Täpselt nagu vanasti

Sügis on. Täpselt nagu vanasti - halli ilma, kapsarullide, seenelkäimise ja kooliks valmistumisega. Nägin täna lehest, et Sütevaka peab laupäeval pargis oma aktust. Peaks minema vaatama, saaks jälle õpsidega juttu rääkida natuke :D Ega ma tihedamini sinna jõuagi, kui ainult sügisestel aktustel. Nukker. Muidu täna sai praeguse kooliga ka lõpuks asju jälle ajama hakatud. Kinnitust leidis fakt, et meil on maailma kõige parem komandant, kes tõesõna teab-mäletab-tunneb kõiki oma ühika lapsi ja kes nende pärast puhtemalikult muretseb. Ma olin veendunud, et mul saab olema päris tegemist, et ühikasse tagasi saada, aga meie kallis Mare mäletas loomulikult, et ta oli mulle aasta tagasi selle koha lubanud ning ta oligi selle juba varakult reserveerinud. Nii armas ja tore temast... Erasmuspaberitega on ka kõik korras, nagu näha, nii et kool võib rahus pihta hakata. Kui nüüd ainult osakonnaga ka kõik asjad juti peale saaks, oleks hästi. Ma ju ei teagi, mis siin vahepeal kõik juhtunud on - meil kuuldavasti on isegi uus boss nüüd :D

Aga jah, täpselt selline tavaline vana tunne on... Nubluga õhtul õue minnes on kõik lõhnad ja valgus ja ümbrus nagu kunagi muiste, kui ma trennist roppväsinuna pimedas koju tulin :D Külmkapist mingi seal pool aastat seisnud asja likvideerimise järel tõdesin ma, et huvitav, ma küll ei mäleta, et see seal pool aastat seisnud oleks... läks hea kümme sekundit mööda, enne kui ma aru sain, et nagu ei olegi midagi mäletada - ma ju elasin Pariisis hoopis. Vot niimoodi läheb see maa peale tagasitulemine.

Muuseas, sedakorda Pariisis olles ei olnudki kusjuures suuremalt jaolt sellist igatsustunnet, et ei tahaks sealt enam ära tulla. Kohati tuli seda küll ette jah, aga harva - näiteks oma kodu juures kohvikus, kui baarimees tuli ja rõõmsalt mind uutele ettekandjatele tutvustas, et näed, see mademoiselle käib siin tihti... Või siis piibukohvikus, kus ettekandjaonu (minu tavalist lemmikettekandjat niikuinii polnud, aga temagi tundis mu ära) mu rõõmsalt ära tundis... Või siis Väike-Ameerikas selle suure triumfikaare all, kust kogu Pariis nagu peo peal kätte paistab... Siis tekkis küll tunne, et ei tahagi sealt enam ära minna... Aga muidu on grupiga ikka hoopis teistmoodi, siis ei saa üldse mõelda selle peale, mida ise tahaks ja mis seosed endal millegagi on; siis on vaja hoopis paaniliselt keskenduda sellele, et inimesed saaksid pissitud ja postkaardid ostetud ja kuuma vett, riideid vahetada ja teatud rakursi alt pildistada, tuleb keskenduda aastaarvudele, mis millalgi ehitati ja kuhu nurga taha nüüd bussiga keerata - siis ei jõua ja ei tohi igatseda, muidu kaob keskendumine ära ja katsu siis reageerida, kui keegi järjekordse organisatoorse murega tuleb (kui palju WC maksab näiteks). Ainult neil harvadel hetkedel, kui kõigil oli vaba aeg, tekkis mul kange tahtmine Pariisi jääda... Vist on täitsa hästi, et neid hetki nii harvalt oli... ja isegi need ei olnud ju päris vabad, sest siis tuli vaadata kella, millal ma kuskil olema pean jne jne jne. Ühesõnaga, kogu selle kupatuse mõte siin on selles, et ma kartsin, et Pariisis käimine mõjub mulle palju hullemini, kui tegelikult... :D Kuidasgi täiesti veidralt on see üleminek kulgemas... Ma nagu polekski vahepeal Pariisis olnud...

Olgu, aga mis siis ikka. Ma nüüd joon kohvi ära ja siis vaatab, mida telekast huvitavat tuleb. Järgmisel nädalal lähen Tallinnasse kooliasju ajama ja uut tõlketööd kätte saama... Elu on normaliseerumas. Kurb küll.