Mis on viga lilledel, pinkidel ja purskkaevul?

Istusin see nädal ühes arhitektuuriloengus ja tuli jutuks selle klaasristi teema, mida nad nüüd Tallinna südamesse pikemat aega püstitada tahavad. Noh ja kaks õppejõudu siis, mõlemad nimekad oma valla esindajad, nemad siis tõstatasid teema. Ja jutt läks kuidagi niimoodi, et tulid arutusele alternatiivsed võimalused. Ja kõige põlastavamalt, kõige mahategevamalt ja pilkavamal moel öeldi nii: "No aga teate, mida rahvas tahab? Mida rahvas küsitluse järgi kõige rohkem sinna platsile tahab? Kõige esimese asjana tahavad nad pinke, kus istuda. Ja jalga puhata. Pinke! Teiseks tahavad nad sinna lilli, et ilus oleks. Ja kolmandaks... Teate, mida nad kolmandaks tahavad?" Noh, õpilased pakkusid igasuguseid asju alates parkimiskohtadest ja lõpetades ristiga, aga siis öeldi välja, et kolmanda asjana tahtis rahvas sinna purskkaevu. kõike seda räägiti tõeliselt ülimalt pilkavalt, nagu oleks tegu maailma kõige nõmedamate mõtetega ja et sihukese asja peale tulevad ainult tõelised idioodid. Sellest tulenevalt pean ma tunnistama, et mul ei olnud ka julgust küsida, et miks see nii hull on - mis on viga lilledel, pinkidel ja purskkaevul? Mina istuksin ka hea meelega kuskile ilusa päikeselise ilmaga - tegelikult alles paar päeva tagasi jalutasin hommikul sealt kandist läbi, ostsin pagariärist kaks saia ja kohvi (kusjuures kaks saia kokku maksis 18 krooni, aga kui ma kohvi ka tellisin, oli arve juba 52 kokku... millest ma järeldasin, et äkki tuleks kohvijoomine maha jätta, kui see nii ropult kallis on) - ostsin need kaasa ja tahtsin kuskil väljas maha istuda ja need ära süüa. Lõpuks ühe pingi leidsin ka, aga ilma seljatoeta ja üsna ebamugava - ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui neid seal natukene rohkem oleks ja kui inimesed neid actually ettenähtud eesmärgiks kasutaksid. Mis siis selles viga on? Loomulikult ei saa linna planeerida mingiks külaks ja ilmselgelt ei pruugi mingi hiigelsuur pinkide ja peenardega ääristatud purskkaev ilmtingimata just sellesse kohta sobida, aga ma ei leia, et nende komponentide kasutamine on üldises plaanis nii väga halb mõte, et seda kohe nii roppu moodi halvustada. Ja olgugi klišee, saab pinkide, lillede ja veesilmaga väga mõnusa olemise tekitada. Ei maksa seda niimoodi maha teha...

Aga üldiselt - homme hommikul jälle Tallinnasse tagasi.

Ja ahjaa, yours truly peab mõne aja pärast oma esimese loengu.

POSTSCRIPTUM: leidsin siit selleteemalise artikli ka.

Trnn, trnn, trnnnnnnnnnnnnnnn

Kõik võtab muudkui hoogsalt tuure üles. Kohe päris kõik. Kiirendusvõistlused on vist alanud. Kooliprojektid kimavad üliaktiivselt (ja ma pean endiselt tunnistama, et võrreldes üle-eelmise aastaga on asjad selles suhtes küll kõvasti paremuse poole arenenud. või olen ma ise suureks kasvanud ja teistmoodi mõtlema hakanud. seegi võib olla...), nädalad muudkui lippavad, lõputöö tuleb järjest ähvardavamalt lähemale, igasugused kooriprojektid arenevad meeletu kiirusega laviiniks ja mina üleüldse ei saa aru, kuidas mul vanasti kõige selle kõrvalt näiteks trenni jaoks aega jäi. Aga no see selleks...

Muidu käisin ma see nädal näiteks esimest korda elus arhiivis uurimistööd tegemas. Ja lugesin kahe ööga läbi kaks Maurice Leblanci raamatut (kumbki polnud kahjuks nii hea, kui "Õõnes nõel"). Tõlkisin kõvasti (teksti, mis sellele vaatamata kuidagi ei edene). Veetsin mitu ülitoredat õhtut poole ööni kooriproovis :D Sain laulupeo lauliku kätte :P Avastasin, et mu igapäevane suhtlusringkond on varasemaga võrreldes täiesti üllatuslikult ja märkimisväärselt muutunud ja et see ei aja mind mingil määral segadusse, kuigi iseenesest ju võiks. Täheldasin, et millegipärast on mu arvamus hakanud mõningatele inimestele üllatuslikult palju lugema. Leidsin uuesti kinnitust faktile, et EKA sööklas on ükskõik mis praad imehea, kui teda süüa ahjukartuli ja külma kastmega :D Jõudsin igasugustele muudele huvitavatele tõdemustele ka - näiteks (taas)avastasin ma ühika pesemaskäimise süsteemi (mis on seda arvestades, et meil on kahe korruse peale üksainus dušš - kui keldri omad välja arvata - äärmiselt oluline): see on põhimõtteliselt selline, et kolmapäeval ei maksa duši alla trügida, aga muudel päevadel on vaikus. Lihtsalt nädalavahetuseks lähevad kõik koju pesema või sauna või kuhu iganes, pärast seda ei pea esmaspäev-teisipäev end pesemisega "koormama"; kolmapäeval on laupäevasest saunaõhtust juba piisavalt aega möödas, nii et duširuumi ukse taga on kahanematu järjekord; ent tänu sellele valitseb neljapäeval ja reedel seal jälle tühjus, sest nädalavahetus ja kojuminek on ukse ees.

Igatahes, aga kuna ma nüüd olen märkamatult jälle koledasti aega laiaks löönud (ja seda on mul praegu väga jaopärast käes), siis off I go now, vaja tööd teha, asjalik olla ning tarku mõtteid genereerida ja siis veel suhelda kah veel...

Aga homme on Pariisi pidu :P

Oi, tubli olen

Ma siia ei varem kirjutanud, et ma uue kooliaasta puhul andsin endale lubaduse - esimesest septembrist kuni jõuludeni ei joo mitte mingit alkoholi, va üks lubatav erand kuus (Pariisis sai ikka vist natukene üle pingutatud, väike vahe ei teeks paha. Aga no äkki on kellegi sünnipäev, siis võib üks erand olla, ma arvasin :D). Noh, sellekuise ma juba kasutasin ära, sest ma käisin seal veinidegusteerimisel (olgugi, et seal oli tegelikult tops laua peal, kuhu sai veini välja sülitada - näiteks autojuhid jne) ja täna ma siis sain maha selle esimese kangelasteoga, et ütlesin omaenda ühikatoas toimunud peol veinist ära. Heh. Seejuures mina tegin neile pudeli lahti, sest isegi poisid ei suutnud seda korki lahti kangutada :D Mina oma Pariisi praktikaga võtsin pudeli ja sikutasin lupsti korgi pealt ära :D Päris naljakas oli nende nägusid vaadata. Harjutamine teeb ikka meistriks. AGA seejärel ütlesin ma neile rõõmsalt, et ma joon oma mahla edasi ja ise tundsin ennast jõle kangelasena :D Nojah siis...

Muidu avastasin ma täna, et mul on üks kursavend ka. Nii et meid on tervelt kolm! Millised hordid... Ja tänane kooriproov ei veninudki öhe, kummalisel kombel sai see kohe kell 9 läbi. Ja tegelikult on siin koolis ka ikka jumalast äge. Täitsa üdini positiivne päev oli täna. Ainult natukene tahaks Pariisi Pariisi pärast tagasi. Ja et vihma ei sajaks kogu aeg.

Ma mõtlesin välja, et kõige rohkem tunnen ma Eva nimelisi inimesi. Tervelt 7 Evat on minu tutvusringkonnas. Ja 5 Sandrat vähemalt. Kristinaid ja Kristiinasid tuleb ka umbes sama palju ära (kokku 6, kui ma kedagi ei unustanud). Ja Kristisid tean ka vist oma 5-6. Poistest on kõige rohkem Marte, keda ma tean vist nii umbes 5 ja seejärel tuleb 3 Martinit. Päris mitut Madist tean ka ja Mihklit ja Viktorit.

Vahetult keskkoolist tulnud esmaskursuslased on ikka tõelised lapsed... Tited, mis tited...

Väga suur nuhtlus on, kui korrusel ei ole duširuumi. Ja väga suur pluss on, kui otse su ukse taga pole peopidamispaika. AGA üleüldse on elu lill.

Aga eks ma siis nüüd lähen vaatan, kas allkorrusel on duširuumi taga suur saba või mitte...

Naabrivalve

Jaa, enam meil akna all kiilakaid peanuppe ringi ei lippa, aga sellegipoolest on seal midagi hirmus põnevat teoksil...

Täheldage, et mu peni ei saa kordagi akna peale ronida, ilma et ta mingit lelu kaasa ei tariks - ja loomulikult unustab ta need kõik ning läheb toob kohe varsti mõne juurde...

Arsène Lupin

Nojah. Eile öösel sai jälle kaua-kaua lauldud ja täna hommikul kaskede all kuskil muf-il üles astutud :D Päris naljakas oli... Tore ka. Mulle täitsa meeldis selle ürituse mõte - et tänav inimestele tagasi võtta ja tänavaturud ning -letid, skulptuurid, lauljad ja žongleerijad, pasunapuhujad ja rongkäik, seltsimaja ja kõike seda täitsa Tallinna südames. Äge. Šeff mõte. Ja laulda on ka tore, eriti omadega :D

Ülejäänud laupäev on olnud suhteliselt mõttetu. Tulin Pärnusse, sain peavalu ja jäin kell viis teleka ette diivanile magama; magasin maha kõik huvitavad telesaated (à la Laululahingu kõige ägedamad laulud) ja ärkasin üles umbes täpselt selleks ajaks, kui Nublu jälle õue tahtis :D Pärast seda olen talle natukene palli loopinud ja niisama molutanud. Arvutit ega telekat ei viitsi eriti vahtida, pea valutab ikka veel natukene; muud tarka ka ei taha nagu ette võtta :D Isegi mu põnevad raamatud said läbi. Ma nimelt avastasin enda jaoks säärase kirjaniku nagu Maurice Leblanc, kelle Arsène Lupini krimkad on veel palju-palju paremad kui Sherlock Holmesi või Perry Masoni lood. Ma tükk aega arvasin, et neid eesti keelde pole üldse tõlgitud, aga see nädal avastasin, et umbes viis raamatut siiski on... millalgi kolmekümnendatel :D Ühe ostsin ma eile enne kooriproovi antikvariaadist, teise ostsin millalgi suvel - kah antikvariaadist - ja lugesin nüüd kolmapäeval läbi. Eile ostetu osutus aga üldse nii põnevaks, et kui ma poole öö ajal laulmast tulin, siis istusin sellega maha ja lõpetasin temaga kell pool neli hommikul. Ma lihtsalt ei SUUTNUD seda käest panna. Asja nimi oli "Õõnes nõel" ja sellel oli õige mitu võlu - eelkõige loomulikult Arsène Lupini vaimukas ja stiilne karakter ning kohutavalt ootamatu sündmuskäik, aga siis veel ka see, et raamat oli nii vana ja selline koltunud paksude lehtedega, mille vahele keegi kunagi pannkoogi oli pannud; aga isegi eesti keel oli seal sihuke vanamoodne ja armas - ajakirjanikkude, täpsalt ja mis kõik veidraid sõnavorme seal veel ka ei esinenud; lisaks oli hästi nummi see, et kogu raamatust kumas läbi see, et vanasti ei osanud ikka tõlgid ka eriti nii hästi inglise keelt, et neil oleks mingi keeletunnetus olnud - põhimõtteliselt lausestruktuur oli kõik üsna selline võõrapärane ja mõned asjad, mida poleks olnud vaja ära tõlkida (nimed nt), olid ära tõlgitud, sest sellest poldud aru saadud, et need nimed olid... Ühesõnaga - nummi! Ega ma maha tee, vastupidi - ma kujutan elavalt ette, kuidas oli 80 aastat tagasi neid asju tõlkida - puudusid igasugused arvutid ja korralikud sõnastikud, rääkimata online sõnastikest ja internetist, ilma milleta ma ei suudaks küll seda tõlgitööd teha :D Istusid need tõlgid seal ja lappasid oma võib-olla ainukest olemasolevat sõnaraamatut ning ma ei taha üldse ette kujutada, mida nad siis pidid tegema, kui otsitavat sõna seal ei leidunud... Kust sa kaevad niimoodi infi välja, nagu praegu internet seda võimaldab? Hirmus...

Igatahes, ma loodan, et minust on prantsuse kultuuri propageerijana kasu - ma igal juhul soovitan teil Maurice Leblanci lugeda, kui kätte juhtub või raamatukogus leidub. Arsène Lupin on prantsuse kõige kuulsam krimkategelane üldse ja ta on tõesti sama kuulus kui Sherlock Holmes. Ta on kohutavalt vaimukas ja äge, palju etem selles plaanis kui Gardneri nutikamad dialoogid Masoni, Drake'i ja Della vahel... Ta on nii kuulus, et temast on mustmiljoni filmi ja etendust ja raamatut... Ja Maurice Leblanci kohta on öeldud nii, et ta on sama nupukas kui Conan Doyle ja sama andekas kui Alexandre Dumas, sest ta süžeed liiguvad jube ruttu ja ootamatuid radu pidi. Seda ma võin ma omast käest ka kinnitada - ei jõua veel ühest üllatusest toibuda, kui juba on järgmine ja nii ta läheb - nii ma ei suutnudki seda raamatukest käest panna. Ja see on lisaks ka veel kohutavalt nakkav, juba praegu näpud sügelevad, tahaks juba järgmist raamatut lugeda... Esmaspäeval lähen Akadeemilisse raamatukokku järgmiste järgi... ning siis tuleb mõelda, kust võõrkeeles järgesid leiab. Olen ikka loll, neid oleks Pariisist saanud endale paari euroga soetada, aga nüüd läheks tellimine kindlasti kallimaks - järgmise Pariisi sattumise korrani ma aga ka oodata ei jäksa... Ma küll leidsin netist mitme raamatu täistekstid online raamatutena, aga ma apsaluutselt vihkan raamatute arvutist lugemist (eriti uue läikiva ekraani pealt, sest see on kuidagi palju väsitavam kui mu vana arvuti mattekraan) - kolmveerand asja mõju kaob ära selle näol, et ma ei saa ise lehte keerata ja raamatut käe all tunda, vanade raamatute puhul nende lõhna nuusutada jne... Ühesõnaga, mul on nüüd dilemma... võtta prantsuse saalist Lupini teoste täiskogu ja lugeda prantsuse keeles ning mitte oma raamatut (sellega on see mure, et ta täiskogu on 4 köidet, kõik umbes 1100 lk paksud - mulle ei meeldi füüsiliselt nii paksu raamatut lugeda, seda on vastik kaasas kanda ja siis tundub, et ta kuidagi ei edene; ma tahaks prantsuskeelseid küll, aga üksikuid raamatuid - et iga raamat on omaette üksus noh :D Nii 200-300 leheküljelist on hea kotis tarida ja siis saab ikka aru ka, kuidas edeneb ja kui kaugel põnev lõpplahendus on. Lisaks meeldib mulle lugeda OMA raamatut :D:P); tellida amazonist raamatud koju (selle miinus on see, et raamatud maksavad küll keskmiselt 3 eurot tükk, aga saatmiskulu läheb ilmselt viis korda kallimaks...); oodata järgmise Pariisi minekuni (jumal teab, millal see juhtub); tellida krisostomusest ingliskeelsed variandid (vt üleelmine punkt)... ja viimane variant on lihtsalt sõltuvus jõuga alla suruda ning neist mitte ühtegi teha (sellest oleks kasu - koolis on kuidagi ropult kiire ja tööd on ka palju, mulle jääks Lupinist loobudes nendele palju rohkem aega, aga ma kardan, et see ei õnnestu)...

Mine võta siis nüüd kinni, mismoodi kõige parem oleks. Aga Arsène Lupin ruulib.

PS: kõik sai alguse sellest, et ma vaatasin talvel hoopis seda kõige viimast filmi, mis temast tehti - 2004. aastal. See oli sihukene tüüpiline seikluslik ja humoorikas asi, üldse mitte midagi liiga erilist, aga sealt see Arsène Lupini esmatutvus...

ETV2 näitab Öölaulupeo ülekannet. Vinge. Oleks tahtnud minna. Aga suvel on ka laulupidu :D:P Äge. Tahaks juba. Kõige rohkem tahaks "Tuljakut" :D, see annab suisa tiivad :D

Aga ma tegelikult mainisin, et mu pea valutab, nii et ma nüüd panen selle helendava ekraani endal silme alt ära... :D

POSTSCRIPTUM: Reet Linnal oli väga äge sinimustvalge heegeldatud sall kaelas. "Kaunimad laulud" on saanud väga veidra seade - see on muutunud päris muuks lauluks kohe. Ilgelt palju rahvast oli ikka kohal.

Maailma parim vabandus

Ma kuulsin muide ükspäev eriti head vabandust, mis mulle praegu meelde tuli...

Põhjuseks, miks inimene lubatud ajal (hommikul pool üheksa) kohale ei ilmunud (ja üleüldse sõnagi lausumata - ta ei vastanud ka nimelt telefonile - tulemata jättis, mitte ainult ei hilinenud) ütles ta ise vabanduseks: "Ma viisin mantli eile õhtul keemilisse puhastusse, ma ei saanud tulla, mul oli nii kahju"

No daaaaaaaaa, nagu kui tobe saab veel olla?

Öelnud siis kohe, et uni oli magus ja ei viitsinud üles tõusta, aga mitte, et ma viisin mantli keemilisse puhastusse, ma ei saanud tulla...

Usun ma jeh, et ta kell kaheksa aknast välja passis ja kurvastas, et ta tulla ei saanud... Kolm tundi hiljem oli ta kohal küll. ILMA mantlita, kampsuni ja jakiga hoopis. Ja ilm oli täpselt samasugune.

Kuskil võiks mõistlikkuse piir ka olla!

Esimene koolinädal sai mööda

Täitsa lõpp. Täna ma uurisin põhjalikult oma varasemaid tehtud aineid ja eksameid ja muud säärast... Kuidas ma küll vanasti jõudsin poolaastaga mingi pagana kaksteist ainet teha - kõigis ju olid mingid arvestused ja eksamid, rääkimata korralikust kohalkäimistest ja ettekannetest jne... Praegu tundub poole vähemategi ainete tegemine päris suur pingutus... :D Nojah, öeldakse küll, et mida vanemaks, seda mugavamaks ja laisemaks, aga ma ei saa ikkagi aru, kuidas nii.

Ah, aga nojah, sain oma punktide ülekandmisega enam-vähem jaole (ei ütle veel, et päriselt kohe tehtud, sest avaldus on küll on kirjutatud ja kõiges on suuliselt kokku lepitud, aga mul on sinna vaja kahte allkirja ja kuni neid mul seal reaalselt pole, ei tasu igaks-juhuks väga rõõmustada) ja tänu sellele pääsen ma nüüd päris mitmest eksamist-arvestusest. Päriselt see mind siiski konksu otsast ei päästa - on siiski üsna mitu praktilist ainet, mida ma sellegipoolest veel võtma pean ja siis on veel igasugust nipet-näpet - mingid lühikesed kursused, mis tuleb ikkagi päriselt ära teha - arvestustega ja puha. Rääkimata sellest, et tegelikult asendasin ma ka mõned päris huvitavad erialaained, mida ma tahan kuulata sellegipoolest, nii et eks ma käin loengutes siis ikka edasi, aga vähemalt eksamist ja igasugustest töödest/esseedest/muust säärasest peavalust pääsen. Nii et ma olen praegu üsna rahul oma tänase päeva viljadega - ja paberitööga. Oi, kuidas ma muidu bürokraatiat ei salli, aga siis, kui mul actually õnnestub sellega sobivas voolus ja suunas liikuda, noh, siis kannatab veel kuidagi ära.

Aga esimene koolinädala kokkuvõte siis: päris põnev; kindlasti märkimisväärselt tegusam, kui ma oleksin uneski osanud aimata; ootamatult palju huvitavaid asjalikke aineid; uskumatult palju vanu toredaid tuttavaid ja täiesti hämmastavalt palju uusi toredaid tuttavaid. Ja - mõned asjad ei muutu kunagi :D

OK, aga ma nüüd pean jooksma. Kooriproovi.

Hakkab pihta

Ja nii ta läheb. Ma olen muidugi kõigi oma tänaste saavustustega päris rahul, kuigi mulle tundub, et päris normaalne mu eluviis siiski pole. Aga siin on teile ülevaatamiseks ja heakskiitmiseks minu tänane päevaplaan - ja mida ma kõike jõudsin!

05.00 äratus

05.30 uksest välja

06.00 bussiga Tallinna poole

07.55 viskan asjad üle ukse ühikasse

08.10 kohv Kaupsi tunnelist kaasa ja Raadiomaja poole ajama

08.30 ootan koos kursakaaslasega kannatlikult Raadiomaja ees arhitekte

08.45 jõuab kohale esimene arhitekt, läheme Raua kvartalit uurima

09.40 uurimiskäik lõpeb. Jõuan koju. Avastan postkastist uue tõlke. Hakkan tõlkima.

12.00 päeva esimene loeng

14.00 päeva teine loeng

15.45 päeva kolmas loeng

17.15 kihutan otse koolist professionaalsele veinidegusteerimisele (kohutavalt hariv õhtupoolik)

19.20 hüppan tõlkebüroost lahkudes sisse Karja keldrisse ja ahmin sisse esimese ettejuhtunud söögi

19.55 kohtun dirigendi ja altide karjaga Rüütli tänavas

20.00 algab kooriproov

23.20 kooriproov lõppeb

23.35 jõuan koju, hakkan kohvi pruulima ja blogi kirjutama

23.XX asun tõlkima, sest pool lehekülge on veel tegemata ja ma lubasin teksti hommikuks ära saata

XX.XX lähen allkorrusele duši alla

Ja homme näeb välja umbes samamoodi...

POSTSCRIPTUM: oimaivõi, mu tänane õnneküpsise lause: "You are a person of culture" :D:D:D

Tänase päeva avastused

• Ma sain täna teada, milline näeb raps välja siis, kui ta on ära õitsenud ja polegi kollane...
• Ma hakkasin esimest korda lugema Arsène Lupini...
• Ma käisin esimest korda Rakvere vallimäel ja nägin sealse tarvase ära...
• Ma nägin ära ühe suurkõhu ja mul oli vääääga tore päev Kirde-Eestis...
• Ma avastasin, et ma enam-vähem siiski mäletan, kuidas auto juhtimine käis ja me oleme sealt ka eluga tagasi...
• Ma tõdesin, et mu ainus võimalus on homme kell viis üles tõusta ja see ajab mu peaaegu ahastuse äärele...

Ja siis veel palju muid pisiasju, aga ma praegu rohkem ei viitsi...

Jälle tagasi vanas rattas

Jõudsin täna oma kila-kolaga uue ringiga jälle ühikasse tagasi. Sain tuttavaks oma uue toanaabriga. Käisin selle aasta esimeses loengus, mis osutus väga toredaks ja huvitavaks. Rääkisin mehhiklannaga puhtas eesti keeles juttu ja ta sai sellest ilgelt hästi aru. Nägin veel mustmiljonit tuttavat inimest - enamikku WCs, nagu alati kombeks - meie unisex kemps on alati kooli peamine trehvamispunkt :D Ostsin endale vahva läpakakoti ja sain uue raamatu tõlkida. Ja näib, et lähen veel kooriproovi ka õhtul. Ja ongi täpselt vana ring jälle käes - kooli, arvuti taha tõlkima, laulma, arvuti taha tööle, kooli... Njah. Imelik. Eelmine aasta samal ajal uurisin ma paaniliselt netist Pariisi kinnisvaralehekülgi ja närvitsesin, et mis minust seal suures linnas saama hakkab :D Uhhuu. Aga mul on mõnusalt suur tuba nüüd ühikas :P Ainult et see aasta on minu kord lae all magada :D Noh, pole viga, saame hakkama. Aga aitab siis vist küll, ma tegelen siis veel aktiivselt pool tundi sisseelamisega, enne kui laulma lähen... Nohuse ninaga ja kergelt lukus kõrvadega ja puha :D Hihii, tore oleks, kui ma pool oktaavi mööda ei üürgaks :D Eks näis.

Koerkass ja kasskoer

Mu loomaaed on vahepeal pisut ära pööranud. Kass on hakanud selliseks, kes käib ja vahib suhu, kui ma midagi külmkapist võtan või köögist toon, tema istub akna peal ja põrnitseb õue ja tudub meie juures diivanil, kui meie telekat vaatame; koer aga on lõpetanud toidunorimise ja istub ainult tugitoolis ning nukrutseb, lisaks kõigele läheb kuts kell üheksa magamistuppa tuttu ja ongi kõik - sihuke eraklik koer on mul nüü. Mine võta nüüd kinni... Muidu ma ikka naersin jah, et kass võtab koeralt õppust, aga et siis kohe rollide vahetamiseni - see on küll uudis.

Muidu - peaks asju pakkima. Emme viib mu homme autoga Tallinnasse - jälle kolimine ees ju. Oi, mul on kõrini oma elamise ümbertransportimisest... Aga Tallinnasse on päris hea jälle elukohta tagasi saada, see on alati kasuks :D Rääkimata sellest, et ma tegelikult päris heameelega lähen ja vaatan, mis koolis toimub... Paljusid inimesi pole ju niiiiiiiiiiiiiiii kaua näinud. Ega's midagi. Tunniplaan ainult näeb välja natuke sedasi, nagu ma õpiks TTÜ-s, aga vähemalt paberite järgi tundub, et kõik on väga ilus. Eks homme näis.

Kurk on kibe ja nina on lukus, silmadel on palav ja ilma nohurohuta pole üldse elamisväärne see olemine... Urr, kuidas ma ei salli seda.

Aga üldiselt siis, mul on üks põnevik pooleli ja siis peaks pakkima ja veel üht-teist nipet-näpet ära tegema enne homset hommikut. Pabereid, konspekte, paljundusi, dokumente, raamatuid, kaustikuid ja muud säärast kraami sorteerima näiteks. Potid-pannid-taldrikud-kruusid-söögiriistad-tekid-padjad-voodilinad-mõned riided ja jalanõud välja otsima... Ahjah, teate isegi, kuidas kolimine käib :D

Momendil on Pariisis sama soe, kui Pärnu ja Tallinna kraadid kokku liita. Kuhu see kõlbab? Noh, vähemalt vahelduse mõttes ei kallagi vihma, sai vanaema juures igasuguseid asju ära aetud ja suvelõpugrill ka tehtud. Aga külm oli küll... Nojah.

Äkki õhtul Liisi Koikson?

WOW

Ma tegelesin terve päeva ühe jõle kiire tööga. Täpsemalt öeldes tuli kokku punkt kaksteist tundi arvuti ees. Aga täitsa tore oli tegelikult. Ma sain kõvasti targemaks ja üleüldse sobib mulle sihuke variant - kui on vaja tööd teha, siis ikka korraga ja väga palju; kui on vaba aeg, siis korraga ja ilma mingisuguste vahekohustusteta :D Tõsi küll, tagumik on praegu üsna kange, aga mis siis. Ma loodan ainult, et see kupatus kukkus hästi välja ja asi oli seda väärt. Aga muidu olin ma oma sõiduvees ikka...

Mul enne oli kavas teile päris palju asju rääkida, aga nagu kiuste on need kõik nüüd meelest läinud. Telekaekraanilt vahib mulle vastu Buffy, kes mingi krabiga mööda kallite restoranide kööke ringi jookseb ja süüa teeb (hakkan vist hulluks minema) ja tegelikult ei saa enam mitte millestki mitte midagi aru. Aeg on vist arvutikaas kinni lüüa :D Homme räägime :D

Ja veel:

Your result for The Absolute Language Test...

You are a master of the art of language! You probably speak more than one language and are very well cultured because of it. You also get annoyed with people who don't use proper grammar and constantly correct them. Give yourself a pat on the back! You're ready for the Embassy Ball!

... Second to last question: 17 languages have appeared in this quiz:

English, French, Spanish, Portuguese, Norwegian, Latin, Dutch, Farsi (Persian), German, Russian, Japanese, Egyptian hieroglyphics, Egyptian Demotic, Chinese, Italian, Greek, Cuneiform

Take The Absolute Language Test

Liisi juurest leidsin

Ma nüüd päriselt ei tea, kas sellega nõustuda või mitte, AGA...

Your result for The House, MD Personality Test...

Dr. Gregory House

Congratulations, you're the man himself, Dr. Gregory House! You're quite strange, and usually do your own thing regardless of what anyone else thinks. This is partially because a person with an ego as large as yours could not care less what anyone else thinks or feels about anything. Unless, of course, they're your patient and they're dying--but only if they're dying of something interesting! You're a definite asshole to most other people, but at least you know how to be one in style, with an awesome wit, comfortable sneakers, and a never ending variety of facial expressions.

Take The House, MD Personality Test

Täpselt nagu vanasti

Sügis on. Täpselt nagu vanasti - halli ilma, kapsarullide, seenelkäimise ja kooliks valmistumisega. Nägin täna lehest, et Sütevaka peab laupäeval pargis oma aktust. Peaks minema vaatama, saaks jälle õpsidega juttu rääkida natuke :D Ega ma tihedamini sinna jõuagi, kui ainult sügisestel aktustel. Nukker. Muidu täna sai praeguse kooliga ka lõpuks asju jälle ajama hakatud. Kinnitust leidis fakt, et meil on maailma kõige parem komandant, kes tõesõna teab-mäletab-tunneb kõiki oma ühika lapsi ja kes nende pärast puhtemalikult muretseb. Ma olin veendunud, et mul saab olema päris tegemist, et ühikasse tagasi saada, aga meie kallis Mare mäletas loomulikult, et ta oli mulle aasta tagasi selle koha lubanud ning ta oligi selle juba varakult reserveerinud. Nii armas ja tore temast... Erasmuspaberitega on ka kõik korras, nagu näha, nii et kool võib rahus pihta hakata. Kui nüüd ainult osakonnaga ka kõik asjad juti peale saaks, oleks hästi. Ma ju ei teagi, mis siin vahepeal kõik juhtunud on - meil kuuldavasti on isegi uus boss nüüd :D

Aga jah, täpselt selline tavaline vana tunne on... Nubluga õhtul õue minnes on kõik lõhnad ja valgus ja ümbrus nagu kunagi muiste, kui ma trennist roppväsinuna pimedas koju tulin :D Külmkapist mingi seal pool aastat seisnud asja likvideerimise järel tõdesin ma, et huvitav, ma küll ei mäleta, et see seal pool aastat seisnud oleks... läks hea kümme sekundit mööda, enne kui ma aru sain, et nagu ei olegi midagi mäletada - ma ju elasin Pariisis hoopis. Vot niimoodi läheb see maa peale tagasitulemine.

Muuseas, sedakorda Pariisis olles ei olnudki kusjuures suuremalt jaolt sellist igatsustunnet, et ei tahaks sealt enam ära tulla. Kohati tuli seda küll ette jah, aga harva - näiteks oma kodu juures kohvikus, kui baarimees tuli ja rõõmsalt mind uutele ettekandjatele tutvustas, et näed, see mademoiselle käib siin tihti... Või siis piibukohvikus, kus ettekandjaonu (minu tavalist lemmikettekandjat niikuinii polnud, aga temagi tundis mu ära) mu rõõmsalt ära tundis... Või siis Väike-Ameerikas selle suure triumfikaare all, kust kogu Pariis nagu peo peal kätte paistab... Siis tekkis küll tunne, et ei tahagi sealt enam ära minna... Aga muidu on grupiga ikka hoopis teistmoodi, siis ei saa üldse mõelda selle peale, mida ise tahaks ja mis seosed endal millegagi on; siis on vaja hoopis paaniliselt keskenduda sellele, et inimesed saaksid pissitud ja postkaardid ostetud ja kuuma vett, riideid vahetada ja teatud rakursi alt pildistada, tuleb keskenduda aastaarvudele, mis millalgi ehitati ja kuhu nurga taha nüüd bussiga keerata - siis ei jõua ja ei tohi igatseda, muidu kaob keskendumine ära ja katsu siis reageerida, kui keegi järjekordse organisatoorse murega tuleb (kui palju WC maksab näiteks). Ainult neil harvadel hetkedel, kui kõigil oli vaba aeg, tekkis mul kange tahtmine Pariisi jääda... Vist on täitsa hästi, et neid hetki nii harvalt oli... ja isegi need ei olnud ju päris vabad, sest siis tuli vaadata kella, millal ma kuskil olema pean jne jne jne. Ühesõnaga, kogu selle kupatuse mõte siin on selles, et ma kartsin, et Pariisis käimine mõjub mulle palju hullemini, kui tegelikult... :D Kuidasgi täiesti veidralt on see üleminek kulgemas... Ma nagu polekski vahepeal Pariisis olnud...

Olgu, aga mis siis ikka. Ma nüüd joon kohvi ära ja siis vaatab, mida telekast huvitavat tuleb. Järgmisel nädalal lähen Tallinnasse kooliasju ajama ja uut tõlketööd kätte saama... Elu on normaliseerumas. Kurb küll.

Tagasi ja tehnikaga

Oeh, nojah, enne reisileminekut teatavasti andis mu arvuti otsad. Nüüd jõudsin eile Eestisse tagasi ja läksin korrapealt täna hommikul uut arvutit soetama. Kui nüüd päris kristalselt aus olla, siis ma ilmselt poleks raatsinud päriselt siiski, aga läks nii, et ootamatust allikast laekus mulle täpselt arvuti jagu lisaraha ning see oli ju jumala sõrm :D Ja lisaks on ema arvuti on ka paranduses ja telekas ka plahvatas, nii et kodus polnud midagi tarka teha juba eile õhtul, kui koju jõudsin, nii et ma mõtlesin, et rohkem enam ei kannata ma välja :D Vot siis. Ikka jäin oma tuntud-armsa margi juurde, sest vana mul ju olnud juba 5a ja ma olen sellega nii harjunud... Aga sain endale ägeda ja ilusa ja uue...

Mis muusse puutub, siis naljakas on kodus olla jälle... ja veel naljakam on see, et sügis on käes ja järgmisel nädalal algab teoreetiliselt kool. Peaks hakkama uurima, kes, kus ja millal mind näha tahab :P Aga EKA on äge.

Ah, ei viitsi rohkem seletada, tahan hoopis vanni minna ja siis arvuti tähistamiseks üks väike vein teha :D Ma olen joodik, tean küll :D

Mis reisi puutub, siis nii ja naa, enamasti oli ikka väga tore, aga olid ka pisut õnnetumad hetked... Aga mis neist ikka meelde tuletada, lõpp hea, kõik hea. Ja lõppes kõik vist suurepäraselt :D

Mu arvuti on kapitaalselt p...s ja netti-maili-msni ei saa juba mitu paeva, arvuti tuleb ka uus osta, kohe on vaja panka joosta, veerand tunni parast tuleb koju jarjekordne kaablimees, triikida on vaja, kass ara viia, seitse telefonikonet teha ja muidu lipata ja homme hommikul lahen Pariisi. Aidaa, kumne paeva parast tagasi.

Issand, sügis on käes

Käisin täna vanaema juures. Tulime tagasi terve pange- ja veel terve karbitäie ploomidega. Herned korjasime ühelt peenralt ka viimased ära, teisel on neid veel tulemas. Oad on valmis. Vaarikatest pole ammu enam haisugi, aga õunad on täitsa õiget mõõtu juba ja hakkavad vaikselt värvi võtma (kuigi nad veel hapud on, ma proovisin :D). Väljas on kogu aeg hall, märg ja jahe. Vanasti sai ploome ikka siis, kui oli aeg kooli minna. Appike. Nojah, tegelikult ilmselt pole siin midagi üllatavat, aga ma olen kuidagi nii ajatuks muutunud - minu mõistus on harjunud, kui kogu aeg paistab päike ja on soe. Suisa rabav on, kui nõnda pole... Kummaline. Aga samas muidugi - Pariis-London on aastaid olnud suvehooaja viimane tuur, nii et eks ma vist pea paratamatusega lõppema :D Suvi saab läbi ja siis peab end juba päriselt ametlikult Eestisse sisse seadma ja hakkama kooli peale mõtlema jälle... Oh jah.

Ja seda tahtsin ka öelda, et Eesti Politsei ruulib! Me langesime täna nimelt ühe nende lauskontrolli osaks. Aga väga tore ja õige ja hea minu meelest; peavadki kontrollima ja laskma kõigil puhuda ja silma peal hoidma, siis ehk inimesed natukene mõtlevad ka. Ja tänapäeval on nad ikka väga viksid, viisakad ja heatahtlikud! Tubli!

Vana hea Eesti ilm

Kohe lapsepõlv tuleb meelde, kui väljas niimoodi hall on ja vihma ladistab. Kunagi ammu aega tagasi oli ühel pärastlõunal täpselt sihukene ilm ja mina istusin reflektori ees patjade otsas ning lugesin "Pantrikuru vange". Väljas oli täpselt samamoodi külm ja sünge, toad olid ka jahedad - veel ei köetud ja sooja vett ka polnud. Mul oli seljas valge ning eest triibuline džemper, mis oli muidu väga ilus, aga ajas kohutavalt käed sügelema. Ainult et praegu on august ja toona oli vist november-detsember... päris talv oli juba peaaegu käes - täpselt nagu raamatuski. Kui tore siis oli. Mina veel mängisin aeg-ajalt, et mina ka olen Pantrikurus ja siis maadlesin Krässuga - tema oli siis see panter :D

Ma vist lähen ja otsin "Pantrikuru vangid" üles...