Lubadused-lubadused

Tean, et lubasin rohkem kirjutada, aga ma olen igast inimestele igast asju kokku lubanud, nii et mul on praegu nende lubaduste täitmisega veidi kiire. Prioriseerime siis. Kõigepealt tööalased lubadused, siis kuskil füüsilist olemist puudutavad lubadused, siis magamine, siis endale antud lubadused ja siis muu suhtlemine. Ja kui ma ükskord ajaliselt selle viimaseni võiksin jõuda, on mul arvutiekraanist ja mõtlemisest kopp totaalselt ees. Ma parem siis ei püüagi lähipäevil. Meil on tööl seninägematud olud, nii et andke veel mõnd päevad asu :).

Pean siiski ütlema, et tuju on mul kuidagi eriliselt hää, sest töö tasakaalustamiseks olen ma ka palju suhelnud. Töökaaslastega ja Frantsuaa ja Eliane'iga ikka. Viimased kaks on mu totaalselt oma tiiva alla võtnud, seda on tore teada. Tänu sellele on mul ka pea selge ja tuju hea :). Ja nõud pesin ka täna ära!

Nüüd on aeg magama minna!
Ööd!
M.

Teatri brasserii komöödiateenindus

Neljapäeval küsis üks töökaaslane ootamatult, kas ma ei tahaks temaga Luxi suurde teatrisse tantsuetendusele minna, tal on juhtumisi üks pilet üle. Mina, kes ma polnud siiani selles teatrimajas käinud, tuletasin meelde Helle sõnu, et sealsed tantsuetendused on alati kihvtid, ning haarasin loomulikult võimalusest kinni. Ma muidu ei ole kõige suurem kaasaegse tantsu austaja, ise ma poleks ilmselt neid pileteid ostnud, aga asi on minu puhul pigem võhiklikkuses kui antipaatias. Seepärast olin kutse ja asjatundliku seltskonna võimaluse üle väga rõõmus. Nojah, mõtlesime enne teatri kohvikus üht-teist drinkida ja näksida, nii et mina tegin ettepaneku kohtuda kell seitse, et siis peaks jõudma küll, kui etendus hakkab kell 8.

Tjaa, töökaaslane oli mul asjade seisuga paremini kursis, nii et tema muidugi ohhootas ja oioiootas minu naiivsuse peale. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kell kuus, et siis ikka peaks jõudma :). Ma loomulikult pidin hiljem tunnistama, et tema skeptilisus kohviku teeninduse suhtes oli põhjendatud, aga isegi tema ei osanud lõpuks ette kujutada, kui palju me naerda saame.

Miks me siis naersime? No teate... Alustuseks istusime me õue. Ootasime veerand tundi ja ei saanud ühelgi ettekandjal sabast kinni. Lõpuks möödus meist üks tütarlaps, kellelt me siis menüüd palusime. Tema teatas, et köök avatakse alles veerand tunni pärast ja tema meile varem menüüd ei too, äkki valime asjad liiga ruttu välja. Olgu, võtsime siis veini - mina niisama valget veini, töökaaslane vahuveini. Ootasime, et tütarlaps viieteistkümne minuti pärast menüüga naaseks, aga ootama me muidugi jäimegi. 35 minutit hiljem võitsime kergete võimlemisharjutustega ühe täiesti uue meessoost ettekandja tähelepanu, kes lubas meile lahkelt menüü tuua. Minu selja taga istuvale naisterahvale ei pööranud keegi vähemalt pool tundi tähelepanu, nii et meil isegi vedas.

Menüü tuli mõne aja pärast kahel jalal ise kohale. Selleks osutus järgmine noormees, kes meile nukralt kätega viibates selgeks tegi, et neil on pakkuda ainult juustutaldrik või singitaldrik, rohkem me nende käest süüa ei saa. Põhjendust ma juba enam ei mäleta, aga võib-olla seda ei olnudki. No võtsime siis juustutaldriku. Millega läks veel 20 minutit aega. Oodates sai meil loomulikult vein otsa ning siis läkski lahti alles tõeline nali. Arutasime just omavahel, et võtaks ühed veinid veel, kui meie laua juurde ilmus täiesti uus mees, kaks veiniklaasi näpus. Tema küsis sõnaohtralt, et ega meie tellinud kahte klaasi Pinot Gris'd - ta saadeti neid tooma, aga ta ei tea, kuhu. Ma siis vastasin, et ei, me ei tellinud neid, aga me telliksime NÜÜD temalt küll justament ühe Pinot Gris' ja ühe vahuveini. Tema vabandas ette-taha, et ta eksis vist RUUMIGA (me istusime õues), otsustas siis ühe nendest kahest veiniklaasist minule jätta ning läks teise klaasiga otsima seda lauda, kus oodati kahte veini. Selleks osutus meie kõrvallaud. Kahjuks taipasin ma seda liiga hilja, sest ma oleks päriselt tahtnud näha, mida nad ühe klaasiga peale hakkasid (teine meie sealviibimise ajal nendeni ei jõudnudki). Mina olin lihtsalt naerukrampides, sest seda, et keegi poolelioleva tellimuse nii lahkelt ära annab, pole minu silmad ammu näinud.

Hästi, siis jõudis jälle tükk aega mööda minna, aga töökaaslasele tellitud vahuveini ei ilmunud küll enam kuskilt. Seal kohvikus paistiski olevat süsteem, et iga ettekandja käib ühe laua juures täpselt ühe korra ning kaob siis jäljetult. Mingil hetkel tuli jälle mingi uus tütarlaps, kes soovis teada, kas me oleme tellinud. Me ütlesime, et jajah, täname, aga tema jäi kohe pärima, et mida me siis tellisime. Me rääkisime talle ka ausalt ära, et tahaks üht klaasi vahuveini. Häda oli ainult selles, et töökaaslase tühi pokaal oli vahepeal laualt ära koristatud, aga minu vana tühi pokaal seisis mul nina all. Võttis siis see tüdruk mu pokaali ja jäi töökaaslasele otsa vahtima. Vahtis ja vahtis, kuni küsis puhta ootamatult: "Vabandage, mida te enne jõite?" Töökaaslane pilgutas silmi ja vastas, et ma jõin enne ka vahuveini, tänan väga, tooge nüüd palun veel üks klaasitäis. Tüdruk vaatas kahtlustavalt pokaali, siis meid ning küsis uuesti ja veel kahtlustavamalt: "Eiei, ärge valetage, mida te PÄRISELT enne jõite?" Noh, ei olnud vahuveini klaas, ei olnud. Korduvate kinnituste peale, et ka enne tarbiti selles lauas vahuveini, soostus ta siiski lahkuma ja mu muigavale töökaaslasele vahuveini tooma. Ta ilmselt muidu oleks tahtnud edasi pärida, sest uskuma ta meid vist ei jäänud, aga ma kahtlustan, et ta luges meie pilkudest välja, et me peame teda veidi kohtlaseks. Ei tea, mis ühiskonna südametunnistust ta seal mängida üritas... Tuletage ikka meelde, mida te jõite, paljast veini ja vahuveini ei ole hea segamini juua...

Loomulikult ei jõudnud ka temalt tellitud vahuvein päris pikka aega lauda ning seda tüdrukut me ka enam ei näinud. Millalgi möödus meist hoopis seesama tüüp, kes oli vahepeal "ruumiga" eksinud. Jäi teine meie laua ääres seisma ja küsis jõle imestunult, et ossa, aga kus see Pinot Gris siis on? Ka teda tuli parandada, et meil on puudu hoopis klaasike vahuveini. Noja tema siis lõpuks selle kuskilt ka välja võlus. LÕPUKS. Viimased juustuampsud ja veinilonksud läksid meil sellele vaatamata alla kiirkorras, sest kaks tundi oli selle ootamise peale järsku läbi saanud ja etendus oli kohe-kohe algamas. Mina jõudsin veel enne prožektorite kustutamist täheldada ainult nii palju, et Luxi suure teatri saal meenutab kangesti Endla saali, ning siis olidki juba tantsijad laval. Kui me midagi päris tahket oleks brasseriis süüa tahtnud, oleksime me lõpetanud ilmselt tantsijatega ühel ajal. Ausalt.

Etendus ise oli huvitav. Esimene osa mulle väga ei meeldinud, teine osa oli väga äge ja kolmas oli okei. Tantsisid hästi, ilusasti trimmis ja lihases olid kõik ka. Olgu ajaloo kirjapanemise huvides ära öeldud, et tegemist oli Michael Clark Company kuueliikmelise trupiga. Nad vist käivad Luxis igal aastal. Vot.

***

OK, nüüd on kirjutama hakkamisest mitu tundi möödas, vahepeal jätsin postituse unarusse ja möllasin tükk aega e-raamatute tarkvaraga. No kurat, enam keerulisemaks ei anna asja ajada või? Installi üht, autoriseeri teist, siis katsu neid omavahel klapitada. Urr, veebipoest alla laetud raamatu sain vana arvuti abiga veel lugerisse, aga siis selgus, et see on mingi krdi ACSM fail, mille avamiseks on tegelikult vaja programmi nimega ADE. Seni sain alati valmis .epub failid, nii et see .acsm oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus. OK, guugeldasin, lugesin, sain umbes aru, milles asi. Installisin uude arvutisse lugeri tarkvara ja ADE ka, paistis teine täpselt sama mõttetu kui lugeri programm. Ei saa siiani aru, miks mul on vaja ühe asja jaoks NIIIIII palju asju. No OK, siis oli järgmine häda, sain ADEsse ka selle ACSM faili alla laetud, aga siis selgus, et ADE ei tunne ära minu lugerit - enne on vaja arvuti ümber registreerida ja luger ümber registreerida ja poe konto ümber registreerida ja kõike soovitavalt nii, et nad üksteist märkaksid. See tähendas Sony (luger) veebikeskkonda logimist ja Adobe'i keskkonda logimist ja veebipoe keskkonda lugemist (Kobo) ja loendamatuid paroole ja kasutajanimesid, mis mul imekombel kõik isegi meelde tulid. Ma nüüd olen teinud umbes 5 sünkroonimist ja tulemuseks on see, et ADE ei tunne endiselt mu lugerit ära, mu lugeris on ühe raamatu kolm .acsm faili, samuti on neid krdi faile absoluutselt igas keskkonnas ja igas kaustas. Täiesti mõttetu! Mingu siis metsa! Kui mul ükskord peaks jälle selle raamatu lugemise isu tulema, siis ma loengi seda protestiks arvutist! Pangu nad oma autoriseerimised puu taha!

***

OK, täpselt sel hetkel, kui ma kogu jandi peale lõpuks vihastasin, muutus üks .acsm fail iseenesest lõpuks Sony tarkvaras .epubiks. Ma ei teagi, mida ma siis nüüd lõpuks tegin, olin ainult valmis kõik programmid kinni virutama. Tjah, noh, tore seegi, et nüüd tuleb see fail mul lugeris kenasti lahti. Aga mul oli ikka vaja vihastamiseni jõuda, ah??? Ai, kurja, ja kui järgmine kord veel ka sama triangel lahti läheb, siis saavad kõik teada, mida ma nii jaburast süsteemist arvan! Ääääääää, päriselt...

***

Ma nüüd lähen kogu selle jändamise peale arvuti tagant ära. Head õhtut teile ka.
M.

Uus ja ilus

Mul on nüüd uus ja ilus arvuti. Sale, tasane, kerge ja päris tubli. Alguses oli mul temaga tegu, Windows 8 on ikka pisut harjumatu, nii et mul läks õige mitu tundi kõikide kontode ja paroolide ja programmide ja särkide-värkide töökorda saamisega. Ma näiteks enam ei saa üldse aru, mis kuradi parooliga ma pean end skaipi logima. St ma tegelikult tean suurepäraselt, mis mu skaibi kasutajanimi on, aga millegipärast pidin ma selle arvutiga end sinna hoopis hotmaili parooliga sisse logima. Totaalne segadus. Aga okei, kontaktid olid mul seal kõik kenasti olemas, nii et poogen siis. Töötas, see on põhiline. Loodetavasti ta nüüd mäletab ka ise, kuidas mind edaspidi sisse logida :).

Teise arvuti failid olen jõudnud peaaegu kõik ümber kopeerida. Prorgramme installin ka jõudumööda peale ja maha. Kõik käib sujuvalt ja kiirelt. Olen sigarahul. Klaviatuuri pärast võiks ju pisut nuriseda, aga sedagi mitte sellepärast, et mul on nüüd prantsuse klaver, vaid sellepärast, et nüüd on moodi läinud selline klaviatuur, kus klahvide vahel on mitu millimeetrit ruumi. Tavalise klassikalise klaviatuuriga läpakaid peaaegu enam polnudki. Kahjuks! Mulle meeldis varasem klaver rohkem. Muidu prantsuse klaviatuuri pärast ma enam üldse ei muretse, mul ju tegelikult ei ole vaja klaviatuuri vaadata. Ainult potentsiaalsetel külalisel saab raske olema :).

Tegelikult pole mul praegu suurt aega rohkem lobiseda, tahtsin lihtsalt ruttu avalikult rõõmustada. Pean nüüd siva duši alt läbi hüppama ja siis tuleb juba üks töökaaslane mind mu kartulisalatiga auto peale võtma. Jaanipäev ju! Väljas on õige korralikud pilved, aga loodetavasti ei tule seda va vihma ülemäära palju. Pärast tahaks ilutulestikku ka näha...

Jee, la vita è bella.

Hmpf, ma kordan ennast :). Aga mis teha, nii on!
Pakaa ja head jaani!
M.


 

Eile, täna, homme

Lähen kohe poest oma uut arvutit ära tooma. Jõudis teine eile Luxi! Ootan põnevusega temaga kohtumist!

Pärastlõunal teen valmis ilmatuma laari kartulisalatit ja lähen sellega õhtul eestlaste jaanitulele. Õhtul ehk ka linna ilutulestikku vaatama. Ja homme hommikul paraadile, sest ilutulestikku ja tõrvikurongkäiku ma olen nüüd juba kaks korda näinud, aga paraadile pole ma veel kunagi jõudnud. See on ju kell 11 hommikul!

Eile käisin ühe töökaaslasega lõpuks esmakordselt Luxi suures teatris üht tantsuetendust vaatamas. Enne istusime kaks tundi teatri brasseriis ja naersime endal kõhulihased trimmi, no nii pentsikut teenindust annab ikka maamuna pealt otsida. Aga sellest mõnikord pikemalt. Asi on seda väärt.

Tegelt ma hakkan nüüd üldse jälle sagedamini kirjutama. Ausalt ka! Esiteks lajatan ma oma uuele sõbrale kõikide oma piltidega, mida ma pole julgenud enam arvutisse tõmmata. Ma kujutan ette, et ta peaks nendega mänguliselt hakkama saama. Ja siis ma kirjutan teile kõigest-kõigest, Pariisist ja Chantilly lossist ja Michou kabareest ja teatri brasseriist ja jaanipäevast ja oma fuksiatest ja Luxi vanapaarist ja Bommeleeri juhtumist ja ilmast ja oma uuest arvutist jne jne jne. Päriselt ka :).

Aga praegu lubage mul teise linna otsa arvutit koju tooma tõtata.
La vita è bella!
M.

Koduloom

Ilmselgelt ma meeldin talle! Kusjuures tööl hakkas mu sünnipäevaorhidee ka õitsema! Kummaline! Lilled pole mind varem eriti armastanud...

Jälle nädalavahetus

Nii kompaktset nädalat pole ammu olnud. Meil oli üks kiiremat sorti istung ja tegemist oli nii palju, et ma unustasin vahepeal kellagi vaadata. Istusin lihtsalt esmaspäeva hommikul arvuti taha ja vihtusin tõlkida/parandada/lugeda, kuniks millalgi oli reede pärastlõuna käes. Nojah, vahepeal käisin söömas ning kodus magamas ka, aga nii üldjoontes läks kõik ühes jutis ja töö tähe all. Hullult äge. Eilseks oli väss peal küll, aga samas on nüüd hea tunne, et ilmaime palju sai ära tehtud - ja üldse on pigem tore teha tööd nii, et aeg lendab ja pole mahti ringi vaadata. Siis on nii asjalik ja vajalik tunne ja adrenaliin tuleb ka appi ja kohe äge on :). Kui tähtajad on kaugustes, siis nii hästi ei edene ka, see on ammu teada asi :).

Vot. Et nädal läks siuh. Nädalalõpuks on aga palju eri plaane. Eile pärastlõunal käisime juba töökaaslastega hobuvõistlustel, siin on nimelt Réiser Päerdsdaag ehk Roeseri hobupäev. Tegu on neljapäevaste hüppevõistlustega, mis kestavad veel homme-ülehomme ka, ehkki mulle selleks korraks vist aitab. Rohkem pole lihtsalt nende jaoks kuskilt aega võtta. Ja no ühe doosi sai eile juba kätte, aga see oli mu teada ju alles hooaja algus. Küll tuleb veel võimalusi.

Teoreetiliselt oli meil eilseks ette nähtud ka osakonna piknik, aga pärast nii hoogsat töönädalat ei näidanud keegi sellise ürituse vastu piisavat entusiasmi välja ja mulle paistis juba ette, et üritust ootab väike läbikukkumine. Meie korruse rahvast ei läinud sinna vist keegi ja ülejäänud, kellega sellest juttu tuli, lubasid valdavalt viimasel hetkel otsustada... Siis on ju teada, kuidas otsustatakse, eks? Noh, suur häda oli muidugi see, et ürituse kellaaeg sai määratud õhtupoolikusse, nii et enne seda jäi täpselt selline auk, millega polnud midagi peale hakata. Ma loodan, et neil, kes käisid, oli tore, aga tegelikult võiks nüüd siiski ühe KOGU osakonda hõlmava pikniku kohe pärast tööd MUDAMi taga platsil ka maha pidada :). Et kõik kokku saaksid ja et kõigil oleks mittetulemiseks võimalikult vähe vabandusi.

Tulevastest plaanidest nii palju, et tänaseks on ette nähtud retk Saturni, siis saan lõpuks täieliku ülevaate siin pakutavatest 14-tollistest läpakatest. Tegelikult olen ma üsna kindel, et võtangi lõpuks selle Samsungi, mis mulle ammu silma jäi, ehkki paar asja käivad mulle ta juures pisut pinda. Muud pakutavad mudelid on lihtsalt veel valemad. Aga mine tea, äkki on neil seal Saturnis midagi revolutsioonilist. Tasub igatahes järele vaadata. Kui midagi silma ei jää, tellin Samsungi õhtul netist ära ja kogu lugu. Eks ma siis harjutan end pärast Windows 8 ja võõra klaviatuuriga. Vähemalt on ta ilus, mu praegusest läpakast pisut suurem ja kergem ning mälumahtu jagub mu piltide tarvis ka piisavalt. Olgu siis nii.

Vot. Pärastlõunal on meil oma korruse rahvaga ühe töökaaslase juures väike grill ja õhtul ajan end kindlasti kohvikusse ka. Eelmisel nädalavahetusel jäi mul seal juba käimata (st õigupoolest oli mul plaan laupäeva õhtul ikka minna, aga Frantsuaa, pärgel, jäi just siis järsku haigeks) ja nüüd eile kukkusin ka kell kaheksa voodisse. Nii suurt auku pole aga ammu vahele jäänud. Seda arvas ilmselgelt ka Frantsuaa, kes saatis mulle mureliku järelepärimise, et kas ta peab mind surnukuuridest otsima hakkama või mis. IRW. Ja SELLE peale peab nüüd küll teda esimesel võimalusel vaatama minema, eks!

Homme... Homseks leppisime mu vanapaariga kokku hommikukontserdi ja lõunasöögi, pärast tahan minna vesipiibuterrassile ja seal päikese käes ühe raamatu lõpuni lugeda. Ja siis ongi aeg hakata järgmiseks nädalaks valmistuma. Vot nii, mehed!

Ja kuna kell on juba 1, siis on nüüd aeg tormata. Logelege hästi!
M. 

151% de pluie en plus et 60% de soleil en moins

Avastasin, et kaks nädalavahetust tagasi olen alustanud sellist postitust, aga millegipärast on see jäänud üles riputamata. Ega ta midagi erilist pole, aga kuna mul on siin niikuinii vahepeal pikk vaikus valitsenud, siis lugege terviseks :). Ma ei viitsi teda ära lõpetada ja kuidagi siduda, aga pole vast hullu...


Jah, kallikesed, statistika sõnul on Luxis rekordiline kevad. Maikuus on viimase 30 aasta keskmisega võrreldes sadanud 151% rohkem (22 päeva = 137,6 liitrit ruutmeetri peale), aga päikest on olnud 60% vähem. Tõsi ta on - see oli vist reede, kui ma ärkasin kell 7.14 suure ehmatusega. Ehmatuse põhjuseks oli see, et ma tundsin läbi une näol päikest ja sain ataki, et olen sisse maganud. Tavalised hommikud on vihmased, eks, nii et päike ja hommik ei käi enam minu jaoks kokku :). Või siis teisel päeval rääkis üks tundmatut keeleüksust esindav naine kohvimasina kõrval haigutades, et tema on Luxis olnud aastast 1986 ja ainus nii vihmane periood oli kohe tema tuleku alguses, kus kaks aastat ainult kallas. Ta olevat juba peaaegu ära kolinud, sest tema ise on lõunamaalane ja vajab eluks päikest :). Hmm. Noja seda tuleks ka mainida, et sel nädalal oli siin öösel tervenisti 2 kraadi ja ühel hommikul olid garaaži katusel olevad vihmalombid JÄÄS! IRW. Andke käpikud ja talvesaapad!

Nojah, aga mis ma ikka virisen. Tegelikult on nii, et kuna ma pole niikuinii väga suurel väljasõidulainel, võib ilm omasoodu talitada. Järgmine nädalavahetus võiks Pariisis ilus olla, aga tööilmaks sobib praegune hästi. Selle kevade ainsad ilusad ilmad langesid niikuinii minu puhkusele, nii et ma olen siiski maitse suhu saanud :). Need, kes selle aja tööl veetsid, võivad küll varsti talvemasenduse saada.

Igapäevaelust rääkides - nädalavahetus oli vaikne. Käisin ujumas, jalutasin harvadel päikeselistel hetkedel linnas, istusin välikohvikus ja jõin teed, lugesin, tühjendasin läpaka kõvaketast ja laadisin tarbetuid programme maha, et tal elu kergemaks teha. (E-raamatute tarkvara sain lõpuks pika jändamise peale tööle, aga skaipi tuleb vist edaspidi aint tahvli vahendusel kasutada). Ahjaa, veel vaatasin Kanepi mänge, pesin pesu ja tegin süüa. Olen enda jaoks avastanud baklažaanid. Kohe sel määral, et olen armunud :). Miks ma neist varem midagi ei pidanud? Kusjuures esmatutvuse võlgnen Nairale, kes aasta tagasi samal ajal külas käis ja mulle esimest korda baklažaane kokkas. Ta on ju armeenlane, sealkandis süüakse neid aga palju, nii et tal oli asi hästi käpas. Tilli, hakkliha ja paprikatega oli see pada täiesti nämm.

Elus (vol X)

Ma tean, musikesed, et ma ei kirjuta üldse. On kuidagi nii läinud. Arvuti ei tee minuga koostööd, uue arvuti ostmiseni pole ma jõudnud, eelmisel nädalavahetusel olin Pariisis niikuinii, nädala sees pole õhtuti motivatsiooni, sest nüüd on ilmad ka ilusaks läinud ja ma pigem teen pärast tööd midagi huvitavat :). Noh, käin MUDAMi taga jalgu kõlgutamas või kellegagi söömas või pargis lugemas või mida iganes. Aega on ka nii palju mööda läinud, et raske on kuskilt alustada. Teate isegi. Soovitan teil seega üldiselt kannatust varuda - vähemalt seni, kuni ma olen endale uue arvuti soetanud. Ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul, sest ma olen juba pisut närviline. Ma ei julenud nädal aega isegi oma Pariisis tehtud pilte vaadata, sest kartsin nendega oma vaest arvutit koormata. Tahtsin täna veel elektroonikapoodidesse ja Auchani vaadata, aga täna on juhtumisi linnas maraton ja kõik tänavad poole ööni kinni. Ma parem ei hakka kuskile bussiga sõitma, mine tea, kuidas tagasi saab. Muidu on mul kaks masinat välja vaadatud, ma tahaks neid nüüd poes veits näppida ja siis ongi otsustatud. Ma üldiselt jõudsin järeldusele, et hädaga kärab see azerty klaviatuur ka. Tegelikult ei vaata ma ise niikuinii ju peaaegu kunagi klaviatuurile, nii et muudan lihtsalt keeleseaded ära ja siis peaks ju azerty klaviatuur trükkima eestikeelseid tähti ka ja nii, eks? Eks? Et peaasi, et ma ise tean, et tegelt on tähed kõik tavalistes kohtades? Eks?

Ah et mis mul muidu uut? Mmm... Käisin eelmisel nädalal Pariisis. Olime õhtul Michou juures (sellest urkast pole ma siiani täpsemalt kirjutanud, aga nüüd ehk millalgi...), pühapäeval võtsime ette väljasõidu Chantilly lossi, seal käisime kõigepealt hobuetendust vaatamas, nägime France Galop sarja võiduajamisi, käisime lossis sees ka lõpuks ära ning lonkisime pärast veel mööda Le Notre'i kavandatud parki ringi. Hästi mõnus oli, jube tore päev! Ilm oli jälle ilus ja seltsis on ikka lõbusam ringi luusida ja maailma avastada. Jalad olid meil küll lõpuks kõigil ümmargused, aga retk läks igati asja ette. Mul oli selleks korraks pikk nädalavahetus võetud, nii et olin esmaspäevalgi veel Pariisis - käisin raamatupoodides ja kleidipoodides ja istusin kohvikus ja nautisin ilusat ilma. Tulin koju viie raamatu, ühe uue kleidi ja nii suure toidukotiga, et sain nädal aega Pariisi hiinakast kaasa haaratud asju soojendada :).

Muidu elan ka tihedat sotsiaalelu. Sain ükspäev kokku vana kursaõega, kes Luxis praegu praktikat teeb. Üks teine päev käisime töökaaslastega söömas. Veel trehvasin oma praktikapäevil kohatud vanapaari, pidime nendega mingil nädalavahetusel grilli tegema. Neil on nüüd must kassipoeg ja nad tahavad järgmisel suvel Eestis käia. Järgmisel nädalal on osakonna piknik ja lisaks pidime järgmisel nädalavahetusel paari töökaaslasega hobuste hüppevõistlustele minema. Siis tuleb juba jaanipäev. Aeg lendab-lendab-lendab.

Pilte on mul kogunenud palju, aga ma ei viitsi nendega praegu tegeleda. Õiglus on jalule seatud ja meil on nüüd jälle paar kraadi rohkem sooja kui Eestis. Päike paistab ja linnast kostab trummimürinat, nii et ma nüüd panen riidesse ja sean sammud sinnapoole. Tegelikult peaks ka koristama, sest kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel Pariisis, on mul kodus paras seapesa. Noh, aga üks päev veel seapesas ei tapa. Homme koristan.

Muide, emmega kuu aega tagasi Pariisis käies haarasin sealt kaasa ühe tillukese fuksianiru. Tal oli kokku neli oksakest ja ta oli tõesti tillu, ma veel lõikasin tal neid oksakesi lühemaks ka, et ta hakkaks kõrvalharusid ajama. Aga oma väiksusele vaatamata on ta tõsiselt rõõmus Luksemburgi kolimise üle, sest ta on kuu ajaga kasvatanud umbes kaks miljonit õiepunga ja esimene neist läheb kohe-kohe lahti :P. Ühe suurema fuksia ostsin veel siit, teist värvi. Tema ei olnud alguses kolimise üle väga rõõmus, lasi kõik olemasolevad õied kohe maha ja mossitas. Aga nüüd on ka tema kasvatanud päris palju uusi õiepungakesi ja on uue seltskonnaga leppinud! Meil valitseb ühesõnaga õnn ja harmoonia :D.

Tõstsin ta rõdule, aga ma ei jäta teda kinnitamata sinna aknale, ausõna. Lähen ükspäev aianduspoodi või turule ja ostan mõne rõduvõre külge käiva ilusa dekoratiivpoti. Esialgu tahtsin lihtsalt näidata, et tal on nii palju õiepungi, et kui need kõik lahti lähevad, ei paista lille ennast väljagi.

Otsingud

Mu armas kallis Fujitsu/Siemens on juba õige eakas. Ostsin ta 2008. aasta varakevadel ja ta on mind hästi teeninud. Viimasel ajal näitab ta aga järjest rohkem raukluse märke. E-raamatute ostmise tarkvara ei suuda ta näiteks enam oma pool aastat käivitada ja see on vaid üks näide (mis ajab mind hetkel korralikult närvi, sest tahaksin üht raamatut alla laadida, aga no kuidagi ei saa). Ühtlasi on nii mõnedki toimingud jäänud lihtsalt üle mõistuse aeglaseks. Muidu ma kannataks veel, aga viimaseks tilgaks karikasse on see, et nädal aega tagasi otsustas ta katkestada igasugused suhted skaibiga. See seisukohavõtt veenis mind, et nüüd on vist aeg loomake lõplikult pensionile saata.

Seetõttu otsin endale uut truud kaaslast, ultrabooki tõugu. Tahan, et ta oleks nägus ja võimalikult alakaaluline, aga muid nõudmisi on mul ka. Vööümbermõõduks on tal ideaalis 14 tolli (või pigem 15 kui 13), mõtlemisvõimet vähemalt 8gb (16gb on boonuseks), mälu VÄHEMALT 750 (ideaalis 1tb), vastupidavust 8-9 tundi. Süda peaks otse loomulikult olema hea (Intel Core i5 või i7) ja kõige paremal juhul oleks tal ka matt sihverplaat (aga sellest olen nõus muudele kriteeriumidele vastavuse korral loobuma). Olen tegelikult juba mitu nädalat poodides käinud (kahtlustan, et selle vastu protestiks otsustatigi skaibi vastu mossitama hakata), nii et olen silmi lahti hoidnud ja ka veebis tuhninud, aga siiani pole ühtegi õiget kohanud. Maci ei taha. Mõtlesingi nüüd küsida, et kas kellelgi on midagi, mis nendele kriteeriumidele vastaks, ning kui jah, siis äkki annate märku, kuhu suunas vaada. Oleks abiks...

Kummitajatest ja kummitustest

Ma täpselt ei tea, miks, aga eelmisest reedest saadik kummitab! Alguses ketrasin kaht eestikeelset rida. Nende järgi tuustis emme välja nii eestikeelse versiooni kui ka originaali, nii et nüüd kummitavad vaheldumisi kõik read ja mitmes keeles. Kummitagu siis teil ka!

Lisaks kummitavale laulule oli kummituslik ka tänane hommik. Vuhisesin uksest tavalisel ajal välja ja oleksin kui õudusfilmi sattunud. Tavaliselt astun kangi alt tänavale ja olen kohe rahvamöllus: kõrvalolevast saiapoest tuleb häid lõhnu, leti taga on vähemalt 3-4 inimest sabas, müüjad tuuseldavad sarvesaiu täis plaatidega, autod rallivad ja katsuvad ristmikult üle pääseda, parkla on täis, ajalehepoisid seisavad iga nurga peal (üks neist on hiljuti prillid saanud ja paistab seetõttu kuidagi teistsugune), ehitajad turnivad juba tellingutel, pintsaklipslased kiirendavad sammu, mõni naissoost pangatöötaja ukerdab liiga kõrgetel kontsadel, varasemad inimesed joovad nurga peal kohvikus kiiret kohvi ja paar jalgratturit üritab endale ka kindlasti liikluses teed teha. Vihmase ilmaga on tegu, et tellingute tõttu kitsaks jäänud kõnniteel vihmavarjude vahelt läbi pääseda ja sebrani jõuda. See pagana plastmassist ehitajate peldik on ka täpselt teed blokeerima ja liiklust varjama pandud.

Aga täna! Täna oli igal pool vaikus. Ei mingeid lõhnu, ei mingeid vihmavarje, ei ühtegi autot. Mitte ainsamatki inimest polnud kuskil näha. Esimese reaktsioonina tabas mind šokk - olen vist väga palju hiljaks jäänud. Siis mõtlesin, et ei, pigem olen mitu tundi varasem, sest kui ma oleksin tõesti hiljaks jäänud, oleks ju linn üleüldiselt siiski ärkvel, aga nüüd polnud taksopeatuses isegi ühtegi taksot. Need on seal muidu mu meelest kogu aeg. Novot. Ma seisin seal kõnniteel kohe kolm-neli sekundit paigal ja kuulasin kogu seda kentsakust. Selline õõvastav tunne oli, et olen sattunud mingi raamatu esimesse peatükki. (Äkki oli see "Trifiidide päev", mis samamoodi algas?)

Siis tuli mulle järsku meelde, et ma ilmselt olengi ainus ÄRKVELOLEV inimene kogu kvartalis, sest kogu kristlikus maailmas on ju pühad ja kõik normaalsed inimesed on ilmselt kell 8.15 alles voodis. Hakkasin kergelt rahunenuna bussipeatuse poole tüürima, kui mind tabas uus õud. Ma nimelt jõudsin geniaalsele mõttele, et bussid ju ka ei käi. Siis hakkas mul tasapisi meelde tulema, et töökaaslased arutasid  tõepoolest juba eelmisel nädalal autojagamise võimalusi, sest mõne kolleegi kodukandi jaoks oli päeva jooksul ette nähtud neli bussi, millest esimene pidi tulema pool üksteist hommikul, aga teistes linnajagudes ei käi pühade ajal üldse mingit ühistransporti. Oleksin pisut heitununa äärepealt suunda muutnud ja jala silla poole suundunud, aga siis nägin eemalt bussipeatuses paari töökaaslast ja läksin ikka nende juurde bussi ootama. Vihma ju sadas ja seltsis on inimtühjas kivist linnas ikka... seltsim. Ka teadmata kaua bussi oodata.

Tegelikult läks muidugi hästi ja ootamine ei kujunenudki väga pikaks. Pescatore peatuse juures on tore see, et siin peatuvad peaaegu kõik bussid, mis tähendab, et kui midagi üldse käib, siis Pescatorest selle ka leiab. 192 sõitiski viisakalt ette ja kell 8.32 olin kontoris juba kõikidesse programmidesse sisse loginud. Nagu Miška. Ära tuleb siiski mainida veel see, et buss jäi parlamendi juures täiesti inimtühjaks :). Quod erat demonstrandum.

Tööpäev oli õnneks nagu tööpäev muiste, aga veidraid seiku jagus sellegipoolest igale poole. Kogu linn oli välja surnud - Novotelis ei antud üldse süüa, Kennedyl polnud mingit liiklust ja sööklas pakuti tavalisest vähem valikuid. Diivanid ja lauad olid igal pool ümber tõstetud, allkorruse postkontor oli pime ja üldse kujutas seekordne nelipühade esmaspäev endast üht väga isevärki kogemust. Ma päriselt loodan, et homme on maailm jälle elus. Ausalt! Tõsiselt kõhe oli ootamatult tipptunnil üksinda linnas olla!

OK, aga tuttu nüüd. Värvilisi unenägusid!

M.

19.5.2013

Käes on see aastaaeg, mil toimub kuhjaga igasuguseid üritusi. Sel nädalavahetusel olid lillenäitused ja muusikafestivalid ja muuseumipäevad ja -ööd ja peod ja matkad jne jne jne. Kõik on muidu tore, ainult et ilm on nii vilets, et sellega pole nagu kohe üldse midagi peale hakata. Lubasin täna näiteks polüglottidega matkale minna, aga 10 kraadi ja ühtlaselt hallist taevast tulev lõppematu vihmavaling sundisid mind ümber mõtlema. Ei taha läbi vettida! Saatsingi hommikul Liisale vabandava sõnumi, keerasin radikad sisse, joon nüüd teist toobritäit kohvi ja olen tänase päevaga ära vaadanud kõikide sarjade 12/13 hooaja viimased osad. NCIS sai just läbi ja nüüd on jälle dilemma - kas minna linna kontserdile või mölutada kodus. Mõlemad on halvad variandid, aga kuivas mölutamine tundub pisut ahvatlevam kui kose all gospeli kuulamine... 

Nädal möödus muidu lennates. Pärast puhkust tabas mind korralik tööhoog ja nii need päevad mööda läksidki. Meil oli pikk reede, aga seegi läks kuidagi täiesti märkamatult. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et me läksime reedel kohe pärast tööd ühe töökaaslase juurde soolaleivapeole. Pistsime nahka vannitäie kartulisalatit ja kolm kooki. Väga maitsev oli, väga kena korter oli ja üldse oli üritus mu meelest ääretult kiiduväärne :). Meil elavad ju mitmed töökaaslased väljamaal ja pendeldavad. Enamasti Saksamaa vahet. Seetõttu on kogu korruse rahvaga korraldatud ettevõtmised õige harvad ja sellest on tiba kahju. Need on nimelt alati mõnusaks osutunud. Nojah, aga nüüd on paar veelgi suuremat üritust ka silmapiirile kerkinud. Paari nädala pärast on üksuse kevadpiknik ja siis juba jaanipäev... Enne jõuan veel Pariisis ka käia.

Pariisi plaanidega läks muidugi toredasti - mõtlesin ammu, et võtan Roland Garrose ajal pika nädalavahetuse ja käin siis see aasta Pariisis tennist vaatamas. Eelmisel aastal läksin mäletatavasti spontaanselt kohale ja avastasin, et sealt ei saagi pileteid osta. Seekord märkisin puhkepäeva aegsasti tabelisse, rongipiletid ostsin ka mitu kuud tagasi ära, aga arvake, kas ma tennisepiletid ostsin? Õige! Passisin muudkui peale, millal müük avatakse. Kogu aeg oli meeles. Täpselt kuni müügi alguskuupäevani. Ja arvake, kui palju maksavad ainsad saadaolevad piletid nüüd? Hmpf, ma ei söanda nii suuri summasid siia üles kirjutadagi, ütleme lihtsalt nii, et 8 x rohkem kui see üsna heldelt arvestatud summa, mida ma oleksin nõus maksma. Vot. Eks nüüd siis paistab, mis ma Pariisis ette võtan. Peaks hakkama ürituste kalendreid lappama või midagi...

Homme on Luxis nelipühade tõttu riigipüha, aga meil on täieõiguslik tööpäev. Mitte ükski hing ei jätnud mulle mainimata, et me oleme esmaspäeval ainsad tööhullud. Ma pean siiski tunnistama, et mind see üldse ei häiri. Meie saime selle arvelt mingil muul ajal ühe vaba päeva ja minu meelest on palju parem omada vaba päeva siis, kui ülejäänud töötavad, sest sellega kaasneb võimalus näiteks poes käia või üleüldse linnas elu nautida. Riigipühade ajal ei ole siin ju mingit elu, nii et kui see vaba päev langeb riigipühale, on tegevusvõimalusi oluliselt vähem. 

OK, ma mõtlen, et nüüd on küll viimane aeg arvuti tagant natukeseks tõusta. Muidu istun ka puhkepäeval ainult arvuti taga. Vihm ei ole järele andnud, nii et ega ma siit laua tagant kaugele lähe, aga võib-olla viskan end vahelduse mõttes raamatuga voodisse siruli :-). IRW. 

Olge siis mõnusad! Järgmise korrani!

M.

Elus

Eetrivaikus on ülipikaks veninud, tean. Ära harjusin sellega :). Üldse ei ole kirjutamise isu. Nautisin siin kevadet ja vedelemist, piltidega pole viitsinud jännata ja vahelduse mõttes on üldse selline tunne, et kui tahate mu eluga kursis olla, siis räägime ka vahel. Noh, et asi oleks kahepoolsem.

Emps tuli ja läks. Käisime alustuseks Pariisis, kus jalutasime jalad ümmarguseks, sõime igasugust head-paremat ja käisime Paradis Latini kabarees. Tegelikult tahtsime Moulin Rouge'i minna, aga 1. mai tõttu oli see loomulikult täiesti välja müüdud. Muidu teoreetiliselt peaks sealt ukselt ka piletit saama, aga seekord ei läinud õnneks (või ei osanud ma piisavalt snoobi aktsenti). Aga no pole hullu, Paradis Latin oli ka äge. Sealne lauljatar mulle küll väga ei meeldinud ja žonglööril oli ka halb päev, tal kukkusid kõik asjad ridamisi maha, aga muidu oli ikkagi tore ja eriline. Ma olen seal korra käinud ka, Mart Sander oli meil kunagi ühel reisil tõmbenumbriks kaasas ja reisi teemaks olidki kabareed. Vot temaga siis käisimegi, aga ma ei mäleta sellest muud, kui et meil olid väga halvad kohad ja et Mardi meelest oli Viru Varietee revüü parem. Emme mainis ka midagi säärast. Tuleb vist Viru Varietee millalgi plaani võtta :). IRW. Veel leidsime Montmartre'il ühe ülitoreda hommikusöögikohviku, jalutasime Montmartre'i surnuaial ja otsisime pikalt Dalida hauda. Kammisime poode ja šoppasime, jõime mulliteed ja käisime Angelina kohvikus, panime Madeleine'i kirikus pühale Ritale küünlad, kõlgutasime St. Martini kanali ääres jalgu, proovisime riideid ja tossusid ja tegime kesklinnas pikad jalutustuurid. Lõpuks olid mul jalad nii väsinud, et enne rongi peale tulekut jalutasime me enam-vähem pingi juurest pingi juurde ja puhkasime kogu aeg jalgu :). Tore oli. 

Siin käisime veel Echternachis matkamas. See rada, kuhu me Kariniga ei pääsenudki, oli nüüd lahti ja väga äge. Mulle tõeliselt meeldis... Seal olid sellised kuristikud ja järsakud ja trepid ja maalilised vaated, et anna olla. Rada ei olnud ülemäära pikk ega ülemäära raske, aga sigailus küll. Hankisin sealt 4-eurose kaardi, kus kogu see Müllerthali rada peal, sinnakanti võib nii mõnelgi pühapäeval veel matkama minna. Ostsin endale Pariisist matkajalatsid ka - vanad tossud olid juba sõnas otseses mõttes räbalaks kulunud. Nüüd tuleb neid uusi aga usinasti kasutada. Echternach osutus ka väga ilusaks ja üllatavaks linnakeseks. Üllatavaks selle poolest, et seal olid väga ägedad butiigid. Linnas on tavalised überkallid firmakad, aga seal olid nii ägedate kleitidega poed, et ma oleks võinud sealt terve toatäie riideid kokku osta :). Päriselt. Neist poekestest pean ma ainult edaspidi matkama minnes igaks-juhuks suure kaarega ringi käima, sest hinnad ei olnud neis küll päris Chaneli mõõtu, aga sellegipoolest märgatavad. Ühe kleidi juba niikuinii ostsin ja rohkem ma enne kleidihooaja algust nendesse poodidesse ei lähe :). 

Kohvik on loomulikult ka endiselt päevakorral olnud. Käisime empsiga ja käisin ka pärast ise. Lisaks käisime sellel nädalal veel kohviku seltskonnaga (+ E ema ja nõbu) Redange'is restos, sest Fernande'il oli seal kontsert. Minul oli väga tore õhtu, aga kui nüüd laiemas plaanis vaadata, siis kujunes asi sihukeseks tavaliseks, st kentsakaks. Noh, alati on keegi, kellele keegi ei meeldi ja nii, eks. E istus näiteks laua otsas eraldi ja ei saanud teistega eriti suhelda (ta keeldus ka meelekindlalt kohta vahetamast), tema ema ja nõbu olid hästi peenutsevalt kombekad ja vagad ning kirtsutasid kõige peale nina, Ril läks toidust süda pahaks, P jäi kohe korralikult švipsi ja üürgas laulda (õnneks pidas ta viisi ja minu meelest oli laulmine igati asjakohane, aga no E ema ja nõbu polnud laulva ja švipsis gei seltskonnaga rahul), DH oli närvis, sest tal ei olnudki kõik kontrolli all, Fernande oli nohus ja närvis jne jne jne. Mina ainult ei võtnud seda kõike südamesse ja lasin end sajaga lõbustada :). Olin nii saalis kui ka seltskonnas ainus välismaalane ja kõige noorem ka - ja kuna minuga oli ju vaja prantsuse keelt rääkida, aga ülejäänud seltskond ei tunne end sellest keeles ülemäära vabalt, siis oli Frantsuaa ilmselt andnud P-le karmi käsu, et kui tema parajasti ei saa, tuleb minuga tegeleda. Noh, Frantsuaa on ise prantslane ja Pst pidi saama prantsuse keele õpetaja, eks. Ja nii nad siis vaheldumisi tegelesidki. Lõputult ja galantselt ja vana kooli kohaselt. IRW. Ja mina otsustasin, et mul ülejäänutest poogen, mina nautisin oma vahetute lauanaabrite seltskonda ja muusikat ja olin eluga rahul. Vahepeal tuli kohaliku kombe kohaselt püsti tõusta, kätest haarata ja õllelaulude rütmis edasi-tagasi kõikuda. Vahepeal jagas Fernande laululehed laiali, nii et ma sain ka salmidele pihta (refrääne oskan ma ammu). Vahepeal sõime Luxi toite (hernesuppi ja ahjusinki!). Vahepeal kritiseerisime resto sisustust ja vahepeal tegin ma Eestile reklaami. Jah, minul oli tore. 

Muuseas, tagasiteel saime kiiruse ületamise eest trahvi. 145 uuri. Böö. Ma ei kujuta ette, kas see on tõesti normaalne suurusjärk või millega me NIIIIIII kobaka trahvi ära teenisime, sest F oli purukaine ja vööd olid meil kõigil kinni, aga kahesajaga me ka kindlasti ei kimanud. Kahtlustan siiski, et oma osa oli sellel, et F tahtis asja kohapeal ära klattida, nii et siis helistati tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ja lõpuks määrati kohapeal maksmiseks kõva trahv, aga väärteomenetlust ei tehtud ja punkte tal ka lubadest maha ei arvestatud. Süsteem on selline, et siin saadakse juhiloaga 12 punkti ja iga rikkumisega võetakse nendest punkte maha. Aasta kuni kolme jooksul saab need punktid tagasi, aga kui sul vahepeal kõik punktid nullis on, siis võib kuulu järgi Colmar-Bergis mingisugusel ühepäevasel üritusel käia ja jälle tuusalt ringi rallida. Noja paistab, et ametlikule süsteemile lisaks saab ka nii, et helistad teeveerel kohe mõnele tähtsale ninale, maksad sealsamas natuke rohkem ja punkte ei puutu keegi. IRW. See oli meie lahendus. Kusjuures pollarite manitsus oli eriti motiveeriv: "Sõitke teinekord aeglasemalt. Kui te oleksite sellele teelõigule jõudnud 5 minutit hiljem, oleks me juba läinud olnud." Niimoodi siis. 

Sel nädalal sai üksiti ka kolm päeva tööl käidud :). Lühike nädal sattus toredasti puhkuse järele, jõudsin jälle natuke töömeeleolu nuusutada, aga siis järgnes ülemineku leevendamiseks kohe neljapäevane nädalavahetus (mille ma maha vedelesin). Nüüd homsest läheb siis jälle täie auruga töötegemine lahti. Täna kibelesingi juba selle AD järele, mis mind järgmisena ootab. See on selge märk sellest, et puhkus on olnud piisavalt pikk :). Ilm on meil ka töömeeleolu soosiv - täna oli tervenisti 8 kraadi ja vahepeal kallas tükk aega nii kõvasti vihma, et ma mõtlesin, et täna jääbki nina välja pistmata. Lõpuks sain ikka vähemalt ühe jalutuskäigu tehtud. Novat, aga ma tahtsin öelda, et kontor tundub sellise ilmaga päris kutsuv :). Vuot.

Okei, aga nüüd on juba kirjutatud küll, lähen teekausiga voodisse filmi vaatama. Olge siis mõnusad!

M. 

Vaikus

Blogis on vaikus, sest mul on puhkus ja külalised. Tõsi küll, PRAEGU rangelt võttes mitte, sest mõlemad külaskäigud on lühikesevõitu ja esimene jõudis juba eile öösel otsa saada, aga see oli väga tore, kuniks teda oli. Tänase päeva magasin maha ja nüüd hakkan valmistuma uueks külaskäiguks - teisipäeval tuleb emme, temaga lähme alustuseks kolmapäeval Pariisi :P. Jee.

Hästi põgus ülevaade Kariniga tehtust: teisipäeval küpsetasime paneeri (superhea tuli), kolmapäeval käisime Echternachis matkamas. See kujunes õige meeleolukaks, sest esiteks ei leidnud me tükk aega õiget rada ja tegime ilge tiiru, siis leidsime lõpuks valitud raja, aga see oli metsatööde tõttu suletud ning kuigi me üritasime ringiga sellele rajale tagasi jõuda, läks see kava ka untsu, nii et meie jalutuskäik kujunes plaanitust hoopis teistsuguseks. Äge oli sellegipoolest ja ilm oli fantastiline. Karin oli õhtuks päikesest suisa põlenud :). Neljapäeval käisime Trieris jalutamas ja päikest võtmas ning järgmisel, vihmasel reedel lonkisime lihtsalt Luxi laadal ja istusime kohvikus. Kodus vaatasime ära kaks prantslaste tehtud filmi (Des Hommes et Des Dieux ning La Môme) ja kohvikusse vedasin Karinit loomulikult ka igal võimalikul õhtul. Õnneks oli ta sellega vist enam-vähem arvestanud ja rahul, nii et ma ei tundnud end oma ühekülgse maitse pärast ei süüdi ega ka pentsikult. Olgu ära mainitud, et eile juhtus seal selline asi, et Frantsuaa andis meile maitsta ühest eravastuvõtust järele jäänud Luxi superkoka Léa Linsteri saiakesi - mina ei teadnud sellisest superkokast midagi, aga paistab, et tegemist on Michelini tärne omava kokaga, kes on muu hulgas üks väheseid meeste maailmas ilma teinud naisi üldse (siiani ainus naine, kes on mingisuguse ülima kokandusauhinna võitnud, seda veel 1989. aastal). Jälle sain targemaks. Karin oli temast isegi kuulnud, see avaldas mulle väga muljet :).

Tegelikult oli meil kavas Hani koobastes ära käia, aga tobedate ümberistumiste tõttu peaks normaalsel ajal sinna jõudmiseks ärkama juba kell 7. Mis te arvate, kas kaks kuldmagajat saavad sellisel kellajal üles? Õige, unistage edasi :). Me tegime kolm katset, kõik luhtusid. Ega's midagi. Võib-olla proovin esmaspäeval selle asja üksinda ette võtta. Siis vähemalt ei eelne asjale kohvikuõhtut. Ära tahaksin ma seal ikka lõpuks käia. Mul oli see mõte juba praktikandipäevil :). Vot. 

Rohkem ei viitsigi ma nüüd enam kirjutada. Olge mõnusad. 
Sau!
M.

Pardiralli ja veel üht-teist fotokast avastatut

Käisin eile pardirallil. Külm oli, kurat. Paistab, et praeguse aja mudel on selline, et nädala sees on 18-21 kraadi ja nädalavahetusel 8-11. No enivei, ei otsi enam soojemat mantlit välja, ei otsi. 

Pardiralli oli lõbus. Ruttu sai läbi ainult. Nad olid selle pisikese nire päris korralikult üles paisutanud ja kui pardid vette lasti, lasti ka vesi paisu tagant välja, nii et pardid lendasid umbes ühe hooga kohe finishini välja. Neid, mis alguses kuivale jäid, riisuti rehadega järele. Rahvast oli murdu. Nägin kaugustest mitmeid tuttavaid, aga kaugustesse nad jäidki :). Ja pärast oli Grundi lifti sabas nii pikk järjekord, et see ulatus tunnelist välja! Mina võtsin jalad selga ja marssisin jala üles, aga ma ei tea, kaua need liftisabalised seal ootasid. Igatahes, muidu oli vahva, ainus häda on see, et ma ei leia kuskilt tulemusi :). Ma "adopteerisin" 5 parti, ma tahaks teada, kas need ka teiste seast silma paistsid :). Viis parti 12 000st tähendab, et mu autovõidu võimalus oli siiski tervenisti 1/2400, pluss oli auhindu tegelikult 35, nii et tegelikult olid šansid 1/68,57 :). IRW. Ehk on homme ajalehes näiteks :).

OK, aga ma ei viitsi kirjutada. Lähen loen raamatu läbi. Teie vaadake pilte. Paar fotot ühest jalutuskäigust ja kanuutamise päevast ja kevadest + palju parte :). 

mõttetu pildi mõttekuse selgitamiseks - nad ehitavad päriselt Adolphe'i silla kõrvale AJUTISE silla, kuni nad päris silda renoveerivad. ma oleks arvanud, et kui üks sild jääb kitsaks, et siis võiks lihtsalt teise silla veel ehitada, aga nad ehitavad ajutise silla, siis teevad vana laiemaks ja pärast lõhuvad ajutise silla maha. uskumatu!

Võimatu

Kirjutamine on võimatu. Kogu aeg on midagi teha :). Takkajärge ei viitsi kirjutada, siis on pooled emotsioonid juba meelest läinud. Kohe ei viitsi ka kirjutada, millalgi tuleks magada ja süüa ja muud ka teha. Nii valitsebki blogis vaikus.

Rääkida teoreetiliselt võiks ju igasugustest asjadest, näiteks pühapäevasest kanuutamisest, mis oli tõeliselt tore. Ilm oli supersoe, nii et lühikeste varrukatega jõe peal vedeleda oli lausa lust. Justnimelt vedeleda, sest me pidime pundis püsima, aga kuidagi sõitsime meie alatasa pisut kaugele eest ära ja pidime siis tagumisi ootama jääma. Ma läheks hea meelega kohe uuesti kuskile jõe peale, aga siin riigis ei tohi 1. maist alates enam kanuutada. Mosel vist on erand - ja siis Belgias on kuulu järgi palju võimalusi. Teab keegi midagi?

Rääkida võiks ka sellest, et meil siin lähevad puud iga tunniga järjest rohkem lehte-õide. Päriselt, silmaga on näha, et puudesalu muutub iga tunniga üha rohelisemaks. No hea küll, mitte iga tunniga, aga hommiku ja õhtu vahe on ikka märgatav. Ja roosad vannivahupuud on pargis ka iga päevaga aina roosamad. Nartsissid õitsevad. Linnud lõugavad. Varsti vaatan oma ratta üle ja võtan kasutusse.

Sellest võiks ka rääkida, et täna hakkab octavemärtchen ehk mingi palverännakuga seotud laat. Küll ma olen igal aastal imestanud, et miks neil siin kevadeti alati täiesti lambist kermess on, nüüd sain siis teada - palverändurid (90 000 aastas!) tulevad Luxi siinset Maarja kuju kummardama ja vanast ajast on jäänud komme, et maalt ja hobusega tulijad ostavad linnast enne äraminekut hulgaliselt tarbekraami kaasa. Sellest siis laat.

Siis on täna Vaubani villa pargis nn ööturg. Neil on villas üks naitus väljas, mille keskmes on öiseid turustseene kujutavad teosed. Muuseumitöötajad otsustasid nüüd sellega seoses ka ööturu korraldada, ainult et see "ööturg" hakkab kell 16.00, saate aru jah? Lõpeb kell 21.30. Siis on vaevu alles pimedaks läinud :). Pisut jabur. Aga eks ma jalutan sealt läbi, kui kohviku poole suundun. Algatus on tore igatahes :).

Homme on veel ka pardiralli ja pühapäeval oli ka midagi. Ja teisipäeval tuleb Karin ja teisipäeva lõuna ajal sõidab emps siit ühe grupiga läbi. Ma teen siin mõnuga puhkuseplaane, äkki saab seekord Kariniga näiteks Hani koobastes ära käidud või midagi.

Ja siis ma võiksin ju mainida, et ma leidsin KADi poest misopastat, nii et ma hakkan täna misosuppi tegema, või et ma leidsin siinsest raamatupoest poolkogemata Jacqueline Winspeari uue raamatu. Ma arvasin, et ta on tundmatu suvaline kirjanik, kelle raamatuid saab ainult tellides. Näed, mööda panin! Ta meeldib mulle juba ammu, nii et mul on nüüd jälle üks mõnus lugemine pooleli.

Ah, aga tegelikult ei malda ma praegu ühessegi teemasse pikemalt süveneda. Kingad jalga ja linna peale. Lähen vaatan märtcheni ehk laada üle, paar sisseostu tahtsin teha ja üldse... KEVAD ON!!!

Kevad?

Kevadtuul on mul kõrvade vahelt läbi pühkinud, nii et kirjutamisse on suur paus jäänud. Kõik koduvälised asjad tunduvad kuidagi nii meelitavad ja kutsuvad, et see nädal läkski õppekavaväliste tegevuste tähe all lipsti mööda. Käisin õhtuti ujumas ja saunas, töökaaslastega õhtustamas... Eile olin lõpuks täiesti kutu, läksin pool üheksa õhtul magama :). IRW. Kusjuures ma avastasin veel sellise asja, et järgmine nädal veel ja siis veel paar päeva ja siis tuleb mul poolteist nädalat puhkust, sest kõigepealt tuleb Karin ja siis emme ja siis on ametlikult ringijooksmise hooaeg :). Enne seda juhtub ka igasuguseid asju, näiteks homme lähen LESi seltskonnaga Diekirchi kanuutama (hurraa, esimene 20-kraadine ja päikeseline ilm peaks ka just homsele langema) ja kui hästi läheb, jõuan õhtul ühele kahest huvipakkuvast Poola kultuuripäevade kontserdist ka.

Muidu on nii tore olla! Täna käisin terve päev otsa õhukese mantliga ja ilma kinnasteta linnas ringi. See on igavesti suur asi, sest ma võin küll talv läbi palja peaga käia, aga käed hakkavad mul hirmus kergesti külmetama. Kindaid hakkan ma alati kandma üsna vara ja tavaliselt jätkan ma sellega ka suurde kevadesse välja. See on siis nüüd käes! Esimesed nartsissid on peenardel juba lahti. Ma juba ütlesin, et homme tuleb 20 kraadi, jah :D? Ja praegu on mul rõduuks köögis pärani lahti. Üks metsmesilanegi tahtis juba sisse tungida...

Järgmisel nädalavahetusel on pardiralli. Ootan väga! Neil on siin Luxis kombeks kevadel suur väliüritus korraldada. 12 000 vanniparti nummerdatakse ära ja numbrid pannakse müüki. Üks part = 5 uuri. Need 12 000 parti kukutatakse siis sellesse pisikesse Petrusse'i ojasse ja esimene part, mille vesi finišisse kannab, võidab omanikule auto. Auhindu on veel, tolmuimejast kontserdipiletite ja veinipudeliteni. Noh, nende võitmise tõenäosus on muidugi olematu, sest ma kujutan ette, et suurem osa partidest jäävad lihtsalt kuivale, aga üritus iseenesest võiks ju juba tore olla. Kevade esimene õuepidu või nii. Piletil on kirjas, et grill ja animatsioon hakkab pihta juba keskpäeval, pardid panevad ajama kell 15.00 :P.  Ma olen eelmistel kordadel alati kuskil ära olnud, aga seekord ostsin ma endale ka paar pardikest ja lähen neile järgmisel laupäeval siis rõõmuga kaasa elama :).

Veel soetasin endale LÕPUKS Luxi telefoninumbri, sest naljakate kokkusattumuste tõttu lülitati mu Eesti number mõneks ajaks välja. Ma pole siiani näinud vajadust Luxi numbrit teha, sest ma räägin telefoniga nii üliharva, et sellel pole lihtsalt suurt mõtet olnud. Telefon on mul niikuinii lihtsalt igaks juhuks, et kui mingi varem kokkulepitud kohtumine näiteks untsu läheb :). Aga no kuna siin on nüüd mulle vahepeal külalised tulemas, siis peaks see igaks juhuks telefon ka igaks juhuks kasutamiskõlblik olema, eks. Kahe nädala pärast saan Eestist uue kaardi, siis on mul kaks numbrit. Luxi numbri soovijad võivad märku anda, ma siis jagan :).

Mis veel? Rohkem vist uudiseid pole... Lähen siis kokkama.
Hääd nädalavahetust!
M.

Hiinapärane (teoreetiliselt) supp ahjutofu, seente ja köögiviljadega

Kui ma Aasia supermarketit avastamas käisin, ostsin uiu ajel esimest korda elus tofut. Noh, ma olen seda varem söönud küll, aga ise pole teinud. Ostsin nüüd suvaliselt ühe paki (ma ei teadnud isegi seda, et on kõva ja pehmet tofut ja nii, valisin jumalast huupi silken tofu, sest see kõlas ilusasti) ja hakkasin mõtlema, mida temaga peale hakata. Kuna minust on saanud tõsine supiinimene, otsisin netist mõnd suppi. Võtsin kõige vähem asju sisaldava retsepti (enamik neist tahtis liiga keerulisi asju ja liiga palju - 15-16 komponenti on supi jaoks üle mõistuse palju) ja olen nüüd tund aega möllanud. Puljong hakkab valmis saama, tofu on seente ja ingverikastmega ahjus küpsemas. Pärast ütlen, kuidas maitses, seni räägin, mida teha tuleb:

Puljong:
Potitäis vett, 2 viilutatud sibulat, 8 viilutatud küüslauguküünt, 15 ingveriviilu (nii 2-eurose suurust), 3 viilutatud porgandit, kaks tšillit (pooleks lõigatud ja ilma seemneteta). Soola. Pipart. Ajad keema, keedad keskmisel tulel 45 minutit. Siis kurnad kraami seest välja ja puljongi jätad alles.

Supipaks:
Kamakas tofut, 2 porgandit, 1 paprika, 1 tšilli, umbes 1,5 sl püreestatud värsket ingverit, 3-4 purustatud küüslauguküünt, 3-4 sl sojakastet, 250g seeni (ma võtsin parema puudumisel šampinjone, aga kindlasti sobiks mingi Hiina sort paremini), nati spinatit, rohelist sibulat.

Lõikad tofu suupärasteks tükkideks ja paned ahjupannile. Ingveri, küüslaugu, pooleks lõigatud tšilli, sojakastme ja seened lööd pannile, praed, kuni seentest tulnud vesi ära aurub ja siis valad kogu kupatuse tofule peale. Lükkad eelnevalt 200 kraadini kuumutatud ahju. Lased 30 minutit ahjus küpseda. Kui õnnestub, võib keerata ka, aga minu tofu oli pehmemat sorti ja ahjualus liiga kitsas. Jätsin niisama küpsema.

Supp:
Võtad ahjust tulnud asjadest tšilli välja ja paned tofu ja seened puljongisse, õhukesteks ribadeks viilutatud porgandi ja paprika ka. Keedad 5-6 minutit. Lisad spinati. Keedad veel mõne minuti. Lisad supilusikatäie sojakastet. Tõstad kaussi, riputad rohelist sibulat peale.

Tulemus:
Maitse on väga hea. Mulle meeldib ingver ja sojakaste, nii et selle supi maitse on igati näidustatud. Kerge. Kõigel on oma maitse alles ja kõik sobib väga hästi kokku. Porgandid on head ja tofu on mahe ja spinat on hea ja paprika ka...

Kogu asja ainus aga on see, et poole puljongikeetmise peale oli puljong endiselt mage (ega ma vee kogust ei mõõtnud, eks, võtsin lihtsalt netist leitud suvalise koguse puljongimaterjali ja valasin suvalise suurusega poti vett täis). Ilmselgelt sai vett pisut palju, nii et panin poole keetmise ajal ingverit juurde ja ühe puljongikuubiku ka, mistõttu keetsin teda vist pigem tunnikese. Kõige hakkimise, koorimise, pannitamise, ahjutamise, keetmise ja särgi-värgi peale läks ka ilmatum aeg, nii et ma põhimõtteliselt möllasin enne sööma asumist vist kaks tundi. Lisaks määrisin ma ära kõik nõud, mis mul majapidamises üldse on (kõik potid, pannid, alused), ja kui ma nüüd kogu selle asja peale suuremas plaanis mõtlen, siis ma ei tea, kas see supp NII hea on, et ma selle peale tahaksin kaks tundi kulutada (+ pesemisaeg). Tähendab, supp on tõesti hea, aga aeg ka maksab, eks :). Võib-olla teen järgmine kord lihtsalt supipaksu õpetuse järgi ahjutofut seentega, need olid ilma leenetagi väga head. Riisiga sobiksid hästi, ainult siis peaks kastet pisut rohkem mõtlema kuidagi...

PS:
Jesse Martin käis reedel kohvikus. Noh, teate küll, see mustanahaline näitleja, kes on 10 aastat Law & Orderi detektiivi mänginud. Väga peen. Kui Rose ta lõpuks ära tundis, andis tüüp talle autogrammistatud 20-eurose :). 

Liiga igav ja positiivne

Ma olen neil päevil hästi igav ja liiga positiivne. Mul tõesti pole millestki rääkida ega kurta. Olen mõnusalt puhanud ja energiline. Käisin 2,5 päeva tööl ja olin äärmiselt üllatunud, et see nädal oli ju ka veel nagu puhkus. Mul oli kolmapäeval täiesti esmaspäeva tunne, oleksin võinud teha terve pika nädala, aga näe, sai nii natukesega hakkama. Ausalt, ma olin eelmise viiepäevase nädalavahetusega nii rahul, et ei pannud tähelegi, et sellele järgnev poolik töönädal tähendab ju põhimõtteliselt puhkuse jätku :).

Järgisin rutiini ja käisin neljapäeval saunas, siis olen loomulikult kohvikus käinud, kodu sai jälle korda, põrandad pestud ja puha. Olen järje peal Grey anatoomia ja Castle'i uute osadega, üks krimka on pooleli ja maganud olen ka korralikult. Viimaks ometi ei ole mul enam probleeme ei uinumise ega ka ärkamisega, st tasakaalus rütm on jälle üles leitud :D. Kevad on ka õhus - linnud lärmavad hommikuti akna taga, külm ei võta enam õue minnes nina ära ja kogu aeg on nii valge, et see ei motiveeri mind üldse muretsema sellepärast, et köögil laelambi veidra kujuga pirn läks juba mõnda aega tagasi läbi ja ma ei suuda/oska/viitsi sellega midagi ette võtta.

Täna lähen nüüd lõpuks kohe välja, tahtsin Auchanist üht-teist osta. Homseks lubatakse natuke ilusamat ilma. Siis lähen ilmselt kuskile jalutama - ei tea veel, kas linna peale või linnast välja. Mul on nüüd ju sügisesest seenelkäigust saadik Luxi matkaradade raamat ja ma olen pikemat aega mõelnud sinna Müllerthali kanti minna, aga seal on kevade poole kindlasti ilusam. Ei teagi nüüd, kas oodata või minna kohe. Või minna mitu korda :). Enivei, järgmisel pühapäeval lähen LESi kanuumatkale, sain eile lõpuks kinnitava maili. Ülejärgmisel nädalavahetusel on siin see vannipartide võiduajamine, pärast seda tuleb Karin külla ja siis tuleb emme külla ja siis me lähme Pariisi ja siis ja siis ja siis... Aga mis ma ikka sündmustest nii ette ruttan, lähen naudin käesolevat lebo nädalavahetust!

Pakaa!
M.

Eile oli ju naljapäev...

... ja nalja ei saanudki. No läks täiesti meelest! Jama lugu.

Aga nüüd on siis viies puhkusepäev peaaegu läbi. Mm, ma pean tõdema, et Luxi jäämine oli äärmiselt hea otsus. See aeg oli täiemõõduline puhkus ja kosutus! Olen ennast nii ära maganud, et eile õhtul jõudsin lõpuks jälle selle staadiumini, et uni ei tahtnud hästi tulla. Fantast! Vaatasin ära kõik Castle'i uued osad ja muu hulgas uuesti ka filmi Dirty Dancing. Tuli tuju. Ja siis lugesin ka, sest tuli tuju. Eile käisin linnas jalutamas, sest ilmad on lõpuks päikeselised, linnas oli täika ja pargis on krookuste meri. Täna käisin Trieris, kust sain kõrvitsaseemneõli, saumiksri ja pesupulbri. Tähendab, saumiksreid ja pesupulbrit saab loomulikult Luxist ka, aga kui sama mark maksab Trieris 3 eurot ja siin 10, siis loomulikult haaran ma Saksamaalt jälle ühe paki kaasa, kui sinna juba satun, eks. Nojah, mõned vajalikud sisseostud tegin veel - ja oligi päev otsas.

Ühesõnaga viie päeva peale on mul ette näidata järgmised saavutused: magamine, munade värvimine, kaks vanniskäiku, sibulasupp, paar jalutuskäiku, Trier, juuksur, toidupood ja vedelemine. Kuidas saab keegi nii laisk olla, ah? OK, tegelikult kartulisalatit tegin küll ka, jah. Vaatasin eile, et kole palju asju kipub käest ära minema - munade värvimiseks koorisin ju kõik sibulad ära, aga kõik supi sisse ei mahtunud. Majoneesi tähtaeg lähenes, poolik hapukoor ähvardas ka seisma jääda ja elama hakata. Porgandid ja paprika olid närtsimise äärel, üks poolik õnnetu kurk ootas söömist, hapukurgipurgis oli ka paar kurgikest järel, suurejooneliselt ette võetud munadevärvimise tagajärjed oli vaja likvideerida ning Belgiast kaasa toodud vorstijupi tähtaeg oli ka täna. Noh, igast asjast oli ühesõnaga midagi järel. Ja kus mind siis alles tabas valgustus - miski sosistas mulle vist magamise ajal kõrva, et see on ju täiuslik kartulisalati kombo :). Mmm, nüüd on mul külmkapis hiigelsuur potitäis salatit. Nürnbergi vorstikesed on ka parajasti ahjus. Hihii... nagu lastesünna oleks! Hmm... Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelt võiks tehagi sünnipäevapeo, sest nädala aja pärast olen täpselt aasta Luxis tööl olnud :P. Kui praktikandiaega mitte arvestada. Jee, nii äge!!! Lux ruulib ja üldse on elu ilus, sest lisaks paistab mulle veel kell pool kaheksa õhtul aknasse vastasmaja klaasidelt peegelduv päike, pea on puhanud ja südames on kevad :).

Selle positiivse mõtteavaldusega ma tänaseks lõpetangi. Lähen veedan viimase vaba päeva õhtu mõnusalt vedeledes ja siban siis hommikul reipalt tööle! Pikki pühasid võiks sagedamini olla :). Tuju on jälle kohe palju-palju hakkajam :). Ah, aga tegelt pole muidu ka viga :).

Veel mõni muna

Tahtsin koju jäänud munadest ikka veel päevavalguses ka pilti teha, et teile näidata, et kurkumiga saab tõeliselt ägeda võilillekollase mustri. Kurkumit tuleb mõne sibulakoore sisse panna, mitte üldiselt vette, sest muidu läheb kogu vesi kollaseks.

Kurkum

Till