Oh seda eestlaste naabrimehelikkust ja töökust

Ma rääkisin teile kunagi sellest Hullust Mutist, kes meie trepikoja all elab ja täiesti kompulsiivselt kogu inimkonda ja meid kõiki (eesotsas Nubluga) vihkab. Täna oli suurepärane näide. Tulen poest, kott head ja paremat täis (borš, pelmeenid, maasika siider, Lehe munasalat, peekoni krõpsud...) ja tuju rõõmus. Aga vahetult enne trepikoja juurde jõudmist täheldasin, et Hull Mutt on minust umbes 20 meetrit eespool ja hakkab ka trepikoja poole keerama. Mina olin valmis rõõmsalt tere ütlema, sest Pariisis harjus juba külge, et kõigile öeldakse niisamagi tere, eksju... Mida tema tegi? Krimpsutas minu poole nägu, peaaegu jooksis trepikoja ukseni ja hakkas paaniliselt oma koodi sisse toksima. Mina küll ei viitsinud sammu kiirendada, aga isegi nii jõudsin täpselt tema selja taha, kuniks temal lõpuks kood õigesti sisse sai löödud - kindlasti tal käed värisesid suurest vihast. Aga põrgusse see, et mina sealsamas seisin, tema tegi ukse täpselt niipalju lahti, et ta mahtus sealt ise läbi pugema, siis võttis teise käega linkist kinni ja tõmbas selle enda taga (ja minu nina ees) raevunult kinni. Häda oli ainult selles, et ta tegi seda nii demonstratiivselt ja suure pauguga, et uks ei jõudnud lukustuda, vaid põrkas suurest hoost lahti tagasi ja ma ei pidanudki kulutama ekstra kahte sekundit oma koodi toksimiseks. Jessas, mul oli niiiiiiiiiiiiiiii naljakas, lihtsalt naerumulksud tulid peale :D, kui tema siis pettunult ja tigedalt trepist niimoodi üles trügima sahmis, et mina temast mingi hinna eest mööda ei saaks, ise sisises ja posises nina ette, laotas oma kotid enda ukse taga võtit otsides niimoodi üle trepikoja laiali, et need ikka tingimata mulle jala ette jääks... ja seda ma ei pea ju mainimagi, et kui pilgud suudaksid tappa, oleksin ma ammu juba surnud :D Jesver, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii naljakas, ma ei või :D Kuidas saab nii lapsikult idiootne olla??? Noh, ma ei võta seda muidugi südamesse, ta vihkab kõiki, ma tean. Vanasti, kui ta poeg väiksem oli, tavatses ta poissi niimoodi õhtuti kodus peksta, et terve trepikoda kajas laksudest ja poisi karjumisest - ma koeraga õue minnes alati kuulasin ja mõtlesin, et huvitav, kas peaks uksekella laskma või midagi... Põhjuseks oli seejuures enamasti see, et poiss ei jaksanud rohkem klaverit harjutada või tegi akordides mõne vea. Ja sihuke õnnetus töötab muuseas õpetajana!!! Hirmus küll.

Mis töökusesse puutub, siis sellest annab suurepärase näite see, kuidas meie maja soojustatakse... Jaanipäevaks pidi kogu maja valmis olema, aga sai valmis 1/8. Ja kuidas see nende töö käib? Noh, nii, et iga kord kui ma Nubluga õue lähen, nõjatub kolm töölist soojasõlme vastu ja latrab omavahel juttu ning üks tunkedes naine siis ainsana seisab tellingute peal ja sorgib seda kivivilla, mis sinna niikuinii ammu paigale on pandud :D Mõni ime, et neil õnnestub tervelt üks plaat päevas seina saada.

Mis ma ikka öelda oskan.

WC kasutamise õpetus

Täiesti rabav. Minu blogini on mitu korda jõutud google'i otsinguga "wc kasutamise õpetus"! No vot see juba on midagi :D

Muidu peaksin ma mainima, et Steffi pitsa on endiselt hea. Porta keemiline on kinni just siis, kui ma riietega sinna lähen. Kontserdimaja taha on kerkimas mingi eriti jõle kollane hoone. Hansapanga ette on pandud mingisugune veider hall kõnepult-mälestusmärk. Rüütli tänav on muutunud palju ilusamaks. Igal pool jookseb ringi keskaegses rõivastuses inimesi. EMT teenindus on palju parem kui SFRi oma Pariisis. Täiesti harjumatu on see, et autod jäävad ise seisma, kui keegi tahab üle tee minna, ei peagi keset teed marssima enne. Täna jõudis kohale mu Kreekast ammuilma tagasi saadetud postkaart. Raamatukastid jõudsid Pariisist juba eile kohale. Ma lugesin üleeile ühe päevaga ühe tädi Daša läbi ja tellisin täna kolm uut. Arsti vastuvõtt ütles mulle nii: "ah, helistage esmaspäeval uuesti, ma ei teagi, millal see arst siin ringi liikumas on". Ja nädala ning ühe päeva pärast sõidan ma Itaaliasse. Esmaspäeval lähen Tallinnasse. Meil ei ole mitu nädalat nüüd sooja vett. Ja kes mulle Tallinnas kolmanda õhtul vastu neljandat öömaja annaks???

Petekas

What City Should You Live In?

You should live in Rome. You avoid conflict and take life a little slower than most. Rome's sun, culture, food, and siestas are a perfect match for your easy-going attitude.

Find Your Character @ BrainFall.com

Ma tegin seda testi kohe päris mitu korda ja muutsin iga kord oma vastuseid ka, aga näe, ei tulnud Pariisi... Kummaline. Mulle isegi ei meeldi Itaalia. Ja Roomast mäletan ma väga vähe ning ainult pigem mittemeeldinud asju :D Pariis on iga kell etem :D

Aaaaaaah, OK, kui ma kõikide oma esimeste valikute asemel panin teised valikud, siis lõpuks sain kätte:

What City Should You Live In?

You should live in Paris. The city of lights will appeal to your appreciation of beauty and romance. You are a lover and a poet by nature, and Paris' sensitive charms will be a perfect match for yours.

Find Your Character @ BrainFall.com

Takkajärgi targutusi

Niisiis, ma olen võlgu seletused Pariisi viimase päeva kohta ja tagasituleku kohta. Noh, jaanipäev on ka juba olnud... Ja enne, kui meelest ära läheb ja enam väga ei viitsi, eks ma siis annan aru: kuna asju on kogunenud nii palju, siis ma arvan, et ma ei arutle nende kõigi üle üldse nii pikalt kui tahaksin - pigem jääb asi asjade ettelugemise tasemele, aga no vähemalt enda mälu värskena hoidmiseks tuleb seda ikkagi teha. Ma ei ole muide siiani üldse veel ära otsustanud, mida ma selle kirjakohaga siin nüüd peale peaksin hakkama, kui ma kodus tagasi olen - enam ei tundu üldse midagi eriti huvitavat kirjutada olevat ju. Aga eks me vaata seda asja...

Igatahes, see kõikse viimane päev siis... Ei, igasuguseid põnevaid asju juhtus hulgim, alustades sellest, et ma läksin Wiiraltile lilli viima Père Lachaise'ile ja siis leidsin ma nii poolkogemata hoopis Yves Montand'i haua. Täiesti niimoodi juhuslikult jäi teine mulle jalgu, ometigi olen ma sealt ennemgi palju kordi mööda käinud ja polnud teda märganud... Ühesõnaga, ma võtsin seda kui saatuse märki, et isegi oma viimsel päeval Pariisis saan ma midagi uut teada. Muuseas, läks natuke aega mööda ja hakkasin ma siis jala kesklinnas Opéra poole astuma, tahtsin pisut lõigata ning siis eksisin ma sujuvalt keset Pariisi lihtsalt ära. Mul ei olnud enam õrna aimugi, kus ma olin ja kus sihukesed tänavad üldse asuvad... See oli täiesti koomiline - muidu mulle sellised asjad meeldivad, aga mul oli vaja aja peale minna, vaat. Lõppeks leidsin ma metroopeatuse ja selgus, et ma vaistu ajel olin kogu aeg täiesti õiges suunas läinud, aga lihtsalt mitte piisavalt kaugele. Aga minu meelest on üldse märkimisväärne, et mul õnnestus Pariisi südamest leida mingid tänavad, mida ma veel ei tundnudki. Ma võtsin seda samuti ülalmainitud märgina... :D

Enam-vähem kõik õnnestus mu plaanitud kavast igatahes ellu viia - ja kavva lisandus käigu pealt igasuguseid ekstranüansse ka. Igatahes - sõin eskaloppi ja tegin piipu, käisin Ellerheina kontserdil, balletti vaatamas ja veel nii mõneski muus kohas ja täitsa mitmel kontserdil. Selgus nimelt et minu lahkumise auks oli Pariisis sellel päeval mingi muusikapidu - absoluutselt igal tänavanurgal oli mõni bänd, orkester, laulja, tantsija või muu taidleja ning kõik need olid tasuta. Ellerhein oli üks neist - nad andsid senati hoovis umbes tunniajase kontserdi, väga vahva oli. Palju parem kui seal Jumalaema kirikus. Pärast seda sattusin mingite indiaanlaste taidluse peale, siis käisin balletti vaatamas, sealt lahkudes leidsin mingi hästi vahva pasunaorkestri, keda ma tükk aega kuulasin; edasi üritasin Louvre'i juures Paavo Järvile pihta saada, aga see oli juba läbi, misjärel suundusin Eva, Juliana ja veel mingi tüübiga Pigalle'ile kuskile pisikesse jazzurkasse, kus see pisike kunku paksult kolumblasi täis oli ja kus me hommikuni siis pidu panime. Oma elu esimese mojito jõin seal ka ära - ma peaks mainima, et see ei kõlvanud küll kuskile, ma jään ikka veini juurde :D Kõik kinnitasid mulle, et see oli selle baari mojito viga, aga no ma ei tea, kas ma ikka tahan seda veel teist korda proovida. Kuigi see, mis siin pudelis on, see lahja variant, see on küll täitsa OK. Juba jõudsin eile proovida :D

Aga muusikaelamustest pean ma lähemalt pajatama. Nimelt täpsemalt sellest balletist - teate, see ajab mind siiani naerma :D Ühesõnaga, äpardusi juhtub ka parimates perekondades. Pariisi ballett on ju väga kuulus ja väga kõval tasemel, aga sedakorda läks neil ikka piisavalt palju asju nihu. Too, mida ma vaatasin, oli siis "Kameeliadaami" balleti esietendus. Üldse pidi kokku olema umbes 7 etendust või midagi säärast. Algas kõik kenasti - sain endale üsna heasse kohta loožikoha (ma olen juba muutunud meistrik teatris kohtade paremate väljavahetamise alal) ja kõik algas uhkelt. Jube ilusad kostüümid ja puha, üliemotsionaalselt tantsiti ka... Aga siis sai kogu publikum kõvasti hirnuda, sest kui too meespeaosatäitja oma partnerit parajasti kuskil pea kohal keerutas, kukkus naisel äkki alusseelik seljast ära; see undrukuosa, mis talle selga jäi, vajus mehele silmile, nii et too midagi ei näinud, aga alla kukkunud seelik vajus talle jalgadesse, nii et mõnda aega oli tal tükk tegu, et sealt üldse kuidagi välja kakerdada. Sebisid siis mõlemad seal seelikutülli sees, lõpuks ilmus lavale mingi tegelinski, kes tegi näo, nagu kõik oleks pidanudki nii olema, haaras rõõmsalt seeliku ja heitis selle tagantkätt kulisside poole. Ilmselgelt oleks see pidanud kuskile kardinate taha maanduma, aga ta jäi kardinasse tilpnema ja seal ta siis oma pool tundi hõljuski, kuni keegi selle lavalt minema kalpsates kaasa haaras. Oi, see oli naljakas. Olgu, aga läks natukene aega mööda - teise vaatuse lõpus lendas see Kameeliadaami kehastaja nii uhkelt ja lennukalt lavalt minema, et kargas prožektori otsa ning sai säärase vigastuse, et enam edasi ta tantsida ei saanud. Tuleb siis keegi tähtis teatrinina lavale ja on õnnetu: "Teate, nad on sellised virtuoosid, et meil neile dublanti pole ja tema igatahes edasi tantsida ei saa. Aga show must go on ja meil on üks tüdruk, kes tunneb seda koreograafiat, ainult et ta hakkas seda alles just nüüd õppima ja kindlasti ta nii hästi ja emotsiooniderikkalt ei tantsi, aga noh, et lõpuni kuidagi välja vedada, siis suhtuge temasse mõistvalt...". No igatahes, see oli ka väga veider. Ei, ma pean ütlema, et see asendaja tantsis ka täiesti suurepäraselt ja ta teenis ikka hullud kiidumöirged ja meeletud aplausid välja lõpuks, aga lihtsalt et üheainsa etenduse jooksul kohe mitu säärast apsu. Aga ei, muidu oli see tõesti megailus ballett, nii et jah, midagi pole öelda :D

Õhtusest jazzurkast nii palju, et kui me sealt kella kolme paiku ära tulime, läks nõnda, et me avastasime puhtjuhuslikult, et see Pariisi muusikapidu on nii suur üritus, et sellepärast käis ka metroo terve öö - muidu oleks ta pidanud poole kahest ära lõpetama, aga tema käis terve öö otsa - kuigi üsna suurte vahedega ja igas peatuses ei peatatud ka: maha sai ainult neis jaamades, kus vähemalt kaks liini omavahel ristusid ja kus palju rahvast liikus. Père Lachaise õnneks vastas neile kriteeriumitele - ja kodu poole suundudes avastasin ma, et terve meie ümbrus oli mingisuguseid trummipoisse täis, isegi metrootrepist ei õnnestunud esimesel katsel üles saada, sest seal oli mingi trummimeeste kari just oma mängimise lõpetanud. Aga ma pean tunnistama, et kui siiani ei olnud mul Pariisis kordagi mingisuguse tänaval tülitamisega probleeme olnud, siis sellesama öö jooksul oli nii mitmegagi tegemist... Mõni ime ka, kõik olid purjus ja sellest täiesti sillas, et metroo hommikuni käis ning seega võis öö otsa väljas lonkida ja lollusi teha... Tavaliselt on õhtul ikka väga vaikne ja pole kedagi, kes niimoodi ligi hakkaks ajama, aga too õhtu oli jah hull. Isegi selle ajaga, mil ma metroopeatusest koduni (u 100-150 meetrit) sibasin, tehti mulle kolm üsna ebatsensuurset ettepanekut-kommentaari. Ajas ikka tigedaks küll.

Hommikul sain suhteliselt valutult maast lahti, aga mis kõvasti peavalu tekitas, oli mu asjadekuhil. Mul õnnestus siiski peaaegu kõik asjad ära mahutada - ja mida ei mahutanud, neile tuli Eva järgi. Pärandasime osad asjad talle, osad neile, kellele ta need anda suvatses... Ja ta tuli rõõmustaval kombel kell üheksa croissant'idega ja nii me siis jõime kohvi, sõime sarvikuid, siis kulistasime ühe šampusepudeli ka veel otsa kohe hommiku alustuseks (see oli kallis šampus, aga näe, kotti ei mahtunud ), pakkisime hullunult ja lõpuks seisime vastamisi sellise asjadekuhilaga, et see oli kohe hirmutav. Ma jään talle igavese tänu võlgu, sest ta päästis mu elu ning tuli ja aitas mul kottidega rongi peale saada. See abi oli tõesti lausa hädavajalik, sest lennujaamas selgus, et mul oli ainuüksi äraantavat pagasit 42,5 kilo ning igale poole endale külge riputasin ma teise samapalju. Mul on siiamaani kõik kohad kottide tarimisest NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII haiged. Ma olen oma elus teatavasti kenakesti palju ka näiteks kangitrenni teinud, aga niimoodi pole mu lihased veel valutanud. Randmedki on mul praegu nii haiged, et ma ei suutnud täna hommikul kahvliga omletti tükkideks vajutada. Ja seda pole ma ka kunagi varem tundnud, et mul sõrmedel ka lihased oleksid... aga näed, nüüd on. Loomulikult läksid mul mõned kotid liigsest täistoppimisest katki ka (näiteks läpakakott), viltkaabu oli mul ka veel peas, sest seda ei osanud ma muudmoodi transportida, selle peale riputasin päikeseprillid, ise jooksin pidevalt vett, sest nii palav oli, juustunoa unustasin ka kogemata käsipagasisse (tere-tore, mõistus, tule koju), aga ma õnneks sattusin normaalse turva peale, kes selle mulle alles jättis ja lubas kaasa viia, kui ma talle selgitasin, et sellega ei saa ju midagi lõigata. Ta katsus oma randmeid nüsida sellega, tõdes, et mul on õigus ning lubas sellega siiski koju sõita. Muidu see tüüp, kelle juures ma check ini tegin, oli ka tore. Tal hakkas minust mu kotilaadungiga nii hale, et kirjutas sedelile, et ma ainult 14 ülekilo eest maksaksin (plekkisin kuradi 91 eurot, ossa raibe), selmet 22,5 kilo eest mu käest raha võtta...

Ellerheina koor tuli ka muide minuga koos tagasi :D, nii et viimased kolm päeva Pariisis ei õnnestunud mul neist kuidagi lahti saada. Ahjaa - ja mu lennuki piloodi nimi oli Juri Gagarin :D See oli minu meelest ka tõeline pirn. Stjuuardess kommenteeris ühe reisija küsimuse peale, et jaa, ta on väga hea piloot, ta lendab juba aastaid... Mille peale üks vastas hapult, et jah, tundub küll, et päris kaua juba jah :D

Ok, koju saades oli igavesti palju tegemist ja eile hommikul tuli mu Armeenia kursaõde Pärnusse, sest tema teatavasti nüüd lõpetas ja sõidab homme Eestist üldse minema. Tuli Pärnusse, mina läksin talle vastu ja asusime siis Pärnuga tutvuma. Jõudsime randa. Vihm oli just üle jäänud ja meil oli täitsa hea meel selle üle... kuni uue hooga sadama hakkas ja me vihmavarjud suure tuule tõttu kasututeks osutusid. Me olime ka säärases kohas, et ei olnud enam kuskile varju alla minna... nii läkski siis nõnda, et me jõudsime koju, ise aluspesuni läbi ligunenud. Ossa, ma pole ammu nii märg olnud :D Aga edasi läksime vanaema juurde, ilm läks ilusaks, me tegime üüratu koguse šašlõkki, kaanisime veini, mängisime igasuguseid mänge, tossutasime lõkke ääres vesipiipu, lõpuks vantsisime külaparki suurele jaanitulele, vihtusime natukene tantsida, tegime jaburaid fotosid ja vajusime lõpuks surnult magama. Ühesõnaga: tore oli...

Aga minu meelest on täiesti võimatu, et ma vahepeal Pariisis elasin. Siin tundub kõik täpselt samamoodi olevat ning kõik on täpselt nii, nagu need minust jäid... mulle ei mahu kuidagi pähe, kuidas see saaks võimalik olla, et mind terve aasta otsa ei olnud. Ja Pariis tundub nii kaugel ja nii eksootiline, et see aasta oleks nagu unenäos olnud. Kui veider.

Ja eile täheldasin ma sääraseid asju, et kui Pariisis lasevad kõik autod kõiki igal pool üle tee, aga sebradest on neil täiesti poogen - keegi ei jää seisma, kui näeb jalakäijat sebra ääres ootavat, siis siin ei lase keegi kedagi kuskil üle, aga kui näeb jalakäijat sebrale lähenemas, jäävad kõik ontlikult seisma. Ja kui prantslased ei astu kunagi mahavisatud suitsukoni otsa, vaid lasevad sel seal olla, tossata ja edasi põleda, siis kõik eestlased vähemalt astuvad koni surnuks. Kohvi maksab siin ka kuidagi vähe - ainult 20 krooni. Pariisis maksis kohvikus ikka nii nelja euro ringis :D Ja mind tegelikult häirib päris kõvasti, et ma saan kõigest aru, mida ümberringi räägitakse ning et mina ei saa enam rääkida, mis pähe tuleb, sest kõik saavad sellest aru. Aga vahelduse mõttes on väga tore, et igal pool pole ainult üüratult maju, vaid et on täiesti lauget ja tühja põldu ja metsa ka nii kaugele, kui silm ulatub. Eesti on ikkagi väga ilus. Samas see meeletu vihm, täiesti ühtlaselt hall taevas, kõva tuul ja KÜLM temperatuur on nii masendav. Suvi on, pagan küll. Ent seda tuleb mainida, et Eesti toitu (eriti mõnusat marineeritud liha leiva ja ketšupiga) oli äärmiselt tore vahelduse mõttes saada. Aga kõik on siin nii tuttav, veider on kohe.

Ah, poogen, mul sai praegu kirjutamisest kõrini. Riputan hoopis ehk mõned pildid veel üles...

Olge siis mõnusad ja eks me vaata, mis sellest leheküljest siin nüüd edasi saama peaks...

PS: Ahjaa, kui ma viimati koolis käisin, käisin viimast korda ka St. Denis' basiilikas, kuhu nee dkõik kuningad maetud on.

Marie-Antoinette ja Louis XVI

Erinevate kuningate siseorganid. Kõige keskmises lahtris on toosi sees Louis XIV süda :D

Täitsa äge pilt. Kaugused tekitavad ikka kohutavaid illusioone.

Sihukene oli minu loož Champs-Élyées' teatris :P

Bastille' ooperon seest kohutav sigri-migri, hästi palju igasugust ruudustikku, triibustikku ja iseenesest pilte saab ägedaid :D See on tema peatrepp.

Ja see saali ülemine üks nurk. Kogu saali ei õnnestu vist mujalt kui lavalt peale saada :D

Et teile aimu anda: Louise'i lavakujundus oli üks kihvtimaid, mida ma näinud olen. Nad muidugi vahetasid iga poole tunni takka seda ka ja igas stseenis oli midagi uut ja ülilahedat. Kokku oli neil vist kaheksa erinevat lavakujundust etenduse peale kokku. Aga see oli lihtsalt nii tõetruu metrooperroon, et terve saalitäis kihises tükk aega selle peale. Muuseas, seal üleval näete rohelisi subtiitreid ka :D

Ja teine äge stseen Pariisi katustest...

Vot sihuke lühter on Garnier' ooperis...

Ja sellised kullatud detailid ka

Ahjaa, ja ma ei teadnudki, et Marc Chagall on teinud Garnier' ooperi laemaalingud. Siin siis detail... Igati teemakohane lagi on seal, muuseas.

See on saate isegi aru, mis nimelt...

Ja sihukeses urkas pidasime viimast pidu :D

Aga pikaks venis ja tagasitee rongis oli üsna unine ja väsinud :D

Minu kotihunnik ja taeva saadetud abiline asjade kokkupanemisel ja kotitassimisel :D Ole sa miljonist tänatud :D

Metroos kogu oma kupatusega. Nagu näha oli isegi pooltest asjadest koosnev kotihunnik mulle rinnuni.

Ja kui ma vaid teaks, kuidas mul temast selline pilt õnnestus teha, aga see on siis minu kursaõde. Nüüdseks endine kursaõde :D

What a day!

Wow, paremat viimast päeva poleks osanud tahtagi. Aga ma pikemalt praegu ei räägi, kell on pool neli hommikul, ma jõudsin peale eriti elamusterikast õhtut just koju ning E tuleb nelja ja poole tunni pärast appi asju pakkima ning vaatama, mida ta endale tahab saada me ülejääkidest. Ma lihtsalt tahtsin esmamuljena öelda, et wow, kui vinge päev oli :D Homme kirjutan pikemalt - Wiiraltist ja Ellerheinast, ilgest kuumusest, väga seikluslikust balletikogemusest, pasunakoorist, Kalinkast, meeletust muusikapidustusest, urkadžässkontserdist, mojitost, Columbia karateäss-kondiitrist, äraeksimistest, Yves Montand'ist, esimest korda välja ujunud Pariisi nõmedatest tüüpidest, öö läbi käivast metroost ja muust säärasest.

Ja kaheteistkümne tunni pärast olen ma juba lennukis. Ning tegelikult pean ma ütlema, et see pole mulle endiselt veel kohale jõudnud...

Ma ei olegi puupea :D

Kohe näha, et teiseks poolaastaks harjus prantsuse keelega paremini ära. Minu sellepoolaastased hinded on kõik märksa paremad kui eelmisel poolaastal ja kui eelmisel poolaastal oli mu keskmine hinne 13,3, siis praegu sujuvalt 14,25 :D Nii äge, ma olen täitsa rahul praegu omadega :DEinoh, ma lihtsalt sain praegu kätte oma viimase hinde (prantsuse kino ja lõputud sellekohased esseed), mis osutus olema 16, nii et ma ei suuda seda siiani uskuda. Ja linnaajaloo eest sain ka megahea tulemuse, mulle ei mahu endiselt pähe, et mulle actually pandigi prantsuskeelse KIRJANDI eest nii palju punkte... Aga antud hetkene 16 rõõmustab mind väga selletõttu, et nüüd võtan ma tänu sellele uuesti suuna kooli poole ja saan loodetavasti sealt kõik paberid sealt täna pihku, mitte ei pea neid postiga järele ootama. See võtab küll jälle kena kaks tundi tänasest päevast ära, aga no mis seal ikka. Ma nimelt lahkuksin parema meelega nii, et ma olen päris kindel ja veendunud, et kõik on korras ja ükski paber ei jää kuskile Prantsuse bürokraatia hammasrataste vahele ripakile, kust keegi midagi ära saaks kaotada ja nii... Ja ma veenduksin oma silmaga, et nad täidavad need kõik ära comme il faut, mitte et ma saaksin juulis kuskilt mingi paberi, kust on pooled asjad puudu ja katsu sa siis prantslastelt mingit vastust välja pigistada, kui juba kaugel ära olla :D Ma tean neid küll... Liiga hästi on mul veel meeles see, kuidas nad suvatsesid mulle mu siiapääsemise võimalikkusest teatada poolteist nädalat enne seda, kui ma pidin Eestis uut kooliaastat alustama, sest "kõik oli ju korras, me mõtlesime, et mis me sulle ikka teatame, et sa võid tulla, kui meie poolt ei ole niikuinii mingeid takistusi..."

Aga postkontorisse lähen ka nüüd kohe.

Ja siis kontserdile ja ooperisse.

Ja Loubna tuleb homme kell kaks mulle raha andma.

Ja minu homne päev näeb välja nii, et ma söön hommikul sarvikut ja kohvi oma nuka peal, jalutan veel korra läbi Père Lachaise'i, saan Loubnaga kokku, jalutan République'ile, söön Toucan'is viimase eskalopi ja crème brulée, siis lähen les Halles'i, Cité ja Boul'Michi kaudu Luxembourg'i aeda Ellerheina kontserdile, edasi sealt otse Garnier' paleesse "Kameeliadaami" balletti vaatama, sealt šampusega üles Montmartre'ile ja sealt millalgi viimase metrooga nii poole kahe paiku koju tagasi pakkima ja asju ära viskama. Nii et ärge minult homme mingit sissekannet oodake. Kui mahub, pigistan viimase vesipiibu ka kavva sisse.

Ahjaa, pall ka...

Õigus, ma äärepealt unustasin, aga jutt siis sellest. Mida kõike ma blogimaailmast teada ei saa :D

1) Mida sa tegid 10 aasta eest?

Nagu Liis juba ütles, lõpetasin kaheksandat klassi. Midagi konkreetset-spetsiifilist justkui ei tule meelde. Noh, üldises plaanis ehk seda, et me olime tollel aastal mitte Sütevaka peamajas, vaid seal üle pargi olevas pisikeses majas ja poisid lõhkusid seal jalgpalli mängides pidevalt aknaid. Ja millalgi umbes sellel ajal sai Evast meie klassijuhataja. Ja umbes siis hakkasime me Kariniga ka tihedalt suhtlema.

Minu tavaline päev nägi ilmselt välja selline, et tulin koolist koju, vajusin teleka ette näiteks "A-rühma" vaatama, sõin midagi ja suundusin siis staadionile trenni. Tulin õhtul koju, vaatasin "Vapraid ja ilusaid", siis ilmselt veel midagi, õppisin ning kirjutasin oma loendamatutele kirjasõpradele üllitisi ja vaatasin seejärel veel mingit filmi... Oh-jah, kaugel on need mu telekasõltlase ajad :D Nüüd mul pole... mis... viis aastat telekat olnud??? Võib-olla vähem, aga ei tea ka - terve baka aja, üks magistriaasta ja siis siin Pariisis... Jah, tulebki viis aastat ära...

2) Viis asja "vaja teha" nimekirjast.

Antud hetkel on see jõle temaatiline, olekski vaja selline nimekiri tekitada, muidu läheb suure kiiruga midagi meelest ära...

1. elamine kokku pakkida - ma tegelen sellega jõudumööda, aga jõudu näib väheseks jäävat
2. üks pildiplaat kirjutada ja see homme ära anda. Kas te teadsite, et "Ellerhein" laulab homme Jumalaema kirikus? Ja ülehomme Luxembourg'i aias? Ühesõnaga, mulle lisandus viimase kahe Pariisi päeva kavva kaks kontserti.
3. osta kaks viimast nänni ja midagi kutsule-kiisule ka - eks me pärast vaata, mis ma ruumipuuduses maha pean jätma :D
4. uurida välja, kas mu õppejõud on mulle hinde välja pannud või mitte... ja milliseid ained ma saan Eestis üle kanda, milliseid mitte... ja kas mul on olemas kõikide isikute allkirjad kõikidel vajaminevatel paberitel või mitte...
5. no ja siis loomulikult lõpetada ära paar lehekülge tõlget.
6. ja ma lisan ebaausalt number 6 ka, sest muidu läheb see mul meelest ära: postrid seinalt võtta ja mõne muu träniga posti panna + kirjutada valmis postkaardid ja need ka posti panna

3) Lemmiksnäkid

Oih, ma ei teagi. Selles mõttes, et mina olen ka viimasel ajal täheldanud, et šokolaadi ja krõpsu ei söö ma enam peaaegu üldse. Asi võib olla kohalikes markides, neil on kõigil mingi imelik maitse ja no ei lähe need mitte üks raas enam peale. Aga küüslauguleivad on tõesti head - eriti mingisuguse dipikastmega. Tzatziki on ka jõle hea eelroog - aga see pole snäkk päriselt. Puuviljad ei lähe ka snäki alla, kuigi kui ma ostan siit puhastatud värskeid tükeldatud kookoseid, siis see on küll karbi sees nagu snäkk. Teate, mul on tegelikult siiski selline tunne, et snäkid olen mina sujuvalt asendanud jookidega - ma ei söö eriti snäkke, aga ma tahan kogu aeg midagi rüübata. Ehk siis kohvi. Iga kell ja ükskõik kui palju. Ahjaa, aga tegelikult, õunataskud on siinmail jube head ja see vist läheb snäki alla, sest millegi muu alla ma neid lahterdada ei oska. Ja suitsutatud seakõrvad ka, olgu. Ja hapukurgid. Ning brie juust. Ja krabipulgad.

4) Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär

Kõigepealt võtaksin kätte ja sõidaksin emmega Timbuktusse :D Pärast seda vaataks - võib-olla asutaks raamatupoe :D Või vesipiibukohviku :D Või ostaks lihtsalt maja kuskile ilusasse kohta mägede ja mere vahel, kus päike enam-vähem kogu aeg paistaks :D Noh, raske on öelda niimoodi ju - kuniks seda miljonit (-eid?) pole, ei ole ka selliseid soove. Kui raha kuskilt sülle langeks, küll tuleks soovid ka - kohe nii ruttu ja nii palju, et ikka jääks rahast väheks, ma olen selles üsna kindel.

5) Kohad, kus elanud oled

Defineerigem õige elamise? Tähendab, kui pikast ajast võiks jutt olla? Kas paar kuud läheb elamise alla? Noh, igatahes ma olen elanud siis Võhmas, Pärnus, Tallinnas, Gagnys, Pariisis, kaks kuud kunagi Divonne'is Šveitsi piiri ääres Prantsusmaal, pisikesena ja ise seda suuremalt jaolt mäletamata ka Veltsis ning teadmatu aja reisibussides ja lennukites - see peaks ka siiski elamise alla minema, sest seal on magatud, söödud, koristatud, kokatud, telekat vaadatud, pagasnikus pidu peetud ja kõike muud tehtud, mis normaalsesse elurütmi kuulub, lisaks on teinekord ikka üle kuu aja järjest bussis paigal oldud, nii et ajaliselt nagu võiks ka kvalifitseeruda.

19.06.2008

Ma viimasel ajal ei suuda kuidagi kuupäevi jälgida. Kogu aeg on nad mul sassis ja kui vaja kuskile kirjutada on, siis pakun ma huupi mitu päeva varasema või kaugema numbri. Mina ei usu, et niimoodi on võimalik kuupäevi meeles pidada, nagu ikka krimkades - küsitakse, et mida sa kuueteistkümnenda aprilli õhtul tegid? Ja siis kohe laulab küsija vestluspartner kohe kõik ette, mis ta tegi. Ma ei teaks sedagi, mis kuupäev parajasti käes on, rääkimata sellest, mida ma kuueteistkümnenda aprilli õhtul tegin...

Tegelikult täna käisin ma uuesti arhitektuurimuuseumis, nad tegid seal suurepärase näituse lahti eile - Hiina linnadest ja linnastumisest. See oli äärmiselt põnev - mul läks seal kena kaks tundi ikka ära, vastukaaluks sellele Soome arhitektuuri näitusele, mis oli täiesti mõttetu. Vahepeale jäi seda-teist ja kolmandat ning praegu jõudsin teatrist tagasi. Teate, kui peen... Champs-Élysées' teatris sain ma istuda sellises kenas punase sametiga loožis, kus oli seitse punast samettooli ja kust avanes väga äge vaade. Tähendab, vaade pidi mul tegelikult piletijärgsel kohal olema "takistatud", aga kuna meid oli seal loožis ainult neli, siis me saime kõik endale sellised kohad, kust oli hea ja ilus vaadata ja sai rinnatise peale nõjatuda ja puha. Nii vahva! Meie loož oli number 79 muide. Aga nüüd sain ma ka omal nahal tunda, miks vanasti kõik daamid lehvikuid kaasas kandsid. Ja miks tõelised daamid siiani seda teevad. Sest vanasti käidi ikka ilgelt palju teatris ja sellistes pisikestes loožides läheb kuumaks nagu saunalaval. Tõesti, ma ei valeta, asjaga paremini kursis olnutel olidki pitslehvikud kaasas - rääkimata teatribinoklitest, loomulikult. Väga veider oli vaadata... Ja siis teised tulid ketside ja maikadega teatrisse...

Mis etendusse puutub, siis see oli täitsa vahva. Komöödia, kiire tegevustikuga ja huvitav. Välja arvatud muidugi lõpp, no mis ikka naeruväärne, see naeruväärne :D Aga ei, ma olen lõppkokkuvõttes jälle päris rahul. Ahjaa, ühel peategelastest oli käsi kipsis ja ta mängiski kogu selle aja niimoodi ära. Ma ei tea, miks see mind üllatab - näitlejad on ka inimesed, aga ikkagi - veider oli näha sellises šefis kohas näha kedagi kipsis. No ju see ongi märk, et oli veel šefim - et ta oli asendamatu :D Kui näitlejad pärast kummardama tulid, oli nii armas, see, kes pidi selle naise vasakust käest võtma, pani oma käe ka ta lingu sisse ja nii nad siis käisid kummardamas :D Aga peaks mainima, et kipsis käsi aitas jõle hästi kaasa ta üldisele kehakeelele, ta ikka rabeles ja möllas kõvasti. Ja kipsile olid ka oma riided, ornamendid ja värk kõik olemas, nii et kui ta muidu oli mustas, oli ling must, kui ta punase asja üll tõmbas, seoti sellele ka hoolikalt ja korralikult punane asi ümber...

Aga nüüd avasin ma oma viimse pudeli veini ja katsun pisut tõlkida, enne kui ma seda rüüpama hakkan... Homme saab hästi tegus olema, peab päris palju asju korda ajama ja õhtul on mitu üritust plaanis jne jne jne.

Imelik on

Triin on nüüd läinud. Kodu on kuidagi kole tühi ja naljakalt veider on. Mind ennast tabas see rabav arusaamine, et mul endalgi on jäänud ainult kolm täispäeva veel, just praegu ja erilise kõmmuga. Naljakas. Praegu on nii normaalne, nii tavaline olla Pariisis, et ma ei kujuta ette, kuidas on, kui see jälle eksootika tundub.

Triinust jäi igasugust träni maha. Tahtsime leida mingisuguse heategevusasutuse, kes tahaks tekke-patju, täispuhutavat madratsit, potte-panne ja muud säärast. Aga ei jõudnud. Ma arvan, et ma pärandan need kõik Loubnale... Ta ehk teab, kellele neid pakkuda või kes neid võiks tahta. Minu pärast võtku või endale.

Käisin täna koolis pabereid ajamas. No see on ikka nali küll, kuidas siin asjad käivad. Läbi tuleb astuda kolmest erinevast kabinetist, aga kõik kabinetid on lahti eri aegadel - üks on lahti ainult esmaspäev-kolmapäev-reede, teine on lahti ainult teisipäev-neljapäev, üks on lahti ainult õhtuti, teine on lahti ainult hommikuti, kolmas on lahti siis, kui kana pissib... Ühtegi õppejõudu pole enam nii või teisiti koolis... Igatahes, lõpuks sain peaaegu kõik asjad aetud - mingid suvalised sekretärid võltsisid mulle õigete tegelinskite allkirju, kuhu vaja; punkte sain aasta peale kokku 48, üks hinne on veel teada saamata ja seda pean ma reedel uuesti vaatama minema, äkki on vahepeal välja pandud. Noh, aga pole hullu, isegi kui ei ole tolleks ajaks valmis - saadetakse postiga järele, nagu mulle kinnitati.

Tegelikult on hirmus unekas. Tänane öö jäi üsna napiks - kolmest jõudsime koju ja Triin ärkas juba pool kaheksa, mina vedelesin veel natukene edasi ja vaatasin, kuidas tema üritab paaniliselt kõiki oma asju kohvrisse-kotti ära mahutada. Aga ma üritan vapralt unekast üle olla ja mul on kuri plaan praegu ploomid ja kirsid ära pesta, kaas võtta ja flaneerima minna :D

POSTSCRIPTUM: Antud hetkel on kohutavalt aktuaalne küsimus: Kellel on ära kolides kõige rohkem asju? Hihii, ma hakkasin lihtsalt huvi pärast vaatama, kus minul kotid ja asjad on, viskasin Triinust jäänud prahti ära, rivistasin korralikud asjad üles, et kui Loubna laupäeva õhtul mulle raha tooma tuleb, siis ta saab vaadata, kas tahab midagi endale... Jessake, küll meil on ühe aastaga palju träni kogunenud. Kui seda satub lugema keegi, kes on Pariisis ja kes tahaks endale hulka riidepuid, täispuhutavat kaheinimese kummimadratsit ja pumpa, kahte suurt paksu suletekki, voodilinu, kolme patja, mõningaid raamatuid, mitu karpi akna-uksetihendit, suurt teibirulli, umbes viie paki jagu naiste hügieenisidemeid, kolme suurt valget taldrikut, kahte klaasi, ühte veiniklaasi, nuge-kahvleid, lillepotti, igasuguseid nõudepesu- ja muid puhastusvahendeid, plastikkarpi, milles süüa hoida, kolme kaussi salatile või maiustustele või puuviljadele, toasusse, saunalina, tervet rulli sinist pakkepaberit, tervet pakitäit A4 ümbrikke, normaalmõõdus puhtaid ümbrikke, tervet suurt pakki valget koopiapaberit, augustajat, mitut tühja kaustikut (A4), nelja lambipirni, voodikatet/piknikutekki, kolme ilusat 2008 aasta kalendrit, kahte suurt Trainspottingu plakatit, hõbedast fotoraami, prantsuskeelset maakaarti, prügikorvi, CD-plaatide hoidjat (u 20 plaati), veekeetjat, toiduaineid nagu sidrunimahla, maitseaineid, hommikusöögipadjakesi, maiustusi (alates halvaast lõpetades müslibatoonidega), mitut sorti salatikastet, veiniäädikat jne... Kõik on praktiliselt kasutamata :D Noh, ja siis on veel üle igasugune hulk poolikuid asju, mida ma ei hakka üldse siia üles lugemagi, ilmselt kallan mingi hetk lihtsalt pudelid-purgid-pakid-tuubid tühjaks ja viskan ära :D Ja mina veel mõtlesin, et me siin Pariisis oleme nii väheste asjadega hakkama saanud. Oijah. Aga ma täitsa põnevusega mõtlen praegu sellele, kuidas mina pakkimisega maha saama hakkan... Peaks nagu eelduste kohaselt ots-otsaga kokku saama küll, AGA võib ju muidugi ootamatusi ette tulla... Näiteks selliseid, et ma avastasin täna kapist need saapad, millega ma siin talv otsa käisin! Saapad on teatavasti mahukad ja mina olin need absoluutselt unustanud... Ma igatahes ei julge sellele veel väga mõelda. Elame, näeme...

8 metroopeatust ja un seul bonsoir :D

Õhtu oli äärmiselt šeff, välja arvatud üks pisiasi, aga üldises plaanis on kell kolm, me jõudsime Triinuga viimaselt ühisjoomingult-ühislaulmiselt praegu jumala jala koju (hoolimata kõigi arvamustest) ja üleüldiselt ma arvan, et on vist parem, kui ma asjaolusid lähemalt ei kirjelda, aga lihtsalt, et asi ära märkida: see oli üks äärmiselt lahe lõpupidu, nii et ma olen sunnitud siia sellest igaks-juhuks mingi märkme jätma, in case ma ei peaks homme fakte väga täpselt mäletama... ning ma saan aru, et ma praegu kirjutasin neljarealise lause ja see on täiesti jälestusväärne ja ma jätkan seda endiselt, aga ikkagi ei hakka ma praegu vabandusi leiutama, vaid lähen ilmselt ära magama :D Ja täpsustuseks: tänase õhtuga hakkas mul veel rohkem kahju, et ma pean siit kohe ära tulema, aga ma üritan end lohutada faktiga, et õnneks tuleb suurem osa seltskonda ka kohe takkajärgi. Et siis: elagu Pariis!

Kuhu mu inglise keel on kadunud?

Ma avastasin, et mu inglise keele tunnetus on kuskile hajunud... Ma juba kaks päeva nikerdan ühe tõlke kallal, mis iseenesest on igati põnev ja huvitav ja mitte eriti keeruline, aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma ingliskeelse sõnavara peale ümber lülituda :D Ilmselt on asi selles, et ma suhtlen kogu aeg kas eesti või prantsuse keeles ja ma olen viimasel ajal eriti palju prantsuskeelseid raamatuid lugenud. Väga põnev... Mu inglise keel võiks aga ruttu tagasi tulla :D

Muidu võin ma nüüd raporteerida, et mu raamatud on teel Eesti poole, nänn on peaaegu kõigile olemas, ilmad on jälle ilusaks läinud, tunni aja pärast läheme me Montmartre'ile oma viimast ühisjoomingut alustama, internett jääb alles, Triinu kogemustest näib, et koolipaberitega saab asjad üsna lihtsalt ja kiirelt joonde ja elu on praegu üsna lill.

Ja veidi pilte ka: Bastille' ooperis, St. Germain-en-Laye's ja St. Cloud'i pargis.

See on tõesti St. Germain-en-Layes. Mis siis, et Pariis on 40 kilomeetri kaugusel, Väike-Ameerika paistab ikka sinna kätte ära ja see näeb nii jabur välja, kuidas üle suure roheluse ja metsatukkade paistavad mingid uhked klaasist pilvelõhkujad...

Kui renessanss see loss ikka oli :D

Otsi-otsi, kus on Eiffeli torn?

Eile käisime

Arhitektuurimuuseumis Soome arhitektuuri näitust vaatamas.

St. Cloudi pargis purskkaeve kaemas.

Bussidega mööda tundmatuid Pariisi osi ringi sõitmas.

Pont-des-Arts'il M-i isetehtud sangriat joomas

Täna hakkan astuma ja lähen:

Sinna, kuhu jalad viivad, sest muuseumid on niikuinii kinni

Eestisse tagasikolimise plussid ja miinused

Mul on jäänud täpselt nädal aega ja siis veel pool päeva Pariisis elada... ja mida lähemale see saatuslik kuupäev numbriga 22 jõuab, seda nukramaks meel läheb. Ei tahaks siit kuidagi ära minna. Tähendab, tahan iseenesest küll, aga seda mõnedel põhjustel, samas mõnedel teistel põhjustel tahaks siia edasi jääda. Isegi mitte jääda, praegu tahaks täitsa koju, aga mõneks ajaks - tahaks siia nii kuu-kahe pärast tagasi tulla. Ja seda ka mitte igaveseks, ei, kindlasti mitte, aga ikkagi tahaks natuke veel... Ma olen küll kõigest jõust ringi mütanud, aga nii palju on veel tegemata ja nägemata, et tundub täiesti patt ära minna. Ei mõista mina mitte, kuidas saavad pariislased Pariisis elada ja seda linna mitte armastada...

Ehk siis - plussid... Loomulikult see, et ma näen lõpuks jälle inimesi, keda ma ammuilma näinud pole; eesti keel ja söök, vähene bürokraatia (jee, ma ei pea enam muretsema, kust saada gaasiarvet, et oma elusolemist ja isikut tõestada), mõnede asjade - nagu elukoht - kergelt taskukohasemad hinnad (kuigi... võib-olla enam mitte???), garderoobivahetus (sest ma ju ei tarinud kogu oma riideid kaasa ja teinekord tahaks ikka kanda ja kasutada neid asju, mis just kodus on), kodus on korralikult funktsioneeriv dušš, vann, vanaema saun, korgid ei löö iga natukese aja takka end välja ja wifi ei ole üliharv nähtus... Ja noh, Eesti on ikkagi kodu, seal on ikkagi palju omam ja omasem tunne ja sadu plusse... Igaveseks ei koliks ma küll kuskile mujale elama, selles olen ma päris veendunud... Siin Pariisis näiteks tunnen ma ennast ikka veel külalisena - selline ajutine ja kergelt ebakindel tunne on kogu aeg ning ega mul siin prantslaste hulgas ei ole tekkinud erilist sellist suhtlusringkonda või oma punti, sest nende jaoks olen ma ka siiski eelkõige välismaalane. Eestis on kõik eluliselt oluline ja igapäevane toimetamine lisaks sellele ka palju lihtsam, sest ma tean ju kõike, see on minu maa - ma tean, kust ma vajadusel arsti saan, bussipeatuseid, -pileteid ja bussiaegu leian, kuidas taksot tellida, kui palju miski enam-vähem maksma peaks ja mis kellani miski asutus tõenäoliselt lahti on, kelle juurde postkontoris minna, kui ma tahan pakki saata, marki osta või nõudmiseni kirja kätte saada, ma saan menüüdest täpselt aru, oskan apteegist küsida seda rohtu, mida vaja, ma tean, kus asub näiteks ARK või haigekassa, ma saan endale lihtsalt uitmõtte ajal kasvõi viis pangakontot teha, kui ma seda tahtma peaksin, ikka leian ma mõne sõbra, kelle juures näiteks öömaja saada, kui ma kuskil teises linnas ula peale jään ja midagi katastroofilist ei juhtu, kui ma oma passi ära kaotan... Siin tekitab iga säärane asi üüratult küsimusi ja probleeme, lisamuret ja mõtlemist-uurimist - alles hiljuti oli näiteks aktuaalne teema, kuidas Pariisis taksot leida... ning uskuge mind, see oli ikka päris suur mure ja võttis meil mitme peale hea mitu tundi uurimist, kõhklusi ja nuputamist. Eestis oleksin ma lihtsalt oma mobla nimeloendist näiteks Marabu takso välja otsinud, helistanud ja teatanud, kuhu ma seda sooviksin ning asi ants... Siin... oh jah, tsirkust ja nalja sai.

AGA ma hakkan samas ka päris paljudest asjadest väga kõvasti puudust tundma.

Näiteks sellest suurlinnale omasest õhustikust, et siin võib olla ükskõik missugune, kedagi ei morjenda - täiesti vabalt võib ennast üliekstsentriliselt kenasti riidesse panna ja keegi ei tee teist nägugi, sest siin on lihtsalt nii palju karvaseid ja sulelisi ning võimalusi-põhjuseid... Suurlinn lihtsalt julgustab iga inimest olema täpselt selline nagu meeldib.

Ja sellest üleüldisest võimendatud viisakusest - uksi hoitakse lahti ja öeldakse asja eest teist taga tere, müüjad actually naeratavad jne.

Metrood hakkan ma ka tõsiselt taga nutma - pole usaldusväärsemat ja praktilisemat liikumisvahendit kui metroo ja rongid - need ei ole kunagi ummikutes ja käivad täpselt ning tihti. Eestis tuleb jälle hakata ummistunud, hilinevate ja koledate bussidega ringi loksuma, kui vaja kuskile minna on. Rongiga sõitmine on parimagi tahtmise juures üsna ebamugav, sest Pärnu raudteejaam on pärapõrgus ja kuhu mujale meil rongiühendus ikka nii hea on, et ma hakkaksin sinna rongidega sõitma. Olgu, Paldiskisse on rongiga mugavam minna kui bussiga, aga palju mul Paldiskisse asja on? :D Ja palju sinna reaalselt päevas ronge läheb??? Selles mõttes, et Eesti rongiliikluse puhul on kogu see liiklustihedus lihtsalt nii naeruväärne, siin käivad rongid igasse kohta nii sageli, et mitte midagi ei juhtu, kui sa ühest maha jääd, järgmine läheb varsti, mitte poole päeva pärast või homme. Isegi metroorestidest hakkan ma puudust tundma - teate küll, neist, mis sooja tuult välja puhuvad ja kuhu seelikuga peale ei saa astuda, kui just Marilyn Monroed mängida ei taha.

Pariisi kohvikud ja pagaripoed ning mustvalges rõivas nägusad kelnerid jäävad ka hinge peale - neis on nii tore tundide kaupa kohvi või veiniklaasi taga tänavateatrit vaadata.

Kõik üritused, sündmused, muuseumid, lossid, pargid, lõputud ja üllatuslikud võimalused - neist loobumine on ka väga raske... Tõesti - kõik need teatrid, kontserdid, kasvõi säärased üritused nagu see tulevärgifestival... Neid on siin nii palju ja igale maitsele, kõik igas võimalikus hinnaklassis ja ka üsna tagasihoidlike rahaliste võimetega inimestele täiesti kättesaadavad... Kangesti tahaks, et mulle jääks võimalus, et ma ka järgmisel aastal siia ilutulestikufestivalile saaks tulla, kui mul see tahtmine peaks tekkima - või et ma saaksin minna Opérasse Toscat või Rigolettot vaatama minna, kui nad ükskord seda uuesti lavastavad. Noh, põhimõtteliselt ju jääbki võimalus, eks, aga ma arvan, et ma siiski ei hakka Eestist sellepärast siia sõitma, vaat ;)

Normandia eskalopp, odav vein, prantsuse juustud ja siider tekitavad minus ka ilmselt edaspidi kogu elu meeletut nostalgiat... :D Oooo jaaaa, ning siis veel mu varahommikune topeltespresso mu kooli juures olevast tavakohvikust...

Ja türklaste pisikesed toidupoed, mis on poole ööni lahti - need tahaks ka kaasa võtta; minu meelest on need iga kell paremad kui meie venelaste keldriurkad, nende ees ei tolgenda parme ja näiteks meie ühikakõrvase vene keldripoe müüjate asjassesuhtumine ei anna välja kahekümnendikkugi siinse türgi vanapapi sõbralikkusest, lahkusest ja positiivsest teenindamisest.

Raamatupoed ja -kogud ülimalt laia prantsuskeelse raamatuvalikuga tuleksid edaspidigi kasuks - aga vähemalt olen ma endale juba piisavalt muljetavaldava raamatukogu soetanud, et mul on nüüd mõnda aega kõikide kokkuostetud raamatutegi läbilugemisega tegemist. Eks pärast sellega hakkamasaamist vaatame edasi...

Ja sellest hakkan ma puudust tundma, et kui ma mõnda raamatut tahan, siis võin ma selle ka Amazon.fr'st tellida ja see jõuab ruttu-ruttu odavalt ja ilma postimaksuta mu postkasti - kui ma seda Eestisse telliksin, tuleks postikulu kordades suurem kui raamatu enda väärtus. Mõnedest muudest poodidest ja ülilaiast valikust hakkan ma ka puudust tundma, aga samas see ei häiri mind nii väga...

Jalutamist hakkan ma ka taga igatsema - olgem ausad, jala käin ma Eestis kogu aeg, aga kuskile ju väga pole niimoodi jalutada nagu siin - kõik jalutatavad kohad on ammu juba tuttavad, siin aga mine kuhu iganes võõrasse kvartalisse ja hakka suvalises suunas astuma, igal pool on ümberringi nii palju uut ja põnevat ja kohtadest ei tule ka kohe kindlasti mitte puudust. Aga Tallinnas - hakkad vanalinnas astuma, siis hiljemalt poole tunni pärast oled teisel pool vanalinna ja põhimõtteliselt tuleb ots ümber pöörata... Öistest jalutuskäikudest ei maksa üldse rääkida, pimedal Viru tänaval üksinda jalutamise mõtegi teeb mu kergelt närviliseks.

Ja pargid, mida on palju, mis on suured ning ilusad ja mis on tõesti inimestele mõeldud - selles mõttes, et kus kogu aeg on muru peesitajaid, lugejaid, võileivasööjaid, tukkujaid, suudlejaid, müravaid lapsi ja sörkijaid täis, kus on hoolitsetud lillepeenrad ja pügatud põõsad ning kus liivaplatsidel vanapapid petanki mängivad...

Aastaringsest ilusast ilmast ja päikesepaistest ei raatsi ka kuidagi loobuda - selles mõttes, et ise polnud ma selle peale tulnudki, aga Liis pani mu mõtlema, et tõesti, siin pole isegi pori mitte - isegi kui sajab, on lihtsalt märg ja see kuivab ruttu ära, mingisugust soppa ja muda siin ei ole; meil on aga sajuga kohe täielik mülgas igal pool. Siin pidin ma tervelt ühe korra oma kingi puhastama - see oli siis, kui ma veebruaris Versailles's käisin ja seal lumesulamisjärgsel põllul ja pargis päev otsa ringi marssisin.

Ma hakkan puudust tundma ilusast tänavapildist ja stiilsetest ning ilusatest inimestest, mustvalgesse riietunud šikkidest ja naeratavatest pariislastest.

Tänavamuusikud ja moosekandid meeldivad mulle ka väga - ma ikka nii paar korda nädalas tavaliselt annan kellelegi euro, kui keegi midagi hästi või ilusasti või kaua mängib või näiteks hommikul metroos Sous le ciel de Paris'd laulab.

Ma hakkan hirmsasti taga igatsema Montmartre'it ja öise Pariisi panoraami ning kogu sealset mõnusat olustikku ja muusikat.

Ja oma absoluutset sõltumatust, sest nii vaba ei saa ma vist enam kunagi olema - igasugused kohustused ja teiste inimeste ning loomulikult oma rahaga arvestamine ning plaanid tulevad jälle...

Seda hakkan ma ka igatsema, et ma võin punase tule alt rahumeeli üle jalutada ja ma ei saa surma ega ole isegi imelik mitte; ning seda, et kui ma punase tule all actually siiski mingis hullusehoos seisan, jäävad autod oma rohelise tule all seisma, et mind üle lasta...

Ma hakkan puudust tundma sellest, et meie majas on koristaja/gardien, kes iga päev koridorid tolmuimeja ja märja lapiga üle käib, ukseklaasid puhtaks peseb ja koridoris pirne vahetab ning ma ise ei pea muretsema sellepärast, et millal nüüd meie koridorikoristuskord on.

Ma tahaksin, et Eestis oleksid ka igal teisel tänaval ülelinnalise jalgrattalaenutuse kohad, kust ma saaksin kümne krooni eest endale ratta ja ma saaksin selle teises laenutuspunktis ära anda ja kõik oleks korras...

Põneva peamurdmisega prantsuse keele käänakute, imelike fraaside ja sõnamängude, kinnistunud väljendite ja epiteetide, sõnade sugude ja üliviisaka kõnevormi üle harjusin ma ka üsna ära, ma arvan, et päris veider ja omamoodi igavgi on jälle hakata suhtlema ainult emakeeles, kus väljendid nagu "läbi kui Läti raha" või mingid slängisõnad minus mingit pikaajalisemat poleemikat ei teki. Kui keegi mulle siin näiteks prantsusekeelsete vastetena "rinnahoidja" asemel "kopsukad" ütleks, siis uskuge mind, ma mõtleksin selle üle veel pool päeva, konsulteeriksin sõnaraamatuga ning tõstataksin selle sõna ka mõnes vestluses... Ja mingisuguseid võrdlusi à la see, et prantslased ei ütle mitte teist viiulit mängima, vaid teist nuga välja võtma, kirjutan ma ka ikka usinalt kogu aeg üles ning prantsuskeelsed vandesõnad on ka ülimalt leidlikud... Kuidagi tühi tunne saab ilmselt olema, kui see mure ja põnev mõtlemine ära jääb.

Ja ei saa üle ega ümber - märksa elavamatest ja hakkajamatest prantsuse meestest ei ütleks ka Eestis ära, mulle ikka see üliaktiivse naise roll, kes peab ise mehel kraest kinni võtma, ta voodisse tarima ja talle välja tegema ka kohe üldse ei istu :D

Ning palju on kindlasti neid nii plusside kui miinuste alla käivaid asju, mis mul praegu meelde ei tule... Jah, ma tean, et Eestis on ka väga tore ja kui ma natukene aega olen kodus olnud, siis ma Pariisist enam nii väga puudust ei tunnegi, aga praegu ei lohuta see teadmine mind mitte üks raas. Nii kurb on see mõte, et ma pean nädala aja pärast selle linna tolmu jalgelt pühkima, mis siis, et ma tean, et eks ma käin siin ju edaspidigi. See oli uskumatu aasta ja võimalus!

Tänase päeva raport

Taas on üks tegus päev seljataga. Möödus see nii, et ma ostsin VEEL ÜHE ooperipileti - ainsaks vabaks õhtuks, mis mul veel võimalik ära sisustada oli - noh, see läheb kindlasti juba maniakaalsuse alla, aga viimaseks nädalaks on see ikka parem, kui kodus istuda, eriti arvestades seda, et esmaspäevast alates ei ole meil enam kodus ka ilmselt netti ning siis oleks õhtul kodus passimine suisa talumatult mõttetu. Sedakorda on igatahes tegu Charpentier' teosega "Louise", mille tegevustik toimub Pariisis ja mis on ka enam-vähem kõik, mida ma sellest tükist tean. Ooper esientendub järgmisel reedel Bastille' ooperis - mis tähendab, et reedel ja laupäeval avaneb mul võimalus mõlemas ooperis kahe spektaakli esietendustel käia... Peen!

Edasi võtsin ma kätte ja sõitsin St. Germain-en-Laye'sse. Tegu on väikese šarmantse linnakesega Pariisist umbes 30 kilomeetrit läänes ning seal oli üks kuningate lemmikresidentse, kuni Louis XIV sealt ükskord ära kolis. Louis XIV muide ise sündis seal ja ma leidsin ta sünnikoha täitsa üles - seal on nüüd luksrestoran. Mind viis aga St. Germain-en-Laye'sse see, et ma lugesin kuskilt, et seal peaks olema ilus loss, veel ilusam park, et selles lossis on Prantsuse arheoloogiamuuseum ning et tegu on üleüldse kuningliku linnaga. Niisiis, peale oma silmaga ära nägemist raporteerin: loss on täiesti jumalik, park on taevalik, arheoloogiamuuseum on ülimalt põnev (kuigi ma läksin sinna ilma igasuguste eriliste ootusteta, tahtsin ainult lossi seest näha - aga ma olin sunnitud üllatusega tõdema, et need muuseumikollektsioonid olid täiesti rabavad - neil oli ikka väga palju äärmiselt põnevaid asju väljas. Minu suust on see ülim kiitus, sest arheoloogia ei ole just päris minu begriff ning ega ta mind eriti ei eruta) ja linn ise oli armas - pigem selline Prantsuse väikelinn, kus ei olnud murjamitehorde, kerjuseid ega midagi muud sellelaadset. Selle asemel avastasin ma, et seal on väga ilusad vaated ja Claude Debussy sündis seal. Nii et palju huvitavat informatsiooni jälle...

Tagasi Pariisi jõudes läksime me Triinuga eskaloppi sööma ja pärast piipu popsutama... Nostalgia... Enam ei ole ju kuigi palju jäänud, nii et praegu tuleb veel kõiki siinomandatud harjumusi võimalikult palju praktiseerida, eksole... Noh ja nüüd jalutasime läbi Pariisi öö koju tagasi, panime pesu pesema, valasime klaasikese veini ja asusime mõlemad oma arvutite taha... Igati kordaläinud päev, voilà.

Ise ka ei usu...

... aga ma istusin just neli ja veerand tundi ooperis järjest. Vau. Jõudsin nüüd koju, ise näljane kui hunt, ainult nagu kiuste pole kodus eriti midagi süüa ja pool üks reede õhtul ei ole ka toidukauplusi just eriti palju lahti :D Nojah. Igatahes, Don Carlo olen ma nüüd ära näinud ja Bastille' ooperi ka. Ooperimaja oli... mugavam kui Garnier' oma, aga kaugeltki mitte nii šarmantne ja ilus - ei, seestpoolt pole asi tõesti eriti palju parem kui väljast. Aga istmed olid mõnusad, hästi pehmed ja maast normaalsel kõrgusel. See on nelja ja veerandi tunni juures äärmiselt oluline! Ma mäletan küll seda, kuidas ma Garnier' ooperis poole lühema ajagagi hirmsas hädas olin, mis siis, et Garnier hoone palju ilusam ja luksuslikum on. Etendus ise - noh, ütleme siis nii, et kuna räägiti Felipe II aegsest Hispaaniast, siis oli lava pidevalt suhteliselt tühi ja igav ja range, kõik käisid ringi mustas või valges ja, noh, olgem ausad, kergelt igavavõitu oli see lavakujundus ja üleüldse laval toimuv - kui eelmistes ooperites ikka tegutseti, tantsiti, liiguti ringi, käidi põnevates kostüümides ja nii edasi, siis selle Don Carlo lavalise liikumise kohta võib küll öelda, et see seisnes praktiliselt ainult käte ringutamises. Korra pooltunnis jõudsid lauljad ehk niikaugele, et suutsid üle terve lava kõndida. Lauldi küll väga hästi ja Rodrigot mängiv üks vene ooperilaulja täitsa meeldis mulle, aga selle tükiga oli üldjoontes jälle see mure (kahjuks minu enda haridusastmest tingitud :D), et ma ei tundnud sealt enne ühtegi aariat ja niimoodi on üsna nukker... "Hoffmanni lood" meeldis mulle just selle pärast kohe palju enam, sest seal oli esiteks kergem muusika ja teiseks ma teadsin seda enne jupiti, nii et oli äratundmisrõõmu ja aariaid, mida oodata. Vot. Et ma ei ole sellest Don Carlost erilises sillas, aga mul on vähemalt selle üle hea meel, et ma Bastille' teatri ära nägin. Ja noh, ega see tükk halb ju ka polnud, aga lihtsalt - võrreldes eileõhtuste elamustega arvan ma, et ma nüüd tükk aega ei kasuta mitte ühegi teise meelelahutussündmuse kohta ülevoolavaid kiidusõnu ega ülivõrdeid :D Eilne tõstis lati liiga kõrgele :D

Aga issake, ma just avastasin puhtjuhuslikult, et meile on majanduse eest ka hinded välja pandud. Ma sain selle eest tervenisti 14! Täiesti uskumatu, aasta kõige keerulisem aine, ma küll ei arvanud... Ootasin, et saan 11 või midagi sinnakanti... Eriti äge küll! Nojah, nüüd tuleb veel oodata, et Majasokk ka oma hindega maha saaks ja see kinotädi peaks ka tulemused kiiremas korras ära viima, et ma kõik vajalikud paberid kenasti enne siit lahkumist ikka kätte saaksin. Järgmine kolmapäev pean minema kooli pabereid ajama ja bürokraatiaga tegelema hakkama. Hurraa. (See oli nõretav sarkasm, ma loodan, et te saite aru :D).

Olgu, aga ma arvan, et ma nüüd olen mitmete üliaktiivsete päevade/õhtute peale ühe korraliku pika tudu ära teeninud. Täitsa pael...

Pilte imest

See on loss sealt hipodroomilt vaadatuna. Ei midagi erilist, aga lihtsalt niisama...

See oli tegelikult ajaliselt kõige viimane pilt, enamik inimesi olid juba ära läinud, aga mõned armulinnud ei märganud, et pidu läbi on ja nemad miilustasid seal edasi :D

Täielik maailmalõpuootus minu meelest :D

Maanduma hakkav lendav taldrik on kõik ära hüpnotiseerinud. Kus Mulder ja Scully on? :D

The conqueror :D