Ja Soodom ja Gomorra...

...olid Jordaanias, nagu näib. Ja see mägi ka, kus Mooses 120-aastasena ära suri. Ja Loti naine muutus Surnumere kaldal soolasambaks. Ja nabatlasi, kes Petra ehitasid, on ka Piiblis mainitud, mis siis, et ainult paar korda. Ja siis oli sealkandis ennemuistsel aal veel hulk igasuguseid erinevaid kuningriike ja hõime, näiteks Edomi riik. Ja nii edasi.

Huvitav, miks algab Piiblis iga teine lause sõnaga "ja"?

Kaks tähelepanekut

* Istun kodus, kuulan Jordaania muusikat (ja värvin Lähis-Ida kontuurkaarte). Jordaania muusika on täpselt samasugune tilulilu-habibitamine nagu Egiptuse omagi. Äravahetamiseni sarnane.

* Hetkel on tunne, et pean kõik muu pooleli jätma, hoopis Vana Testamendi kätte võtma, kolm korda läbi lugema ja siis olengi tark valmis.

Kaotatud au

Näh. Lugesin just läbi ühe raamatu, mis ilmunud selles valges Sinisuka sarjas, kus ikka igasugused masendavad lood kohutavalt kannatavatest inimestest. Teosel nimeks "Kaotatud au".

Iseenesest väga hea raamat oli. Rääkis pisut Jordaania taustast ja igasugustest islami seadustest, mis naiste elu raamistavad. Liigutav raamat oli ka. Ja mõtlemapanev. Ei tahtnud nagu hästi uskudagi kogu seda tõsidust, kuigi loomulikult ma tean, et sääraseid asju tuleb nii mõneski maailma nurgas tihti ette. Aga siis tuli mulle kõige selle peale meelde kord, kui Egiptuses olin ja me ühe filmi üle arutasime. Kohalik film, komöödia. Nime ei mäleta. Meile ette juhtunud stseeni peategelaseks oli pisike poiss, kell oli sünnipäev ja kelle eluunistus oli kasvõi üksainus kord kinno pääseda. Ta oli sünnipäeva nii pikisilmi oodanud ja lootnud, et teda sellel puhul ometi kinno lubatakse. Ema ka väga lootis ja sättis juba kõik valmis. Aga isa tuli koju ja ütles paha tujuga, et ei lähe sa kuskile. Ja see poiss, ta süda purunes ekraanil kildudeks... Ma saan aru, kui ta oleks tahtnud raketiga sõita, aga kinoskäik ei ole ju nii suur asi... No ma siis avaldasin arvamust, et ema oleks võinud poisi ometi ju ise kinno viia keset päeva, tal oli ka lapsest nii kahju.

Ja ma ei unusta ilmaski, millise pilguga mind vaadati. Selles pool elu kestnud pilgus oli mõistmatus, halvustamine, uskumatus, iroonia, vastuvaidlemine ja isegi killuke põlgust, mulle näis. Ja tegu oli inimesega, kellest ma sügavalt lugu pean ja keda austan. Inimesega, kes on ise aastaid välismaal elanud ja muidu igati haritud ning mõistlik. See pilk jääb mulle igaveseks meelde. Ainus, mis mulle kunagi igavik hiljem öeldi, oli: "P-alun! Tegu on ju Egiptusega!"

Ja seda pilku meenutades hakkasin ma pisut uskuma, et kui üksainus õnnetu potentsiaalne loata kinoskäik niisuguse reaktsiooni esile kutsub, haaraksid araabia mehi selliste tõsisemate auteemade puhul veel tõsisemad tunded.

...

Uskusin, KUNI raamatu läbi lugesin ja seda oma virtuaalses raamatukogus vastava märgistusega tähistada tahtsin. Raamatu infoga tutvuma hakates jäin aga imestama, et miks seda nii madalalt hinnatud on. Loomulikult ei olnud tegu kaunis soravas keelepruugis kirjutatud igavikulise pärliga, aga no see ei selgitaks ikkagi nii madalaid hindeid. Ja mis tuli välja: raamatu autor, kes kogu sellest asjast eluloolise jutustuse mulje jättis, elas Jordaanias tervelt 3 esimest eluaastat. Üles kasvas proua Chicagos, oli teine kõrghariduse saanud ja ilusat rahvusvahelist elu nautinud.

Ma annan endale aru, et hea küll, isegi väljamõeldisena on see teema ju siiski oluline ja on palju neid, kelle säärane mõttetu surm väärib kaasa tundmist, aga... raamatu maagiast on minu jaoks kohe kolmveerand läinud ja... enam nagu ei usu ka jälle. Midagi. Kohe mitte midagi, mida ta kirjutas. Kuigi tean, et ega see teema siis sellepärast vähem paika ei pea. Lihtsalt selline tunne on, et mul on nahk üle kõrvade tõmmatud. Nagu mõne kerjusega, kes tuleb ja räägib mingi haleda jutu kokku, moosib raha välja ja... ja tegelikult on kõik üks suur vale puha. Tegelikult pole neil häda midagi, see ongi lihtsalt nende igapäevane tulus leib.

Imelik on, et mul on kahju, et see raamat tõsi pole - peaks ju justkui rõõmustama, et vähemalt toda Daliat pole kunagi tapetud, kuigi tuhandeid teisi on. Ja ma ju tean, et kerjuste pettuste väljatulemise halb emotsioon on suuremalt jaolt tingitud sellest, et me oleme kangesti tahtnud "head" olla ja siis me järsku polegi seda saanud, nii et pettumus tuleb sellest. Aga - sellegipoolest olen ma pettunud.

Isegi ei tea, kas ma oleksin eelistanud, et ma poleks seda raamatut üldse lugenudki, või et ma oleksin saanud pärast lugemist õndsalt edasi uskuda, et selles kirjutatu oligi nii.

Säh sul naeratust!

No ma pean tunnistama, et mõnikord, kui tänaval keegi täiesti hullunult naeratades vastu tuleb, kahtlustan ma teda põrundpäisuses. Samas käin ma teinekord ka ise täiesti teadlikult ringi ja naeratan kõikidele, sest noh, meil on ju kõik muidu na kurjad ja kiirustavad - ja ega keegi märka ju heatujulisemaks muutuda, kui keegi neile just möödaminnes ei muiga. Ühesõnaga, juhtub, et ma testin, kas mõnele tulevad helgemad mõtted pähe, kui neile naeratada. Ja siis veel tuleb ette, et mul on lihtsalt tore olla ja irvitan täiesti seda taipamata hoopis endamisi, oma mõtete peale.

Novat, käisingi täna linna peal ja hea tuju oli ka veel, ilm ilus ja puha... no ja lihtsalt kogemata naeratasin nii pooljuhuslikult sellisele vanemapoolsele kolmehambulisele mammile, kes mulle Viru tänava otsas vastu tuli! Ja sain meeldejääva õppetunni!

Teate, kus see tädi mulle kohe kallale kargas! Sööstis teine hetkega minu juurde ja küsis: "Kas te müüte midagi?" Mina ei saanud muhvigi aru, pärisin vastu: "Vabandust, misasja?" Tädi ikka uurib, et kas ma midagi müün, et mul paberid ja üks raamat niimoodi näpus ja siis veel naeratan kah! Ma loomulikult hakkasin talle kinnitama, et ei-ei, ma ei müü midagi, aga tema kukkus minul kohe mapkat ja seda raamatut käest ära sikutama, et mida ma ometi müün, andku ma talle ka seda midaiganest tasuta proovida! Ma muudkui korrutasin, et ma ei müü midagi, miks ta ometi seda arvab, ise üritasin veel oma asjade külge klammerduda, tema aga jonnib vastu, et ei, minul on paberid käes ja naeratan ka, mida ma müün? Kas äkki Soome kosmeetikat? Lõpuks sain ma asjad tema haardest lahti sikutatud ja tegin sääred enne, kui ta mul raamatu "Rooma provints Araabia" käest jõudis kiskuda, paraku jäi ta minust veel sinna tänavanurgale seisma ja pettunult undama: "Teil ju paberid käes ja naeratasite niimoodi nagu müügiesindaja..." Seisis ja kisas järele - veel seni, kuni ma poolele ristmikule olin jõudnud...

Nojah siis. Kas keegi võiks mulle selgeks teha, kuidas mul küll on jäänud kahe silma vahele säärane oluline teadmine, et ilmselgelt teeb raamatu ja kotti mittemahtuva mapka käeskandmine minust automaatselt reklaamitädi ja nännijagaja? Ja tõik, et ega meil siin Eestimaal peale müügiesindajate tõesti mitte ükski hing kunagi muidu ei naerata? Oleks ma ometi osanud aimata, et kohe kahtlustäratav on tänaval mossitamata ringi jalutada - et siis peab raudselt äri peal väljas olema!!!

Oh issand ja sancta simplicitas!

Jälle olen targem!

Uudiseid ka muudelt rinnetelt

Vahepeal sattusin ma selle Etioopia teemaga nii hoogu, et midagi muud pole üldse kirjutada saanud... Isegi lumetuisu üle ei jõudnud viriseda, kui veel päikeseküllased pildid ekraanil... Näed siis!

Ühe ülestähendusena tahtsin aga tegelikult tõdeda näiteks seda, et vahepeal on mul õnnestunud üksjagu tõlketöid Tradose programmi kasutades ära teha ja nüüdseks olen ma sellele süsteemile isegi suhteliselt pihta saanud. Päris kõiki peensusi ma Tradose keskkonnas loomulikult veel ei tunne (see tagide värk on mu jaoks ikka veel segane), aga iga korraga avastan jälle midagi uut juurde ja enam ei lähegi ühe lõigu peale puhtalt tehnilistel põhjustel kahte päeva. Reaalselt senini VÄGA palju kasu ja ajavõitu ei ole ma vist sellest siiski veel saanud, aga eks mu tõlkemälu täieneb ka aegamisi ja - ma olen lootusrikas.

Sassikesest on meil ka vahepeal ilmarändur saanud. Viimasel ajal lipsab ta iga kord, kui keegi tuleb (kasvõi peniga õuest), salamisi uksest välja ja läheb koridorri püherdama. Enamasti satume me sellele peale ja toome ta kohe tagasi, aga täna näiteks oli ta teab millal uksest välja lipsanud ja jalutas teadmata hulga aega mööda koridori ringi, kuni talle lõpuks peale satuti. Meie ise polnud veel arugi saanud, et kass kadunud on... :-D. Paar korda olen ma muidu teist niisama ära toonud, aga korra võtsin küll natist kinni ja pahandasin... nagu näha, ikka ei aita... Vedas, et keegi teda päris õue ei lasknud. Ega's midagi, tuleb hoolikamalt silma peal hoida.

Siis lõikusin ühele kõrvitsale mustri peale ja ootan nüüd huviga, mis sellest edasi saab. Seekord õnnestus mul Etioopiast kaks pudelkõrvitsast tehtud ilusat kaunistatud ämbrikest kaasa tuua, aga olles neid jupp aega imetlenud, tahtsin ma kohe vägisi proovida, kas meie kõrvitsad ära õõnestatuna ka niimoodi ära kuivavad. Kraapisin siis ühe eile tühjaks ja lõikusin mustri peale, nüüd seisab seal radika ääres teine. Teine, suurem kõrvits ootab Halloweeni... Hee-hee. Ma kohe huviga ootan, mis sellest välja tuleb.

Ja siis... Pariisi tahaks. Pariisi toanaaber just läks täna nädalakeseks Prantsusmaale, arvake ära, ega ma kade pole? Noh, ajastus ei ole tal hetkel muidugi suurem asi - nende konnasööjate streike sai omal nahal tuntud nii palju, et kohe paarikümneks aastaks sai ette isu täis. Aga üleüldises plaanis... mõelda, mis ajast ma juba pole Pariisis käinud - ikka hirmus kange isu on juba!!! Peaks kunagi midagi ette võtma jälle selles suhtes...

Hästi, aga aitab nüüd küll jälle, ma peaks hädasti uut raamatut tõlkima hakkama, nii et selleks korraks siis pakaa.

M.

Selleks korraks viimane Etioopia post: pildipuru ja muud

Jah, kui pikaks ma seda ühte trippi ikka venitan? Jordaania koputab varsti uksele ja ma loen juba suurema hurraaga igasugust Lähis-Ida puudutavat kirjandust (noh, "Märk ja pitser" saab ka paralleelselt kohe läbi - seda ma enne Etioopiasse sõitu lõpetada ei jõudnudki. Muinasjuturaamat missugune, aga igasugust huvitavat taustinfot Etioopia kohta võib sealt siiski pisut tõepäraseks pidada). Seega - viimane aeg teemamuutuseni jõuda. Aga ühesõnaga, siin veel pildivariat, mis eelmistes postides kohta ei leidnud.

Bahir Dari lennujaam

Viljatud naised seotakse teatud usupühadel köie otsa ja lastakse kolm korda sellesse vetikavette. Pidada olema usu asi - kui piisavalt uskuda, jääb sellest rasedaks kah...

Kabel, kuhu naisi ei lastud... Diskrimineerimine! 

Nii tore seenemikk! Tegelikult on tegu Lasta mägede tüüpilise elamu tukuliga. Kahekordne tornlinnus sissepääsuga teisel korrusel... Vinge!

Ühe Lalibela kiriku sisemus... Peaigel Rafaeli kabel...

Seal saab veel mööda maa-aluseid käike ka kirikute vahel lonkida. Kottpimedas ja puha. Nii äge!

Otsin öömaja! Tegelikult on seal seina sees sellised tillukesed vanad nunnade kambrid, ma siis turnisin vaatama. Ja kus siis läks pildistamiseks - keegi ei paistnud kuidagi aru saavat, et päris raske on seal niimoodi kõlkuda...

Väga palju juurde ei saa võttagi!

Nii armas majake!

Üks Lalibela kirikutest.

Ka väga nunnu elamine

Külalistemaja TAEVAS. Teretulemast TAEVASSE!

Kõige parempoolsem on "fast internet café". Kolm järgmist on kunstipoed!

Nii seisab vesi taevas!

Supermarket!

Kõige ägedam Lalibela kirikutest - Püha Jüri oma!

Isegi need tulbad, mis peaks takistama autosid edasi sõitmast, olid Püha Jüri kiriku kujuga...

See on küll suursaavutus, et neil raamatukogu on. Ma muidugi ei näinud seal ühtegi hoonet, aga võib-olla oli see tõesti mõnes putkas siis...

Kui mõni kirjaoskaja kohal on, pannakse tahvlile kriidiga kirja, millal lennuk tuleb!

No veel üks Dorzede elevandihütt

Ja siis hütt kohalikuga ka...

Hirmus äge mööbel on seal alati!

Kätepesukoht 

Murside kodud!

Selliseid reljeefidega steele on neil ka paljudes kohtades põllu peal. Kas mingi kultuspaik või hoopis lahingutanner? Taevas teab, millal Etioopia arheoloogia sinnamaale jõuab, et päriselt sellised huvipakkuvad kohad läbi saadakse uuritud. Steeliväljad on muidu ka Etioopias kõik kogu kupatusega UNESCO maailmapärandi nimekirjas...

Katustel on neil hästi ägedad potid - mitte korstnaks, vaid selleks, et roovihkude otsast vett sisse ei tuleks...

 

Duširuum. Näete ikka, et kastekannuhoidjale on redeliga lavats - et sealt siis kallatakse vett kaela :-D

Ilusalong ja juuksuritöökoda! Kinni oli, neetud, muidu oleks lasknud endale sonksi pähe teha! Ja päris tõsiselt kohe!

See käis hotelli kohta! Ilmselgelt oli neil midagi sassi läinud ja "pulmadest" sai "rohimine".

Niipaljukest siis selleks korraks Etioopiast. Uued uudised juba Jordaania teemadel... Ja kui keegi tahaks tulla detsembris nädalaks Indiasse Kuldset kolmnurka avastama (Delhi, Agra ja Taj Mahal ning Jaipur), siis nüüd oleks umbes viimane aeg end üles anda!

M.

Etioopia lilled ja loodus

Loodus on Etioopias imeline: puhas ja (vähemalt vihmaperioodi järel) ka lopsakas. Kogu prügi läheb tavapäraselt taaskasutusse, nii et teeääred on puhtad ja midagi võõrast silma riivama ei jää. Kuigi... tuleb tõdeda, et eelmise aastaga võrreldes on päris palju kommipabereid ja tühje küpsisepakke käidavamatesse kohtadesse tekkinud. Ühele tüdrukule ma andsin karamelli ja tema muidugi viskas paberi sinnasamasse maha. Ma siis läksin tema juurde tagasi, noomisin teda ja tõstsin selle üles, pistsin talle pihku. Ta vaatas mind nagu kuu pealt kukkunut ja kui ma minekule pöördusin, lendas see paber minust mööda...

Etioopia on enamasti mägine maa, kõrgeim tipp jääb üle nelja tuhande meetri ja see on ka Aafrika kõrgemate tippude esikümnes. Paljud linnad on ka arvestatavatel kõrgustel - nii 2400-2500 meetrit üle merepinna. Oi, kus ma sain naerda - mul oli grupis üks pisut tõbine naine. Jõudsime siis meie oma retke kõige madalamasse kohta ja kohalik giid, kes tema pärast mures oli, ütles: "Tead, äkki tal on sellepärast halb, et me nii madalal oleme - ainult umbes 520m üle merepinna!" Ma hakkasin naerma ja teadustasin, kui kõrge täpselt on meie Suur Munamägi... Oi, Danieli nägu oleks sel hetkel pidanud ise nägema! Lihtsalt nii tore oli!

Etioopias on hästi palju igasuguseid endeemilisi liike - kõige rohkem küll linde, aga üksjagu ka loomi ja lilli. Sellistele on nime hästi raske leiutada. Ja üleüldse - grupijuhilt eeldatakse ju, et ta on ikka psühholoog, arst, loodusteadlane, keeleteadlane, tõlk, usuteadlane, sotsiaalteadlane, ornitoloog, mehaanik, baaridaam, kotikandja ja kõike muud ühes isikus... noh, ma võin julgelt öelda, et minu loodusteaduste külg jääb teiste tarkustega võrreldes üsna kesiseks. Ma ei tea pooli alljärgnevate asjade nimedest, sest no mis ma ikka inglitrompeteid, kallasid ja iiriseid pildistan - need olid liiga tuttavad! Pildistasin ikka selliseid asju, mille nime ma ei tea! Äkki saan targemakski veel... Ja mis siis, et ma nende nime ei tea, ilusad on nad sellegipoolest...

See lill õitseb neil ainult septembris-oktoobris ja kuna see langeb kokku nende Meskali pühaga, siis selle järgi lille nimetataksegi. Ilus, rõõmus kollane.

Lihtsalt... et näidata, kui rohelised - ja puhtad - on isegi linnatänavad.

Omo jõgi on see, mis seal paistab

See oli hirmus ilus lill, aga aru ma ei saanudki - üks ütles selle nimeks midagi, mis kõlas nagu düsenteeria, teine väitis, et see on kõrberoos...

Kaktus on end neile sisse söönud. Selliseid tavalisi kaktusi on nad endal kopliaedikuteks istutanud - hea, ei pea parandama ja loomad ei trügi üldse kohe läbi neist. Aga ühes Hameri külas oli täielik kaktusepuude salu.

Päike tõuseb, mitte ei looju! Jaa, isegi minul ei jää reisidel muud üle, kui enne kukke ja koitu jalule ajada end. Oi, ja Etioopias pole see üldse raske - teate, milline lärm seal öö otsa käib. Tähendab, inimesed magavad, aga linnud ja ritsikad lõugavad, koerad hauguvad, eeslid kisavad... hullem kui meil linnades!

Sorgo kasvab neil kõrgeks! Muidu... pissipeatus oli :-)

Tis Issat - Suitsevad Veed!

Temast ei tea ma üldse midagi

Papüüruspaadid, millistega sõitsid juba vanad egiptlased... Kas see tähendab, et seaduselaegas on Etioopias?

Otsi-otsi! Seal kuskil olen mina :-)

Need oranžid-punased aaloe lehtedega põõsad olid ka hästi ägedad...

 

Kustunud vulkaani kraatrisse oli järv tekkinud ja selle äärde tekitati kohvikukene. Milline imeline vaade sealt avanes!!!

Peale vihma oli savann nii lopsakas, et seal ringimüttamine oli päris kurnav kohe. Rinnuni rohus sebradele järgi jooksmine, ise ühtaegu rohu sees peidus olevatele kividele koperdades ja puuke endalt maha pühkides, polegi nii tark ettevõtmine, kui kohapeal tundus. Üks mees nägi isegi korralikku madu enda eest põgenemas... Aga elamus jälle missugune.

Rootsu otsas kasvavad okkalised kollased kanamunad

Noh, veel üks vaade Nech Sari rahvuspargile

Nagu ma ütlesin, peale vihmasid õitses kogu savann nii kaugele, kui silm ulatus.

Chamo järve kaldad on tegelikult hästi ilusad, mis siis, et pisut eluohtlikud

See pidada olema kaneel. Et niimoodi kauna sees... seemnetena. Huvitav, miks meil siis kaneelikoort hoopis kasutatakse? Muidu... humalal kasutavad nad ka lehti, mitte käbisid, ning osad hõimud ei joo kohvioast tehtud kohvi, vaid jahvatatud kohvilehtedest või kohvioa kestadest tehtud kohvi... Kas asi on lihtsalt selles, et nad kasutavad sama taime eri osa, või ongi kaneeli mitut sorti? Või äkki pole see üldse kaneel???



Hästi, aga ma hakkan nüüd vahelduse mõttes läbi lumetuisu hambaarsti poole astuma. Homme jälle...