Millalgi nädal või paar tagasi kirjutasin ma valmis terve postituse, mis jäi millegipärast üles riputamata. Ju ma tahtsin hiljem veel midagi kobestada, aga mu arvuti paneb alati kõik tabid ja aknad magama jäädes kinni ja no ega mul siis järgmine kord arvutisse vaadates niisama meelde tule, et mul võiks midagi pooleli olla. Nojah. Mõned asjad on juba ära juhtunud. Aga kuna uut postitust pole ka praegu viitsimist treima hakata ja midagi otseselt aegunud ka ei ole, siis võtke ikka heaks ja lugege eilseid uudiseid :).
Talv on käes. Meil on mitu päeva olnud sellist krõbedat, vinest, säravat ilma. Viimased koltunud lehed ootavad puudel seda õiget tuuleiili, mis nad sealt minema viiks. Välja hingates moodustub aurust pea ümber paras paks pilveke. Antaks sellist ilma nüüd veel vähemalt järgmise nädalani. Reedel on meil nimelt plaan minna nädalavahetuseks Belgiasse metsa sisse ühte mungakloostrisse, kus tuleb ronida veel eraldatumana metsa seest välja paistva gooti stiilis kiriku juurde ja üldse palju väljas olla. Ja kindlasti palju pilti teha ja kloostrieluga tutvuda ja raamatut lugeda ja rääkimata olla, sest saan aru, et seal ei lubata siiani silpigi öelda. Ootan huviga, minu jaoks täiesti uudne ja eksootiline kogemus. Aga ilmataadi koostöö oleks seejuures mõnevõrra kena. Just täpselt sellise ilmaga saaks looduses ägedaid olustikulisi pilte. Seega - palun nii hoida!
Viimased nädalad on mul kõik siin muidu hirmus huvitavad ja tegusad olnud. Kogu aeg toimub midagi põnevat, mõni üritus või koolitus näiteks. Isegi tööl on endiselt täiesti kohe nagu tore tempo. Erinevalt eelmise aasta samast ajast. Aga eks nüüd on jälle huvitav, et kauaks neid häid päevi siis jagub ja mis edasi saab. Jaanuarist jõustub meil siin jälle miljard uut ümberkorraldust ja korraga muutub nii palju nii igasuguseid asju, et edasist elu on üsna raske ette kujutada. Inimesed liiguvad, tööülesanded muutuvad, osakonnad vormuvad ümber ja nii. Näis-näis. On justkui uue ajastu algus. Või siis on praegu käes viimane sõjaeelne rahusügis. Aeg ütleb. Seniks tuleb elu nautida, kuni ja nagu veel saab. Viimase võimaluseni. Nagu üks väljamaa kolleeg tumedat tulevikku kontempleerides ütles: even on Titanic, you know, the orchestra played until the very end.
Igatahes. Et mis mul siis uut? Nooooo, näiteks seda, et alles äsja käisin ma esimest korda elus Rumeenias. Sain kontorisse tulles suure rahuldustundega veel ühe riigi kaardil valgeks teha :). Timisoara oli üllatavalt kena. Sellest saab 2021. aastal Euroopa kultuuripealinn, mis tähendab, et seda vuntsitakse seal suure hoolega. On mida vuntsida ka! Väga ilus linn! Veel ägedam oli Oradea, mis oli küll ka ülenisti üles kaevatud ja tellingutes, aga lihtsalt kubises juugendarhitektuurist ja ilusatest majadest. Kes oleks osanud arvata? Veel sain väga palju targemaks 1989. aasta revolutsiooni teemal ja sõitsin ühes bussis mustlaskarja ja kannatliku lutikaga. Ja käisin väga ilusas sünagoogis. See oli hirmus põnev, sest sünagoogide külastamisega ei ole maailmas sugugi nii hästi kui kirikute või mošeede vaatamisega. Neid on kuidagi palju vähem ja külastada saab vaid väga üksikuid. Igatahes, ilmad olid ka Rumeenias kaunilt ilussügisesed ja muu hulgas selgus, et Doonaul olid kõrged kaldad. Ja tee, kus oli ruutmeetri peale 98 auku, oli juba vähemalt paberite väitel kaks aastat tagasi eurorahadega ära remonditud, nii et uut remonti ei ole enam võimalik kuidagi põhjendada, aga kahe kilomeetri peale oli seal ikka paar miljardit auku ja keegi ei tea, kuhu see raha tegelikult läks. Kõige huvitavam oli aga kogu tripi peale Rumeenia vanim teater, mis asub "tähtsas" 15 000 elanikuga Oravita külas, aga on küla neljandajärgulisusele vaatamata nii äge! Põhimõtteliselt on selle kõige taga seal nii suurejooneline läbimõtestatus, et teater, olgugi mõõtmetelt tilluke ja täiesti provintsikolkas, on totaalselt ehe miniatuurne mikrokosmos. Ilus, täiuslik - ja turistidest täiesti puutumata. Teatri direktor pani meid kahekesi saali istuma ja pidas maha pika privaatloengu. Ülilahe elamus :P!
Kodus oli mul aga eelmisel nädalal üks terve päeva kestnud koolitus, mitu kontserti ja ühed katsikud. See viimane üritus ajas mu peaaegu hulluks, sest katkematult üürgava teleka, permanentselt vigiseva lapse, telefoni otsas pikalt sloveenia keelt üürgava mamma ja kaua aega täiskasvanujutust eemal hoitud lapsevanemate omavahelise killurebimise peale, millele lisandus raskendava asjaoluna väga pehme ja rütmitu indiapärane inglise keel ning inimeste harjumus kõik korraga rääkida ja üksteisele kogu aeg vahele segada, jooksis mu kuuldekeskuse vahemälu nii kinni, et no ikka jooksis. Teisest küljest oli õhtu nii sürr ja äge ja värskendav ning isegi mulle võõrad inimesed olid sellised, et meil tekkis nendega esimesest silmapilgust peale klapp ja sümpaatia. Erakordselt meeldiv!
Nojah. Siis sigines millalgi puhkusepäevade ülejäämise ohus lähituleviku päevakavva ka planeerimist vajav Omaani reis, mis hakkab vaikselt kuju võtma ja jõuab varsti loodetavasti lennupiletite ostmise etappi. Peaaegu kaks nädalat meeldivalt sooja päikese all ja täitsa teises kultuuris, ajee! Kõrbed ja meri. Ja hea seltskond. Ootan!
Noja nii ongi mul nii palju tegemist olnud, et ma tegelikult tundsin end äärmiselt uhkena, kui ma ükspäev jõudsin ka nõud ära pesta, ümbertöödeldava pudelikraami välja viia ja aknalt sisse tõstetud lillepottidega tegeleda. Mul kukkus üks neist ju mingi kuu või poolteist tagasi suurte tuultega akna pealt alla. Kõnniteele. Vähe vedas, et keegi sellega pähe ei saanud. Alt kebabipoe poiss oli näinud, et üks onu oli nii 10 meetri kaugusel olnud, kui kast plahvatas. Õudne! Teine kast oli ka aknalaua peal ümber ja kohe-kohe alla kukkumas, tilbendas seal veel kuidagi läbi häda. Sain seda nähes kreepsu, tõstsin kõik ülejäänud kastid ka kohe õuest tuppa, aga kuna ma ei suutnud välja mõelda, mida nendega siis nüüd edasi teha, jäid nad mulle kõige täiega toanurka laagrisse :). Nüüd sain vähemalt toanurgad normaalsemaks ära koristatud :).
Mm, ja siis ma olen veel hirmus palju maganud ka. Mu keha on järsku väga akuutselt aru saanud, et tali tuleb, nii et mul on eelmisest nädalast saadik permanentne uni ja hirmsasti tahaks kogu aeg seakooti ja kõike muud võimalikult rasvast. Ujuda ja treenuda ja muud säärast see-eest ei taha praegu üldse :). Aga ma pean vist varsti vägisi hakkama. Kuidagi.
Aa. Ja et kuidas see kõik Rahmaninoviga seondub? Nõnda, et ükspäev oli väga äge kontsert, kus oli ettekandmisel ka "Rapsoodia Paganini teemale". No hirmus ilusate meloodiatega. Eriti ilus oli see variatsioon 18. Mu uus lemmik!
Talv on käes. Meil on mitu päeva olnud sellist krõbedat, vinest, säravat ilma. Viimased koltunud lehed ootavad puudel seda õiget tuuleiili, mis nad sealt minema viiks. Välja hingates moodustub aurust pea ümber paras paks pilveke. Antaks sellist ilma nüüd veel vähemalt järgmise nädalani. Reedel on meil nimelt plaan minna nädalavahetuseks Belgiasse metsa sisse ühte mungakloostrisse, kus tuleb ronida veel eraldatumana metsa seest välja paistva gooti stiilis kiriku juurde ja üldse palju väljas olla. Ja kindlasti palju pilti teha ja kloostrieluga tutvuda ja raamatut lugeda ja rääkimata olla, sest saan aru, et seal ei lubata siiani silpigi öelda. Ootan huviga, minu jaoks täiesti uudne ja eksootiline kogemus. Aga ilmataadi koostöö oleks seejuures mõnevõrra kena. Just täpselt sellise ilmaga saaks looduses ägedaid olustikulisi pilte. Seega - palun nii hoida!
Viimased nädalad on mul kõik siin muidu hirmus huvitavad ja tegusad olnud. Kogu aeg toimub midagi põnevat, mõni üritus või koolitus näiteks. Isegi tööl on endiselt täiesti kohe nagu tore tempo. Erinevalt eelmise aasta samast ajast. Aga eks nüüd on jälle huvitav, et kauaks neid häid päevi siis jagub ja mis edasi saab. Jaanuarist jõustub meil siin jälle miljard uut ümberkorraldust ja korraga muutub nii palju nii igasuguseid asju, et edasist elu on üsna raske ette kujutada. Inimesed liiguvad, tööülesanded muutuvad, osakonnad vormuvad ümber ja nii. Näis-näis. On justkui uue ajastu algus. Või siis on praegu käes viimane sõjaeelne rahusügis. Aeg ütleb. Seniks tuleb elu nautida, kuni ja nagu veel saab. Viimase võimaluseni. Nagu üks väljamaa kolleeg tumedat tulevikku kontempleerides ütles: even on Titanic, you know, the orchestra played until the very end.
Igatahes. Et mis mul siis uut? Nooooo, näiteks seda, et alles äsja käisin ma esimest korda elus Rumeenias. Sain kontorisse tulles suure rahuldustundega veel ühe riigi kaardil valgeks teha :). Timisoara oli üllatavalt kena. Sellest saab 2021. aastal Euroopa kultuuripealinn, mis tähendab, et seda vuntsitakse seal suure hoolega. On mida vuntsida ka! Väga ilus linn! Veel ägedam oli Oradea, mis oli küll ka ülenisti üles kaevatud ja tellingutes, aga lihtsalt kubises juugendarhitektuurist ja ilusatest majadest. Kes oleks osanud arvata? Veel sain väga palju targemaks 1989. aasta revolutsiooni teemal ja sõitsin ühes bussis mustlaskarja ja kannatliku lutikaga. Ja käisin väga ilusas sünagoogis. See oli hirmus põnev, sest sünagoogide külastamisega ei ole maailmas sugugi nii hästi kui kirikute või mošeede vaatamisega. Neid on kuidagi palju vähem ja külastada saab vaid väga üksikuid. Igatahes, ilmad olid ka Rumeenias kaunilt ilussügisesed ja muu hulgas selgus, et Doonaul olid kõrged kaldad. Ja tee, kus oli ruutmeetri peale 98 auku, oli juba vähemalt paberite väitel kaks aastat tagasi eurorahadega ära remonditud, nii et uut remonti ei ole enam võimalik kuidagi põhjendada, aga kahe kilomeetri peale oli seal ikka paar miljardit auku ja keegi ei tea, kuhu see raha tegelikult läks. Kõige huvitavam oli aga kogu tripi peale Rumeenia vanim teater, mis asub "tähtsas" 15 000 elanikuga Oravita külas, aga on küla neljandajärgulisusele vaatamata nii äge! Põhimõtteliselt on selle kõige taga seal nii suurejooneline läbimõtestatus, et teater, olgugi mõõtmetelt tilluke ja täiesti provintsikolkas, on totaalselt ehe miniatuurne mikrokosmos. Ilus, täiuslik - ja turistidest täiesti puutumata. Teatri direktor pani meid kahekesi saali istuma ja pidas maha pika privaatloengu. Ülilahe elamus :P!
Kodus oli mul aga eelmisel nädalal üks terve päeva kestnud koolitus, mitu kontserti ja ühed katsikud. See viimane üritus ajas mu peaaegu hulluks, sest katkematult üürgava teleka, permanentselt vigiseva lapse, telefoni otsas pikalt sloveenia keelt üürgava mamma ja kaua aega täiskasvanujutust eemal hoitud lapsevanemate omavahelise killurebimise peale, millele lisandus raskendava asjaoluna väga pehme ja rütmitu indiapärane inglise keel ning inimeste harjumus kõik korraga rääkida ja üksteisele kogu aeg vahele segada, jooksis mu kuuldekeskuse vahemälu nii kinni, et no ikka jooksis. Teisest küljest oli õhtu nii sürr ja äge ja värskendav ning isegi mulle võõrad inimesed olid sellised, et meil tekkis nendega esimesest silmapilgust peale klapp ja sümpaatia. Erakordselt meeldiv!
Nojah. Siis sigines millalgi puhkusepäevade ülejäämise ohus lähituleviku päevakavva ka planeerimist vajav Omaani reis, mis hakkab vaikselt kuju võtma ja jõuab varsti loodetavasti lennupiletite ostmise etappi. Peaaegu kaks nädalat meeldivalt sooja päikese all ja täitsa teises kultuuris, ajee! Kõrbed ja meri. Ja hea seltskond. Ootan!
Noja nii ongi mul nii palju tegemist olnud, et ma tegelikult tundsin end äärmiselt uhkena, kui ma ükspäev jõudsin ka nõud ära pesta, ümbertöödeldava pudelikraami välja viia ja aknalt sisse tõstetud lillepottidega tegeleda. Mul kukkus üks neist ju mingi kuu või poolteist tagasi suurte tuultega akna pealt alla. Kõnniteele. Vähe vedas, et keegi sellega pähe ei saanud. Alt kebabipoe poiss oli näinud, et üks onu oli nii 10 meetri kaugusel olnud, kui kast plahvatas. Õudne! Teine kast oli ka aknalaua peal ümber ja kohe-kohe alla kukkumas, tilbendas seal veel kuidagi läbi häda. Sain seda nähes kreepsu, tõstsin kõik ülejäänud kastid ka kohe õuest tuppa, aga kuna ma ei suutnud välja mõelda, mida nendega siis nüüd edasi teha, jäid nad mulle kõige täiega toanurka laagrisse :). Nüüd sain vähemalt toanurgad normaalsemaks ära koristatud :).
Mm, ja siis ma olen veel hirmus palju maganud ka. Mu keha on järsku väga akuutselt aru saanud, et tali tuleb, nii et mul on eelmisest nädalast saadik permanentne uni ja hirmsasti tahaks kogu aeg seakooti ja kõike muud võimalikult rasvast. Ujuda ja treenuda ja muud säärast see-eest ei taha praegu üldse :). Aga ma pean vist varsti vägisi hakkama. Kuidagi.
Aa. Ja et kuidas see kõik Rahmaninoviga seondub? Nõnda, et ükspäev oli väga äge kontsert, kus oli ettekandmisel ka "Rapsoodia Paganini teemale". No hirmus ilusate meloodiatega. Eriti ilus oli see variatsioon 18. Mu uus lemmik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar