No mina ei tea, neil nädalatel, kus ma kodus Luxis olen, ei jõua ma enam üldse kirjutamiseni. Elu on iseenesest kuidagi niimoodi ära organiseerunud, et kogu aeg on midagi teha - või kui tõesti ei ole, siis ma kohe ei tahagi midagi teha. Naudin lihtsalt niisamaolemist. Kirjutamise mõtted tulevad pähe ainult seoses reisidega...
Nüüd ka. Eile õhtul jõudsin nimelt Londonist Klairi juurest tagasi ja pea kohe kubiseb igasugustest tähelepanekutest ja muljetest. Kogu pikk nädalavahetus oli hirmus tore, ma kohe imestan isegi, et kuidas ma kohe nii mitu aastat jälle pole vahepeal Londonis käinud, kuigi ma ju tean, et seal on nii tore ja see on ainult tunniajase sõidu kaugusel... Praegu tundus mulle isegi, et London on kuidagi vahvam ning oma eripära ja võlusid paremini säilitanud kui Pariis. Seal oli nii palju rohkem inglaslikku ja erilist kui Pariisis, mis siis, et mõlemas linnas on turiste ja sisserännanuid ilmselt ühepalju ja poeketid on ka mõlemas linnas samad. Aga no see valesuunaline liiklus ja punased bussid ja telefoniputkad ja lillelised pubid ja full English breakfast ja üldse - nii paljud eri asjad tegid Londoni teistest Euroopa suurlinnadest selgelt erinevaks... Pariisis ma juba viimasel ajal enam ei tunne väga nii, see on muutunud lihtsalt selliseks ülerahvastatud suurlinnaks. Aga võib-olla on muidugi asi minus - ja selles, et ma olen ise Pariisis palju rohkem käinud :).
Ühesõnaga. Londonis oli tore. Klairit oli ka vahva näha. Ta oli suurepärane võõrustaja - hoolimata sellest, et temal oli nii selja taga kui ka ees pikem töönädal kui mul, jaksas ta minuga vapralt poode kammida ja kesklinna rahvamassides tungelda, teatris käia, söögikohti välja mõelda ja ka Canterburys ära käia. Ja oi, poode me kammisime ja ringi me trampisime! Kokku õnnestus mul nädalavahetusega maha marssida 58 kilomeetrit. Teiseks hommikuks olid sääremarjad nii valusad, et sellist asja ma ei mäletagi kohe keskkooliaegsest kergejõustikutrennist saadik :). Oi, ja ma armusin Klairi kodusse üsna ära, sest, teate, ta elab otse jõe ääres ja lisaks jõele on tal sellele ka ilus avar vaade. Sellist võimalust mul siin Luxis ju ei ole, nii et see tundus lihtsalt ülieksklusiivne ja kadestamisväärne! Tänu sellisele mugavale asukohale saime me isegi ükspäev laevaga - ei, st clipperiga - kesklinnast koju. Lihtsalt fantast! Ma ei olnudki enne Thamesi peal sõitnud!
Esimest korda tal külas käies tundus see Canary Wharfi kant mulle muidu hästi võõrana ja üldse mitte londonilik, seekord ma juba teadsin, mida oodata, nii et see pilvelõhkujate ja vanadesse laohoonetesse ehitatud eksklusiivkorterite kant tundus mulle nii äge. Seal oli mitu peidetud sadamakest, mis tundusid nii ilusad, ja rahvast tundus meeldivalt vähem kui kesklinnas... Muide, seekord sain ma jala maha pandud ka Poplaris, kus toimus "Kutsuge ämmaemand" tegevustik. Väga huvitav oli, selline põnev võrdluspunkt tekkis, kui ma sellele Tower Hamletsile otsa vaatasin, millest ka raamat kirjutas... Need vaestemaja huilged ja muu säärane. Oo, ja siis me käisime veel kuskil Ida-Londoni kohalikus leedukate poes, kust ma endale Karumsi kohukesi ja Rakvere lihatööstuse kujundusega lätikeelses pakendis seakõrvu kaasa varusin :). Meil võiks ka selline pood olla! (Ehkki ega ma tegelt ei ole meie kohalikku venelaste poekesse siiani jõudnud. Mine tea, äkki oleks ka neil kohukesi ja seakõrvu...).
Käisime ka Canterburys, katedraali vaatamas. Oli teine hoopis teistsugune kui ma oleksin arvanud. Ja linnake osutus äärmiselt šarmantseks. Sellised toredad ülimadala põhjaga paadikesed sõitsid seal igal pool ringi. Ja katedraal ei olnudki selline ülepakutud ja äranikerdatud eksemplar nagu Westminster Abbey, vaid kuidagi... väga mandri-Euroopa moodi ja... ootamatu. Seal oli kunstinäitus parajasti! Vuot.
Uisud jäid aga ostmata. Läksin küll reede hommikul kohe kõige esimese asjana uisupoodi, aga ehkki see oleks pidanud lahti olema juba kella kümnest hommikul, ei olnud see veel pool kaksteistki lahti. Siis lugesin ukselt välja, et tegelikult avatakse see kell kaksteist. No, jalutasin Hyde Parkis ringi ja läksin kaksteist läbi tagasi. Nada. Poes tuli põles, aga uks oli lukus ja mitte ühtegi hingelist ei paistnud. Nii palju siis sellest. Muidugi ega mul nende uute uiskudega nüüd nii kiire ka ei ole, lihtsalt mõtlesin, et seal on suurem valik ja saan kõiki oluliste firmade uiske korraga jalga proovida ja võrrelda. Aga ega's midagi. Eks ma siis nüüd lähen kunagi järgmine kord Pariisi sattudes St Cloudi. Seal peaks ka mingi uisupood olema.
See-eest leidsin, et mulle väga meeldib Kanada spordiriiete kett nimega Lululemon, mis on küll päris kallis, aga mõned nende rõivad olid lihtsalt nii minu mokka mööda lõikega, et ma läksin sinna poodi veel pärast esimest korda viimasel päeval tagasigi :). Ostsin endale sealt püksid, mis on nüüd juba mu lemmikpüksid üldse. Nii kohutavalt mugavad, et oleks justkui dressid, aga sellisest voogavast läikivast riidest, et nad tegelt pole üldse dresside moodi ja kõlbavad kontoris ka käia ja reisimiseks ja... :). No lihtsalt ülimugavad. Vot. Nojah, ja lisaks Lululemonile käisin ma muidugi vist üldse kõik Londoni spordi- ja matkapoed läbi. Mul oli ju vaja Hispaaniasse matkapükse, mida ma pidin vähemalt kolmes poes enne proovima, kui miskit ära ostsin, ja eks ma ikka ostsin siis juba mõne trennipluusi ka, sest neid ju ikka kulub... Ja siis vist neli raamatut ja kindlasti veel midagi, mis praegu pähe ei tule. Ahjaa, ühe seeliku Camdenist näiteks. Ühesõnaga, uiskudele mõeldud ruum kohvris sai kõigele vaatamata täidetud :).
Vot. Aga kuna ma rohkem ei jaksa nüüd jälle ekraani vaadata, siis ma panen siia lõpetuseks veel paar kategoriseerimata pilti ja punkti ja lähen Hispaaniast pajatava reisiraamatuga vanni ära. Teie olge tublid ja eks me jälle kohtume!
Nüüd ka. Eile õhtul jõudsin nimelt Londonist Klairi juurest tagasi ja pea kohe kubiseb igasugustest tähelepanekutest ja muljetest. Kogu pikk nädalavahetus oli hirmus tore, ma kohe imestan isegi, et kuidas ma kohe nii mitu aastat jälle pole vahepeal Londonis käinud, kuigi ma ju tean, et seal on nii tore ja see on ainult tunniajase sõidu kaugusel... Praegu tundus mulle isegi, et London on kuidagi vahvam ning oma eripära ja võlusid paremini säilitanud kui Pariis. Seal oli nii palju rohkem inglaslikku ja erilist kui Pariisis, mis siis, et mõlemas linnas on turiste ja sisserännanuid ilmselt ühepalju ja poeketid on ka mõlemas linnas samad. Aga no see valesuunaline liiklus ja punased bussid ja telefoniputkad ja lillelised pubid ja full English breakfast ja üldse - nii paljud eri asjad tegid Londoni teistest Euroopa suurlinnadest selgelt erinevaks... Pariisis ma juba viimasel ajal enam ei tunne väga nii, see on muutunud lihtsalt selliseks ülerahvastatud suurlinnaks. Aga võib-olla on muidugi asi minus - ja selles, et ma olen ise Pariisis palju rohkem käinud :).
Ühesõnaga. Londonis oli tore. Klairit oli ka vahva näha. Ta oli suurepärane võõrustaja - hoolimata sellest, et temal oli nii selja taga kui ka ees pikem töönädal kui mul, jaksas ta minuga vapralt poode kammida ja kesklinna rahvamassides tungelda, teatris käia, söögikohti välja mõelda ja ka Canterburys ära käia. Ja oi, poode me kammisime ja ringi me trampisime! Kokku õnnestus mul nädalavahetusega maha marssida 58 kilomeetrit. Teiseks hommikuks olid sääremarjad nii valusad, et sellist asja ma ei mäletagi kohe keskkooliaegsest kergejõustikutrennist saadik :). Oi, ja ma armusin Klairi kodusse üsna ära, sest, teate, ta elab otse jõe ääres ja lisaks jõele on tal sellele ka ilus avar vaade. Sellist võimalust mul siin Luxis ju ei ole, nii et see tundus lihtsalt ülieksklusiivne ja kadestamisväärne! Tänu sellisele mugavale asukohale saime me isegi ükspäev laevaga - ei, st clipperiga - kesklinnast koju. Lihtsalt fantast! Ma ei olnudki enne Thamesi peal sõitnud!
Esimest korda tal külas käies tundus see Canary Wharfi kant mulle muidu hästi võõrana ja üldse mitte londonilik, seekord ma juba teadsin, mida oodata, nii et see pilvelõhkujate ja vanadesse laohoonetesse ehitatud eksklusiivkorterite kant tundus mulle nii äge. Seal oli mitu peidetud sadamakest, mis tundusid nii ilusad, ja rahvast tundus meeldivalt vähem kui kesklinnas... Muide, seekord sain ma jala maha pandud ka Poplaris, kus toimus "Kutsuge ämmaemand" tegevustik. Väga huvitav oli, selline põnev võrdluspunkt tekkis, kui ma sellele Tower Hamletsile otsa vaatasin, millest ka raamat kirjutas... Need vaestemaja huilged ja muu säärane. Oo, ja siis me käisime veel kuskil Ida-Londoni kohalikus leedukate poes, kust ma endale Karumsi kohukesi ja Rakvere lihatööstuse kujundusega lätikeelses pakendis seakõrvu kaasa varusin :). Meil võiks ka selline pood olla! (Ehkki ega ma tegelt ei ole meie kohalikku venelaste poekesse siiani jõudnud. Mine tea, äkki oleks ka neil kohukesi ja seakõrvu...).
Käisime ka Canterburys, katedraali vaatamas. Oli teine hoopis teistsugune kui ma oleksin arvanud. Ja linnake osutus äärmiselt šarmantseks. Sellised toredad ülimadala põhjaga paadikesed sõitsid seal igal pool ringi. Ja katedraal ei olnudki selline ülepakutud ja äranikerdatud eksemplar nagu Westminster Abbey, vaid kuidagi... väga mandri-Euroopa moodi ja... ootamatu. Seal oli kunstinäitus parajasti! Vuot.
Uisud jäid aga ostmata. Läksin küll reede hommikul kohe kõige esimese asjana uisupoodi, aga ehkki see oleks pidanud lahti olema juba kella kümnest hommikul, ei olnud see veel pool kaksteistki lahti. Siis lugesin ukselt välja, et tegelikult avatakse see kell kaksteist. No, jalutasin Hyde Parkis ringi ja läksin kaksteist läbi tagasi. Nada. Poes tuli põles, aga uks oli lukus ja mitte ühtegi hingelist ei paistnud. Nii palju siis sellest. Muidugi ega mul nende uute uiskudega nüüd nii kiire ka ei ole, lihtsalt mõtlesin, et seal on suurem valik ja saan kõiki oluliste firmade uiske korraga jalga proovida ja võrrelda. Aga ega's midagi. Eks ma siis nüüd lähen kunagi järgmine kord Pariisi sattudes St Cloudi. Seal peaks ka mingi uisupood olema.
See-eest leidsin, et mulle väga meeldib Kanada spordiriiete kett nimega Lululemon, mis on küll päris kallis, aga mõned nende rõivad olid lihtsalt nii minu mokka mööda lõikega, et ma läksin sinna poodi veel pärast esimest korda viimasel päeval tagasigi :). Ostsin endale sealt püksid, mis on nüüd juba mu lemmikpüksid üldse. Nii kohutavalt mugavad, et oleks justkui dressid, aga sellisest voogavast läikivast riidest, et nad tegelt pole üldse dresside moodi ja kõlbavad kontoris ka käia ja reisimiseks ja... :). No lihtsalt ülimugavad. Vot. Nojah, ja lisaks Lululemonile käisin ma muidugi vist üldse kõik Londoni spordi- ja matkapoed läbi. Mul oli ju vaja Hispaaniasse matkapükse, mida ma pidin vähemalt kolmes poes enne proovima, kui miskit ära ostsin, ja eks ma ikka ostsin siis juba mõne trennipluusi ka, sest neid ju ikka kulub... Ja siis vist neli raamatut ja kindlasti veel midagi, mis praegu pähe ei tule. Ahjaa, ühe seeliku Camdenist näiteks. Ühesõnaga, uiskudele mõeldud ruum kohvris sai kõigele vaatamata täidetud :).
Vot. Aga kuna ma rohkem ei jaksa nüüd jälle ekraani vaadata, siis ma panen siia lõpetuseks veel paar kategoriseerimata pilti ja punkti ja lähen Hispaaniast pajatava reisiraamatuga vanni ära. Teie olge tublid ja eks me jälle kohtume!
