kodus raamatu taga või konditsioneeritud kontoris, seljaga akna poole kah veel :). Nii võibki suvi märkamata jääda.

Meil on, muide, üldse peres jäsemetega hästi neil päevil. Empsil õnnestus ka kuidagi eelmisel nädalal kuueks nädalaks kips skoorida. Nagu päriselt! Peaks lausa Mangi horoskoobi uuesti välja otsima ja vaatama, kas seal oli ka midagi sellist kirjas või. Äkki öeldakse siis seda ka, millal see õnnetu tähtede seis ükskord üle läheb.

Igatahes, ma nüüd muudkui tegelen aktiivselt sellega, et siiski lähiajal jälle jalad päris aktiivselt alla saada. Pooleteise nädala pärast tahaks ju Reimsi väljasõidule minna. Kolme nädala pärast Pariisi teatrisse. Terendab ka nädal Strasbourgis. Ühesõnaga. No näis. Igatahes käin ma sellest nädalast nüüd kiné juures. Hoian pöidlaid, et ehk ta oskab kiiremas korras imet teha.

Muud erilist mul uut ei ole. Loen ja loen. Käin vannis, teen süüa, masseerin jalgu, lobisen töökaaslastega, logelen niisama. Aeg kaob iseenesest ära. Äsja lugesin täitsa suure naudinguga oma elu esimest Murakamit ("Kafka on the Shore"). Täna alustasin Vseviovi uut raamatut "Elulugu. Kaks esimest nädalat". Nii muhedalt kirjutatud, et seda on raske käestki panna.

Mu aknapealne fuksiakasvatus edeneb sel aastal kummaliselt aeglaselt. No taimed lihtsalt ei kasva. On teised sellised vaksakõrgused. Õienupud on juba küljes ja no näha on, et nad ikka pingutavad, lülisid tuleb neile ikka juurde tavalises tempos. Lihtsalt nende lülide või sõlmekohtade omavahelised vahed on praktiliselt olematud. Mõnikord on iga sõlmekoha vahe olnud lausa 5cm, aga nüüd on hädapärast 1cm, nii et mu taimed näevad välja tihedad ja puntras nagu väikesed kuusekesed :). Naljakas. Ju nad ei osanud ka midagi selle pika külma kevade ja siis järsku saabunud palavusega peale hakata. Sest väetise ja kastmise ja kõige muuga on ju kõik vanaviisi.

Varsti on Eestis laulupidu. Seekord ei hakanud ma selle peale isegi mõtlema. Meil on nii palju neid, kes ise laulavad või kes peavad ilmtingimata lapsed laulma viima, nii et mingu nad siis pealegi. Neil on seda rohkem vaja ja keegi peab ju tööl ka olema. Küll ma puhkan muul ajal. Kui lendamine ka vähe soodsam ja rahvamassid väiksemad. Ainult et järgmised nädalad tuleb ilma poolte töökaaslastega hakkama saada, see on natuke nukker. Praegu, kus actually oleks aega vahepeal isegi koos kohvitada ja juttu rääkida.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult käib mulle see tohutu tule tulemise hüsteeria ja marupatriotism sedakorda isegi natukene närvidele. Mul ei ole isegi peaaegu kahju, et ma ei tule. Ma küll ise ka mäletan, et laulupeol käimine oli imeline ja nii. Oli ühtsustunne ja oli võimas ja sellest eufooriast ei saanud kuidagi küll. Noja laulud on ju ilusad ja puha. Aga praeguse valitsuse kontekst annab kogu sellele üle võlli paisutatud pasundamisele minu meelest juba kuidagi väga parempoolse meki. Väljastpoolt vaadatuna käib meil selline EKRE valijate järelkasvu kasvatamine, et hoia ja keela... Noja see on ka jube tüütu, et telekast enam midagi muud ei näidatagi kui kõikvõimalike seltside, kooride ja tantsurühmade ülientusiastlikku tuljakusammu. Minu meelest on ainuüksi reporter Heleri All vähemalt tosinkonnale tantsurühmale seletanud, et tema ei oska üldse tantsida, kunagi pole proovinud ka mitte, no kas keegi õpetaks talle ometi Tuljaku sammu. Novat. Ja nii ta muudkui õpib ja õpib innustunult seda oma esimest sammu iga päev iga viimase kui Eesti tantsurühma käest. Pärast kolmandat õhtut ei olnud enam huvitav, aga pmst sellele lisaks on ETV kavas praegu veel ainult täpselt umbes kolm ENSV vana osa ka päeva peale laiali jaotatuna ja kõik. Või siis vaata ajalehti: milliseid kingi sobib rahvariietega kanda? Kas rahvariietega võib ka sukki kanda? Mis aastal käis esimest kora elus laulupeol X, Y või Z? Mida tegi oma elu esimesel laulupeol A? Laulupeole võib tulla oma alkoholiga! Laulupeo noorim osaleja on P. Laulupeo suurim koor on T. Välismaalaste koori jaoks on kõige problemaatilisem täht "Õ". Koor Ü hakkab juba sõitma. Kuidas siduda rahvariidevööd? Laulupeo vanim osaleja on 90-aastane... No põhimõtteliselt laulupidu, laulupidu, laulupidu. Või siis Ott Tänak. Mis on, tõsi küll, veel tüütum :D. Andestage ebapopulaarse arvamusavalduse eest.

Mnjah. Noh. Teate, aga kell on kuidagi ootamatult palju saanud. Ja ega mul vist rohkem midagi kirjutamisväärset pähe tule ka. Homme on jälle reede. Nädal on iseenesest kuidagi otsa saanud. Mõnus soe, rahulik, sõbralik nädal. Hmm. Homset eristab tavalisest päevast üks intrigeeriv koosolek, ülehomset aga teater. Edasi… edasi vaatame jälle edasi.

Igatahes, olge siis mõnusad ja nautige suve!

M.

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.