Kunagi lugesime me hispaania keele tunnis novelli "La lengua de las mariposas" ehk "Liblikate keel". Täna tegin ma meie Pärnu rõdul elava kapsaliblika keelest nüüd siis ka pildi :). Millel ei ole novelliga peale pealkirja midagi pistmist, aga mis on täitsa ootamatult pikk ikka kohe! Vaadake, see tundlatest pikem niit, mis lahti kerituna kaugele lille südamesse ulatub!
Muidu on nii, et ilmad on hirmus palavad ja täiesti iroonilisel kombel on mul nüüd konditsioneerist tatitõbi. Läkastan ja turtsun ja luristan ja söön peotäite viisi igasuguseid olemist talutavamaks tegevaid tablette ja küüslauku. Natukene nöök. Puhkus ikkagi ju ja ilusad ilmad ka veel. Aga no mis siin ikka... Ju läheb üle.
Meri õnneks vist ongi maatuulte pärast kohutavalt külm praegu, nii et sinna ei tahakski niikuinii, ja seenemetsad paistavad nii krõbekuivad, et meie kukeseenemetsas ei olnud eile mitte ühtegi seene moodi asja. Selles mõttes ei jää ma liiga paljust ilma. See-eest rõdult saame täna-homme esimese tomati. Juhhuu...
Mia teeb meile siin alatasa nalja. Tuleb välja, et tema on äärmiselt jutukaks muutunud ja veel paras moepolitsei ka. Kui tänaval liigub keegi, kelle rõivastus temas hämmingut tekitab (laia servaga kübar peas, pikk voogav kleit, nii et inimesel justkui jalgu polekski, või ujumisrõngas kaenla all), jääb tema jõllitama, keerab inimese möödudes veel talle järelegi vaatama ja siis lõpuks raudselt ütleb midagi ka veel sellise poolkoomilise näoga. Umbes stiilis "eino mis lugu see siis nüüd on, inimesed ju ei näe sellised välja!". Ja Saaremaal, kui me randa minnes tema veemänguasja maha unustasime, arvas ta heaks meiega pikalt ja tõsiselt pahandada ning pidada meile tiraadi à la "mis mõttes te toote mu randa ja vähki ei võtagi kaasa? Kõik on ikka täitsa mokas praegu! Mida ma teie meelest siin nüüd siis tegema pean???" Ükski meie varasem koer ei ole nii andekas suhtleja olnud!
Aga kuna mul peale nende mõningaste tähelepanekute rohkem midagi erilist öelda ei olegi, siis võtke palun heaks ilusat ilma nautida ja eks kuulmiseni jälle!
M.
Muidu on nii, et ilmad on hirmus palavad ja täiesti iroonilisel kombel on mul nüüd konditsioneerist tatitõbi. Läkastan ja turtsun ja luristan ja söön peotäite viisi igasuguseid olemist talutavamaks tegevaid tablette ja küüslauku. Natukene nöök. Puhkus ikkagi ju ja ilusad ilmad ka veel. Aga no mis siin ikka... Ju läheb üle.
Meri õnneks vist ongi maatuulte pärast kohutavalt külm praegu, nii et sinna ei tahakski niikuinii, ja seenemetsad paistavad nii krõbekuivad, et meie kukeseenemetsas ei olnud eile mitte ühtegi seene moodi asja. Selles mõttes ei jää ma liiga paljust ilma. See-eest rõdult saame täna-homme esimese tomati. Juhhuu...
Mia teeb meile siin alatasa nalja. Tuleb välja, et tema on äärmiselt jutukaks muutunud ja veel paras moepolitsei ka. Kui tänaval liigub keegi, kelle rõivastus temas hämmingut tekitab (laia servaga kübar peas, pikk voogav kleit, nii et inimesel justkui jalgu polekski, või ujumisrõngas kaenla all), jääb tema jõllitama, keerab inimese möödudes veel talle järelegi vaatama ja siis lõpuks raudselt ütleb midagi ka veel sellise poolkoomilise näoga. Umbes stiilis "eino mis lugu see siis nüüd on, inimesed ju ei näe sellised välja!". Ja Saaremaal, kui me randa minnes tema veemänguasja maha unustasime, arvas ta heaks meiega pikalt ja tõsiselt pahandada ning pidada meile tiraadi à la "mis mõttes te toote mu randa ja vähki ei võtagi kaasa? Kõik on ikka täitsa mokas praegu! Mida ma teie meelest siin nüüd siis tegema pean???" Ükski meie varasem koer ei ole nii andekas suhtleja olnud!
Aga kuna mul peale nende mõningaste tähelepanekute rohkem midagi erilist öelda ei olegi, siis võtke palun heaks ilusat ilma nautida ja eks kuulmiseni jälle!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar