Koristaja abiline

Sabadest ja pikkadest öödest

Peni ajab alatasa oma saba taga. Õhina ja rõõmuga. Kui saba kätte saab, üritab sellega plehku pista, ise kõveras ja lookas. No katsuge ise joosta, oma tagumik hambus! Tavaliselt lõpeb see pärast neljandat-viiendat sammu ümberkukkumise ja kukerpalliga. Kui seejärel ükskord jälle jalad alla saadakse, algab sabajaht muidugi otsast pihta. Nii naljakas, et naera või kõht kõveraks.

Sassil on ka saba. See on ka peni meelest hästi mõnna, aga Sass muidugi pole selle loovutamisest eriti huvitatud. Üleüldse on kass ülimalt nördinud, et selline kirp majja toodi. Põrnitseb teine seda jõmpsikat solvunult ja annab penile (pehme käpaga) vastu vahtimist, kui too hakkab liiga närvidele käima. Seda juhtub sageli, sest peni tahab teda kogu aeg mängima saada. Siiani pole see veel õnnestunud, aga kuts ei jäta ka jonni. Lisaks üldisele põlastamisele on Sassike, muide, ka kadedaks läinud. Suurest meelekibedusest on ta suisa mõlemad tema transportimiseks ostetud kastid omaks võtnud. Varem ei saanud teda neisse väevõimugagi, aga kuna kuts magab neis hea meelega, on Sass nüüd otsustanud, et sellist pattu ei saa lubada. Ergo - tuleb need ise kasutusele võtta.

Ööd on peni meelest maailmatu pikad, nii et teda ähvardab igal jummala öösel igavussurm. Kell kuus ei kannata ta kohe enam üldse. Käib ja hüpib ümber voodi, et keegi ometi temaga tegeleks. Ja ta pole rumal - näeb kohe, kui sa kas või ühe silma lahti teed. Ega siis pole enam asu. Noja kuidas sa saaksidki selle uuesti kinni panna, kui üks tahab endal sinu silma nägemise rõõmust tagumiku otsast ära vänderdada? Nii  ma siis ärkangi puhkuse ajal kell kuus. Tänane hommik oli juba väga raske, kuigi mul õnnestus poole kaheksani voodis edasi vedeleda. IRW. Tööpäevade kella kaheksane voodist väljakobimine tundub juba suure luksusena :).

Meil on kodus ühesõnaga tsirkus. Ja üldse valmivad praegu köögis kapsarullid ja kapis on kalja ja kohukesi ja lihapalle. Äge on. 

Titt majas

Maandusin eile kell kümme Tallinnas. Keskpäeva paiku jõudsime koju Pärnusse. Sõime kukeseeni ja kass Arturi kooki ningjõudsime selle aja sees järeldusele, et meil on ikka hädasti koera vaja. Ema vaatas eelmisel nädalal Eesti hagija kutsikaid ja westie'sid. Eesti hagijad olid hirmus nunnud küll, aga neid ei oleks veel sel nädalal ära antud. Kuna mina tahtsin kangesti koera kutsikana ka näha, saigi otsustatud, et sõidame ikka kohe Riiga westie järele. Mõeldud, tehtud. Kella seitsmeks õhtul olime peniga tagasi. Meil on nüüd võimatult armas Mann. 

Koht, kust me ta tõime, oli ilmselgelt tõeline kutsikakonveier. Seal oli VÄHEMALT 20 koera, neist osad lokirullidega ja puha. Väga naljakas ja väga õudne. Seal ei poputatud ega nännutatud ühtegi kutsat. Samas oli neil muidugi suur aed, suur seltskond ja kuna tegemist oli näituse- ja müügikoertega, siis kanti nende eest hästi hoolt ka. Aga ikkagi kurb. Et ei nunnutatud, noh.

Kuts on vääääääääääääga elav ja vääääääääääga uudishimulik, hirmus sõbralik ja ülinäljane. Kassiga tahaks mängida, aga kass on südamepõhjani solvunud. Istub kapi otsas ja põrnitseb, korra andis kutsikale potsti käpaga. Aga küll ta ära harjub... Kuigi Nublu ei võtnud ju Sassi lõpuni omaks, leppis, aga ei armastanud. Aga Sassike on ju teisest puust. Eks näis.

Täna käisime maal. Sel aastal on palju õunu ja kreeke, lisaks on meil totaalne kõrvitsa- ja suvikõrvitsauputus. Metsmarju on palju, sõstraid on veel piisavalt, et mekk suhu saada. Kaks füüsalit oli valmis, tomatid ja viinamarjad on ka täitsa küpsed. Ploomid ja pirnid said nüüd vist otsa. Šašlõkk on endiselt hea. Kali kah. Ühesõnaga - väga äge on!

Rohkem ei viitsi kirjutada, vaadake nüüd pilte!

M.

Kõige pentsikum peni

Meie titt

Autot ei peljanud ja öösel kodus ei nutnud kah

See on veel väike osa suvikõrvitsasaagist

Värske hapukurk

Kärbes käis mööda nina, aga uni oli magus

Luksemburgi Buff

Luxis maksaks selline pihutäis keskmiselt 2.50 :)

Pudelkõrvitsanunnu

Suurem pudelkõrvits

Naabri kass tuli kalale

Vaikus jätkub

Lähen öösel lennuki peale ja sõidan nädalaks Eestisse. Arvutit ei kavatse kaasa võtta ja praegu ei kavatse ka kirjutada, sest üks järgmise nädala tähtajaga töö tuleks veel korra igaks-juhuks üle lugeda. Lihtsalt mõtlesin, et annan teada :).

Pakaa!
M. 

Ei saa ju armumata jätta?

Kujutage nüüd ette situatsiooni:

Lähed riigipüha õhtul välja baari. Ei midagi erilist. Ajad sõpradega juttu, vaatad inimesi. Oled ainult omandanud mõningase kinnise köha, mida suitsuses ruumis istumine parajalt ärritab, nii et köhatad igal vabal võimalusel. Korra soovitab sõbramehest Baarimehees oma lemmikköhasiirupit, aga ainult niimoodi muu seas. No istud ja lobised, vaatad inimesi ja lased end veenda, et järgmine päev pole tööpäev, nii et äratulekuni jõuad alles ligi 2. Sõbrants viskab autoga koju, nagu enamasti. Kodus teed voodi ära ja oled juba teki alla sukeldumas, kui heliseb telefon. Muidu helistatakse sulle umbes kord kuus, nii et haarad murelikult toru. Telefoni otsas on Baarimees ja vestlus kulgeb umbes nii:

"Ega sa veel ei maga?"
"Ei."
"Väga hea, kas sa saad korra alla tulla, ma leidsin JUHUSLIKULT sulle selle köhasiirupi!"
"Misasja? KUST sa ta sellisel kellaajal juhuslikult LEIDSID?"
"See pole oluline, tule siis mõne minuti pärast alla, eks?"

Nojah, ja all ootab tänavanurgal tõepoolest see täiesti juhuslikult leitud köhasiirup, kes on riigipüha öösel kell pool kolm kodutult tänaval hulkunud ja Baarimehele jalgu jäänud, sest isegi päeval olid kõik apteegid linnas kinni ja eilne valveapteek oli kuskil pärapõrgus, nii et sel vaesekesel polnud kuskile minna.

No ei saa ju armumata jätta, ei saa ju?

Ise peaks ikka ka teinekord kenam ja armsam olema ja lambist igast toredate inimeste väikeste hädade korral ilma igasuguse palumiseta kenasid ja armsamaid ja omaalgatuslikke asju tegema. Ainus häda on see, et ma võtan igast asju liiga loomulikuna, ma ei tuleks ise selle pealegi, et köha või nohuga midagi ette võtta. Tatitõbi on eestlase jaoks ju poolpermanentne seisund, nendest ei tee ju KEEGI välja. Noh, küll ise üle läheb. Seda nunnum žest muidugi :). Täiesti heldimapanev kohe, kuigi ma köhasiirupitesse üldse ei usu. (See tegi muidu köha veits lahtisemaks küll. IRW.)

***

Sm Bljahhov, ma mäletan seda ka, kui te Inkuga õhta pimedas jalutamise pärast Tõnismäe valveapteeki jalutama läksite, kui mul Achilka läks ja ma kõndida ei saand. See on täpselt sama kategooria üliarmsus :)! Frantsuaa muidu juba teab, et ta peab sinuga kohtuma. Pane vaim valmis :). Ja graafik!

***

Muidu oleksin ma pidanud praegu Londonis olema, eks. Mhmh. Aga minusugune kuldmagaja ei suutnud endale kolmapäeva öösel lihtsalt selgeks teha, et kuskile sõitmine on hea mõte, kui ma olen ju nii väsinud. See kõlab täiesti jaburalt, aga ma lihtsalt magasin täies südamerahus kõik maha. Plaanid olid tehtud - tulen pärast tööd koju, panen asjad kokku, lähen õhtul enne äraminekut kohvikust läbi ja ütlen sõpradele head-aega, sest kohvik on laupäevast alates suvepuhkusel. Sealt lubas Frantsuaa mu bussi peale visata ja lend pidi väljuma kell pool seitse hommikul Hahnist. Selle asemel tulin töölt koju, vajusin kell kuus õhtul kõigi riietega voodisse pikutama ja jäin muidugi tõsisesse unne. Korra vaatasin kella ja mõistus tuli pähe ka, aga see mõistus küsis mu käest, et kuidas ma pärast unetut ööd Londonist rõõmu tunnen, kui ma olen juba enne sõitma hakkamist nii väsinud? Vastuseks jäin uuesti magama. Südaöö paiku sain Frantsuaalt mureliku sõnumi, et kuhu ma siis jäin, kas midagi on juhtunud? Seda ma igatahes enam ei kuulnud. Noja ärkasin neljapäeva varahommikul puhanu ja reipana umbes ajal, mil ma oleksin pidanud juba mõnda aega õhus olema. Niimoodi siis. Tore on, et vähemalt Ryani piletid olid. Kaotus ei olnud teab mis suur. 

Vot. Sellised uudised siis. Täna on kell ka juba üle mõistuse palju saanud. Lähen kohe varsti linna peale jalutama, tahan paaris poes käia. Homme tahaks Metzi sõita - pole just Camden, aga sealt on ka paari konkreetset asja vaja. Näopesugeeli näiteks, mida saab aint Prantsusmaalt. Täna on vist veidi liiga hilja liigutama hakata, ühe kohvi tahaks enne ka veel juua...

Aga pakaa siis praeguseks!

M. 

Tere hommikust

Olen olemas ja elus. Maadlen tatitõvega, mis mulle täiesti tüüpilisel kombel just suviti külge hakkab. Teate küll, konditsioneerid ja külmad joogid mõjuvad soojaks köetud kehale täiesti mõrvarlikult. Mina olen kuidagi eriti vastuvõtlik ka, kõik need lõunamaade konditsioneeritud bussidest tingitud korrad on selle häda mu jaoks suhteliselt krooniliseks muutnud, lihtsalt vanasti ei saanud sellele tähelepanu pöörata, siis oli vaja ju gruppidega ringi joosta :). Nüüd rahulikumat kontoriinimese elu elades on kogu aeg meeles, et kurk on neljapäeva hommikust saadik valutanud ja eile oli tunde järgi otsustades väike palavik ka. IRW, läksin eile hommikul enne tööd hämmeldunud apteekrilt Coldrexi nõutama - tema reaktsioonist oli selge, et olen valge vares. Nojah, nina on kinni ja kurk kraabib siiani, aga üleüldise enesetunde sain nüüd jälle arvestatavaks, st kõik kohad ei valuta enam ja silmad ei läigi nagu viinaklaasi näinud joodikul. Ma muidugi läksin eile kohe pärast lühikest reedet magama ja magasin täna hommikul kaheksani välja ka. Ilmselgelt magasin maha lihtsalt kogu külmetuse :).

Mm. Itaalias koorejäätise ja ahjus küpsetatud mozzarella dieedil nelja päevaga juurde võetud kahest kilost õnnestus mul tänu sellele tatitõvele ka lõpuks lahti saada. Fuih - neli päeva keelel ja kolm nädalat ümber vöö :D. Ebaõiglane ikka, ma ütlen. Ega ma muidu tegelt pole mingisugune kalorimaan, väike kõikumine ei aja mind üldiselt sugugi närvi, aga suvel tahaks ju hästi kleitidesse ära mahtuda, eks :). Talveriided on niikuinii number suuremad, siis on alati polstrit rohkem :). Tegelikult see talv oli teist kohe nii palju, et ma olin rekordiliselt kobakas - selle aasta veebruariga võrreldes olen praegu näiteks 8 kilo kergem. Seda on päris palju, tavaline hooajaline kõikumine jääb mul muidu sinna 3-4 kilo piiresse. Kevad, makadaamiapähklitest loobumine ja veini asendamine veega mõjusid aga õnneks märgatavalt tulemuslikult ja nüüd võiks siis juba mõnda aega veel selles suvekaalus ka püsida, eks. Sellepärast ma ka neid Itaalias juurde söödud kilosid lugesingi.

Tjah. Muud trükimusta ja pikemat selgitamist kannatavat uudist vist ei ole. Tööl on juhtunud üht-teist põrutavat, aga sellest ei saa siin kõneleda. Kodus juhtus vahepeal selline põrutav lugu, et korterinaabri peres juhtus nukker õnnetus ja kuna ta tuli oma pojaga paariks päevaks siis kohe siia, paluti mul ajutiselt poliitilist varjupaika otsida. Hulkusin siis eelmisel nädalavahetusel poolteist päeva linna peal ja olin ühe öö kolleegi juures külas, et mitte kahel üliõnnetul hingel siin väikeses korteris jalus olla. Mõnes mõttes tekitas see ainult suuremat soovi omaette korter otsida, aga nüüd pole sellega jälle nii väga kiire, nii et eks ma siis ootan ja vaatan avatud meelel, mis kogu kupatusest edasi saab. Oi, ja see uudis ka veel, et Frantsuaa otsustas, et ta tahab "võtta" minu ja Eliane'i ja sõita sügisel üheks nädalavahetuseks Tallinna. See on küll peen värk! Oleme läbirääkimiste faasis, aga mind tabas juba ka väike paanika. Olge nimelt nii kenad ja tutvustage Tallinna gurmeerestorane ja luksusega harjunud inimestele näidata kõlbavaid kohti! Mm, mõni ülišikk ööklubi oleks ka hea varrukas varuks hoida. Teab keegi?

Muidu tekkis mul veel selline teoreetiline küsimus, et miks Luksemburgis kõik asjad hallitavad, aga näiteks ei kääri ega tilgasta? Saate aru, mul läks arbuus HALLITAMA. Eestis ei juhtuks seda kunagi, seal ta läheks käärima. Ja kõik muud asjad ka pidevalt hallitavad. Leiba ei jõua ma kunagi enne ära süüa, kui hallitus peale tuleb. Pluss piim ei tilgasta normaalselt, vaid läheb lihtsalt selliseks vedela kisselli laadseks paksuks asjanduseks. Ma ei julge poolikust karbist määrdejuustu ka enam pikemalt süüa kui paar päeva, sest see hallitus on veel sihke helevalge ka. Seda ei näe ju! Hmm... Päriselt, kas sellel on mingi selgitus?

Sellega lõpetangi. Kell on hiline ja eilsest mehisest magamisest hoolimata tahaks nüüd jälle põhku pugeda. Olge's tublid.

M.

Pealkirjata

Nädal on läbi ja pole nagu midagi erilist ette näidata. Neil päevil on soe ja rahulik. Tööd jagub, aga tähtaegadega on manööverdamisruumi. Palav on, aga mina olen rahul. Ükspäev oli peavalu, nii et olin terve pärastlõuna uimane ja õhtu unelesin maha. Ülejäänud õhtud olen lõikunud kodust ajalehemäge. Ütleme siis nii, et kolmveerand on lõigutud. Päris uhke tunne on, aga trükivärvi ei saa sõrmedelt enam seebiga ka maha. Eks tuleb oodata, kuni kulub.

Aa, nii palju on siiski uudist, et mul tuleb lõpuks siiski Luxis uus elamine otsida. Töökaaslane, kelle korteris ma praegu elan, tahab selle oktoobris käest ära anda, sest temal endal on kavatsus talveks Eestisse jääda. Kuna algselt oli korter möbleerimata ning tema tahabki selle täiesti tühjaks teha, on minul ilmselgelt mõistlikum otsida mingi väiksem möbleeritud korterike või stuudio. Seda korterit oleks üksi veidi kallis pidada ning ma ju ei kasuta ka mitut tuba. Eriti mitte siis, kui need on täiesti lagedad. Vot. Paremat asukohta on muidugi raske leida, aga muidu ei ole ma sellesse korterisse küll ülemäära kiindunud. Kui vaja kolida, eks siis kolime. Iseasi on muidugi see, kust see uus korter välja võetakse. Oktoober ei ole homme, aga ega sinna just ülemäära palju aega ka pole. Ma esialgu vist muidu panustan pisut Frantsuaa peale. Mainisin talle seda teemat ükspäev ja tema sööstis juba hasartselt oma kontakte läbi kammima. Kui keegi suudab mulle kesklinnas õiglase hinnaga ja ilusa möbleeritud korteri leida, siis on see tema :). Ainult see häda võib tekkida, et praegu on kõik vajalikud inimesed linnast ära ja tema ise läheb kahe nädala pärast kuuks ajaks St. Troppi, nii et eks ma vaatan ise ka kinnisvarakuulutusi ja puha. Aga küll varem või hiljem pistab mingi hea võimalus kuskilt nina välja, kui nii on ette nähtud.

Oi, seda ma ka vist pole rääkinud, et sõidan augusti pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Ostsin kunagi piletid. Maarja taevamineku ajal, st 15. augustil. Kaks ööd, kolm päeva. Jee. Nädal hiljem sõidan korra Eestisse seenele kah. Pärast seda on juba sügis. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Lõbustusparki pannakse meile siia Glacis' peale juba üles. See on kohalike jaoks täielik sügisekuulutus, aga nad alustasid sel aastal millegipärast väga aegsasti. Trall ise läheb lahti alles... ee... 23. augustil äkki? Ei viitsi praegu järele vaadata. Millalgi kolme nädala pärast igatahes.

Ahjaa, mul oli eile nimepäev :).

Puhh, kopp sai ette kirjutamisest. Lähen joon teed. Hommikul lähen jälle saunatrenni. Noh, et pärast õuetemperatuur hea jahe tunduks. Praegu on meil siin mõnus leitsak, 32 kraadi näitab hetkel. Küll on tore, et see tehti just nädalavahetuseks :).

OK, aga ma siiski lähen ja joon nüüd selle tee ära ja asutan end siis kohvikusse minema.

Pakaa!
M. 

Les lulus

Ma saan iga kord Frantsuaa käest midagi uut ja huvitavat teada. Sellel laupäeval tuli välja, et kohalikel on belglaste ja prantslaste seas oma armas hüüdnimi: les lulus! Aluseks on põhimõte, et prantslastel on kombeks hellitusnime saamiseks inimese eesnime esimest silpi korrutada. Michelist saab Mimi ja Paulist saab Popo ja Marisest saab Mama. See pole mingi uudis, aga see küll, et luksemburglastest saavad analoogselt lulud! Nii nummi!

Nädalavahetusel tehti linna kaks vabaõhukino. Seal näidatakse nüüd kuu aega igal õhtul filme. Suuri klassikuid ja värskeid kassahitte. Täna on hertsogipalee ees näiteks kavas Wizard of Oz. Mina ei ole seda kunagi näinud, ehkki tean lugu Somewhere over the rainbow täitsa peast. Sellepärast on tunne, et peaks filmi ka vaatama, aga teisalt mulle ju ei meeldi vanad filmid. Ja see on kohe VÄGA vana. Aastast 1939. Homme on Dirty Dancing. Seda lähen küll vaatama, kui jaksan :). Alati meeldib! Mingil hetkel on uus Bond. Ja üht-teist veel, mida võiks vaadata. Tänuväärne ettevõtmine see suvekino!

Kohalik tasuta linnaleht läks nüüd ka koos kõikide mu töökaaslastega suvepuhkusele (meid on tööl 7 tõlkijat ja mõni assistent lisaks!). Ühest küljest niru lugu, kust nüüd siis uudiseid tuleb ammutada? Hakka või Quotidieni ostma, aga see on paras paks. Ma ei loe seda ealeski läbi. Teisest küljest tänuväärne lugu, sest viimati lõikusin ma ajalehti aprillis ja mulle on nüüd paras ajalehepakk koju kogunenud. Ma ikka lõigun neist huvitavaid päevakajalisi artikleid välja, et mingisugune kohalike uudiste järjepidevus tekitada. Nüüd ehk saan sellest hoogu, et kuu aega ei tule sellesse hunnikusse enam midagi juurde. Äkki jõuan sügise tulekuks vanad eest läbi vaadata ja väljalõigatud artiklid ära sorteerida. Plaanid on suured :).

Ahjaa, seda ma polegi rääkinud, et ma lähen septembris letseburgi keele kursustele. Ma panin end vist juba jaanuaris kirja, aga kuna igast murjamitel tuleb Luksemburgi kodakondsuse saamiseks teha keeleeksam, on keeltekoolid letseburgi keelt õppida soovivatest inimestest totaalselt ummistunud. 16. septembriks oodatakse mind nüüd lõpuks siis õpetajaga kohtuma. See saab muidugi olema päris karm, 3 korda nädalas ja puha, aga kes aega ei võta, see seda ka ei leia. Tegelt panin ma end ka veel ühte prantsuskeelsesse Luxi-teemalisse vestlusringi ka kirja, kus käiakse igast restodes ja riigiasutustes ja üritustel ja tutvutakse Luxi kultuuriga ja harjutatakse selle käigus prantsuse keele vestlusoskust. Kuna ma latran Frantsuaa ja Eliane'i ja kogu nende sõpruskonnaga kogu aeg prantsuse keeles ja kuna ma olen hakanud nendega järjest rohkem ka väljaspool kohvikut suhtlema, on minu prantsuse keel niikuinii kogu aeg poleerimisel (eelkõige sõnavara osas, ma kohe ise tunnen), aga no väike amélioration ei tee ju kunagi paha, eks. Aga eks ma vaatan, kuidas aega jääb ja nii. Iga jumala õhtut ei taha nüüd ka keeltekoolile pühendada ning istunginädalatel ilmselt ei jõuakski. Kui valima peab, eks ma siis valin letseburgi keele, prantsuse keelt saab nii ehk naa kogu aeg praktiseeritud.

Ükspäev tutvustas Frantsuaa mulle mingit habemikku Robertit. Too töötab Philharmonie's ehk siis riigi filharmooniaorkestris pasunapuhujana. Täpsemalt on tegemist tuubamehega. Ta oli veits ülbe, nagu omast arust hästi kõvad muusikud kunagi (ta oli mu keska muusikaajalooõpetaja ja algkooli pinginaabri isa täiuslik ristsugutis), aga tema käest sain ma ka ühe huvitava asja teada. Siinses filharmooniaorkestris pidi olema nii, et pasunamehed on kõik kohalikud ja viiuldajad on kõik välismaalased. Sest noh, siinne külatraditsioon seondub eelkõige vaskpuhkpillidega ja keelpillide õppimiseks ei jagu ei õpetajaid ega ka kannatust. Kah huvitav infokild, mis päris hästi konteksti sobib. Olgu teile illustratiivseks näiteks see, et siin toimuvad linna peaväljakul igal õhtul tasuta kontserdid, aga 99% kordadest on tegu pasunakooriga. Isegi Straussi valsse mängivad nad siin ainult pasunatel. Alles üks õhtu sattusin armeeorkestri peale, kes korraldas Viini õhtu. Tüübid mängisid Straussi ja Suppé tuntumaid palasid ning olid isegi kaks tantsupaari väljakule toonud. Äge oli. Aga keelpillide kergusest jäi veits vajaka, ma kohe tundsin :).

OK, aga nüüd murrab uni maha. Kinno ei jõudnud. Mis siis ikka. Lähen tuttu. Ööd!
M.

Bikram

Eile oli hullult lämmi ilm ja selle rõhutamiseks käisin ma hommikul saunatrennis. Üks töökaaslane heitis kinda - rääkis pikalt ja laialt, kuidas see pidavat olema väga raske. Ma ei uskunud, vaidlesin vastu ja lõpuks ei olnud mul enam taganemisteed - tuli minna ja ise järele proovida, mida see väga raske endast kujutab. Kohale jõudes avastasin, et keda pole, on see kolleeg, aga ega ma hakanud sealt siis enam ära tulema. Läksin sisse, tegin kogu trenni läbi - ja pean tõdema, et oli päris mõnus. Ei olnud eriliselt raske, ei ajanud südant pahaks ega tudinal matile pikutama, nagu räägiti. Aga lõpuks oli ikka selline tunne, et paras annus trenni on tehtud tõepoolest. Ülemäära lihtne ei olnud seega ka.

Bikram kujutas endast siis põhimõtteliselt kuumaksköetud ruumis tehtavat joogat, aga minu üllatuseks ei olnudki see jooga uinumuinu mediteerimine, vaid päriselt trenni moodi trenn kohe. Ma ei kannata tavajooga sarnast võimlemist muidu silmaotsaski, see on nii kole aeglane ja puruüksluine. Ma parem rassin jõusaalis. Vanasti kergejõustikku teheski ei sallinud ma venitusi ja soojendust üldse. See maksis mulle korduvate vigastustega loomulikult kätte, aga ma jään endale kindlaks, et sporti tehes peaks ikka energiaga liigutama, mitte uinuma. Need tavalised joogavenitused on mu meelest nii igavad, et jää või magama. Sellepärast ma olingi üsna meeldivalt üllatunud, et see bikram oli päris intensiivne - seal ei pidanud kuulama maa energiat ega vabastama vaimu ega vedelema. Tuli ikka kogu aeg ennast väänata ja palavuse tõttu jooksis higi kõikidel täiesti niredena mööda külgi alla. Ma ei ole veel otsustanud, aga põhimõtteliselt olen ma valmis kaaluma võimalust hakata kord nädalas seal trennis käima. Mitte niivõrd harjutuste või mingi elamuse pärast, kuivõrd selle pärast, et ma olin trenni lõpuks NIIIIIII läbimärg, et mu pluusist ja pükstest ja all olnud saunalinast TILKUS vett. Ausalt, ma pole kunagi lihtsalt saunas või üheski trennis niimoodi higistanud, aga sellisel filtreerimisel peab ju olema päris korralik organismi puhastav mõju. Noja pärast oli hea olla ka. Nii et ma proovin ühe korra veel ja siis mõtlen...

Olgu muidu veel öeldud, et üleüldist lihasevalu ma oma üllatuseks sealt ei saanud, reie tagaküljed ja kukal on pisut kanged, aga muidu ei olnud harjutused eriti tapvad. Ei pidanud ühtegi asja vahele jätma, isegi kordusi mitte. Arvestades, et see oli mul esimene kord sihukest asja proovida, oli see mõnevõrra üllatav. Õpsi sõnul ka. Nojah, no teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ma ei saanud lihasevalu sellepärast, et tegin harjutusi valesti :). Aga ma parem mõtlen nii, et olen mõistlikul määral vormis :).

Eilsele lämmile ilmale vastukaaluks on täna seevastu jahe ja vihmane. Välja väga ei kutsu, istun kodus ja tegelen vana arvuti tühjendamise ja uue täitmisega, sest viin vana varsti Eestisse ära ja selleks ajaks tuleb digitaalne elamine ühest kohast teise ümber kolida :). Kõige suuremad ja mahukamad programmid on alles vanas arvutis, nii et ma hakkasingi nüüd otsast nende koode deaktiveerima ja kogu selle jeblaga tegelema. Kopp on juba üsna ees, aga kuna tänaseks tehtud brunchiplaan lükkus ilma tõttu edasi, ei ole mul tänase päevaga nii ehk naa midagi erilist peale hakata. Nii ma siis siin istun ja vahin installiprotsessi edenemist illustreerivaid rohelisi ribasid... Ajee, lõbus.

OK, aga aitab praeguseks ka. Jääme järgmise korrani!
M.

Sardiinia

Ma pole tõesti ammu NII vähe pilte teinud. Aga no mis siis ikka. Panen need peaaegu kõik siia nüüd üles :). Kirjutada ei viitsi, vaadake terviseks!