Lennujaamamõtted

Istun Tallinna lennujaamas. Joon veini, üritan konditsioneeri eest kõrvale hoida ja loen uudiseid. Puhkus sai jälle kuidagi ruttu läbi. Sedakorda tundus see veel eriti lühike, ehkki maikuus olin sama kaua Eestis kui nüüd. Aga praegune puhkus tundus maiga võrreldes poole lühem. Mitte ei mõista. No hea küll, poole ajast olin seekord üsna tatine ja tõbine, see ilmselt mõjutas mu ajataju ja tegevuse tihedust ka. Aga samas käisime mitu päeva Saaremaal ringi ja siis sõitsime veel Võsule ja Käsmu, veel käisin juuksuris ja tegime pilti, kuulasime Saragossa bändi ja käisime mitu korda supitamas, nii et tegime justkui ka piisavalt.. Aga ikka tundub, et olin puhkusel vaid nädala... Ei tea, kuidas see nii on.

Enivei. Nüüd järgneb kolm nädalalt tõsist tööd, siis sõidan mõneks päevaks Londonisse Klairile külla. Siis järgneb veel mõned nädalad tööd ja juba lendamegi empsi ja Annega Hispaaniasse Santiago de Compostela palverännuteed matkama. Pärast seda reisi tulevad veel mõned nädalad tööd, neile aga järgneb novembri alguse pikk nädalavahetus, milleks on ka vaja Luxi lähistel mingid plaanid leiutada. Noja siis juba tulevad jõulud ja ehk ka lühike suusapuhkus.. Küll läheb see va aeg kiiresti. Natuke rohkem kui kuu aja pärast saab juba uisutama! :) Hm, ja Berliini võiks ka mingi nädalavahetus jõuda, Nairale külla...

Mm, Pärnus oli seekord, muide, just hirmus põnev. Meile tulid terrassitomatitele lehetäid. Keelasin empsil mürgitamise ära ja nii me siis käisime eile õhtul hoopiskist tikutopsiga rannas lepatriinusid püüdmas. Tõime umbes kümmekond lepatriinut koju ja puistasime nad tomatipõõsastesse. Täna hommikul askeldas neid vähemalt neli tükki seal ringi. Ootan huviga, kas nad söövad nüüd me tomatid täidest puhtaks ja kas selline putukatõrjemeetod töötab või mitte... :) Tahaks kohe kaustikuga rõdul istuda ja statistikat teha. Et kes ja kui palju sööb ja kas menukamad on lillede täid või tomatite omad...

Siis vaatasin poolteist nädalat õhtuti Vene sarja "Katariina", aga selle viimaseid osi ma ju jälle ei näe, sest neid raudselt ei saa Luxis interneti kaudu vaadata. Täitsa pähh kohe, ega ma ei mäleta ju ka nii täpselt, kuidas selle Katariina II elukene kulges. Hakka või ajalooraamatuid üle lugema, et teada saada, kuidas sari lõpeb... IRW. Vot nii lihtne ja simplistlik mu elu neil päevil ongi :). Võtan vabalt, mõtlen väikeste asjade peale :).

Lehed ja uudised pasundavad seevastu küll igasuguseid hullusi. No mina aru ei saa, kuhu on inimesed oma aru pannud. Laste vaktsineerimise vastu sõditakse, sest vaktsiinid olla mürgised, aga see-eest joodetakse kõigile pereliikmetele MMSi mürki sisse. Igal pool lokkab kivikeste poekesi, justkui lahendaks Karjala graniidi tükike kõik probleemid, mida inimene enda jaoks selgeks ei suuda mõelda. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et nõidu ja nägijaid on Eestis liikumas ja end ajalehtede kaudu reklaamimas massiliselt... Mis lahti on, ah? Mitte et ma ei usuks, et mõni inimene võib teistest rohkem näha ja taibata või et mõni kivike võib päriselt olla kasulikum kui mõni teine. Aga selline massiline nõidadesse, kividesse ja kloorivette uskumine ajab küll hirmu peale, sest ogarate inimeste massi jõud hakkab väheste normaalsete jõust ju mingil hetkel üle käima... Kui need kõik veel näiteks EKREt hakkavad valima või midagi, siis keertakse ülejäänutel ka elu suht peesse... :). Täitsa jama lugu!

Aga nüüd vist tuleb punkt panna ja arvuti ära pakkida, sest pardaleminek peaks kahe minuti pärast avatama... Olge siis tublid ja nautige suve! Luxis pidavat täna olema tervelt 26 kraadi, see on ju suisa luksuslikult jahe! Jah, Helle, hakkan ka juba sinu usku minema ja leian, et natuke jahedat vilu sügisilma ei teeks vahelduseks paha... Kets, ja sinu peale ma mõtlesin mitu korda selle puhkuse jooksul, aga ikka ei jõudnud millegi korraldamiseni... Räägime mõnikord, eks! :)

Jällenägemiseni!

M.

La lengua de las mariposas

Kunagi lugesime me hispaania keele tunnis novelli "La lengua de las mariposas" ehk "Liblikate keel". Täna tegin ma meie Pärnu rõdul elava kapsaliblika keelest nüüd siis ka pildi :). Millel ei ole novelliga peale pealkirja midagi pistmist, aga mis on täitsa ootamatult pikk ikka kohe! Vaadake, see tundlatest pikem niit, mis lahti kerituna kaugele lille südamesse ulatub!

Muidu on nii, et ilmad on hirmus palavad ja täiesti iroonilisel kombel on mul nüüd konditsioneerist tatitõbi. Läkastan ja turtsun ja luristan ja söön peotäite viisi igasuguseid olemist talutavamaks tegevaid tablette ja küüslauku. Natukene nöök. Puhkus ikkagi ju ja ilusad ilmad ka veel. Aga no mis siin ikka... Ju läheb üle.

Meri õnneks vist ongi maatuulte pärast kohutavalt külm praegu, nii et sinna ei tahakski niikuinii, ja seenemetsad paistavad nii krõbekuivad, et meie kukeseenemetsas ei olnud eile mitte ühtegi seene moodi asja. Selles mõttes ei jää ma liiga paljust ilma. See-eest rõdult saame täna-homme esimese tomati. Juhhuu...

Mia teeb meile siin alatasa nalja. Tuleb välja, et tema on äärmiselt jutukaks muutunud ja veel paras moepolitsei ka. Kui tänaval liigub keegi, kelle rõivastus temas hämmingut tekitab (laia servaga kübar peas, pikk voogav kleit, nii et inimesel justkui jalgu polekski, või ujumisrõngas kaenla all), jääb tema jõllitama, keerab inimese möödudes veel talle järelegi vaatama ja siis lõpuks raudselt ütleb midagi ka veel sellise poolkoomilise näoga. Umbes stiilis "eino mis lugu see siis nüüd on, inimesed ju ei näe sellised välja!". Ja Saaremaal, kui me randa minnes tema veemänguasja maha unustasime, arvas ta heaks meiega pikalt ja tõsiselt pahandada ning pidada meile tiraadi à la "mis mõttes te toote mu randa ja vähki ei võtagi kaasa? Kõik on ikka täitsa mokas praegu! Mida ma teie meelest siin nüüd siis tegema pean???" Ükski meie varasem koer ei ole nii andekas suhtleja olnud!

Aga kuna mul peale nende mõningaste tähelepanekute rohkem midagi erilist öelda ei olegi, siis võtke palun heaks ilusat ilma nautida ja eks kuulmiseni jälle!

M.

Saaremaa

Aga meie käisime vahepeal Saaremaal!

Kus ma ei olnud käinud kohe hirmus ammu!

Jube tore oli. Ilmad olid superilusad, inimesi oli vähe ja uudistamist oli palju. Käisime kõik peamised kohad läbi (tuulikud ja kirikud ja Sõrve sääre ja pangad ja muud säärast), lisaks ka veel Miaga võistlustel. Ja sõime ja jõime ja olime rõõmsad ja ööbisime kämpingus ja mängisime sulgpalli ja ostsime Muhu leiba. Kirjutada hästi ei jaksa praegu, aga mõned pildid valisin küll välja, mida näidata ka võib. Küll saate nendestki aru, mis tehtud ja kus käidud sai.

Olge terved!

M. 

Salmorejo

Ma sattusin Sevillas käies vaimustusse sellisest supist nagu salmorejo. See on sihuke külm supp, aga hästi kreemjas ja tummine. Näm-nämm.

Kodus võtsin tükk aega hoogu, et proovida, ja jõudsin selleni esimest korda umbes kuu aega tagasi. Nüüd tegin uuesti. Nii lihtne oli ja nii maitsev tuli, et ma nüüd olen veel suuremas vaimustuses. Elagu salmorejo!

SIIN on imeline pooleteise minutine video sellest, kuidas seda teha.

M.

Küll ma alles kirjutaks

Kui mul see va kirjutamise soolikas alles oleks, küll ma siis kirjutaks. Igasugustest asjadest. Sellest, et ma olen nüüd rulluisusõltlane. Ja et ma käin teinekord lisaks rullitamisele ka rattaga Senningerbergi sõitmas. Ja tundide viisi vantsimas, sest me lähme sügisel Santiago de Camino palverännuteele ja peame jaksama kaks nädalat järjest matkata. Nii et ma nüüd kõnnin mööda Luxi mägesid üles ja alla, nii et sääremarjad hellad.

Kirjutaks igasugustest muudest üritustest, mis vahepeal olnud on ja tulemas paistavad. Oli hobuüritus ja muusikapäev ja jaanipäev ja midagi veel. Ühesõnaga, on nii mõnelgi juhul saanud toredas seltskonnas aega veeta, ilusat ilma nautida ja head-paremat näost sisse ajada. Vahepeal juhtusin paar korda teatrisse ja kontserdile. Laupäeval juhtun kohe jälle :).

Kirjutaks sellest, et tööl hakkavad tekstimäed laviini mõõtu võtma ja enam ei paista neil otsa ega äärt. Mina, kes ma ei ole varem kõikide nende aastate jooksul mitte kunagi tähtaegadega nii hätta jäänud, et ei oleks suutnud asju siiski viimaseks hetkeks valmis saada, olen pidanud mai lõpust saadik kolm korda ütlema, et ma näen juba ette, et ma lihtsalt ei jõua antud tööd valmis, sest puhtfüüsiliselt saab aeg enne otsa. Suht hirmus. Ja saab ainult hullemaks minna.

Kirjutaks sellest, et mul plahvatas kodus pliidiplaat. Tõsi, umbes kuu aega tagasi. Peaksingi jälle omaniku juurde uurima minema, et mis ta sellega nüüd siis ette võtta kavatseb. Ülejäänud plaadid töötavad ja ahi ka, aga niimoodi katki ei saa see ju ka jääda. Kõik läheb sinna alla ja ühtlasi eksisteerib oht, et ma ajan plaatide nupud sassi, löön selle sisse ja siis juhtub... midagi...

Kirjutaks sellest, et mul oli esmaspäeval hispaania keele B2.2 taseme eksam. Ja ma nüüd loen elu teist hispaaniakeelset raamatut ka. Mingit Manuel Vázquez Montalbáni krimkat. Julgeks öelda, et 35% sõnadest on veel võõrad. Aga lugu ja tegelaste suhteid ja muud säärast jõuab juba jälgida küll. Päris äge. Ainult prantsuse keel kipub selle arvelt rooste minema. Nüüd, kus ma ei ole tükk aega igapäevaselt Frantsuaaga suhelnud, küll aga hoopis kord nädalas pool päeva hispaania keelt rääkinud, tuleb juba et asemel y ja muud säärast. Täitsa jama lugu.

Kirjutaks sellest, et mul hakkavad kohe-kohe akna peal kõik lilled õitsema. Fuksiad ja pelargoonid ja puha. Tööl õitses vahepeal ka Hellelt päranduseks saadud inglitrompet. Ja ingver, mis sai mu meelest aasta tagasi potist välja õngitsetud, on ka kuidagi potti tagasi saanud ja kasvatab muudkui toanurgas pealseid. Kasvatagu siis pealegi. Annan talle mõnikord vett ja kui ta viitsib visa olla, siis ma võib-olla kahe aasta pärast vaatan ka sinna potti. Nii palju sain ma juba targemaks, et aastane ingverijuurikas on ainult pöidlasuurune ja selle pärast ei ole mõtet kühvlit kätte võtta.

Kirjutaks ka sellest, et ma sain oma viimase fotoprojekti ka ära tehtud ja ootan nüüd postiga laekuvat diplomit. Ma ei tea, kas see kursus minust üldiselt parema fotograafi tegi, aga ise sain ma küll päris palju uut teada. Ja klõpsin endiselt liiga palju pilte :). Mõtlen juba, et kuidas peaaegu kaks kilo kaaluv kere+obje Santiago de Compostela rännakule kaasa võtta, kui tegelikult peaks seljakott jääma 6 kilo piiresse ja sisaldama kõike kahe nädala jooksul eluks vajalikku + magamiskotti. Hmm...

Aga kuna kirjutamise soolikat väga ei ole ja aega ka mitte, siis piisab sellestki, et ma mõtlen nendest asjadest kirjutamisele. Ja ma nüüd lähen mõtlen kuskil õues edasi!

Järgmise korrani!

Maris

Lõik lõigu haaval

On olnud pööraselt tempokas aeg. Kohe ei mäletagi kõike, mis vahepeal tehtud ja kus käidud. Terve see aasta on ju olnud üks suur reis ja seiklus, mille ühestki osast pole eriti rääkida jõudnud - ei Šveitsist, Sri Lankast, Sevillast ega ka sellest, et pärast Hollandit ja Belgiat olin kaks nädalat Eestis, kus oli kogu aeg sõitmist, tegemist, nägemist. On saanud kõvasti füüsiliselt aktiivne oldud ja ringi rallitud, Türi lillelaadalt ööorienteerumise muljetega Tallinna kontorisse ja Salmistu suvilast Tagadi Tarzanile sõidetud. Vahepeal on saanud ka silmini töösse mattuda, nii et sellist tulekahjut ma ei mäletagi kohe eelmise ametiajavahetuse eelsest perioodist alates. Veel on käidud igasugustel üritustel ja kontsertidel ning külalisi võõrustatud. Ja no nüüd on jällegi selline koolituste ja eriliste tööpäevade ajajärk, kus iga päev on end muudkui haritud - küll hispaania keeles, küll masintõlke toimetamises, küll ELi eelarve omavahendite vallas. Nüüd avastasin jahmatusega, et jaanipäev hakkab kätte jõudma ning hädapärast peab jälle leidma aja ette ka vaadata, et veidi järgmisi reisiplaane ja mõtteid sättida, muidu jõuavad kuupäevad kätte ja minul kõik laokil...

Enivei. Olgu öeldud, et eelmise postituse peategelaseks olnud prantsusepärase 1.90 pikkuse madratsi sain kätte kõigest paari päevaga. Too tüdruk käiski ja tõi selle Prantsusmaalt ise ära, siis võttis selle üksipäini kaenlasse ja tuli tõi selle mulle ühel kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa oma vabast ajast ära ka. Niiiiiii hea! :) Noja ikka kohe teine tera on magada, üldse enam ei tahaks hommikuti üles tõusta :) :) :).

Veel ostsin rulluisud, et suvega uisutamist ära ei unustaks. Tähendab, lähtusin eeldusest, et ma ei ole kunagi elus rullitanud, aga kui erinev see jääuiskudega sõitmisest ikka olla saab :). Novat. Nüüd olen paar korda proovimas ka käinud ja nii palju olen targemaks saanud, et ega see jää peal uisutamist tegelikult ikka ilmselt muus osas eriti aita, ainult samu lihaseid enam-vähem treenib, nii et sügisel saab ehk siis kergemini järjele. Ainult mõnus sileda asfaldiga koht tuleks seniks leida. Seal orus, kus ma kõige alguses käisin, oli asfalt nii teraline, et iga mu keharakk vibreeris, ning Coque'i taga pargis võiks veidi vähem kallakut ja munakiviüleminekuid olla :). Nendega ma veel päris hästi toime ei tule. Aga küll ma leian.

Fotokooli jaoks on mul aga vaja teha viimane ülesanne. Aega on veel täpselt umbes ainult kaks nädalat, aga mina olen kohe hädas, sest ülesanne seisneb mingi toote reklaamfoto järeletegemises. Tulebki võtta päriselt kuskil linnapildis või ajakirjas ilmunud tootereklaam ja teha oma vahenditega täpselt samasugune järele. Sama valgustusega ja muus osas täpne, à la, et kui keegi jookseb uute tossudega läbi poriloigu, siis peavad sädelevad veepiisad lendama jne. Novat. Ja mina kohe ei leia sellist reklaami, mida järele teha. Modellidega asjad, keeruliste taustadega asjad (kust ma siin Luxis nt peaksin selle ranna võtma?), kättesaamatud tooted ja liigset fotoshoppimist nõudvad asjad välistaksin lihtsalt kohe ja... Ja siis ma nagu ei teagi. No mida ometi pildistada, ah? Äkki kellelgi on mõni äge, aga teostatav reklaam silma jäänud? Siis palun kommentaaridesse kleepida! Inspiratsioon kuluks marjaks ära!

Vot. Aga nüüd on kell jälle palju, hirmsasti tahaks oma mõnusale madratsile kobida. Samas ma olen seda postitust kirjutanud lõik lõigu haaval umbes vist nädala. Kui ma seda nüüd kohe ära ei postita, jääbki ta jälle maitieamitmendat päeva ootama. Seega - vähevõitu seda juttu ju on, aga siia tuleb selleks korraks punkt! Eks ma kunagi üritan jälle kribada... Seniks olge mõnusad ja nautige suve!

M.

Liiga ilus, et tõsi olla

Sai eile madratsipoes käidud, sest vana, korteriga kaasa tulnud madrats on mul siin Luxis puhta lohkus ja see annab mõnikord juba seljas tunda. Kurjam, peab ikka paika küll, et alates 35. eluaastast hakkab keha korrapealt siit ja sealt lagunema ning ilma ka ennustama. Hmpf. Igatahes, Katrin teadis Sandweileris ühte spetsiaalset poodi, kuhu saigi sammud seatud. Proovisin seal üht-teist, leidsin külje all mõnusa madratsi ka. Oli küll natuke kallim, kui oleksin algselt plaaninud, aga samas oli ta 40% alla hinnatud ja mitte nüüd ka üle mõistuse hinnaga...

Suutsin müüjatüdrukult välja pommida ka samal päeval kohaletoimetamise. Ta oligi nõus, et ta siis pärast tööpäeva oma autoga toob, sest muidu oleks livraison jäänud alles järgmiseks laupäevaks. Olin väga rõõmus, saigi diil tehtud. Aga asi tundus algusest saadik Luksemburgi kohta kuidagi väga kahtlaselt ilus. Siin ju oodatakse oma kraami poodidest teinekord mitu kuud ja siis tahetakse seda kindlasti tuua ainult keset tööpäeva, aga ilmtingimata mingil ette planeerimatul ajahetkel, mida keegi prognoosida ei oska, nii et saadetise kättesaamiseks võta või terve nädal töölt vabaks. Novat. Ja mulle lubati, et saan sellise suure asja nagu vedrumadrats samal päeval poe laost kätte??? Väga kahtlane.

Kõigi ootuste kiuste see madrats tuligi. Täitsa lubatud kellaajal kah veel. Tarisime ta siis Katrini ja müüjanna abiga trepist üles. Pakkisime lahti. Panime voodile. Ja mis selgus? Madrats on liiga pikk. Voodi on liiga lühike. Nuta või naera. Selgub, et mul on krdi PRANTSUSE voodi, sest sealne standard pidavatki olema 1.85, mitte 2.00 pikk. Kes oleks osanud seda küll ilma peal arvata? Madratsi laiuse mõõtsin ma loomulikult ära, aga minu teadvuses on kõikide  täiskasvanud inimeste voodite standardpikkus 2 meetrit. Ma ei oleks isegi parimagi tahtmise juures tulnud selle peale, et ka PIKKUS ära mõõta. Oikurrrrja!

Nüüd tellitakse mulle kuskilt Prantsusmaalt sama madratsi Prantsuse standardile vastav versioon, mille müüjatüdruk neljapäeval oma autoga omal vabal päeval läheb ja ka siis millalgi omast vabast ajast ära toob, sest muidu tuleks madratsit juba Luxi lattu vähemalt kolm nädalat oodata ja sealt kohaletoimetamist siis veel ka... Uus pikk madrats seisab seni mul seina ääres püsti ja mina magan ikka lohkus madratsi peal. Nomaivõi! Küll mina ikka oskan!

Hallerbosi Murphy

Tjah. No oligi nii, et kogu selle aja, mis me pühapäeval metsas olime, sadas vihma. Kõvasti. Varbad jäid kuivaks, sest matkasaapad on mul, paistab, ägedad. Ise sain aga märjaks ja kõik asjad kotis olid varsti läbi ligunenud. Fotokale tõmbasin kilekoti pähe, aga objet tuli kuivatada iga jummala klõpsu vahepeal. Ja vahepeal oli ta lihtsalt udune. Tagatipuks liikusid kõik viimsed kui liikuvad asjad tuule käes. Kolme viimase häda tagajärjel olid pooled pildid julgelt udused või vihmapiisaplekilised. Mis tähendab, et mina olen kergelt pettunud. Aga no pole hullu. Ilus sinine oli ja kõik lõhnas ka hästi. Mõned muljed on nüüd olemas - ja õppimist järgmiseks korraks ka. Ja üks aasta lähen ma sinna tagasi ja siis olen seal terve päeva ja teen miljon pilti!