Ma tean. Vahepealt on palju asju puudu. 2019. aasta kokkuvõte ja aastavahetuse megavahva roadtrip ja üldse igasugune elumärk. Aga no... isegi kui mul oleks seda kirjutamise soolikat rohkem, on väga raske kirjutamiseks aega leida, kui kogu aeg ilma arvuti ja normaalse klaviatuurita mööda maailma ringi leekida. Sest viimased ajad on mul väga nauditavalt ringileekivad olnud tõesti.
Seegi on kindel, et ma ei jõua nüüd kõike korraga takkajärge ühte postitusse kirja panna. Eks ma siis püüan jupikaupa ühel või teisel päeval alustatud postitusi lõpetada ja kokku koondada ja ajakohastada. Midagigi veebi saada. Alustagem kõige värskematest muljetest - kahenädalasest Omaani tripist!
Selgub, et Omaan on üle mõistuse äge riik. Araabia algajatele. Selline mõnus, ilus, hõredalt asustatud, välismaalaste suhtes sõbralik ja avatud, täiesti hingematvalt ilusa looduse, soodsa talvekliima ja maitsvate söökidega koht. Me olime seal kokku vist ca 12 päeva ja põhimõtteliselt on tunne, et tuleb tagasi minna. Nii palju kuulu järgi riigi kõige erilisemaid kohti jäi veel vaatamata-käimata, ja ometi oli kõik, mis nägime, ka ju äge. Aga kuskil on neil seal veel midagi ilusamat??? No igatahes, viimased neli päeva oli seal kogu aeg juba selline kahjutunne hinges, et mis mõttes - kuidas nüüd siis ära tuleb tulla? Kohe üldse ei tahtnud. Absull fantastiline paralleelreaalsus.
Ah et mis seal siis nii äge oli? Alljärgnevalt üritasin ära nummerdada kõige konkreetsemad tähelepanekud.
1) Kõik on seal nii valge. Linnad on valged, riided on valged, autod on valged. Viimseni. Kõnniteed on ka valgest marmorist ja need kiiskavad, sest neid poleeritakse hommikust õhtuni. Või noh, vähemalt Muscatis küll. Ja igaks päevaks on kõigil omaanlastel selga panna uus valge halatt nimega dishdasha. Nii et nad näevad kogu aeg viksid ja viisakad välja ja säravad igalt taustalt vastu ja teevad kõik pildid kauniks.
2) Omaani traditsioonilised paadid õmmeldi kokku. Kookoskiust nööriga. Päriselt. Naelu ei kasutatud, plangud sõna otseses mõttes õmmeldi kokku!
3) Omaanis kasvab 320 sorti datleid (minu lemmikud on hetkel sukkary omad). Millest kohalikud pmst elatuvad. Ja nemad ei pista datlit suhu, et sealt siis kivi välja sülitada, vaid nikerdavad kivi enne datli suhupanemist näppudega datlist välja. Eriliselt hea viis kõike datlikakaste kätega ära mökerdada. Nad muidu söövad muud ka kätega, kahvlit ja nuga nad ei kasuta. Lihtsalt nii teadmiseks.
4) Pool riigi elanikkonnast on immigrandid Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Filipiinidelt jms. Mis tähendab, et toit on ülimalt mitmekesine (nemad arrrrrrmastavad India masalateed ja karrisid ja näkse näiteks, kohe niiväga, et nad on need täiega omaks võtnud ja nimetavad masalateed Omaani karak-teeks). Lisaks restoranidele on neil ka päris elav teeäärsete kohvikute kultuur, kus me degusteerisime ka igasuguseid imelikke, aga väga nämmasid hübriide. No midagi võileiva-taco-friteeritud chappati-kana tikka masala täidisega wräpi vahepealset näiteks. Või siis ühte Prantsusmaa crèpe'i ja õhukese vahvli vahelist singi-juustu-muna-meega täidetud taskut. Kohutavalt maitsvad!
5) Kilpkonnade munemishooajal (mis kestab juunist augustini) käib seal ühel konkreetsel rannal munemas 700 merikilpkonna per öö. Väljaspool seda hooaega neid eriti ei käi, nagu me ise külmal trepil istudes teada saime. Käib heal juhul üks-kaks. Meie ööl ei käinud ükski, sest tuul oli nii tugev, et kilbud ei saanud lainete tekitatud merevallist üle.
6) Omaan on küll turistidele avatud ja kõikide tulijate suhtes väga avatult meelestatud, aga õlut ja/või veini nägime müüdavat täpselt kahes kohas - ühes 4* hotellis ja ühes luksrestoranis. Mõlemas kohas olid ka teenindajaks välismaalased, et kohalikke mitte ära rikkuda.
7) Omaan on selles mõttes araabia algajatele, et seal olid igal pool hinnad väljas, kauplemist ei toimunud, keegi ei tüüdanud (isegi turul mitte), keegi ei tikkunud ligi, keegi ei olnud libe ja lipitsev, kõik pidasid sõna ja olid lühikese lakoonilise jutuga. Kõik toimis, kõik tegid tööd, kõik oli alati lahti, puhas-korras ja turvaline. Kui ühes turistisemas hotellis meile õhtul kaks kohalikku lauda imbusid, oli korrapealt kohal ka turva + 4 kelnerit, kes olid valmis nad kiiremas korras likvideerima. Ja kui Katrin ühes teises hotellis oma kõige tähtsama koti paariks tunniks wifilasse jättis, leidis ta selle sealt paar tundi hiljem koos kõigi dokumentide ja rahaga uuesti üles ka. Vot nii hästi on seal lood.
8) Valged inimesed on neile mõistatus. Meie giidipoiss näiteks avaldas mitu korda arvamust, et valged inimesed on ikka hullud ja tahavad kogu aeg kõndida. Täiesti arusaamatu, isegi vanad inimesed. Tulevad Euroopast kohale, ise 60 või 70 või 80 aastat vanad, aga ikka tahavad aina kõndida. Näita neile ainult rada kätte ja nemad kõnnivad. Ükski omaanlane ei läheks sellistele radadele turnima, aga valged vanakesed kõik lähevad. Sellepärast ta ei öelnudki meile ükspäev, et me tegelt ei pea täiesti vales suunas end surmväsinuks trampima, et sealt siis sama teed mööda tagasi ka vantsida. Tema arvas, et me lihtsalt tahame kõndida ja, noh, aega oli, nii et ta siis arvas, et ta annab ohjad vabaks ja kannatab me pentsikuse ära (tal endal oli tuksis põlv, tema ei tahtnud tegelt üldse kõndida, aga no ta siis surus meie pärast hambad risti). Ta ei tulnud selle pealegi, et meie arvasime, et me lihtsalt peame näidatud suunas marssima. Me olime nimelt omast arust külaekskursioonil ja tegelikult üldse ei tahtnud matkata, sest meil polnud üldse sobivaid jalanõusidki jalas. Meie teada lihtsalt tuli edasi minna, sest, noh, ta ju näitas, et minge sinnapoole, minge-minge. Ja rohkem ta inglise keelt ei osanud, nii et ega ta ei täpsustanud midagi ka. Niisiis. Vot, mida eelarvamused suudavad korda saata.
9) Väga paljud kohalikud räägivad päris hästi inglise keelt. Või noh, üldse ütleks, et autojuht-giidid räägivad seda kogu riigis kõige halvemini. Hea, kui nemad paari sõna teavad. Suvalised tänavalt oskavad aga lobiseda küll.
10) Kaameliliha maitseb väga hää. On selline rasvane ja suus sulav. Meenutab mõnusat seapraadi. Nämm-nämm.
11) Naine on Omaanis ikka teiste araabia riikidega võrreldes täiesti arvestatav isend, kelle sõna võib kuulata ja kellele võib otsa vaadata ja kätt või aru anda ja üldse. Naised töötasid ja asjatasid ja korraldasid ja olid igati tegijad. Aga kui meie viiese pundi ainuke mees džiibi kõige tagumisele istmele istus, kukkus seda pealt näinud kohalik onu suurest hämmeldusest lausa selili. No ikka nii, et käis kuklaga kõmmdi vastu kõrvaloleva auto keret ja sussid lendasid tal kah jalast meetri kaugusele. Ja siis käis ta ringiratast ümber meie auto ja surus oma ninnut iga klaasi vastu laiaks, et veel iga nurga alt vaadata, kuidas see Andruseke naistekarja selja taga viimasel istmel istub. Ise peksis põlvi ja naeris laginal üle terve savanni. Neil seal külas on nüüd küll jutuainet mitmeks nädalaks.
12) Ma polnud kunagi varem näinud päriselt sellist rändtirtsuparve, mis juba Piibli aegadel paljudes riikides pahandust tegi ja kõik söödava ära sõi. Ma tean, et neid on igal pool sellistes riikides, kus ma käinud olen. Egiptuses ja Jordaanias ja. Praegu on nad Etioopias ja Jeemenis hirmsaks nuhtluseks, kohe et nagu näljahäda on seal jälle tulekul nende pärast. Seekord aga sõitsime me Omaanis ka ühes wadis läbi rändtirtsuparve. Neid va tirtse oli nii palju, et taevas oli must ja õhk sumises. Mina julgesin õue minna pildistama, teised isegi mitte. Aga rõvedad olid nad küll. Vaksapikkused ja pöidlajämedused jõletised. Kohalikud pidavat neid sööma, need pidavat maitsema nagu kartulikrõpsud. Aga see parv, see oli unustamatu ilmutus!
13) Piltidega on mul neil päevil tekkinud see probleem, et kui vanasti sain ma paljud pildid tehnilistel põhjustel ära kustutada (no olid udused või kehvasti valgustatud või nii), siis nüüd olen ma selle ära õppinud, kuidas pildid udused EI jääks. Aga nüüd on see piltide sorteerimine väga keeruliseks muutunud. Sest kui mul on nii palju sarnaseid, aga mitte päris identseid pilte ja ühelgi neist pole konkreetselt midagi SUURT häda, siis... kuidas ma siis valin :)? Ja kõvakettal ruumi säästan??? Omaanist tuli koju 4758 pilti + veealuse fotoka omad + telefoni omad. Ma olen põhimõtteliselt 10 päeva ilma hinge tõmbamata neid putitanud, klassifitseerinud, hinnanud, kategoriseerinud, eksportinud ja valinud. Ja kui need otsa saavad, siis tuleb taasalustada aastavahetuse roadtripi omadega, sest ehkki nende suur töö sai tehtud, ütles mu väline kõvaketas nende kirjutamise ajal üles ja nüüd tuleb kõike uuesti otsast peale alustada. Oeh. Samal ajal on varsti hakata jälle igale poole sõitma ka, mis tähendab ju uusi pilte! :) Apua! Nagu üks kolleeg tabavalt mainis - pärast puhkust on piltidega tegelemiseks veel uut eripuhkust vaja.
Niisiis. Ja sellega ma vist nüüd praegu lõpetan ka. Rohkem ei tule praegu mõtteid pähe, silmad on väsinud ja mul on veel 233 viimast pilti vaja üle vaadata, horisondid otseks keerata ja neile värvikoodid-hinded ära anda, et lõpuks oleks süsteem selge. Siis on vaja need kõik Lightroomist jälle väljutada, ära salvestada ja... võib-olla tuleb lähiajal ka siia mõni Omaani pilt :). Vot.
Ülejäänud asjadest - nagu eelmised ja järgmised reisid - räägin kunagi muul ajal. Seniks olge ägedad!
M.
Seegi on kindel, et ma ei jõua nüüd kõike korraga takkajärge ühte postitusse kirja panna. Eks ma siis püüan jupikaupa ühel või teisel päeval alustatud postitusi lõpetada ja kokku koondada ja ajakohastada. Midagigi veebi saada. Alustagem kõige värskematest muljetest - kahenädalasest Omaani tripist!
Selgub, et Omaan on üle mõistuse äge riik. Araabia algajatele. Selline mõnus, ilus, hõredalt asustatud, välismaalaste suhtes sõbralik ja avatud, täiesti hingematvalt ilusa looduse, soodsa talvekliima ja maitsvate söökidega koht. Me olime seal kokku vist ca 12 päeva ja põhimõtteliselt on tunne, et tuleb tagasi minna. Nii palju kuulu järgi riigi kõige erilisemaid kohti jäi veel vaatamata-käimata, ja ometi oli kõik, mis nägime, ka ju äge. Aga kuskil on neil seal veel midagi ilusamat??? No igatahes, viimased neli päeva oli seal kogu aeg juba selline kahjutunne hinges, et mis mõttes - kuidas nüüd siis ära tuleb tulla? Kohe üldse ei tahtnud. Absull fantastiline paralleelreaalsus.
Ah et mis seal siis nii äge oli? Alljärgnevalt üritasin ära nummerdada kõige konkreetsemad tähelepanekud.
1) Kõik on seal nii valge. Linnad on valged, riided on valged, autod on valged. Viimseni. Kõnniteed on ka valgest marmorist ja need kiiskavad, sest neid poleeritakse hommikust õhtuni. Või noh, vähemalt Muscatis küll. Ja igaks päevaks on kõigil omaanlastel selga panna uus valge halatt nimega dishdasha. Nii et nad näevad kogu aeg viksid ja viisakad välja ja säravad igalt taustalt vastu ja teevad kõik pildid kauniks.
2) Omaani traditsioonilised paadid õmmeldi kokku. Kookoskiust nööriga. Päriselt. Naelu ei kasutatud, plangud sõna otseses mõttes õmmeldi kokku!
3) Omaanis kasvab 320 sorti datleid (minu lemmikud on hetkel sukkary omad). Millest kohalikud pmst elatuvad. Ja nemad ei pista datlit suhu, et sealt siis kivi välja sülitada, vaid nikerdavad kivi enne datli suhupanemist näppudega datlist välja. Eriliselt hea viis kõike datlikakaste kätega ära mökerdada. Nad muidu söövad muud ka kätega, kahvlit ja nuga nad ei kasuta. Lihtsalt nii teadmiseks.
4) Pool riigi elanikkonnast on immigrandid Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Filipiinidelt jms. Mis tähendab, et toit on ülimalt mitmekesine (nemad arrrrrrmastavad India masalateed ja karrisid ja näkse näiteks, kohe niiväga, et nad on need täiega omaks võtnud ja nimetavad masalateed Omaani karak-teeks). Lisaks restoranidele on neil ka päris elav teeäärsete kohvikute kultuur, kus me degusteerisime ka igasuguseid imelikke, aga väga nämmasid hübriide. No midagi võileiva-taco-friteeritud chappati-kana tikka masala täidisega wräpi vahepealset näiteks. Või siis ühte Prantsusmaa crèpe'i ja õhukese vahvli vahelist singi-juustu-muna-meega täidetud taskut. Kohutavalt maitsvad!
5) Kilpkonnade munemishooajal (mis kestab juunist augustini) käib seal ühel konkreetsel rannal munemas 700 merikilpkonna per öö. Väljaspool seda hooaega neid eriti ei käi, nagu me ise külmal trepil istudes teada saime. Käib heal juhul üks-kaks. Meie ööl ei käinud ükski, sest tuul oli nii tugev, et kilbud ei saanud lainete tekitatud merevallist üle.
6) Omaan on küll turistidele avatud ja kõikide tulijate suhtes väga avatult meelestatud, aga õlut ja/või veini nägime müüdavat täpselt kahes kohas - ühes 4* hotellis ja ühes luksrestoranis. Mõlemas kohas olid ka teenindajaks välismaalased, et kohalikke mitte ära rikkuda.
7) Omaan on selles mõttes araabia algajatele, et seal olid igal pool hinnad väljas, kauplemist ei toimunud, keegi ei tüüdanud (isegi turul mitte), keegi ei tikkunud ligi, keegi ei olnud libe ja lipitsev, kõik pidasid sõna ja olid lühikese lakoonilise jutuga. Kõik toimis, kõik tegid tööd, kõik oli alati lahti, puhas-korras ja turvaline. Kui ühes turistisemas hotellis meile õhtul kaks kohalikku lauda imbusid, oli korrapealt kohal ka turva + 4 kelnerit, kes olid valmis nad kiiremas korras likvideerima. Ja kui Katrin ühes teises hotellis oma kõige tähtsama koti paariks tunniks wifilasse jättis, leidis ta selle sealt paar tundi hiljem koos kõigi dokumentide ja rahaga uuesti üles ka. Vot nii hästi on seal lood.
8) Valged inimesed on neile mõistatus. Meie giidipoiss näiteks avaldas mitu korda arvamust, et valged inimesed on ikka hullud ja tahavad kogu aeg kõndida. Täiesti arusaamatu, isegi vanad inimesed. Tulevad Euroopast kohale, ise 60 või 70 või 80 aastat vanad, aga ikka tahavad aina kõndida. Näita neile ainult rada kätte ja nemad kõnnivad. Ükski omaanlane ei läheks sellistele radadele turnima, aga valged vanakesed kõik lähevad. Sellepärast ta ei öelnudki meile ükspäev, et me tegelt ei pea täiesti vales suunas end surmväsinuks trampima, et sealt siis sama teed mööda tagasi ka vantsida. Tema arvas, et me lihtsalt tahame kõndida ja, noh, aega oli, nii et ta siis arvas, et ta annab ohjad vabaks ja kannatab me pentsikuse ära (tal endal oli tuksis põlv, tema ei tahtnud tegelt üldse kõndida, aga no ta siis surus meie pärast hambad risti). Ta ei tulnud selle pealegi, et meie arvasime, et me lihtsalt peame näidatud suunas marssima. Me olime nimelt omast arust külaekskursioonil ja tegelikult üldse ei tahtnud matkata, sest meil polnud üldse sobivaid jalanõusidki jalas. Meie teada lihtsalt tuli edasi minna, sest, noh, ta ju näitas, et minge sinnapoole, minge-minge. Ja rohkem ta inglise keelt ei osanud, nii et ega ta ei täpsustanud midagi ka. Niisiis. Vot, mida eelarvamused suudavad korda saata.
9) Väga paljud kohalikud räägivad päris hästi inglise keelt. Või noh, üldse ütleks, et autojuht-giidid räägivad seda kogu riigis kõige halvemini. Hea, kui nemad paari sõna teavad. Suvalised tänavalt oskavad aga lobiseda küll.
10) Kaameliliha maitseb väga hää. On selline rasvane ja suus sulav. Meenutab mõnusat seapraadi. Nämm-nämm.
11) Naine on Omaanis ikka teiste araabia riikidega võrreldes täiesti arvestatav isend, kelle sõna võib kuulata ja kellele võib otsa vaadata ja kätt või aru anda ja üldse. Naised töötasid ja asjatasid ja korraldasid ja olid igati tegijad. Aga kui meie viiese pundi ainuke mees džiibi kõige tagumisele istmele istus, kukkus seda pealt näinud kohalik onu suurest hämmeldusest lausa selili. No ikka nii, et käis kuklaga kõmmdi vastu kõrvaloleva auto keret ja sussid lendasid tal kah jalast meetri kaugusele. Ja siis käis ta ringiratast ümber meie auto ja surus oma ninnut iga klaasi vastu laiaks, et veel iga nurga alt vaadata, kuidas see Andruseke naistekarja selja taga viimasel istmel istub. Ise peksis põlvi ja naeris laginal üle terve savanni. Neil seal külas on nüüd küll jutuainet mitmeks nädalaks.
12) Ma polnud kunagi varem näinud päriselt sellist rändtirtsuparve, mis juba Piibli aegadel paljudes riikides pahandust tegi ja kõik söödava ära sõi. Ma tean, et neid on igal pool sellistes riikides, kus ma käinud olen. Egiptuses ja Jordaanias ja. Praegu on nad Etioopias ja Jeemenis hirmsaks nuhtluseks, kohe et nagu näljahäda on seal jälle tulekul nende pärast. Seekord aga sõitsime me Omaanis ka ühes wadis läbi rändtirtsuparve. Neid va tirtse oli nii palju, et taevas oli must ja õhk sumises. Mina julgesin õue minna pildistama, teised isegi mitte. Aga rõvedad olid nad küll. Vaksapikkused ja pöidlajämedused jõletised. Kohalikud pidavat neid sööma, need pidavat maitsema nagu kartulikrõpsud. Aga see parv, see oli unustamatu ilmutus!
13) Piltidega on mul neil päevil tekkinud see probleem, et kui vanasti sain ma paljud pildid tehnilistel põhjustel ära kustutada (no olid udused või kehvasti valgustatud või nii), siis nüüd olen ma selle ära õppinud, kuidas pildid udused EI jääks. Aga nüüd on see piltide sorteerimine väga keeruliseks muutunud. Sest kui mul on nii palju sarnaseid, aga mitte päris identseid pilte ja ühelgi neist pole konkreetselt midagi SUURT häda, siis... kuidas ma siis valin :)? Ja kõvakettal ruumi säästan??? Omaanist tuli koju 4758 pilti + veealuse fotoka omad + telefoni omad. Ma olen põhimõtteliselt 10 päeva ilma hinge tõmbamata neid putitanud, klassifitseerinud, hinnanud, kategoriseerinud, eksportinud ja valinud. Ja kui need otsa saavad, siis tuleb taasalustada aastavahetuse roadtripi omadega, sest ehkki nende suur töö sai tehtud, ütles mu väline kõvaketas nende kirjutamise ajal üles ja nüüd tuleb kõike uuesti otsast peale alustada. Oeh. Samal ajal on varsti hakata jälle igale poole sõitma ka, mis tähendab ju uusi pilte! :) Apua! Nagu üks kolleeg tabavalt mainis - pärast puhkust on piltidega tegelemiseks veel uut eripuhkust vaja.
Niisiis. Ja sellega ma vist nüüd praegu lõpetan ka. Rohkem ei tule praegu mõtteid pähe, silmad on väsinud ja mul on veel 233 viimast pilti vaja üle vaadata, horisondid otseks keerata ja neile värvikoodid-hinded ära anda, et lõpuks oleks süsteem selge. Siis on vaja need kõik Lightroomist jälle väljutada, ära salvestada ja... võib-olla tuleb lähiajal ka siia mõni Omaani pilt :). Vot.
Ülejäänud asjadest - nagu eelmised ja järgmised reisid - räägin kunagi muul ajal. Seniks olge ägedad!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar