Tühja-tähja

Viimasel ajal ei oska ma kuidagi enam midagi kirjutada. No näe, lihtsalt ei oska. Kuidagi mõttetu tundub kõik. Aga hea küll, võin ju üht-teist üles tähendada.

Uudisterindelt siis sellist infi, et teisipäeval kolisin ühikast välja. Esmaspäeval pean minema võtmeid ära andma ja nii, aga asjad pakkisin kokku ja tõin teisipäeval juba Pärnusse. Teisipäeva õhtul käisime Marjuga ühte korterit ka kaemas ja see meile täitsa meeldis, nii et nüüd leppisime kokku, et kolime augusti keskel sinna sisse. Kaupmehe tänavas ilgelt ägedas majas... Jagama hakkame seda siis nii, et mina, Marju ja kaks tütarlast, kes seal juba praegu elab. Hästi suur korter on... ja teenijaruumides elavat keski valgevene poiss ka veel eraldi... Vot nii. Ühest küljest tore - saab jälle uusi tuttavaid ja nii, üür on ka mõistlik ning täpselt selles hinnaklassis, mida otsisime... Täiesti nagu rusikas silmaauku ühesõnaga! Ja leidsime blogikommentaari kaudu! Nii äge! Aitäh pakkumast!

Tõlkimisrindelt niipalju, et mul on nüüd siis hetkel kaks asja, millega tegeleda, aga kuidagi läheb aeg iseenesest käest nii ära, et ma olen umbes täpselt esimese peatükiga maha saanud. Eriti tore on muidugi see, et ma ühele raamatule ise tahtsin augusti lõppu tähtajaks panna, aga nüüd selgub, et augusti esimese nädalavahetuse veedan Tarvastus koorilaagris, augusti teise nädalavahetuse Peterburgis (tuli sõbrantsil täitsa ekspromtmõte, nii et täna sai pass suure kiiruga saatkonna poole teele lähetatud), millalgi tahtsime emaga Saaremaale minna ja augusti lõpus saab minust Patriku ristiema, mis tähendab trippi Rootsi. IRW. Kusjuures mina, täiesti ristimata pagan, hakkan kellegi ristiemaks. IRW kuubis. Igatahes, tahtsin selleni jõuda, et ajaprobleem tekib selle raamatuga. Peaks hädapärast tõlkima. Homme... [Aga raamat on tõeliselt vahva ja humoorikas, suisa lust tõlkida!]

Reisirindel on lood nii, et ma ikka loen ja uurin siin Aafrikat, sügisel ootavad Etioopia ja LAV-Mosambiik... Aga kukkuski välja nii, et terve suve saan Eestis olla! Naljakas... Aga üldse mitte paha vahelduse mõttes.

Muudelt rinnetelt - ei oskagi nagu kommentaare leida. Muudel rinnetel on lood muutusteta, mulle näib. Ootan ja vaatan, mis sügisel saab... kuskilt võiks ju mõni unelmate ametipost välja ujuda. Selline, kus tööaeg oleks paindlik ja töö oleks huvitav ja inimesed oleks ägedad ja nii. Või noh, et kõik nüüd lihsalt ja ühe lausega ära öelda: ma siin ootan endiselt, et tuleviku parim lahendus puuga pähe lööks! Äkki midagi ikka näkkab, mitu lanti sai välja heidetud...

Aga hästi, mul on nüüd kook ahjus ja želatiin ootab sulatamist. Eks näis, mis sellest üritusest välja tuleb. Proovisin nimelt esmakordselt valmistada Nefi juustukooki. Liisi juures sai seda ükspäev mekitud ja imehea oli, suisa keele tahtis alla viia. Eks siis nüüd hommikul selgub, kas mul ka õnnestus söödavalt järele teha... Ahjaa, noh, ükspäev käisime me nimelt seenel - ma nägin unes hästi palju puravikke (huvitav, mida Freud sellest arvaks?) ja arvasin, et see on piisav alus metsa minna. Paraku ei näinud me oma retke jooksul ühteainsamatki seenepoega, mistõttu korjasime emaga mõlemad hoopis toobi mustikaid. (Minu meelest päris huvitav dilemma oli see, et kas meie kohta tuleks siis öelda seenelised või marjulised, kui me tahtsime minna seenele, aga asjaolude kokkusattumuse tõttu korjasime hoopis marju...) Ja et mustikatega midagi ette võtta, otsustasingi kooki proovida. Mustikakisselli on ka. Ja poolteist liitrit mustikaid on ikkav eel alles. Hurraa.

Olgu, želatiin...

Varstiseni,

M.

Hästi-hästi, võtsin end kokku

Need olid väga veidrad lilled: metsmaasika lehed, aga marjade asemel olid punased õied. Huvitav, mis nende nimi küll võiks olla?

See oli eriti tore, et kui vibulaskmisel iga lasuga ühte sõdurit tabasid, pandi sind papist hobuse otsa ja üks turske mammi punnitas hobust veeretada, et laskja ikka ratsavõitlust ka praktiseerida saaks :-D

Turismimessil jagatud tasuta piletit saanutest polnud mitte ükski hing enne meie minekut ei linnuses ei linnakodaniku muuseumis käinud... Nad olid seal täiesti hämmastunud... Aga noh, tore oli.

Rätsepad ollagi väidetavalt aint laua peal istunud ja sellest ka rätsepaiste... Aga huvitav, miks nad laua taga ei võinud olla nagu tavalised inimesed?

Ainus asi, millest tema Tallinna puhul kuulnud oli, oli see maja - maja nagu puu.

OK, järjekord läks nüüd kõigi puhul suhteliselt suvaliselt - tegelikult olime alguses Tallinnas ära, siis läksime Rakveresse, edasi Pärnusse ja lõpuks ainult üheks õhtuks veel Tallinnasse tagasi, aga ma tõesti ei viitsi neid pilte veel ümber ka tõstma hakata, nii et... pole hullu. Niigi võttis palju energiat, et nii väike valim kokku saada :-D. Aga nüüd on see asi vähemalt tehtud :-D.

Hämmastav

Ootasin Pärnu Hotelli ees bussi reisilt tagasi. Südaöö oli. Kreepsu pidin saama, kui äkki pimedusest kaks pisikest valget sõõri otse mu nina all välja ilmus ja kuskilt mu lõua alt kostis: "Hellõu". No hästi, hoolega kissitades nägin valgete silmamunade taga meest ka - oli selline kleenuke ja kuivetu. Ütles teine, et töötab juba kolm kuud Pärnus kokana ja et kuidas mul ka läheb kenal laupäeva hilisõhtul. Oh jah. Ööd on juba Pärnugi vallutanud, hämmastav... Ja oleks siis, et normaalne vend, aga ei, kus sa sellega, esimeste lausete järel neelas ta keele hoopis alla ja jäi lihtsalt seisma sinna mind ainiti passima, ei öelnud enam musta ega valget. Muudkui passis ja passis. Lõpuks ma küsisin, et äkki saan ma teda aidata või mis, mille peale tema kostis, et ei, ta niisama. No ja siis ta passis edasi. Muudkui passis kohe. Ma ära minna ka eriti ei saanud, ootasin ju bussi selle koha peale seal - noh, parkimisruumi oli ainult ühes kohas. Aga kui tema oma valgete silmamunadega aina passis ja passis, läksin ma siiski mõneks ajaks autosse istuma ja siis tüübil lõpuks mõikas ning kõrend tõmbas varvast. Päris... naljakas. Poleks sellist seika küll Pärnust oodanud...

Suvi on nii pikk

Ma olin unustanud, kui pikk suvi tegelikult on. Viimati veetsin ma terve suve Eestis... ma ei mäletagi millal. Keskkoolis äkki. Vaat, alguses tegelesin ma ju peaaegu eranditult bussireisidega ning nende jaoks oli suvi just see parim aeg - kogu aeg sai niimoodi ringi kihutatud, et kui üks reis lõppes, ei tulnud ma isegi Eestisse tagasi, vaid vahetasin Varssavis busse ja sain uue bussiga puhtaks pestud pesud ka... Aga nüüd on tasapisi asjad nii läinud, et ma tegelen peamiselt kaugreisidega ja nende hooaeg on sügisest kevadeni. Lisagem sinna ka veel masu faktori ja saabki kokku põhjuse, miks mul see suvi suurt reisimist ei olegi. Need, kes endale varemalt bussireise Euroopasse lubada said, jaksavad nüüd ainult Ahvenamaal ja Palangas käia, näib... Novat ja alates Türi laulupäevast, jaanipäevast ja Emiliaga ringirändamisest lõpetades Kerliga suvise Pärnu nädalavahetuse veetmiseni on nii palju asju toimunud. Ja ikka on veel juuli! Täiesti hämmastav... Ma pole üldse harjunud Eesti puid isegi rohelisena nägema. Meenutagem, et isegi eelmine suvi, kui ma ikka veel üpris sant olin, lonkasin ma mööda Prantsusmaad ringi (kodus olles istusin targu toas, nii et lehtes puid ikka ei näinud). Aga nüüd... nüüd on kohe harjumatu.

Aga ma vihkan maasikaid. Ja ma vihkan vaarikaid. Ausõna, minu poolest võiks need nuhtlused aiast olemata olla. Tänu taevale, et metskitsed see aasta vaarikapealsed talvel ära sõid, nüüd jagub täpselt nii, et kaks kamalutäit marju saab suhu ja ülejäänud põllul ei pea tundide kaupa higistama. Aga maasikad... maasikatega on nii, et neid jälestan ma juba väiksest saadik ja millegipärast on meil neid ikka veel pool põllutäit. Olgu, vanasti oli kolm, nii et edenemist on märgaa. Aga fuhh, mul on hea meel, et nende aeg möödas on. Metsmaasikaid - neid kribusid võin ma korjata küll. Aga päris maasikad on täielik piin...

Mh, muidu on nii, et ma ei viitsi endiselt kirjutada, nii et pakaa.

M.

Sardell

Nublul on millegipärast arusaam, et mina olengi kõige suurem koll. Tal on hetkel köögis sardell, mida ta ära süüa ei jaksa. Samas on sardell ikkagi eriline, eks - nämma! Häda selles, et... koer ei julge nüüd köögist ära tulla, sest ta on täiesti veendunud, et mina jooksen tema lahkudes kohe kööki ja pistan ta õnnetu sardelli pintslisse. Ja teda ei veena mu heades kavatsustes absoluutselt mitte miski. Tavaliselt kui ma põrandale pikali viskan, on see Nupukesele tavaliselt signaaliks, et ta võiks mõne oma leluga mulle kaissu tulla ja ma siis tegelen temaga... Novat, viskasin nüüd põrandale pikali, aga koer tuli suure mangumise peale mu selja taha ja toetas end vastu minu kukalt, jäädes strateegiliselt minu ja köögi vahele. Vähimagi sõrmeliigutuse peale tormas kööki tagasi ja põrnitses mind sealt eriti märterlikul pilgul. Arumaisaa, mina ju üldse andsin talle selle sardelli! Võiks arvata, et ma regulaarselt teda näljas hoian ja kõik ta söögid alati ära söön, nii et ta nüüd oma ainust sardelli peab valvama nagu hingeõnnistust, et tal ikka midagi kõige mustematel hetkedel ka süüa oleks...

PS: Just äsja pidi kass oma elu eest põgenema, sest ta julges köögi poole vaadata ja koerale see pilk ei meeldinud.

Palav on

Öö on. Väljas on 22 kraadi ja peale vihmast päeva saab seal isegi hingata. Toas on suure tuulutamise peale 25 ja alla selle ei saa mingi nipiga. Nojah... ikka parem kui 34, mis hommikuks kindlasti tekib - vaat, me ei saa oma loomaaia pärast aknaid ju ööseks lahti ka jätta ja hommikul kukub päike kohe kütma... Äh. Vähemalt magama saab ehk normaalselt jääda.

Aga muidu - no ei suuda ma end kuidagi kokku võtta, et Emiliaga veedetud kahe nädala pildid üles riputada. Ja pärast tema lahkumist on ju ka nii palju tehtud saanud - suguvõsa kokkutulek oli kunagi ammu ja nüüd on kursaõde mitu päeva külas olnud Pärnus, tõlkeid olen otsinud siit ja sealt (üks - õigemini teine - täna õhtul näkkas ka toredal kombel), Tallinnas käisin Pariisi poistekoori kontserdil kolmapäeval ja pärast seda olen Pärnus isegi mitu korda ujumas käinud... (Mulle nimelt ei meeldi see variant, et Kihnu tuleb välja kõndida, enne kui naba märjaks saab - ja üleüldse olen ma Vahemere soolaste siniste sügavustega nii ära hellitatud, et Pärnu rand üldse ei kutsu kohe. Et selles mõttes on täiesti erakordne, et ma nüüd ujumas olen käinud siin, eks. Tavaliselt mind pole suviti siingi, nii et see on mu Pärnu ranna vältimist ka igati soodustanud). Mõningal määral ma ikka hoian uuel korteritel silma peal ja raamatuid on pooleli paar tosinat... Et ühesõnaga, kogu aeg on midagi paremat teha, kui siia takkajärge pilte üles riputada.

Ühe auto signa on juba poolteist tundi akna taga üüranud. Nüüd hakkas teine ka kisama. Aru ma ei saa, mis inimestel häda on?

Hästi, ma nüüd lähen und vaatama, muidu läheb närv mustaks.

M.

Hansapäevad

Hansapäevadega oli siis nüüd nii, et me põhimõtteliselt ei elanudki kodus neil päevil, kui see äge üritus Pärnus aset leidis! Nii äge, et kohe meie ukse alla säärane vinge festival toodud oli... Oi, ja mul on juba sassis kõik need toredad asjad, mida vaadatud sai ja tehtud sai. Emiliale oli muidugi ka selline suur folklooriannus parajaks Eesti tutvustuseks - ta on siiani sillas sellest. Olgu mainitud, et selle postituse sees on temalt mitmeid pilte...

Aga jah, esimesel õhtul vaatasime põhimõtteliselt siitsamast kodu kõrvalt garaažikatuselt ära avatseremoonia, siis natukene Mustpeade vennaskonna tantse ja lavavõitlust, aga see osutus väga keeruliselt vaadeldavaks (tantsiti kaugel laval ja valgustus oli halb), nii et me jätsime selle teatraliseeritud linnaekskursiooni pärast sinnapaika; linnaekskursioonil oli paks inimsumm ja midagi polnud kuulda, nii et selle jätsime me lodja varjuteatri pärast sinnapaika; lodja varjuteatrit oodates sõid igasugused satikad mind suurte tükkidena elavalt ära, nii et selle jätsime me ka üsna pea sinnapaika. Ühesõnaga - esimesel õhtul ei saanud suurt midagi nähtud-tehtud. See-eest sai teisel päeval käidud hulka esinejaid kaemas, kolmandal päeval sai üle vaadatud suisa kolmteist (või hoopis neliteist???) kontserti (esimese päeva omad on kuskil kirjas, aga et teise päeva omad ka üles oleks loetud, siis vaadatud sai laste tantsuetendust Mäng on väikese inimese töö, Läti ansamblit Limbaži, tantsuansamblit Kajakas, sama seltsi vanemate truppi, Pärnu-Jaagupi muusikakooli õpilaste kontserti, Muhumaa folklooriansamblit Ätses, Audru tantsurühma Hoiuspuu, Jõpre Vallatuid, tantsurühma Nooruse Vöö, suurt tantsuetendust Vallikäärus, tantsuansamblit Danžu Klubs Riiast, paari lugu Pärnu Poiste esituses, natukene tundmatuid esinejaid Jahtklubis ja lõpuks natuke ka etendust Tantsumasin). Ja noh, mis ma ikka oskan öelda, peaaegu kõik oli väga äge... Õhtused Jahtklubi esinejad ja see õhtune tantsumasin olid pisut mööda, aga muidu olid kõik üritused suurepärased! Aga kiikingut tehti ja kuskil olid vanad autod ja kindlasti oli triljon asja, mida ma ei jõudnudki üle vaadata...

Muu oli muidu kõik hästi tore, aga... Hansapäevade lõpp oli naljakas - selles mõttes, et noh, viimase päeva hommikul vaatasin ma folklooriseltsi Kunglarahvas ja pärast käisin veel Porta juures lätlaste Straupe laulu- ja tantsuansamblit teistkordselt vaatamas, aga siis kuulutati, et kell kaks hakkab Hansapäevade lõpetamise tseremoonia. Me siis suundusime suure šõu ootuses Vallikääru ja... ja saime tillist! Nagu mis mõttes, te lõpetate sellise ürituse ära keset päeva ja tunniajase kõnede maratoniga? Nii palju siis sellest... Ja see rabas mind tegelikult ka, et linn pühapäeva pärastlõunaks juba täiesti välja suri... Kuidas see võimalik on? Nii palju rahvast oli koos ja siis on äkki kõik juba kella neljaks tühi ja igav jälle... Selline üritus oleks võinud veel pühapäevase öö otsa ka kesta, kuigi ma ju mõistan, et väljamaalastel oli vaja koju tagasi minna ja esmaspäev on jälle tööpäev... Oh jah. No igatahes, tore oli.

Päris palju rahvast oli avatseremooniaks kohale tulnud

See oli tore, kuidas ujuvate majadega jõe peale Pärnut ehitati

PS: see vist on Emilia pilt. Mul on mõned nüüd natuke sassis - vaat, ühte ja sama asja ühest ja samast kohast pildistatud...

Selle kella ivast ei saanud ma küll päriselt aru, aga põles hästi :-D

Meil oli garaažikatuselt päris hea vaade :-P. Eriti mugav - kohe kodu kõrval :-D

Varjuteatri ettevalmistustööd

Varjuteater oli äge, aga seda andis ikka oodata - kuna avatseremoonia lõppes tund aega plaanitust hiljem, siis oli esimese õhtu ürituste algusaegadega päris segane lugu ja lodjaga oli üldse nii, et see ei jõudnud ennast peale avatseremooniat etenduseks valmis seada, nii tuligi meil Vallikääru kalda peal päris tükk aega oodata ja sääskedele-parmudele söögiks olla, enne kui nad peale hakkasid. Et ühesõnaga, varjuetendus oli muidu jummala tore, aga kuna mul juba jalad sääsehammustustest paistes olid, jätsime me ta peale umbes kahtekümmet minutit sinnapaika

Steineri aia heinapallidest istmed olid nii vahvad! Lõhnasid hästi ja mugavad olid ka!

See foto on küll üsna mittemidagiütlev, aga meenutab mulle üpris hirmsat seika sellest, kuidas kaks arulagedat noort lapsevanemat oma tite hobuste heina sisse sokutasid ja ise eemale pilti tegema tõmbusid. Üks obene täiesti tahtmatult just otsustas, et tema tahab nüüd suutäit ja keeras pead - laps oli muidugi kohe kummuli seal heina sees hobuse kurgu all ja igavene kisa läks lahti... No aru ma ei saa, kas inimesed ei mõtle???

Ma polnud neist enne midagi kuulnud, aga rahvatantsuansambel Tuurit-Tuurit on nüüd sellest valdkonnast minu vaieldamatu lemmik. Nad nii hästi ja isuga tahtsisid, et see oli puhas rõõm...

Ja mul pole aimugi, kes tema on, aga teda ma nägin nelja päeva jooksul igal pool tantsimas ja isegi esinemistest vabal ajal vaatas ta teiste tantsimisi ja kui vaatajaid kaasa tõmmati, läks ta oma paarilisega ikka ja jälle tantsima. Nii tore, kui selliseid fanatte on :-D. Ja kuna ma teda igal pool kogu aeg nägin, tahtsin talle juba lõpuks tere öelda. Ühele Mr. Beani näoga Jõõpre tantsupoisile ka...

Lodja peal...

Pisikesed piraadid olid kogu lodja vallutanud

Kõige pisem paistis vaevu reelingu tagant välja

Öölaulupidu

Tema oli nii nunnu. Ja temaga koos oli laval üks pisike blond poiss, kes pildile ei jäänud, aga kes võlus pealtvaatajaid sellega, et kui tema akordionisoolo tuli, siis ei tulnud pillist mitte üks piuks, kuigi ta kõigest hingest seda kangutada püüdis. Lõpuks hõikas ta kõvasti: "Vabandust, mul on pealt kinni," tegi rihmad lahti ja alustas otsast peale... Kui nummi saab veel olla, ah?

Nemad olid ka muhedad

Muhu värvid jätsid Emiliale kõige sügavama mulje. Jessas, tal oli mitusada pilti Muhu seelikute alläärtest, sussidest ja põlvikutest...

Uued moodsad vokid... vinge värk!

Tahaks mängida :-P

Sammalhabe, aga jõhvikaid veel pole...

Nii ilus

Rüütli tänav oli täiesti umbes

Emiliat ka tantsitati

Mis värk nende õuntega oli, see jäigi mul välja uurimata... aga noh, jah siis...

Mul nüüd on ametlikult kopp ees praegu nendest piltidest. Mõne aja pärast asun Tallinna, Rakvere ja kõigi teiste piltide juurde... Seniks - tšau-pakaa.

M.