Les lulus

Ma saan iga kord Frantsuaa käest midagi uut ja huvitavat teada. Sellel laupäeval tuli välja, et kohalikel on belglaste ja prantslaste seas oma armas hüüdnimi: les lulus! Aluseks on põhimõte, et prantslastel on kombeks hellitusnime saamiseks inimese eesnime esimest silpi korrutada. Michelist saab Mimi ja Paulist saab Popo ja Marisest saab Mama. See pole mingi uudis, aga see küll, et luksemburglastest saavad analoogselt lulud! Nii nummi!

Nädalavahetusel tehti linna kaks vabaõhukino. Seal näidatakse nüüd kuu aega igal õhtul filme. Suuri klassikuid ja värskeid kassahitte. Täna on hertsogipalee ees näiteks kavas Wizard of Oz. Mina ei ole seda kunagi näinud, ehkki tean lugu Somewhere over the rainbow täitsa peast. Sellepärast on tunne, et peaks filmi ka vaatama, aga teisalt mulle ju ei meeldi vanad filmid. Ja see on kohe VÄGA vana. Aastast 1939. Homme on Dirty Dancing. Seda lähen küll vaatama, kui jaksan :). Alati meeldib! Mingil hetkel on uus Bond. Ja üht-teist veel, mida võiks vaadata. Tänuväärne ettevõtmine see suvekino!

Kohalik tasuta linnaleht läks nüüd ka koos kõikide mu töökaaslastega suvepuhkusele (meid on tööl 7 tõlkijat ja mõni assistent lisaks!). Ühest küljest niru lugu, kust nüüd siis uudiseid tuleb ammutada? Hakka või Quotidieni ostma, aga see on paras paks. Ma ei loe seda ealeski läbi. Teisest küljest tänuväärne lugu, sest viimati lõikusin ma ajalehti aprillis ja mulle on nüüd paras ajalehepakk koju kogunenud. Ma ikka lõigun neist huvitavaid päevakajalisi artikleid välja, et mingisugune kohalike uudiste järjepidevus tekitada. Nüüd ehk saan sellest hoogu, et kuu aega ei tule sellesse hunnikusse enam midagi juurde. Äkki jõuan sügise tulekuks vanad eest läbi vaadata ja väljalõigatud artiklid ära sorteerida. Plaanid on suured :).

Ahjaa, seda ma polegi rääkinud, et ma lähen septembris letseburgi keele kursustele. Ma panin end vist juba jaanuaris kirja, aga kuna igast murjamitel tuleb Luksemburgi kodakondsuse saamiseks teha keeleeksam, on keeltekoolid letseburgi keelt õppida soovivatest inimestest totaalselt ummistunud. 16. septembriks oodatakse mind nüüd lõpuks siis õpetajaga kohtuma. See saab muidugi olema päris karm, 3 korda nädalas ja puha, aga kes aega ei võta, see seda ka ei leia. Tegelt panin ma end ka veel ühte prantsuskeelsesse Luxi-teemalisse vestlusringi ka kirja, kus käiakse igast restodes ja riigiasutustes ja üritustel ja tutvutakse Luxi kultuuriga ja harjutatakse selle käigus prantsuse keele vestlusoskust. Kuna ma latran Frantsuaa ja Eliane'i ja kogu nende sõpruskonnaga kogu aeg prantsuse keeles ja kuna ma olen hakanud nendega järjest rohkem ka väljaspool kohvikut suhtlema, on minu prantsuse keel niikuinii kogu aeg poleerimisel (eelkõige sõnavara osas, ma kohe ise tunnen), aga no väike amélioration ei tee ju kunagi paha, eks. Aga eks ma vaatan, kuidas aega jääb ja nii. Iga jumala õhtut ei taha nüüd ka keeltekoolile pühendada ning istunginädalatel ilmselt ei jõuakski. Kui valima peab, eks ma siis valin letseburgi keele, prantsuse keelt saab nii ehk naa kogu aeg praktiseeritud.

Ükspäev tutvustas Frantsuaa mulle mingit habemikku Robertit. Too töötab Philharmonie's ehk siis riigi filharmooniaorkestris pasunapuhujana. Täpsemalt on tegemist tuubamehega. Ta oli veits ülbe, nagu omast arust hästi kõvad muusikud kunagi (ta oli mu keska muusikaajalooõpetaja ja algkooli pinginaabri isa täiuslik ristsugutis), aga tema käest sain ma ka ühe huvitava asja teada. Siinses filharmooniaorkestris pidi olema nii, et pasunamehed on kõik kohalikud ja viiuldajad on kõik välismaalased. Sest noh, siinne külatraditsioon seondub eelkõige vaskpuhkpillidega ja keelpillide õppimiseks ei jagu ei õpetajaid ega ka kannatust. Kah huvitav infokild, mis päris hästi konteksti sobib. Olgu teile illustratiivseks näiteks see, et siin toimuvad linna peaväljakul igal õhtul tasuta kontserdid, aga 99% kordadest on tegu pasunakooriga. Isegi Straussi valsse mängivad nad siin ainult pasunatel. Alles üks õhtu sattusin armeeorkestri peale, kes korraldas Viini õhtu. Tüübid mängisid Straussi ja Suppé tuntumaid palasid ning olid isegi kaks tantsupaari väljakule toonud. Äge oli. Aga keelpillide kergusest jäi veits vajaka, ma kohe tundsin :).

OK, aga nüüd murrab uni maha. Kinno ei jõudnud. Mis siis ikka. Lähen tuttu. Ööd!
M.

Bikram

Eile oli hullult lämmi ilm ja selle rõhutamiseks käisin ma hommikul saunatrennis. Üks töökaaslane heitis kinda - rääkis pikalt ja laialt, kuidas see pidavat olema väga raske. Ma ei uskunud, vaidlesin vastu ja lõpuks ei olnud mul enam taganemisteed - tuli minna ja ise järele proovida, mida see väga raske endast kujutab. Kohale jõudes avastasin, et keda pole, on see kolleeg, aga ega ma hakanud sealt siis enam ära tulema. Läksin sisse, tegin kogu trenni läbi - ja pean tõdema, et oli päris mõnus. Ei olnud eriliselt raske, ei ajanud südant pahaks ega tudinal matile pikutama, nagu räägiti. Aga lõpuks oli ikka selline tunne, et paras annus trenni on tehtud tõepoolest. Ülemäära lihtne ei olnud seega ka.

Bikram kujutas endast siis põhimõtteliselt kuumaksköetud ruumis tehtavat joogat, aga minu üllatuseks ei olnudki see jooga uinumuinu mediteerimine, vaid päriselt trenni moodi trenn kohe. Ma ei kannata tavajooga sarnast võimlemist muidu silmaotsaski, see on nii kole aeglane ja puruüksluine. Ma parem rassin jõusaalis. Vanasti kergejõustikku teheski ei sallinud ma venitusi ja soojendust üldse. See maksis mulle korduvate vigastustega loomulikult kätte, aga ma jään endale kindlaks, et sporti tehes peaks ikka energiaga liigutama, mitte uinuma. Need tavalised joogavenitused on mu meelest nii igavad, et jää või magama. Sellepärast ma olingi üsna meeldivalt üllatunud, et see bikram oli päris intensiivne - seal ei pidanud kuulama maa energiat ega vabastama vaimu ega vedelema. Tuli ikka kogu aeg ennast väänata ja palavuse tõttu jooksis higi kõikidel täiesti niredena mööda külgi alla. Ma ei ole veel otsustanud, aga põhimõtteliselt olen ma valmis kaaluma võimalust hakata kord nädalas seal trennis käima. Mitte niivõrd harjutuste või mingi elamuse pärast, kuivõrd selle pärast, et ma olin trenni lõpuks NIIIIIII läbimärg, et mu pluusist ja pükstest ja all olnud saunalinast TILKUS vett. Ausalt, ma pole kunagi lihtsalt saunas või üheski trennis niimoodi higistanud, aga sellisel filtreerimisel peab ju olema päris korralik organismi puhastav mõju. Noja pärast oli hea olla ka. Nii et ma proovin ühe korra veel ja siis mõtlen...

Olgu muidu veel öeldud, et üleüldist lihasevalu ma oma üllatuseks sealt ei saanud, reie tagaküljed ja kukal on pisut kanged, aga muidu ei olnud harjutused eriti tapvad. Ei pidanud ühtegi asja vahele jätma, isegi kordusi mitte. Arvestades, et see oli mul esimene kord sihukest asja proovida, oli see mõnevõrra üllatav. Õpsi sõnul ka. Nojah, no teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ma ei saanud lihasevalu sellepärast, et tegin harjutusi valesti :). Aga ma parem mõtlen nii, et olen mõistlikul määral vormis :).

Eilsele lämmile ilmale vastukaaluks on täna seevastu jahe ja vihmane. Välja väga ei kutsu, istun kodus ja tegelen vana arvuti tühjendamise ja uue täitmisega, sest viin vana varsti Eestisse ära ja selleks ajaks tuleb digitaalne elamine ühest kohast teise ümber kolida :). Kõige suuremad ja mahukamad programmid on alles vanas arvutis, nii et ma hakkasingi nüüd otsast nende koode deaktiveerima ja kogu selle jeblaga tegelema. Kopp on juba üsna ees, aga kuna tänaseks tehtud brunchiplaan lükkus ilma tõttu edasi, ei ole mul tänase päevaga nii ehk naa midagi erilist peale hakata. Nii ma siis siin istun ja vahin installiprotsessi edenemist illustreerivaid rohelisi ribasid... Ajee, lõbus.

OK, aga aitab praeguseks ka. Jääme järgmise korrani!
M.

Sardiinia

Ma pole tõesti ammu NII vähe pilte teinud. Aga no mis siis ikka. Panen need peaaegu kõik siia nüüd üles :). Kirjutada ei viitsi, vaadake terviseks!

Tagasi

Ma täna jälle ei jäksa kirjutada, sest kell on palju :). Tahtsin ainult seda öelda, et jõudsin kenasti tagasi, olen mõnusalt puhanud, igatsen juba merd, ilmselt olen kilo-kaks juurde söönud, pilte tegin haruldaselt vähe, maandudes kohtasin lennujaamas juhuslikult oma Luxi vanapaari (suundusid Hispaaniasse, kus neil on muu hulgas suvitamiseks korter ostetud), bussijuht oli tropp, kes ei võinud mind Pescatores maha lasta, Melchiori sain läbi, oli väga põnev. Lennukisse lasti mind kahe kotiga ja liiga suure päikesekreemi pudeliga, istuma sain avariiväljapääsu reale ja kõik lapsed koristati lähedusest ära, kohale jõudsime pool tundi varem. Sardiinia kohta olgu öeldud, et hotell oli mõnus (välja arvatud üks nii 4cm suurune ja rasvane surnud prussakas koridori trepi peal) ja töötajad haruldaselt sõbralikud. Kohe kõik viimseni. Linna rand oli okei, ei midagi erilist, aga täitsa okei. Ma pean silmas seda suurt päris randa, mitte hotelliesist kaljust lahesopikest, kus sai supelda, mitte ujuda. Linn oli ka täitsa okei. Ei midagi erilist, aga täitsa okei. See koosnes praktiliselt ainult restoranidest, jäätisekohvikutest ja peentest butiikidest. Ma leidsin ainult ühe toidupoe ja seegi oli kogu aeg siestaks kinni. Aga butiikides olid allahindlused, nii et ma julgesin neisse isegi sisse astuda, ja ma pole ka ammu nii palju jäätist/jäätisekokteili tarbinud, nii et ma kasutasin linna pakutavaid võimalusi maksimaalselt ära :). Seda ma juba ütlesin, et vene turistide hordid puudusid, mis on tõeline pluss. Ja kalmaare oskavad nad seal linnas hästi teha. Üleüldises plaanis on nii, et mina olen oma puhkusega väga rahul. Algherot ma eraldi sihtkohana või huviväärsusena just soovitama ei hakkaks, sest eriliselt idülliline või imeline ta siiski ei olnud. Palju ägedamaid rannakülasid on kas või Itaalias endaski, Kreekast rääkimata, aga paariks päevaks mere ääres on see siit minnes küll hea variant! Otselend ja kärmelt/odavalt kohale saamise võimalus muudab selle muidu keskpärase linnakese võrratuks lahenduseks.

Voh. Aga ma nüüd lähen magama ära. Hommikul käärime aga käised üles ja vaatame, mis töid mulle siin vahepeal ette on antud...

Ööd!
M.

PS: siin teile üks pilt ühest kohalikust penist, kes nelja vanamehega rannas puhkas ja minuga rääkima tuli...

Veel üks pluss

Alghero on minu nähtutest Euroopa ainus kuurort, mis pole pilgeni venelasi täis. Siin kuuleb palju itaalia keelt,prantslasi ja sakslasi on ka. Aga venelastega seotud hüsteeriat ja lõugamist ja trügimist pole. Suuuuuuuuuuuuuuur pluss!

Lõpetasin nüüd hommikusöögi ja marsin kolme kilomeetri kaugusele randa.
Sau!
M.

Imeline

Huvitav kohe, miks ma pole varem selle peale tulnud, et ühe pika nädalavahetusega jõuab kuskil mere ääres täitsa asiselt puhata? Nii tore on. Ma olen siin nüüd olnud poolteist päeva ja mul on juba selline tunne, et puhkus on olnud üüratult pikk. Ma olen usinalt ujunud, linnas lonkinud, Melchiori lugenud, siestat pidanud ja söönud asju, mida ma muidu kunagi ei söö (st pitsat ja jäätist). Ma pole teinud asju, mida ma tavaliselt puhkusel teen (näiteks pilte). Ja ma olen hakanud Itaalias suhtes meelt muutma. Varemalt ma üldse ei seedinud seda riiki - peamiselt lärmakate ja pealetükkivate itaallaste pärast. Toit pole siin ka nii hea kui näiteks Kreekas. Aga nüüd pole itaallastel häda midagi ja kalmaarid on kalmaarid :-).  Ma eelistan siiski iga kell Kreekat, aga Kreeka lennud käisid ainult kord nädalas, see ei mängi nädalavahetuseks välja. Aga Algherosse võib kolmeks-neljaks päevaks tulla teinekordki.

Saabudes ehmatas Alghero linn mu pisut ära. Jõudsin ju pärastlóunal, kui mitte ükski lind ka ei lenda. Tundus, et olen sattunud pommiauku. Minu hotell jääb kesklinnast sellele poole, kus rand on kaljune ja seega turiste vähe. Nii tunduski, et see on kohe eriliselt mittekuurordilik kuurort. Aga õhtul läks siin rannabulvaril selline elu lahti, et hoia ja keela. Aknaluukide ja graffitiga kaetud uste tagant tulid välja popid restod, üle ühe kohviku on elava muusikaga ja mustad on terve promenaadi oma müügiputkadega ära blokeerinud. Hotell on ka päris ogens, tuba on pisike, aga vaikne, lisaks on hotelli ees ka pisike rannake, kus saab hädapärast ujuda. Hädapärast ütlen ma seetõttu, et siin on rand kaljune ja see koht, kust vette saab, on pisut tillu. Seal saab umbes ainult vööni märjaks, aga noh, käib kah. Teisel pool vanalinna, nii ca 3 km kaugusel, on suur liivarand ka. Seal on mõnus sügav vesi ja paksult rahvast. Olen mõlemal päeval sinna ka vantsinud, aga mitu korda päevas ei viitsi. Pärastlõunati ujun kodu ees.

Ah, tegelt ma rohkem ei viitsi präägu toksida. Muidu leidsin siit eile veel folktantsufestivali ja tangofestival on siin parajasti ka. Ja maailma kõige ilusama mantli leidsin Antonio Marrase poest, aga õnneks pole neil minu numbrit ja kuna see mantel on hirrrrrrrrrrrmkallis, ja ma mõtlengi kohe, et hirrrrrrrrrrrrrrmkallis, siis on mul selle üle hea meel. Ma ei tahaks seda selga proovides avastada, et see istub valatult.

Häste, a magama nüüd. Hommikusööki saab ainult kümneni!
Sau!
M.

Hakkan minema!

Pärastlõunal olen juba palmi all :). Joon siin veel kümme minutit kohvi ja mõtlesin keksida. Päris sürr tundub. Eile olin veel nii töö lainel ja nüüd kohe-kohe ootab sinine soolane meri. Tulen tagasi pühapäeva õhtul. Lennuk maandub seitsme paiku ja siis veel see väike bussiots ka Hahnist, nii et kümne paiku jõuan koju. Sellega seoses olgu öeldud, et tegin väikese apsaka. Pidime nimelt pühapäeva õhtul kohviku seltskonnaga sööma minema, aga mul läks see täiesti meelest ära. Ma ostsin need reisipiletid ju niimoodi mõtlemata. Vaatasin netti, vaatasin kalendrisse ja kohe ostsin. Lennu- ja bussipiletite ning hotelli broneerimise peale kokku kulutasin maksimaalselt ehk 20 minutit. Selle unustasin täitsa ära, et siin on nädalavahetusel Blues&Jazz ralli, mis tähendab Frantsuaa, Eliane'i ja Rose'i jaoks suurt rabelemist. Noja sellest koormast lahtisaamise tähistamiseks kutsusid nad mind ka pühapäeva õhtul restosse. Ah, noh, pole hullu. Teine kord. Ilmselt peaksin nüüd mina nad kuskile kutsuma. Ongi mitu põhjust kokku kuhjunud. EPSO ja asjad... Eks ma kunagi tulevikus seletan :). La vita on lihtsalt permanentselt bella-bella, ma juba enam ei jõua järge pidada, mille üle millal rõõmustada :). Ahjaa, Eliane kutsus mind West Side Storyt vaatama. Ta sai kellegi tuttava käest piletid. Ja üldse.

Davai, aga nüüd pean lippama. Buss läheb 50 minuti pärast ja enne tahtsin apteegist läbi käia ja päikesekreemi osta. Hargla võtsin kaasa ja lugeri ja fotoka ja kaks pluusi. Ja arvuti jätan koju.

Alice, eks ma ikka pärast kirjutan ka, mis mulle Algheros silma jäi. Mina ei ole Sardiinias varem käinud. Rannapuhkus pole muidu enamasti ka minu teema. Väga. AGA praegu kulub ära. Rusikas silmaauku. Juhhuuuuuuuuuuu.......

Peatseni!
M.

Ootamatu lahendus

Rääkisin, et mul on neljapäev-reede vabaks võetud, aga et ma ei oska selle õnnega midagi peale hakata. Vahepeal oli Stuttgarti ja Ludwigsburgi ja vaatamisväärsuste tuju, aga nädalavahetusel loomaaias ja järve ääres ujumas käies kadus see ära. Tuli hoopis ranna ja soolases vees ujumise tuju. Tuli pähe Oostende ja Belgia rannik, aga ilmaennustuse kohaselt on seal 20 kraadi ja tuuline. Ei ole just väga kutsuv. Võtsin selle teema töökaaslastega jutuks ja nemad soovitasid sõita Algherosse. Seal pidavat olema ilus 30-kraadine suveilm ning sinna pidavat saama Ryanairiga Hahnist umbes sama hinna ja sama ajaga, mis muidu kuluks rongidega teise Belgia otsa sõitmiseks. Vaatasin siis lennupileteid, neid oli veel imekombel tõesti mõistliku hinnaga (80 euri üks ots), küsisin veel hotelli kohta nõu ja nüüd on nii, et sõidan neljapäeva hommikul kolmeks ööks Sardiiniasse :). Kavatsen võtta kaasa kaks suvekleiti, lugeritäie raamatuid ning seal on mul plaanis kolm ja pool päeva lihtsalt ujuda, magada, peesitada, lugeda ja mereande süüa. Vot nii! Enne tuleb homse päevaga üks suur neljapäevase tähtajaga töö ilusasti ära poleerida ja valmis saada (see on ka päris tõenäoline, olin täna aeglasele algusele vaatamata päris tulemuslik :D), aga siis on minipuhkus tulekul.

Juhhei ja valleraa.
Järgmise korrani!
M.

Kohvikust ja loomaaiast. Ja järve ääres käimisest ka.

Käisime täna loomaaias. Amnéville'is. Hästi äge päev oli. Loomaaed oli ka vinge, Tallinna omaga ei anna ikka üldse võrreldagi. Kirjutan kunagi pikemalt, praegu on kell palju ja hommikul tuleb usinalt tööd teha. Aga põhiasja võin ära öelda - nad olid sügavalt ja hoolega järele mõelnud, millisesse keskkonda loomad paigutada. Oli Aafrikat ja oli põhjamaid ja taluõuesid ja igast asju. Praegu panen teile siia mõned suvalised pildid, mida ei pea lõikuma. Eks pikemalt kunagi tulevikus. IRW. Nagu alati!

Rottidele oli tehtud väike sahver.

Kõrvad!

Loomaaias tehti igasuguseid etendusi ka, et õigustada röögatut piletihinda. Enamik etendusi seisnes söötmistes, aga meie käisime näiteks vaatamas papagoisid, kes oskasid jalgrattaga sõita ja korvpalli mängida. Ja siis pärast vaatasime röövlindude etendust, mis oli tõsiselt äge. Merilõvisid ja jääkarusid ja tiigreid ja muid sai ka vaadata, aga meil jäi aega napiks.

Ja pärast loomaaeda käisime Remerscheni järves ujumas. Ma pole VÄÄÄÄÄÄÄGA kaua aega kuskil looduses ujumas käinud... Mõnnnnnnnus oli! Ilm oli ka parajalt kuum ja puha. Ägens...

Suvi

Pühapäeval lähme Amnéville'i loomaaeda, jee. Pidavat olema üks Euroopa ilusamaid ja hästi suur ka. Ajalehereklaami väitel vähemalt. Üks töökaaslane käivat seal igal kevadel, tema kiitis ka taevani. Ootan igatahes põnevusega. Ammu pole üheski loomaaias käinud.

Järgmine nädal on mul neljapäev ja reede vabaks võetud. Kunagi ammu sai need päevad kalendrisse märgitud, aga nüüd on meelest läinud plaane teha. Vaja ruttu midagi välja mõelda. Esialgu olen 60% veendunud, et sõidan Stuttgarti, Ludwigsburgi, Speyerisse ja Karlsruhesse. See plaan on mul ju ammu meeles mõlkunud, aga praeguse ilmaga on loss ja lossipark kindlasti ilusamad kui näiteks novembris või märtsis. Alguses mõtlesin ka Londoni peale, sest tahaks muu hulgas Camdenisse, aga nendeks kuupäevadeks on piletitega halvasti. Oh, eks paistab. Äkki siis suundun sinna hoopis augusti pikal nädalavahetusel.

Muidu on elu ühesõnaga lill. Olin EPSOst nädal otsa pilvedes, ilmad on ka ilusad, aga ainult see on kurb, et kõik, kes ei ole veel puhkusele sõitnud, teevad seda varsti. Nii ei ole üldse äge. Mind näiteks suvel töötamine ei häiri üldse, aga see küll, et kõik, kellega ma olen harjunud suhtlema, pakivad kuuks ajaks kodinad kokku ja kaovad. Heh, siis ei jäägi muud üle kui tööd teha, eks :D.

Sain kodust paki :P. Hakkan nüüd uut Harglat lugema. Hurraa... Kohe praegu!

Pakaa!
M.

Kultuurišokk

Pühade pauk... Käisin eile õhtul Frantsuaa sünnipäevaõhtusöögil. Oli väga tore, kuigi kohal oli ligikaudu 20 väga peent luksemburglast (kõigest lähiperekond ja parimad sõbrad!) ja ma tundsin ennast alustuseks pisut närvilise ja seltskonda sobimatuna. See on vast ka mõistetav, kui ma teile ütlen, et Frantsuaa näiteks sai sünnipäevaks uue auto, vist arvult neljanda (ja võitles kõvasti Bentley vastu, nii et sai hoopis mingi uunikumi). Iga sünnipäevapeo peale kulutati vähemalt paar tuhat eurot (ja pidusid on ta pidanud vähemalt kolm, kusjuures sünnipäev EI OLNUD ümmargune). Restoran oli peen.  Perekond ja lähituttavad olid peened. Oh, noh, totaalne filmidest nähtud rikkurite õukonnapidu Elukaaslase ema kinkis talle näiteks ehtsa juugendvaasi. Üks sõbrants sõidab tal nii särava ja uhke kollase sportautoga, et kui tema läbi linna kimab, vaatavad kõik järele. Ahjaa, elukaaslase emal oli ka hirmsat moodi läikiv punane kabriolett resto ees teeveerel. Noh, saate aru küll, mis masti rahvas seal restos koos oli, eks? Mina seevastu olen Ida-Euroopast pärit tips, kes käib mitu aastat samade rõivastega, ei kanna igas (st üheski) sõrmes briljante, maniküüris ei käi, autot ei oma (käib jala!!!), eelistab sisuga kingitusi ja ei räägi letseburgi keelt takkapihta. Seltskonda sobimatuseks oli igati põhjust. Õnneks ei olnud enamik nendest inimestest seal siiski upsakate killast. Mõned rääkisid väga hästi prantsuse keelt ja olid ilmselgelt vastuvõttude ja small talki asjatundjad, nii et minu eest kanti hoolt. Eliane ja Rose olid ka kohal ja Frantsuaa õde osutus hästi toredaks ja vahetuks inimeseks, kellele anti ülesanne minu järele valvata. Nii oli mul kogu aeg tegemist ja vaatamist ja rääkimist ja lõppkokkuvõttes oli tõeliselt äge õhtu.

Aga ma ju tahtsin kultuurišokist rääkida. Ma ei ole nimelt selleni veel jõudnud. Tõeline kultuurišokk tabas mind siis, kui ühel hetkel tuli kuidagi jutuks, et Frantsuaal on jalas push-up bokserid. Saate aru! Push-up bokserid! Kusjuures mitte eestpoolt pushivad, vaid kanni suurendavad püksid. Tuleb välja, et siinkandi kiduratel meestel on suur mure - püksid ei istu neile hästi, sest neil puudub kann. Ja siis on keegi ameeriklane leiutanud sellised alukad, millel on strateegilistes kohtades taskud, kuhu käivad sisse istmikku suurendavad padjakesed. SAATE ARU JAH??? Ma olin kui puu otsast kukkunud ja avaldasin arvamust, et mu üle tehakse kindlasti praegu nalja. Mispeale ajas sünnipäevalaps püksid maha ja võttis bokserite tagataskust välja korraliku geelpadja. Ausalt, ma pidin sinnasamasse laua taha ära minestama... Mõnikord ma tunnen ennast ikka täpselt imedemaa Alice'ina. Aga nii on väga lõbus :).

OK, aga ma nüüd lähen magama. Olin kogu päeva hirmus väsinud, sest keset ööd läks mul uni ära - kuulsin köögist pauku ja ehmatasin end kringliks. Magan ju lahtise rõduuksega ja teoreetiliselt on võimalik küll, et keegi garaažikatuselt jõu ja ilu numbreid tehes mu rõdule võimleks. No olgu, röövlit ma tegelikult reaalset ei kartnud, aga mõtlesin, et äkki näiteks on mõni tuvi kööki lennanud. Sain sellise adrenaliinilaksu, et kuigi ma ei leidnud köögist midagi kahtlast, ei tulnudki uni enam enne hommikut. Vot. Nüüd on silmad punased ja mõistus tardunud. Hmm... aga homme saab pool tundi kauem magada, sest mul on hommikupoolikul mingi arvutikoolitus. Hopsassaa...

Kapist välja

Teate, ma tegin talvel EPSOt. Ja tegin ära! Kusjuures nii, et minu põhikeele tõlketulemus oli 79/80.

IRW.

Ma käisin täna terve päeva ringi nii, et töökaaslased naersid, et ma olen jõulupuu. Pärast tööd läksin linna, seal ütlesid kõik võõrad mulle mu laia irve peale tere. Ja kaks kanepiuimas poissi küsisid, et kas ma olen kohe väga-väga õnnelik. Ma ütlesin, et olen jah.

Vot nii ongi!

Sigarahul olen!

Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee :D.

Tänan tähelepanu eest!
M. 

Ammu pole nii head nädalavahetust olnud

Ilm oli ilus. Päike säras ja rõduuksest tuiskas sisse sooja tuult. Õue ma väga palju ei jõudnud, sest voodi oli meelitavam, aga magada on ka palju toredam, kui väljas on ilus ilm. Ja päriselt, ma magasin end ogaraks. Seda und tuli torust päris korralikult, hea on, et ma laupäeval ikka õhtul kuidagiviisi üles sain. Aga kulus ära ka. Ma pole ammu nii puhanud olnud.

Reedel oli töökaaslastega grillipidu. Tore oli. Kõht sai pilgeni täis ja esmatutvus proseccoga oli ka meeldiv. Ma polnud seda varem proovinud. Ise ilmselt ei osta ka, ma pole suur vahuveinide sõber, aga nüüd ma vähemalt tean, millest kõik räägivad.

Oi, ja kus ma siis veel olen sel nädalavahetusel RÄÄKINUD. Alustuseks pläkutasin reede õhtul pikalt Frantsuaaga, siis laupäeval sattusin Liisiga skaibis põhjapaneva vestluse otsa :D. Kogu maailma asjad on nüüd paika pandud. Võttis tunde, aga paika said :).

Noja nii ongi. Homme on esmaspäev. Lähen magama ära. Jätsin tänaseks ööks ka veel pisut varu. Järgmisel nädalavahetusel sõidan kuskile. Otsustasin. Ma ainult ei tea, kuhu. Mõtlen nädala sees välja.

Aga head ööd nüüd!
M.

Uue arvuti rõõmud

Mh, see Win 8 kasutamine on ikka ülisegaseks tehtud :). Mul oleks arvutis justkui kaks paralleelmaailma ja ma ei saa üldse aru, kust ma midagi võtma pean või mida millises universumis teha tuleb. No umbes nii, et panin muusika mängima ja pärast ei saanud enam üldse aru, kuidas ma ta kinni saan. Muusika oli desktopi kaustas, arvuti üürgas, aga tegumiribal ei olnud ühtegi aktiivset ja muusikaga seotud nupukest. Lõpuks ei jäänud muud üle, võtsin Task Manageri lahti, et näha, MIS täpselt siis pilli lööb. Sealt sain teada, MIS rakendus täpselt mängib, aga rakendus ise ei näidanud mulle ikka midagi. Soovis hoopis, et ma playliste koostaksin ja talle oma lemmikmuusikute nimesid ütleksin. Tundsin end viimse jobuna ja võtsin teda viis korda lahti ja panin uuesti kinni, aga muusika üürgas ikka edasi. Tegin vasakuid ja paremaid hiireklõpse. Ei midagi. Lõpuks läksin kogemata kursoriga kuskile nurka, kus justkui midagi ei olnud, aga siis ilmus mulle ekraanile mingi läbipaistev menüüriba, kust ma sain valida järgmist lugu ja esituse peatamist. Halleluuja! Aga miks ei võiks sellekohaseid nuppe permanentselt menüüs olla, ah? Miks ma pean totakalt katsetama, et kust nurgast džinn välja tuleb? Arvuti kinnipanemisega on ka see teema, et kuna normaalne stardimenüü puudub, tuleb loota, et mul õnnestub selleks vajalik (läbipaistev) menüüriba kuskilt esile manada. See on siiani õnnestunud, aga mitte kunagi esimesel katsel. Ja Win 8 jaoks tehtud Skype on ka kuradi ärritav. Ma ajan praegu maailma suurima konservatiivi juttu, aga vanasti olid need asjad ikka paremad ja loogilisemad :). Ma ei taha, et mul oleks full screen vestlusaknad. Mis siis, kui ma tahan rääkida korraga rohkem kui ühe inimesega? Või kui ma tahan näiteks vaadata mingit lehekülge ja sealt samal ajal midagi skaibiaknasse kirjutada? Hmm, peab kohe tõsiselt kaaluma seda downgrade'imist.

Aga mu arvuti ise meeldib mulle :). Ja üldiselt on nii, et nüüd on suvi käes ja ma olen end tänase päevaga segaseks maganud :). Aga päike ikka paistab ja ma nüüd lähen linna kohvikusse.

Olge ilusad!
M.

Nädalavahetus!

Oi, küll oli toimekas nädal! Olen teinud palju tööd, siis olen veidi maganud, vahepeal oli meeles lilli kasta, eile õhtul küpsetasin koogi ja ongi kõik. Tööl oli põnev istung, tekste tuli uksest ja aknast :). Oli korralik kütmine, aga kõik jäid ellu ja päris hulluks ei läinud keegi, kuigi mõni juba justkui ähvardas... Aga sellest me tegelikult ei räägi. Tööjutud jäägu töö juurde.

Kuna see oli viimane istung enne suvepuhkusi, käisime täna veel meie korruse rahvaga ühe töökaaslase juures grillil. Nüüd on nad kõik vahetuste kaupa ära puhkustel ja keelekursustel, nii et kogu korrusega oleme jälle kohal alles vist oktoobris. Mul oli see siis selle suve esimene grill, sest kuigi mu vanapaar lubas mu mõne ilusama ilma korral enda juurde grillile kutsuda, on siiani selles küsimuses vaikus olnud. Noh, ega need ilmad muidugi ka just erilise iluga ei hiilga. Küll jõuab.

Teine selle nädala projekt oli Frantsuaa sünnipäev. Kuna kingiga ei olnud mul aega õigeaegselt tegeleda, sai ta õigel päeval alustuseks ainult koogi. Sellegi küpsetamine läks nii kiireks, et ma jooksin kokkusaamisele enam-vähem täpselt otse ahjust võetud tulikuuma vormiga :). IRW. Päris kingituseks ootan emme saadetud "Viimset reliikviat", millele olevat nüüd saksakeelset supakad alla tehtud. Teisipäeval olen kutsutud intiimsele perekondlikule pidusöömingule (olen totaalselt kõrvust tõstetud), ehk jõuab selleks ajaks kohale :P.

Rohkem ei jaksa praegu midagi kirjutada. Lähen magama. Nädalavahetusel kavatsen logeleda, pargis lugeda, taevasse vahtida, vaadata ära sarja "Brideshead revisited", magada, skaipida, piltidega tegeleda ja muidu oma uut arvutit näppida. IRW. Lõpuks jälle.

Peatse kuulmiseni!
M.

Lubadused-lubadused

Tean, et lubasin rohkem kirjutada, aga ma olen igast inimestele igast asju kokku lubanud, nii et mul on praegu nende lubaduste täitmisega veidi kiire. Prioriseerime siis. Kõigepealt tööalased lubadused, siis kuskil füüsilist olemist puudutavad lubadused, siis magamine, siis endale antud lubadused ja siis muu suhtlemine. Ja kui ma ükskord ajaliselt selle viimaseni võiksin jõuda, on mul arvutiekraanist ja mõtlemisest kopp totaalselt ees. Ma parem siis ei püüagi lähipäevil. Meil on tööl seninägematud olud, nii et andke veel mõnd päevad asu :).

Pean siiski ütlema, et tuju on mul kuidagi eriliselt hää, sest töö tasakaalustamiseks olen ma ka palju suhelnud. Töökaaslastega ja Frantsuaa ja Eliane'iga ikka. Viimased kaks on mu totaalselt oma tiiva alla võtnud, seda on tore teada. Tänu sellele on mul ka pea selge ja tuju hea :). Ja nõud pesin ka täna ära!

Nüüd on aeg magama minna!
Ööd!
M.

Teatri brasserii komöödiateenindus

Neljapäeval küsis üks töökaaslane ootamatult, kas ma ei tahaks temaga Luxi suurde teatrisse tantsuetendusele minna, tal on juhtumisi üks pilet üle. Mina, kes ma polnud siiani selles teatrimajas käinud, tuletasin meelde Helle sõnu, et sealsed tantsuetendused on alati kihvtid, ning haarasin loomulikult võimalusest kinni. Ma muidu ei ole kõige suurem kaasaegse tantsu austaja, ise ma poleks ilmselt neid pileteid ostnud, aga asi on minu puhul pigem võhiklikkuses kui antipaatias. Seepärast olin kutse ja asjatundliku seltskonna võimaluse üle väga rõõmus. Nojah, mõtlesime enne teatri kohvikus üht-teist drinkida ja näksida, nii et mina tegin ettepaneku kohtuda kell seitse, et siis peaks jõudma küll, kui etendus hakkab kell 8.

Tjaa, töökaaslane oli mul asjade seisuga paremini kursis, nii et tema muidugi ohhootas ja oioiootas minu naiivsuse peale. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kell kuus, et siis ikka peaks jõudma :). Ma loomulikult pidin hiljem tunnistama, et tema skeptilisus kohviku teeninduse suhtes oli põhjendatud, aga isegi tema ei osanud lõpuks ette kujutada, kui palju me naerda saame.

Miks me siis naersime? No teate... Alustuseks istusime me õue. Ootasime veerand tundi ja ei saanud ühelgi ettekandjal sabast kinni. Lõpuks möödus meist üks tütarlaps, kellelt me siis menüüd palusime. Tema teatas, et köök avatakse alles veerand tunni pärast ja tema meile varem menüüd ei too, äkki valime asjad liiga ruttu välja. Olgu, võtsime siis veini - mina niisama valget veini, töökaaslane vahuveini. Ootasime, et tütarlaps viieteistkümne minuti pärast menüüga naaseks, aga ootama me muidugi jäimegi. 35 minutit hiljem võitsime kergete võimlemisharjutustega ühe täiesti uue meessoost ettekandja tähelepanu, kes lubas meile lahkelt menüü tuua. Minu selja taga istuvale naisterahvale ei pööranud keegi vähemalt pool tundi tähelepanu, nii et meil isegi vedas.

Menüü tuli mõne aja pärast kahel jalal ise kohale. Selleks osutus järgmine noormees, kes meile nukralt kätega viibates selgeks tegi, et neil on pakkuda ainult juustutaldrik või singitaldrik, rohkem me nende käest süüa ei saa. Põhjendust ma juba enam ei mäleta, aga võib-olla seda ei olnudki. No võtsime siis juustutaldriku. Millega läks veel 20 minutit aega. Oodates sai meil loomulikult vein otsa ning siis läkski lahti alles tõeline nali. Arutasime just omavahel, et võtaks ühed veinid veel, kui meie laua juurde ilmus täiesti uus mees, kaks veiniklaasi näpus. Tema küsis sõnaohtralt, et ega meie tellinud kahte klaasi Pinot Gris'd - ta saadeti neid tooma, aga ta ei tea, kuhu. Ma siis vastasin, et ei, me ei tellinud neid, aga me telliksime NÜÜD temalt küll justament ühe Pinot Gris' ja ühe vahuveini. Tema vabandas ette-taha, et ta eksis vist RUUMIGA (me istusime õues), otsustas siis ühe nendest kahest veiniklaasist minule jätta ning läks teise klaasiga otsima seda lauda, kus oodati kahte veini. Selleks osutus meie kõrvallaud. Kahjuks taipasin ma seda liiga hilja, sest ma oleks päriselt tahtnud näha, mida nad ühe klaasiga peale hakkasid (teine meie sealviibimise ajal nendeni ei jõudnudki). Mina olin lihtsalt naerukrampides, sest seda, et keegi poolelioleva tellimuse nii lahkelt ära annab, pole minu silmad ammu näinud.

Hästi, siis jõudis jälle tükk aega mööda minna, aga töökaaslasele tellitud vahuveini ei ilmunud küll enam kuskilt. Seal kohvikus paistiski olevat süsteem, et iga ettekandja käib ühe laua juures täpselt ühe korra ning kaob siis jäljetult. Mingil hetkel tuli jälle mingi uus tütarlaps, kes soovis teada, kas me oleme tellinud. Me ütlesime, et jajah, täname, aga tema jäi kohe pärima, et mida me siis tellisime. Me rääkisime talle ka ausalt ära, et tahaks üht klaasi vahuveini. Häda oli ainult selles, et töökaaslase tühi pokaal oli vahepeal laualt ära koristatud, aga minu vana tühi pokaal seisis mul nina all. Võttis siis see tüdruk mu pokaali ja jäi töökaaslasele otsa vahtima. Vahtis ja vahtis, kuni küsis puhta ootamatult: "Vabandage, mida te enne jõite?" Töökaaslane pilgutas silmi ja vastas, et ma jõin enne ka vahuveini, tänan väga, tooge nüüd palun veel üks klaasitäis. Tüdruk vaatas kahtlustavalt pokaali, siis meid ning küsis uuesti ja veel kahtlustavamalt: "Eiei, ärge valetage, mida te PÄRISELT enne jõite?" Noh, ei olnud vahuveini klaas, ei olnud. Korduvate kinnituste peale, et ka enne tarbiti selles lauas vahuveini, soostus ta siiski lahkuma ja mu muigavale töökaaslasele vahuveini tooma. Ta ilmselt muidu oleks tahtnud edasi pärida, sest uskuma ta meid vist ei jäänud, aga ma kahtlustan, et ta luges meie pilkudest välja, et me peame teda veidi kohtlaseks. Ei tea, mis ühiskonna südametunnistust ta seal mängida üritas... Tuletage ikka meelde, mida te jõite, paljast veini ja vahuveini ei ole hea segamini juua...

Loomulikult ei jõudnud ka temalt tellitud vahuvein päris pikka aega lauda ning seda tüdrukut me ka enam ei näinud. Millalgi möödus meist hoopis seesama tüüp, kes oli vahepeal "ruumiga" eksinud. Jäi teine meie laua ääres seisma ja küsis jõle imestunult, et ossa, aga kus see Pinot Gris siis on? Ka teda tuli parandada, et meil on puudu hoopis klaasike vahuveini. Noja tema siis lõpuks selle kuskilt ka välja võlus. LÕPUKS. Viimased juustuampsud ja veinilonksud läksid meil sellele vaatamata alla kiirkorras, sest kaks tundi oli selle ootamise peale järsku läbi saanud ja etendus oli kohe-kohe algamas. Mina jõudsin veel enne prožektorite kustutamist täheldada ainult nii palju, et Luxi suure teatri saal meenutab kangesti Endla saali, ning siis olidki juba tantsijad laval. Kui me midagi päris tahket oleks brasseriis süüa tahtnud, oleksime me lõpetanud ilmselt tantsijatega ühel ajal. Ausalt.

Etendus ise oli huvitav. Esimene osa mulle väga ei meeldinud, teine osa oli väga äge ja kolmas oli okei. Tantsisid hästi, ilusasti trimmis ja lihases olid kõik ka. Olgu ajaloo kirjapanemise huvides ära öeldud, et tegemist oli Michael Clark Company kuueliikmelise trupiga. Nad vist käivad Luxis igal aastal. Vot.

***

OK, nüüd on kirjutama hakkamisest mitu tundi möödas, vahepeal jätsin postituse unarusse ja möllasin tükk aega e-raamatute tarkvaraga. No kurat, enam keerulisemaks ei anna asja ajada või? Installi üht, autoriseeri teist, siis katsu neid omavahel klapitada. Urr, veebipoest alla laetud raamatu sain vana arvuti abiga veel lugerisse, aga siis selgus, et see on mingi krdi ACSM fail, mille avamiseks on tegelikult vaja programmi nimega ADE. Seni sain alati valmis .epub failid, nii et see .acsm oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus. OK, guugeldasin, lugesin, sain umbes aru, milles asi. Installisin uude arvutisse lugeri tarkvara ja ADE ka, paistis teine täpselt sama mõttetu kui lugeri programm. Ei saa siiani aru, miks mul on vaja ühe asja jaoks NIIIIII palju asju. No OK, siis oli järgmine häda, sain ADEsse ka selle ACSM faili alla laetud, aga siis selgus, et ADE ei tunne ära minu lugerit - enne on vaja arvuti ümber registreerida ja luger ümber registreerida ja poe konto ümber registreerida ja kõike soovitavalt nii, et nad üksteist märkaksid. See tähendas Sony (luger) veebikeskkonda logimist ja Adobe'i keskkonda logimist ja veebipoe keskkonda lugemist (Kobo) ja loendamatuid paroole ja kasutajanimesid, mis mul imekombel kõik isegi meelde tulid. Ma nüüd olen teinud umbes 5 sünkroonimist ja tulemuseks on see, et ADE ei tunne endiselt mu lugerit ära, mu lugeris on ühe raamatu kolm .acsm faili, samuti on neid krdi faile absoluutselt igas keskkonnas ja igas kaustas. Täiesti mõttetu! Mingu siis metsa! Kui mul ükskord peaks jälle selle raamatu lugemise isu tulema, siis ma loengi seda protestiks arvutist! Pangu nad oma autoriseerimised puu taha!

***

OK, täpselt sel hetkel, kui ma kogu jandi peale lõpuks vihastasin, muutus üks .acsm fail iseenesest lõpuks Sony tarkvaras .epubiks. Ma ei teagi, mida ma siis nüüd lõpuks tegin, olin ainult valmis kõik programmid kinni virutama. Tjah, noh, tore seegi, et nüüd tuleb see fail mul lugeris kenasti lahti. Aga mul oli ikka vaja vihastamiseni jõuda, ah??? Ai, kurja, ja kui järgmine kord veel ka sama triangel lahti läheb, siis saavad kõik teada, mida ma nii jaburast süsteemist arvan! Ääääääää, päriselt...

***

Ma nüüd lähen kogu selle jändamise peale arvuti tagant ära. Head õhtut teile ka.
M.

Uus ja ilus

Mul on nüüd uus ja ilus arvuti. Sale, tasane, kerge ja päris tubli. Alguses oli mul temaga tegu, Windows 8 on ikka pisut harjumatu, nii et mul läks õige mitu tundi kõikide kontode ja paroolide ja programmide ja särkide-värkide töökorda saamisega. Ma näiteks enam ei saa üldse aru, mis kuradi parooliga ma pean end skaipi logima. St ma tegelikult tean suurepäraselt, mis mu skaibi kasutajanimi on, aga millegipärast pidin ma selle arvutiga end sinna hoopis hotmaili parooliga sisse logima. Totaalne segadus. Aga okei, kontaktid olid mul seal kõik kenasti olemas, nii et poogen siis. Töötas, see on põhiline. Loodetavasti ta nüüd mäletab ka ise, kuidas mind edaspidi sisse logida :).

Teise arvuti failid olen jõudnud peaaegu kõik ümber kopeerida. Prorgramme installin ka jõudumööda peale ja maha. Kõik käib sujuvalt ja kiirelt. Olen sigarahul. Klaviatuuri pärast võiks ju pisut nuriseda, aga sedagi mitte sellepärast, et mul on nüüd prantsuse klaver, vaid sellepärast, et nüüd on moodi läinud selline klaviatuur, kus klahvide vahel on mitu millimeetrit ruumi. Tavalise klassikalise klaviatuuriga läpakaid peaaegu enam polnudki. Kahjuks! Mulle meeldis varasem klaver rohkem. Muidu prantsuse klaviatuuri pärast ma enam üldse ei muretse, mul ju tegelikult ei ole vaja klaviatuuri vaadata. Ainult potentsiaalsetel külalisel saab raske olema :).

Tegelikult pole mul praegu suurt aega rohkem lobiseda, tahtsin lihtsalt ruttu avalikult rõõmustada. Pean nüüd siva duši alt läbi hüppama ja siis tuleb juba üks töökaaslane mind mu kartulisalatiga auto peale võtma. Jaanipäev ju! Väljas on õige korralikud pilved, aga loodetavasti ei tule seda va vihma ülemäära palju. Pärast tahaks ilutulestikku ka näha...

Jee, la vita è bella.

Hmpf, ma kordan ennast :). Aga mis teha, nii on!
Pakaa ja head jaani!
M.


 

Eile, täna, homme

Lähen kohe poest oma uut arvutit ära tooma. Jõudis teine eile Luxi! Ootan põnevusega temaga kohtumist!

Pärastlõunal teen valmis ilmatuma laari kartulisalatit ja lähen sellega õhtul eestlaste jaanitulele. Õhtul ehk ka linna ilutulestikku vaatama. Ja homme hommikul paraadile, sest ilutulestikku ja tõrvikurongkäiku ma olen nüüd juba kaks korda näinud, aga paraadile pole ma veel kunagi jõudnud. See on ju kell 11 hommikul!

Eile käisin ühe töökaaslasega lõpuks esmakordselt Luxi suures teatris üht tantsuetendust vaatamas. Enne istusime kaks tundi teatri brasseriis ja naersime endal kõhulihased trimmi, no nii pentsikut teenindust annab ikka maamuna pealt otsida. Aga sellest mõnikord pikemalt. Asi on seda väärt.

Tegelt ma hakkan nüüd üldse jälle sagedamini kirjutama. Ausalt ka! Esiteks lajatan ma oma uuele sõbrale kõikide oma piltidega, mida ma pole julgenud enam arvutisse tõmmata. Ma kujutan ette, et ta peaks nendega mänguliselt hakkama saama. Ja siis ma kirjutan teile kõigest-kõigest, Pariisist ja Chantilly lossist ja Michou kabareest ja teatri brasseriist ja jaanipäevast ja oma fuksiatest ja Luxi vanapaarist ja Bommeleeri juhtumist ja ilmast ja oma uuest arvutist jne jne jne. Päriselt ka :).

Aga praegu lubage mul teise linna otsa arvutit koju tooma tõtata.
La vita è bella!
M.

Koduloom

Ilmselgelt ma meeldin talle! Kusjuures tööl hakkas mu sünnipäevaorhidee ka õitsema! Kummaline! Lilled pole mind varem eriti armastanud...