Päeva kõige kasulikum avastus

Kui ma nüüd viimati Brüsselist Luxi poole sõitsin, sain rongis teada, et Belgias on olemas selline tore asi nagu Rail Pass. See maksab 76 eurot ja on põhimõtteliselt 10 korra pilet, aga kehtib üle kogu Belgia. Põhimõtteliselt saab sellega sõita suvalisest Belgia raudteejaamast teise suvalisse Belgia raudteejaama ning nende omavaheline kaugus pole üldse oluline, üks pilet maksab ikka 7.60. Minu meelest igati mõistlik, sest, vaadake, Arlon siin Luxi veeres on juba Belgia, aga see tähendab, et siit saab siis ju igale poole 7 euriga ;). No peaaegu kaheksaga. Tore on veel see, et seda piletit võib mitmekesti ka kasutada, noh, kamba peale - siis läheb lihtsalt ühe sõiduga mitu korda maha! Ma võin rahus selle kaardi ära osta, ise sõita ja, kui vaja, pärast kellegi kuskile kaasagi tirida. Kuidagi saab ikka need kümme sõitu kokku :). See on iseenesest päris korralik motivatsioon Belgia palju põhjalikumalt plaani võtmiseks! Liège pole kaugel ja Dinant, siis on need Hani koopad - ja millalgi võiks kuskile kanuutama minna... Ma pole Gentis käinud ja Belgia rannikul ka mitte. Mm, isegi Antverpenis vist pole. Vot nii!

Muide, ma surfasin pärast natuke netis ringi ja siis selgus, et ka Saksamaal on oma rail pass, ainult seal tuleb sõita järjestikustel päevadel (siis võib muidugi ainult rongis eladagi) ja 3 päeva pilet on 183 euri. See on küll mu meelest täiesti jabur hind, aga mida mina ka tean! Igatahes, Brüsselisse sõidul selle Belgia kaardiga väga suurt hinnavahet ei tulegi, sest CFL pakub Brüsseli otsal alati head stabiilset edasi-tagasi pileti hinda, samas muude kohtade või ühe otsa puhul on see küll oluline võit. Mäletatavasti sõitsin eelmine suvi siit Namuri ning pilet maksis poole rohkem kui Brüsseli edasi-tagasi pilet, ehkki Namur on tublisti Luxile lähemal. Lihtsalt need kohad, millele CFL erihindu ei paku, ongi muidu päris krõbeda hinnaga...

Täiesti sellest Rail Passi avastusest olenemata küpseb mul ka tõsine plaan esimesel pikal nädalavahetusel paariks päevaks Brüsselisse sõita. Siis saaksin seal kõik kripeldavad muuseumid ükskord üle vaadata (need on ju kõik kuskil imekohtades - see Horta muuseum ja Kesk-Aafrika muuseum ja nii). Üldse oleks ilmselt huvitav, sest kui päris-päris südalinn välja arvata, siis ega ma Brüsselit väga hästi ei tunne. Pariisi plaanin muidugi ka millalgi järgneva poole aasta jooksul vähemalt kaks korda minna, aga need kuupäevad oleks tark pisut varem välja mõelda, sest praegu on TGV edasi-tagasi piletid ülejärgmiseks nädalavahetuseks juba 140 euri ringis. Kui varem ette osta, saab poole odavamalt käidud... Mul pole probleemi plaanid piisava ajavaruga ära teha, 70 euri on ikkagi suur raha (mis siis, et Luxi hindade jures tundub see kuidagi peenrahana).

No see selleks. Nüüd sai pikk jutt kirja, vaja tegudele asuda!
Päikest,
M. 

Sellest, kuidas me Jägala joa äärde sattusime ja teletornis käisime

Et kõik päris ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et minu ärasõidupäev sattus täpselt Varno sünnipäevale.  Kuna lend pidi mul olema varakult, ei saanud tähistamist esmaspäevale jätta. Nii saigi siis selleks otstarbeks broneeritud hoopis pühapäev. Ega me emmega teadnudki, mis kavas, aga pühapäeva hommikul tabasime Varno arvutist teletorni infot kiikamast ja siis oli selge :). Minu meelest nii äge mõte, alles see ju tehti lahti ja puha. Täiesti suurepärane valik. 

Novat. Hakkasimegi siis Tallinna poole minema - ja kuidagi sattus meile ette Jägala juga. Vaadake, kuna ma täpselt ei tea, kus see on, siis ma ei tea täpselt ka seda, kuidas me sinna sattusime. Mina polnud igatahes seal kunagi käinud ja juba eemalt paistis, et jões on parajasti palju vett, nii et tegime peatuse: 

- - -

Ja kuigi hommik oli pisut hallivõitu, läks ilm selleks ajaks, kui me ükskord tornis liftisaba olime ka ära seisnud, rõõmsaks ja päikeseliseks. Nii äge oli, nagu tellitud! Liftisaba, tõsi, oli pisut pikavõitu. Päris ukse peal öeldi, et ootamist on poolteist tundi, piletit müües arvati, et saab poolega hakkama, aga no lõppkokkuvõttes seisime ikka vist pigem poolteist. Aga ega me siis enam muidugi kella ei vaadanud, võib-olla saime vähemaga hakkama... Ootaja aeg on ju ikka pikk. Muidugi võrreldes Shanghai teletorni rekordseismisega (kord ootasime ülessaamist tervelt kolm ja pool tundi) oli see muidugi kökimöki. 

Lumi oli mõnes mõttes isegi tänuväärne - tegi vaate palju kontrastsemaks. 

Need allavaatamise aknad olid ikka koledad küll. Tegelikult andis seal serva peal ikka püsti ka seista - päris klaasi peale mind tõepoolest trampima ei kutsunud, aga nii hull ka ei olnud, et oleks põlvist nõrgaks võtnud. Käpuli vajusin ikka pildi tarbeks :)

Vaade iseenesest oli selline. On hullematki nähtud. 

Seal olid väga veidrad interaktiivsed olendid/masinad, kes igasuguseid huvitavaid mõistatusi pakkusid ja tarkusekilde pritsisid. Neil oleks kohe nagu oma mõistus olnud. Nad vahepeal liikusid ja tegid sada imet. 

Botaanikaaed. Ma pole vist lasteaiast saadik botaanikaaias käinud! Eestis siis... Mujal ei loe :).

Väga šefid lambid! Jalgupidi üles poodud mehikesed...

- - -

Pärast sõitsime veel Viimsisse. Sööma ja niisama ringi vaatama. Ilm oli kohe vägamegailus!

Hii. Vot ja nii oligi. Pärast käisime veel Rottermanni kvartalis jalutamas ja siis pandi mind kodinatega Karini juures maha. Jõudsime seal veel pirukat teha, hästi palju teed juua ja natukene imekombel isegi magada ka. Ja siis läkski lennuks. Vot nii!

Aitab nüüd kah jälle selleks korraks. 

Homme jälle. 

M. 

Mul on nett :)

Issandkuitore, issandkuitore, issandkuitore!!!

Tähendab, võiks ju arvata, et kui ma tööl suurema osa päevast arvuti taga olen, siis ei ole mul tingimata vaja koju suurepärast WIFI võrku, aga teate, rõõm on ikka hirmus suur, kui ma nüüd saan selle meil kodus leviva võrguga ka ühendust ja seda ninapidi rõduakna vastas istumata :). Täiesti imeline vabadus! Juhhuuuuuuuuuuuuuuuu! Järgmine kord, kui Erkinit näen, annan talle musi :-D.

Ma nüüd lähen suure rõõmuga oma puravikupelmeene sööma. JA VÕTAN ARVUTI KÖÖKI KAASA :-D. Ja siis loen söömise kõrvale uudiseid :-).

Selliseks internetisõltlaseks olengi muutunud...

Trallallaa

Nonii. Nädalavahetuse põhiprojekt "Magamine" on täidetud. 2 x 12 h on päris tubli saavutus. Nüüd peaks küll norm täis olema. Vähemalt eile ei tulnud uni enam pool üheksa, vaid millalgi üheteistkümne paiku. Nii annab juba elada.

Nädalavahetuse abiprojekt "Sisseostud" on ka edukalt lõpule viidud. Olemas on nii lambipirn kui ka põlvikud, lisaks veel paar asjade talletusanumat ja uus väline kõvaketas. Kas te teate, et välised kõvakettad on Luxis 20 euri odavamad kui Eestis? Oleks mul ainult olnud piisavalt ajusid, et elektroonikapoest pikemat sorti netikaabel ka kaasa haarata, oleks elu olnud päris lill. Praegu püüan endiselt aknast kõrvaloleva hotelli netti, mis näiteks eile terve päeva otsustavalt streikis. Aga lootust on, et arvutiguru Erkin aitab täna mul kaugnõustamise abil need ruuteriprobleemid ära lahendada ja siis, noh, siis lihtsalt ongi elu päris lill. Elagu itimehed ja itimeestega abiellunud sõbrad!

Nädalavahetuse teine abiprojekt "I-punkt" on samuti lõpule viidud, aga täiesti edutult. Ma pöördusin infopunkti nii keeruliste küsimustega, et nad ei osanud mulle nende peale kohe üldse mitte midagi kosta. Kui teenindaja oli tükk aega kukalt kratsinud, mõtles ta välja kõige lihtsama lahenduse, mille kohaselt Kirchbergil bussidele parkimiskohti lihtsalt pole. Quirinuse kabelist polnud mind teenindanud kipsis käega noormees aga isegi mitte kuulnud, rääkimata siis sellest, et ta oleks teadnud, millal see täpselt maikuus lahti tehakse. I-punktist tulin ühesõnaga ära täpselt sama targalt, kui olin sinna läinud. Mulle anti kaasa ainult Luxembourgi peapiiskopkonna kantselei telefoninumber ja soovitati sinna helistada - noh, et kuna nemad seda missat seal kabelis (tõenäoliselt) korraldavad, siis just nemad võiksid selle toimumise ajast üksiti ka teadlikud olla. Eks me vaata. Homme võib-olla helistangi neile. Mul on ikka kindel kavatsus sinna kabelisse sisse piiluda.

Aameniga kinnitatud kohvikuskäik jäi üldse tegemata. Ma ilmselt hindasin oma võimeid kergelt üle :). Väga piinlik. Tõeliselt piinlik. Aga eks ma jõuan sinna ka veel õige mitu korda tulevikus. Päriselt ka!

Teletorni pildid jäävad ka üles ladumata, sest seda ei kannata see vaene ühepulgaline hotellinett välja. Ma juba eile proovisin. Või noh, kui ma peaksin õhtuks ruuteri korda saama, siis võib veel kõike juhtuda...

Nuvat. Ja praeguseks ongi kõik. Laen ruttu postituse üles, enne kui nett jälle kuskile peitu poeb. Eks siis selgub, mis tänasest päevast edasi saab.

Hääd pühapäeva.
M.

Esimene nädalavahetus

Nonii. Homme on laupäev ja mis mul kavas? Mitte midagi! Päriselt ka, ma olen millestki nii väsinud, et mul on kavas ennast lihtsalt lolliks magada. Mitte miski ei saaks mind ümber veenda. Pühapäeval on küll LESi korraldatud kanuumatk, mis kõlab hästi kutsuvalt, aga see peab minu jaoks seekord ära jääma - mul on juba kolm (või neli?) nädalat väga nõme köha, mis ei mõtlegi ära minna. Kümne kraadi ja tuulega veel märjakssaanuna kuskil seilata pole vist kõige targem asi, mida ma saaksin ette võtta. Ma loodan sellele, et küll neid matku tuleb veel. Praegu igatahes luban pühalikult, et lähen täna õhtul Café des Artistes'i (hmpf, midagi tuleb tund aega teha, enne kui saan minema hakata), magan seejärel vähemalt homme kella neljani pärastlõunal, siis lähen käin pisut poodides ringi (ma sain avansi kätte, jee), tulen umbes kell kuus koju tagasi, söön oma puravikupelmeenid ära ning lähen siis kell pool kaheksa magama. Edasi magan kogu pühapäeva maha. Kui uni tõesti peaks vahepeal korraks ära minema, siis loen paar lehekülge mõnd mõnusat krimkat või panen lõpuks need teletorni pildid üles ja magan edasi. Järgmisest nädalast hakkan energiapommiks. Teen hästi palju tööd ära, annan end Frodo juures trennis näole, käin nädalavahetusel tiiru Nancys, orgunnin endale pikaks ülejärgmiseks nädalavahetuseks tegemist ja puha.

...

Mm, muidu on mul järgmiste nädalavahetuste suhtes üks küsimus suurele ringile ka... Arvestades, et meil on kole palju pikki nädalavahetusi, ei suuda ma kuidagi otsustada, kas minna kolmeks-neljaks päevaks a) Pariisi b) Brüsselisse c) Amsterdami d) Stuttgarti, Ludwigsburgi ja Baden-Badenisse e) kuskile Lõuna-Prantsusmaale f) Londonisse või g) veel kuskile hoopis mujale (kuhu?)? Põhimõtteliselt saan minema hakata reede pärastlõunal ja tagasi peaksin olema millalgi hiljemalt esmaspäeva pärastlõuna paiku. No kuhu ägedasse kohta selle ajaga jõuab? Tähendab, kahtlemata paljudesse, aga kuhu MINA peaksin minema :-D? Olgu öeldud, et TEGELIKULT olen ma peale Baden-Badeni nendest üles loetletud kohtadest igal pool käinud, aga läheksin hea meelega igale poole uuesti. Piletihinnad on ka enam-vähem samad. Kuidas siis valida?

...

Okei, aga tegelikult ma jõudsin praegu järeldusele, et mul on nii suur uni, et pean vist sinna kohvikusse ikka homme minema... Ma ei jaksa enam minutitki kauem üleval olla, lähen parem kohe magama ja ärkan alles homme õhtul. Siis peaks ikka jaksama...

Oi, kui mõttekas postitus nüüd tuli :-D
Ööd.
M.

Tööst ja kodust

Saan ennast siin vist varsti paika - täna pidin ainult 4 ankeeti ära täitma ja posti viskama, rohkem justkui polnudki midagi bürokraatlikku teha :). Ühesõnaga, sain kogu päeva juba lõpuks rahulikult arvuti taga tööga tegeleda ja peene eurokõnepruugi nüansside meeldetuletamisse süüvida. Päris asjalik tunne tuli ja nii tore oli. Kusjuures mul on selline mulje, et olen juba hiiglama tükk aega siin Luxis tagasi olnud, ainult töid olen jõudnud esitada ainult paar tükki. Mul korraks tekkis täna isegi irratsionaalne mure, et kuidas ma ometi nii aeglaseks olen jäänud. Hih, siis hakkasin alles arvutama, et olen siin ju kõigest kolm päeva olnud - või isegi kaks ja pool, kui arvestada, et teisipäeval jõudsin kontorisse alles lõunast ja natukeseks. Hih. Tegelikult pole ju hullu midagi ja homme saan ka kõikide eelduste kohaselt vähemalt kolm tööd ära antud, mis siis, et lühikesed. Ega mul on tegelikult kavas ikka pingutada ka, et nad veel viimati ei hakkaks arvama, et siia luuserdama tulin.

Muidu Helle eile küsis, et noh, kuidas siis tunne on kah, et on ka samasugune kui mullu praktikandina? See tabas mind üsna ootamatult, aga mõtlema hakates jõudsin järeldusele, et ei, no kohe üldse ei ole... :). Hoopis teistmoodi on. Palju parem, kuigi praktikandipõlv oli ju ka täiesti ülitore :). Ühest küljest on lihtsalt nii minul endal kui ka ilmselt teistel hea meel, et keegi ei pea mind enam alatasa kantseldama ja mulle kõigi meelest elementaarsemaid asju õpetama. Ega keegi üheski asutuses vist suure rõõmuga uusi praktikante oota, alguses on nendega ju ikka palju tööd ja kui neid veel pidevalt käib, nii et see õpetamine ei saagi kunagi otsa, siis võib see ikka päris tüütu olla. Kogu aeg alustad õpetamist jälle algusest. Teisest küljest on minu seisukohast ikka hoopis teine tera siin inimestega suhelda, kui ma neid juba varasemast tunnen :). Noh, ega ma neid eelmisel aastalgi peljanud või nii, aga ikkagi on tunduvalt toredam, kui tuttavad ees :). Tegelikult tuleb muidugi välja, et ega ma siin päris kõiki ikka veel ei tea. Hetkel on meil mitu uut praktikanti ja paar minu jaoks tundmatut assistentigi. Pean häbiga tunnistama, et pole ennast neile veel tutvustama jõudnud. Aga no küll ma varsti lähen. Päriselt. Katsun veel sellel nädalal. Ee, mm, hmm. Homme siis ilmselt :).

Mis päriselt töösse puutub, siis avastasin enda rõõmuks, et mul on üle ootuste palju asju meeles. Näiteks klahvikombinatsioonid on kuidagi üsna kätte kulunud, ma ei pidanudki tükk aega mõtlema, kuidas nüüd tööd lahti saada vms. Ainult üks asi ongi nii meelest läinud, et ma ei oska seda kuskilt ajusopist välja võluda ja küsida pole veel ka põhjust olnud. Nimelt on mul peast pühitud see klahvikombinatsioon, millega neid nähtamatuid koode nähtavaks teha. Kuna see on üks neist käsklustest, mis mul läpaka klaviatuuri peal ei toiminud, siis harjusin seda vahepeal Tools-Options-Hidden Characters menüü kaudu tegema, aga ma tean, et seda sai kuidagi klaviatuuril lihtsamini ka teha :). Ega mul pole seda massiliselt muidugi vaja ka läinud, nii et see pole mingi hädaline teema. Kui mõne töö juures väga tüütuks klõpsimiseks peaks minema, eks ma siis otsin kuskilt mõne juhendi välja või midagi...

No igatahes, siis hakkasin täna endale kogunenud koolitusi üles märkima ja süüvisin lõpuks töökalendrisse, mis pakkus samuti igasuguseid põnevaid avastusi. Kuigi mulle alguses tundus, et sel aastal on kuidagi vähe pikki nädalavahetusi, tuleb välja, et tegelikult on meil neid päris mitu: aprillis-mais on tervenisti kaks nelja- ja üks kolmepäevane nädalavahetus. Pärast pole paraku enam ühtegi, aga no pole hullu, seegi avastus ületas niikuinii kõik mu ootused :). Niimoodi saab endale ju päris mitu pikemat väljasõitu plaanida. Jõuangi ehk siis Nairale Weimarisse külla ja Pariisi ja, mine tea, ehk ikka ka Hollandisse lilli noolima. See maipühade pikk nädalavahetus võiks aja poolest veel täitsa sobida :). Aga no eks paistab, pean selleks enne Emiliaga aru pidama - ta on meil väga pöörase elutempoga, nii et talle ei pruugi see aeg lihtsalt sobida ja üksi ma ka ei viitsi minna/olla.

Koduga seoses avastasin eile sellise toreda asja, et praktiliselt meie maja vastas on Cactuse pood, mis on lahti isegi nädalavahetuseti!!! Te ei tea, kui suur ime see Luxis on! Siin on pühapäeviti lahti umbes kaks poodi ja kui sul nädalavahetuseks söögipoolist ega transporti pole, siis saab ainult burksi. Igatahes, see on täiesti üüratu pluss! Ma ei pea enam mahlapakke Auchanist näpu otsas koju vedama. Pakk või paar juua teeb koti juba nii raskeks, et hakka või nutma. Äge, et nüüd jääb see tassimine ära :).

Vot. Aga mul sain nüüd arvutis passimisest kopp ette. Lähen teen midagi. Hmm... passin väiksema ekraani taga ja loen oma peent e-raamatut ilmselt :).

Õhtut.
M.

Kohe näha, et Luksemburg

Täna jõudsin vähemalt kolm korda vanduda, et ilm on kole, sest väljas sadas ja oli hästi hall. Ja siis jõudsin kolm korda rõõmustada, et lõpuks on kevad käes, sest väljas säras päike ja taevas oli helehelesinine. Kõike seda vaheldumisi! Siin on millegipärast selline põline komme, et iga päev jõuab mitu korda sadada, aga sadude vahepeal on ilm imekena ja kevadine (suvel muidugi suvine jne). Selle järgi saab ikka eksimatult aru, kas oled Luxis või mujal. 

Muidu jätkasin täna ka enda sisseseadmist. Täitsin järjest postkasti potsatanud ankeete ja formulare, nuiasin jätkuvalt programmide paroole (sest kui selgus, et kõige kompaktsema programmi juurde pääsen alles maikuus, oli ju vaja saada vähemalt midagi, millega tööd teha), tegin esimesed tööd ära, käisin poes šampooni ja muud sellist hädatarvilikku soetamas, pakkisin kohvri enam-vähem lahti jne jne jne. Oo, ja siis ostsin nädalavahetuseks valmis puravikuravioolid ja Ciney õlu :). Oh, kus ma alles hakkan nautlema, kui nädalavahetus kätte jõuab (aga justkui kiusu pärast on meile sel nädalal veel ka pikk reede sattunud, nii et tuleb veel veidi kannatada)! Puravikuravioolid... Ma juba ootan! Pärast korralikku lõunat aitab tööpäeva õhtul võileivast küll, aga nädalavahetusel hakkan mugima kõike seda, millest ma jõudsin vahepeal Eestis olles hakata puudust tundma. Noh, täpsemalt on plaanis puravikuravioolid, tarte flambée, maamehe panniroog ja mõõdukas koguses Belgia õlut :). Ja Café des Artistes, kuigi praegu ei kujuta ma küll ette, et jaksaksin mõnel päeval umbes praegusel kellaajal veel hakata välja minema. Aga kujutan või ei, jaksan või ei, Café des Artistes'i mina igatahes reedel lähen. Aamen. 

Praegu lähen magama. 

Ööd.

Esimene päev

Oh, esimene tööpäev on siis nüüd möödas. Kohutavalt palju sai tehtud, hirmus põnev oli ja kogu päev möödus nii kiirelt, et kui ma pool kuus läbi kogemata kella vaatasin, ei suutnud ma kohe kuidagi uskuda, et tööpäev on juba kena kümme minutit täitsa läbi. Mina olin alles hoogu sattumas! Ega ma polekski vist kella uskunud, aga aknast paistis lihtsalt kole palju bussi ootavaid inimesi - see sai tähendada ainult tipptundi, nii et ma siis otsustasin ka lõpuks ikka ka kontorist varvast lasta.

Igatahes, suurem osa päevast möödus mul ringi joostes. Hommikul käisin pea lõunani eri kontorite vahet asju ajamas, allkirju ja tõendeid kogumas, turvakaarti tegemas ja muud sellist eluliselt olulist korraldamas. Siis käisin vahepeal oma tööpostil, viskasin kotid uue kabineti nurka ja jooksin edasi. Lõunale ei jõudnudki, pistsin niisama ühe sändvitši pintslisse (aga no selle oma tellimuse peale tehtud kanasändvitši, mis on lihtsalt kõige parem!) ja avasin lõunatunni tegemise asemel hoopis pangakonto. Sedakorda otsustasin, muide, päris panga kasuks (mäletatavasti eelmine kord oli mul konto postimajas). Juhhuu, ma saan nüüd selliseD kaardiD (jah, kohe kaks kaarti!), millega saab igasuguseid asju teha (maksta näiteks)! Halleluuja! Nojah, ja pangaandmetega käisin muidugi veel mitmes majas pabereid klaarimas, sõnastikke otsimas ja tehnilist nõu küsimas, siis jõudsid tulla ka esimesed tööd ja isegi vajalike programmide paroolid sain peaaegu kätte. Peaaegu tähendab praeguses kontekstis seda, et ma leidsin viimaks kellegi, kes oskas mulle konkreetselt öelda, kuidas need saab, nii et homseks jäi õige inimese poole pöördumise vaev! Ma ise arvan, et olin ületamatult tubli - jõudsin kõik asjad enam-vähem niimoodi ära korraldada (isegi kohvi ostsin valmis), et homme peaksin saama juba rahulikult töösse sukelduda ja ennast kabinetis sisse seada, selmet ringi joosta ja avaldusi täita. Ma vähemalt loodan. Kabinet on mul nüüd, muide, seitsmendal korrusel. Linn paistab sinna täitsa kätte ära ja vaade on aus, enne nägin esimeselt korruselt ainult teeparandust :). Tähendab, nüüd näen ka teeparandust, aga palju ülevaatlikumalt, lisaks paistavad ka linna kirikutornid ja kindlustused täitsa kenasti ära :). Vot.

Pärast tööd tõin kohvri raudteejaamast ära ja seadsin sammud kolleeg U juurde, kelle korterisse ma nüüd ennast siis ka sisse seadsin. Tulles sai muidugi nalja ka - kui raudteejaamast juba siiapoole sõitsin, vajutasin bussis küll nuppu, et bussijuht teaks minu peatuses kinni pidada, aga bussi peatumise ajaks olin mina millegi üle nii sügavalt mõttesse vajunud, et ei märganud sugugi maha astuda. Kui ma ükskord millestki aru sain, olime juba otsapidi poolel teel järgmisesse peatusesse. Ega's midagi, kobisin parlamendi juures bussist maha (mhmh, ma elan nüüd tööst ainult bussipeatuse kaugusel, st vannun pühalikult, et hakkan tööl käima jalgsi või rattaga) ja sõitsin järgmise bussiga tagasi. Udu, mis udu... Sellist asja ei ole minuga veel juhtunud, aga no ma ajan selle äparduse möödunud ööde magamatuse kaela (eile jõudsin hotelli küll varakult, aga suurest väsimusest jäin tunnikeseks tukkuma, magasin end erksaks ja ei saanud pärast enam pea hommikuni und). Aga jah, U on ikka tubli inimene - ta jõudis vaid paar tundi enne minu tulekut Eestist kohale, aga samas oli ta jõudnud minu tulekuks juba kõvasti koristada ja mööblit ümber paigutada, nii et tuba sai mul mõnus ning see elamine on ka absoluutselt suurepärases asukohas. Küll mul on hea meel, et ta oskas mulle nii sobival hetkel nii sobivat elukohta pakkuda! Koduküsimuse lahenemine on ikka hirmus suur asi!

Oh... ja ma võiks siin praegu kõikidest tänase päeva eredatest hetkedest lõpmatuseni pajatada, aga kell on pagana paljuvõitu ja minu lõuad ei püsi enam üldse koos, lihtsalt kole uni on. Ega's midagi, vajun kotile. Järgmise korrani!
M. 

Palun kinnitage turvavööd

Aga meie käisime eile teletornis ja Jägala joa juures! Mõlemad kohad olid minu jaoks uued ja mõlemad olid hästi ägedad, ilusad ja vahvad. Ma tegin üksjagu pilte ka, aga nende ülespanemine peab kannatama. Natuke. Paar päeva. Noh, kuniks ma satun kuskile ruumi kauemaks kui mõneks tunniks.

Praegu istun lennujaamas, lürbin kohvi ja ootan pardale minekut, mis peaks teoorias algama poole tunni pärast. Heh, ma olin valmistunud hommikusteks massideks ja tulin korraliku ajavaruga, nüüd aga olen juba päris tükk aega ootamatult tühja lennujaama kohvikunurgas vedelenud. See ei olegi väga paha, sest mulle meenus öösel, et enne riigist lahkumist pean veel korra sellele ootejärjekordade hotline'ile helistama ning ühe arve ära tegema (mulle tuli täitsa lambist meelde, et mul on veel mõned märtsis tehtud tööde arved esitamata) - mõlemad on potentsiaalselt äärmiselt aeganõudvad ettevõtmised. Õige, seda peaks ka kiiremas korras otsustama, mida täna edasi teha. Tähendab, pärast seda, kui olen kell üheksa hommikul Brüsselisse jõudnud. Kas veeta pool päeva Brüsselis ja sõita alles õhtuks Luxi või sõita kohe Luxi ja hängida ülejäänud aja seal??? Vahepeal eelistasin kindlalt Brüsselit, aga nüüd hakkab kaalukauss jälle vaikselt Luxi kasuks kiskuma, sest mulle meenus eelmiste lihavõtete lõpuga kaasnenud Belgia raudteetööliste streik, mistõttu jäeti järjest ära 4 Luxi rongi ja viimane oli lõpuks pärast pühi koju sõitvat rahvast nii täis, et seal tuli 3h lihtsalt püsti seista. Väga ei tahaks seda elamust korrata...

Et siis jah. Mõtlemisainet on. Aga nüüd siis ootejärjekordade hotline...

Homseni - ja siis juba Luxist.
M. 

Valmis

Viisime eile Nublukese maale ning pärast õhtul hakkasin kodus siis lõpuks ka väikest viisi pakkima. Varem kuidagi ei raatsinud, sest kohvri väljavõtmine tekitab Nublule koledamat sorti paanika ning selle vältimiseks kuhjasin siiani nädal aega kraami lihtsalt laua peale hunnikusse. Nuvat... Aga terve eilse pärastlõuna sorteerisin ja proovisin riideid ja kingi, vaagisin kotte, jakke ja mantleid, üritasin otsustada, mis jääb esimeseks kaheks päevaks käsipagasisse ning mis läheb kohvriga hoiukappi...

Tulemus: ideaalselt kokku pakitud elu. Kodus said pea tühjaks jalanõuderiiul ja pool riidekappi. Põrandal haigutab avali suuga triiki täis kohver ning teises toas vedeleb sama täpselt välja arvestatud spordikotitäis suvekraami, mille ema mulle koos rattaga paari nädala pärast Luxi toob. Teisipäevased riided ja kingad peaksid silma järgi otsustades seljakotti ära mahtuma küll, ehkki seda pole ma veel reaalselt järele proovinud (pliis, pliis, pliis, teeme nii, et mahuvad). Dokumendid on välja prinditud, laadijad on olemas ja rohkem justkui poegi vist eluks vaja...

Kui nüüd saaks Luxi hotelli ka bronnitud ja need lennupiletid makstud-kinnitatud, siis olekski kõik valmis. Võib lennata.

Tra küll

Mõnikord tahaks küll kellelegi jalaga anda.

Ma olen juba pool nädalat telefonikõnedega ühte lennufirmat pommitanud. Alguses tahtsin broneeringut teha. Kirjutasin igale poole, aga vastust ei saanud - või siis ei läinud kirjad läbi. Siis helistasin nende Eesti kontorisse, kust öeldi, et nemad ei saa minu soovitud broneeringut teha, helistagu ma nende emamaa kliendiprogrammi telefoninumbrile. Sealtkaudu sain broneeringu umbes neljandal katsel tehtud. Nüüd on vaja maksta, aga jälle ei saa, ehkki katseid olen teinud vähemalt viis. Üks probleem on see, et neil on järjekord nii pikk, et ma ei jõuagi pooltel kordadest ära oodata, kuni keegi telefonile vastab (alguses vastatakse kohe, siis öeldakse, et jaa, selle küsimusega pean teie kõne edasi suunama - ja siis enam ei vasta keegi). Teine mure on see, et kui keegi vahel harva lõpuks toru võtab, siis küsib ta tingimata midagi sellist, millele ma hetkel vastata ei oska, nii et pean ikka jälle korraks kõne lõpetama, infi otsima ja siis tagasi helistama. Viimane kõne oli 20 minutit pikk ja täiesti tulemusteta. Saate aru, ma helistan mobiililt mingile krdi väljamaa infotelefonile ja nad lasevad mul pool nädalat telefoni otsas passida ning siis ei saa nad kah mulle lihtsalt korraga öeldud, mida neil veel vaja on!!!! Järgmine kord helistan neile tagasi, ootan jälle terve igaviku, siis nad hakkavad jälle oma süsteemist seda broneeringut otsima, selle hinda arvestama ja maitiamida küsima.

Vähe vihale ei aja vä!

Nimekiri

Nonii! Ma olen siin nüüd vaikselt mõelnud ja mõelnud, et mida siis seekord Luxis ette võtta. Eelmine kord sai esmatähtsates kohtades ära käidud, nüüd on seega võimalus nurgatagusemaid vaatamisväärsusi avastama hakata. Võimalusi on ilmatu palju. Mul oli eelminegi kord nimekiri valmis, kuhu minna ja mida teha - suurem osa sai sellest täidetud. Täna võtsin aga uuesti raamatud kätte ning koostasin uue nimekirja kohtadest, kuhu sõita tahaks... Ega see pole muidugi ammendav - kindlasti otsustan millalgi, et veerand sinna saanud kohtadest pole sõitu väärt ning sama paljudesse paikadesse pole lihtsalt transpordi mõttes võimalik saada. Samuti olen kindel, et nimekirja lisandub ports kohti, millest ma praegu veel kuulnudki pole. Improviseerimisruumi jätan endale seega laialt, aga vähemalt on mingid orientiirid paigas - igaks seitsmeks juhuks. Et siis nimekiri... Praegu kuuluvad sellesse järgmised paigad (leidmise, mitte tähtsuse järjekorras):

Haroué loss (eriti äge oleks, kui saaks minna augustis toimuvat vabaõhuooperit vaatama, aga selleks on vaja transporti nuputada)
Reims (seal ma olen mitu korda käinud, aga tahaks nüüd need muuseumid ka läbi käia ja šampanjat degusteerida)
Sédan
Lentilles (seal peaks olema imevahva vahvärkkirik - nagu ka sellistes kohtades nagu Vignory, Outines, Chavanges, Montier-en-Der, Bailly-le-France ja Chatillon-sur-Broué)
Troyes
Verdun (autot on vaja)
Neuf-Brisach (tundub olevat hullult vahva Vaubani kavandatud linn)
Haut-Koeningsbourgi loss
Toul (katedraali pärast)
Saverne (Rohanite loss on seal)
Heidelberg
Karlsruhe
Baden-Baden
Maulbronn (kõige paremini säilinud kloostrikompleks põhjapool Alpe!)
Ludwigsburg (Švaabi Versailles)
Stuttgart
Völklinger Hütte (mingi tehasekompleks ja UNESCO nimekirja kuuluv mälestis Saarburgi juures?)
Speyer (toomkiriku pärast, me õppisime seda kunagi!)
Echternach (kui tantsurongkäigule ei saa, siis vähemalt rooma villas tahaks ära käia)
Esch-sur-Alzette
Arlon (häbiväärne, et ma sealt ainult läbi olen sõitnud. millalgi on Arlonis muidu maitranki pidustused, eriti hää oleks sealkäik säherduse vahva üritusega klapitada)
Mõni Lõuna-Belgia kajakitamiskoht
Han-sur-Lesse'i või Rocheforti koopad
Weimar & Halle (tahtsin juba eelmisel suvel Nairale külla sõita, kuid tõsiasi, et see asub teises Saksamaa otsas, tegi sõidu praktikandi palga jaoks liiga kulukaks)
Köln (sinna tahan lihtsalt sellepärast, et sinna on rongipiletid nii odavad - ma olen seal käinud küll, aga alati võib uuesti minna ja linnaga põhjalikumalt tutvuda, eks!)
Pariis (väärib alati uut võimalust)
Nancy (vaene Helle, ma võin talle veel hakata närvidele käima :D)
Thionville (sai juba käidud, aga sealne vastupanuliikumise muuseum jäi käimata ja kripeldama)
Brüssel (kas saab ükskord Horta muuseumis ära käidud või ei? ahjaa, ja augustis on seal üle kahe aasta toimuv lillevaip)
Trier (no see on iseenesestmõistetav)
Colmar (jääb pisut kaugele, aga eks paistab... Sügisel, viinamarjade ajal oleks üks nädalavahetus seal lausa super!)

Kindlasti tuleb korrata sügisest Grevenmacheri lõikuspidu. See oli väga lõbus :). Luxi matka- ja rattaradu plaanin ka läbida rohkem kui ühe, aga ma veel ei tea, milliseid. Äkki peaks endale selle sinise raamatu soetama... Ümberkaudsete ürituste kava koostan endale ka, neid peaks olema palju: küll juuakse Maitranki (26-27. mai) ja küll tähistatakse maitiamida. Potentsiaalselt mõtlen veel Venlos toimuvale aiandusmessile, ehkki see ei võlu mind sugugi nii palju kui Hollandi tulbiväljad ning ma tõesti ei tea, kas viitsin sinna sõita. Tulbiväljade mõtte matan aga selleks aastaks maha, me ei suutnud Emiliaga kuidagi mõlemale sobivat aega välja mõelda ja järelikult pidigi nii olema. Miks tahta imelisi muljeid korrata, kui vol 2 saab uudsuse võlu puudumisel jääda ainult kahvatumaks? Lõuna-Belgia on kuidagi hädiselt esindatud, aga ma lihtsalt ei tea, mis seal veel vaatamisväärset on... Dinant äkki? Teab keegi midagi soovitada?

Hehee! Olen vist juba üsna Luxi lainel :-D.
M. 

Vau

Tallinna korteris sain nüüd asjad kokku pakitud (ma ei taibanudki, et mul siin NII palju asju on, omast arust oli tuba täitsa tühi). Järjekorras kolmanda (või oli see neljas?) hunniku tõendeid sain ka parlamenti ära saadetud (kusjuures nad tegid veel mulle möönduse ja lubasid alustuseks rahulduda skännitud failidega, kui ma järgmisel teisipäeval originaalid letti laon). Igatahes, paistab, et nüüd on bürokraatiaga peaaegu kõik. Pärast nende paberite ärasaatmist sain täna kirja, et leping on juba peaaegu valmis, ainult ühte lisatõendit ongi veel vaja. Juba homme peaksin seda kurikuulsat lepingut lõpuks siis ka oma silmaga nägema :-). Jee...

Muidu on nii, et esmaspäeva varahommikul lendan Brüsselisse. Ei teagi veel, kas veedan päeva Brüsselis või Luxis, aga no niipaljukest on ikka kindel, et õhtuks suundun Luxi, panen pakid raudteejaama hoiukappi (ma loodan, et need on seal ikka olemas, sest ma ei taha oma kohvrit sugugi jala mäe otsas asuvast bussipeatusest sügaval orus asuvasse hotelli tarida - ja hommikul tagasi!), elan ühe öö hotellis, siis lähen teisipäeva hommikul tööle ja leian sealt teisipäeva õhtuks loodetavasti ka toreda kolleeg U, kellega korterijuttu ajada. Ja eks siis paistab, mis ja kuidas edasi. Noh, töö ja enda sisseseadmine tulevad kindlasti kõigepealt... ning esimesel võimalusel tahaks ka Nancysse Hellele külla sõita. Lisaks hakkan Luxi jõudes jälle tublilt jõusaalis käima, ausõna. Seal pole niikuinii õhtuti midagi targemat teha, nii et seal on see kuidagi tehtavam kui siin :). Mmm, ja Café des Artistes ka ootab :). Kõik see tundub praegu veel nii hoomamatu :). Naljakas...

Aga ega's praegu midagi, ma nüüd pean jälle juba jooksma, nüüd ootavad ühed passid äratoomist ja suured prügikotid väljaviimist. Järgmise korrani!

Maris. 

Ilus

Kevadpuhastus

Sukeldusin täna riidekappi, et viimased Luxi kaasavõetavad riided välja otsida. Kuidagi iseenesest kujunes sellest aktsioonist aga kevadine suurpuhastus. Viskasin sellest kapist üksiti ära paar läbi kantud rõivaeset, siis sain sellest säherduse hoo, et võtsin ette koridori lae all seisvad hoiukastid, siis veel paar väiksemat kappi ja lõpuks pool ühe diivanvoodi sisemusest ka. Äravisatavat kraami sain 6 suurt kotitäit, veel kaks suurt kotitäit kraami läheb maale paremaid aegu ootama või peenarde vahel kandmiseks. eidsin vanu jopesid ja mantleid, käekotte ja T-särke, kangajuppe ja poolikuid õmblustöid, ärakoitanud kindaid, lõngatokke, tekke ja väikseks jäänud kraami... Kui ma veel kolm kilekotitäit riideid Luxi jaoks kõrvale panin, jäid kapid kohe üsna avaraks. Ja kell oli alles pool üks, kui ma selle kõigega juba lõpetanud olin... Kui tegus päev! Äge. Ma muide isegi imestan, mis sorteerimishullus mind viimasel ajal tabanud on - kõigepealt raamatud, siis sahtlid, siis voodialune ja nüüd veel ka riided...

Muidu lähen homme Tallinnasse asjatama. Pean seal mitmest kohast igasuguseid tunniskirju kokku koguma (jah, VEEL tõendeid!), hambaarstil käima, siis Tallinna kodus asjad kokku pakkima ja need kuskile Martini jalust ära tõstma, igasuguseid pisiasju korda ajama, Czech Airilt boonuspiletid välja pommima, paari sõbraga veel korra kokku saama ja üleüldse...  Noh, teate küll, tavalised kolimiseelsed asjad.

Ja siis sain ma eile teada, et Puškini vanavanaisa oli Etioopiast! Või noh, õigupoolest praeguse Eritrea territooriumilt, aga sellegipoolest. Peeter Suure neeger!

Vot.
M.

Etioopia inimesed vol X

Ma olen juba mitu korda mõelnud, et huvitav, kuidas Etioopia mulle küll esimesel korral nii vastumeelne oli. Mulle ei meeldinud seal kohe mitte üks raas. Või noh, Indiaga ei andnud muidugi võrreldagi, aga esimesest Etioopiast jäid mulle siiski ka üsna nirud mälestused. Grupp polnud mul tookord küll suurem asi ja kohalik giid oli ka allapoole igasugust arvestust, aga... mul on tegelikult tunne, et ma vist sain ikka lihtsalt liiga suure kultuurišoki. Kehvasid gruppe ja halbu giide satub ju ikka ette, aga need ei ole mitte alati nii määrava tähtsusega. Igatahes, nüüd on mul seal Etioopias juba palju peaaegusõpru või vähemalt häid tuttavaid, sealne eluviis ei tundu mulle enam nii üle mõistuse sürrina, kerjamise ja ahistamisega on lood palju paremaks muutunud, jõnglasi hoitakse rohkem ohjes ja ma tunnen end seal juba ise väga hästi ja vabalt, nii et seekord oli mul päris kahju juba, et reis nii ruttu läbi sai. Mul õnnestus seekord isegi üksipäini mitu pikemat rännakut ette võtta - meil oli näiteks üks vaba pärastlõuna ja mul oli igav, sest poisid läksid kõik jõe äärde autosid pesema ja mu oma rahvas jõi lõputult külma limpsi ja sarjas Savisaart, nii et mingil hetkel tundus mulle, et päris tore mõte oleks poistele jala jõe veerde järele minna ja neid üllatada. Ja teate, kuna ma ise tundsin end mugavalt ja päriselt teadsin, mida teen ja kuhu lähen, siis mind küll tervitati mustmiljon korda ja kutsuti mitu korda jalga puhkama, aga mitmetunnise teekonna jooksul (no ma ei leidnud poisse üles, leidsin ainult jõe, nii et pidin jala tagasi ka vantsima) ei tulnud keegi minu käest midagi nuiama, mul ei olnud parvetäit tüütuid jõnglasi näpu otsas ja üldse tundsin ma ennast täitsa oma inimesena. Hihii, mulle tuli üks nooruke politseitüdruk ka vastu, kes küsis, et kuhu ma lähen ja kas mul on ikka kõik OK... Ta naeris end kõigepealt kõveraks, kui ma ütlesin, et jõe äärde lähen, siis langes ta mulle lagistades kaela, tonksas Etioopia moodi õlga ja soovis head dušši. IRW. See oli minu meelest nii tore. Ja dorzedega tantsida oli ka vahva. Ja üldse, see on ka tore, et ma juba laagripoiste meelest kah oma olen - et kõik registraatoripoisid tulevad mind tervitama ja baaripoisid õpetavad amhara keelt ja ettekandjad ei jookse mulle tšekiga järele, kui ma lähen korraks asju ajama, sest nad päriselt teavad, et ma tulen tagasi ja maksan ära :). Ainult see karode rahanuiamise intsident oligi seekord natuke negatiivne, muidu oli kõik überlahe! Täiesti müstiline - ma siiamaale ei saa aru, kuidas mulle kunagi Etioopia nii vastukarva oli ja kuidas ma sain pärast nii kapitaalselt meelt muuta...

Dorze tantsupidu

Kuna poisid tantsisid nii hoogsalt, tõmbas see lõpuks kogu külarahva kaasa...

Hameri emme härjahüpet vaatamas

Jajah, oleks arvanud, et tegu on noorema daamiga, eks?

Järjekordsel noormehel õnnestus täiskasvanuikka karata

Karo jõnglased

Pipi!

Tugev poiss, pole midagi öelda :). 

Mul ei ole siiani õnnestunud ühtegi konso naist ilusasti pildile saada - nemad kannavad triibuseelikuid, mis on nii meie rahvariideseelikute moodi. Jube äge!

Pruuni naha pealt paistab seebivaht palju paremini välja

Ei tea mina, mida need seal tagaplaanil teevad

Näete, nüüd on valgel inimesel palju vähem rahvast ümber kui varemalt. Isegi auto paistab nende kõikide vahelt välja!

Kohvitseremoonia. Kuidas ma selle valge jala sealt pildinurgast küll saaksin ära kustutada? 

Seda tidrikut mäletan ma juba sellest ajast, kui ta alles roomama õppis...

Hommikune palvetund

Hommikune palvetund vol II

Üks "minu" poistest!