Etioopia III

Niisiis, ma ei oska eriti hästi siiani veel seda kraami, et tagurpidi järjekorras tuleb pildid üles tõsta, aga see selleks... Viimane aeg siis teile järjejutu kolmas osa kirja panna. Neljas tuleb ka - Põhja-Etioopiast ja Lalibela kaljukirikutest ja Niiluse jõe algusest, aga nendega tuleb kannatada, kuni ma Egiptusest tagasi olen.

OK, ühesõnaga, härjahüpe sai ära hüpatud. Kuna suured tülid said ka enne seda ära peetud, siis edasine läks juba tõusvas joones. Järgmise päeva - ja minu meelest tegelikult kogu reisi tipuks oli säärane tilluke hõim nagu Karo, keda on heal juhul paar tuhat, aga kes on sellised suured kunstnikud ja muudkui maalivad... ennast. See on jabur... Aga kuna nad on ka harjunud, et valged käivad neid seal maailma lõpus vaatamas, kui nad on ära plötserdatud, siis varahommikust saadik käib üks pöslamöslamine ja maalimine. Mõni ime, et kõikidel neegritel nii ilus ja sile ja pehme nahk on, iga päev hommikust õhtuni üks savimaskitamine... Kõige suurem hitt ja minu meelest selle reisi üks vaieldamatult parimaid pilte on siin :D :

Tõesti täpselt selline mulje jääb, nagu oleks talle hambad ka peale joonistatud saviga.

Uhh, ja nende matroonide pildilesaamisega oli ikka tegu... Õigupoolest, nemad olid sellel kõige kuumemal kohal selle puujuurika otsas, kuhu kõik tahtsid saada. Ma peksin sada aastat ülejäänud küla laiali sealt, enne kui ainult nendest kahest pildi sain... Ja kõikidel esimestel piltidel ikka kellegi kõht, käsi, jalg või peanupp paistab. Nii ei saa ju bingot mängida!
Jaa, ja tema oli ka kõva tädi. Julgen juhtida tähelepanu naelale, mis proua lõuast läbi on torgatud. Sellel hõimul oli see kombeks, üks nii silma järgi seitsmeaastane tütarlaps, kes mul terve nende juures oldud aja käest kinni hoidis, kandis samasugust lõuas... Ma kohe sain teravalt teadlikuks sellest, et parem oleks mitte ühtegi hoogsat liigutust teha, et end mitte ühegi naela otsa mitte puruks tõmmata...

IRW. Jajaa, igas külas me ikka käisime hütte ka kaemas. Minu meelest on hämmastav, kui ägeda foto T-l õnnestus minust teha. Olgu, mis siis, et hüti ots peale ei jäänud, aga see, kuidas kõik hütist välja löödud murjamid seal põnnis kõhtudega mind passivad, on eriti äge :-D.

Hütid olid reeglina tühjad päeval küll, paar loomanahka maas, kus oli voodiase, siis oli lõkkekoht, vbla mõned tited või kitsetalled magasid seal sees ja oligi kõik. Suureks varanduseks olid pudelkõrvitsad, plastpudel oli veel suurem defitsiit, mida kõik kerjasid kuis jaksasid. Siin siis vaikelu hütiseinast:

Nii, edasi läksime Dimekasse, kus oli parajasti turupäev. Dimeka oli meil seal kenasti külje all ja kuigi polnud plaanis, läksime sinna jalutama. Turud on seal muidugi isevärki. Välismaalasel ei ole sealt muhvigi osta... Koorem hagu, toop punast savi, pisut tökatit, millega pead värvida, kaks kanamuna, eesel... Eesli pidavat saama seejuures 500-600 birri (ehk krooniga). Ja need eeslilapsed olid NIIIIIIIII nunnud, tekkis kohe kiusatus. No igatahes, kõik need karamellod ja vidinad, mis turistid lastele annavad ja mida nad neile kohe otse suhu ei topi, lõpetavad niimoodi turul... Meie omad õppisid lõpuks kohe ära, et kui komm anda, tuleb kohe lapsele põske pista, muidu näeb ta sellest ainult und.
Päris sellised meie hotellid siiski ei olnud, aga noh... madalama klassi hotellid nägid siis sihuksed välja :-D.

Ja nagu ikka - ükskõik, kuhu valge inimene ka jalga ei tõstnud, jooksis tal sabas kari murjameid ja vähemalt kaks last rippus käe otsas, kui mitte 5-6.

Mõelda vaid, nad istuvad ja müüvad seal niimoodi tänase päevani ja praegu ka... Ikka NII raske on uskuda seda...
Selline seinamaaling oli meil kämpingus... Ma tundsin end kohe isiklikult puudutatuna, sest emme ostis mulle ka enne äraminekut sellise pea ümber käiva lambikese, mis oli NIIIIII kasulik asi - selle valgel nägi päriselt vetsu minna ja telgis oli see mul valgusallikaks, kui teised kõik pimedas käsikaudu kobasid... Ilma selleta poleks näinud isegi süüa, sest kus sa muidu näed, kus taldrik ja supp on... Lisaks käisime me vahepeal mingeid pimedaid käike mööda, millal sellest kasu oli... Aga näed, neegritel on arvamus, et kõik välismaalased käivad sellega :-D. Ja kuigi ma tavaliselt üritan näha välja võimalikult mitteturist, siis sedakorda olin ma kohe täiesti TÜÜPturist nende meelest.... Kõik minu omad olid selles plaanis minust etemad :-D.

Meie teise kämpingu kõrval oli ühel päeval jõgi. Teisel päeval enam jõge polnud, jõest oli järgi nii palju...

See oli tegelikult petekas, sest kui me kuulsime, et kõlakate kohaselt elab jõe kaldal puude otsas palju koolobusahve ja hakkasime neid otsima minema, siis vajusin mina mõnes kohas pahkluuni liiva sisse; üks sakslane mu ees vajus aga kõvasti üle põlve sisse... Päris ära ehmatas. Selgus, et kuivadel päevadel voolab vesi liiva all ja siis ongi kohati vesiliiv ja täiesti tüma... Eks me pärast marssisime oluliselt ettevaatlikumalt, üksteise jälgedes ja puha... Aga ahvid leidsime üles :-P. Hirmus pelglikud olid nad ainult, murjamipoisikesed jahivad ja müüvad nende nahku teede ääres, sellepärast oli kohutavalt raske mõnda kenasti pildi peale püüda... Parim katse umbes viiekümnest-sajast fotost on siin:

See sai pisut suure zoomiga, aga vähemalt ta näo näeb ära...

Päris kämpingu lähedal oli üks Hamerite küla ka, kuhu me üks õhtu jalutasime. See oli NII tore, see oli terve reisi jooksul ainus koht, kus mitte ükski murjam meist väljagi ei teinud, nad lihtsalt olid ja lasid meil ka olla. Mitte üks birritamine ega karamellotamine, väga viisakas oli asi. Oeh, mul oli hea meel. Ma ostsin sealt endale ka sellise järi, mida nemad näpus tarivad ja istme ning padjana kasutavad... Aga siin on hoopis kitseaedik - päike hakkas loojuma ja loomad marssisid savannist söömast koju tuttu...

Aga siis me sõitsimegi sellest kenast kämpingust ära ja suundusime Arborede ja Konsode juurde. Issand, need Arbored olid väga hirmsad. Peaaegu nagu Mursidki. Hütid ja elamised olid neil suured, varandust oli kõvasti, aga mõni ime ka - nad olid ikka sellised vägivaldsed ja pealetükkivad tüütused, et hirmus kohe. Isegi kõige kõvematel meist tekkis seal raskusi ja lõpuks oli mul kopp täiega ees... No mitte ühte sammu ei saa teha, kui sa just pole nõus neile peale astuma, aga kui astud, siis tigetsevad ja pahandavad... aga kogu aeg on mingid tigedad vanamoorid jalus ja minema ka ei saa sealt, paganas. Seal oli eriti tore see, et üks meie omadest jäi meist maha ja siis tema ei saanud enam mitte kuidagi meie juurde, lihtsalt ei lastud teda edasi liikuda. Mina siis meeleheitlikult röögatasin tema nime, mispeale kogu see pärdikukari kõik seda järgi kordama pasundas... Päris koomiline oli :-D. Ja paganased, ise lõugasid küll tema nime, aga kas nad lasid teda siis tulla??? Arvake ära...

Igatahes, siin on Arborede kodu... Oluliselt rohkem kraami kui Karodel, eks? Mis siis, et pudelkõrvitsaid, need on ka tähtsad...

Arbore poisid:

Ainumas murjamitüdruk kes mulle päriselt kaamerasse ka naeratas oli kusjuures Arbore... Aga naeratusedki on petlikud, seesamane tahtis mu hinge seest süüa. Kuigi ma olin temast juba pilti teinud ja talle raha andnud, arvas ta, et ehk ma pärast ei mäleta enam ja tuli uuesti tüütama mind... ja kui ma ütlen, et tüütama, siis ikka niimoodi, et ta oleks kivi ka pehmeks mangunud... Ahjaa, ja siis ta tahtis teha minuga vahetust - tal kaelas olev merekarpidest vöö minul vööl oleva väiksema punutud vöö eest. Kui sellest vööst nii palju karpe kadunud poleks, oleks isegi diili teinud... Alguses ta nimelt lihtsalt tahtis mu vööd, ma ütlesin, et kuule, jõmpsikas, niisama ka ikka ei saa, eks... Siis jõudsime vahetuskaubani, aga see võidunud asi nägi tegelikult ikka päris hirmus välja tal kaelas :-D, kui lähedalt vaadata...

Mina ristisin ausalt Lõuna-Etioopia pärdikutemaaks. Pärdikuid oli palju ja kõik kohalikud olid ka nagu pärdikud... Sellise karja paaviane ajasime näiteks oma autoga tee pealt minema.

Edasi jõudsime Konsode juurde. Nemad olid tundmatud hõimud, kes tulid Jumal-teab-kust ja on suguluses Tont-teab-kellega. Elavad mägede tippudes, teevad endale endiselt linnamüüriga asulaid, sihukeste kitsaste tänavatega ja puha... Ja siis peavad oma odade ja kilpidega linnade üle lahingut :-D. Nemad on hästi usinad põllumehed ka, teevad selliseid terrasspõlde, mis isegi UNESCO maailmapärandi nimekirja on jõudnud. Ilusad olid küll, pole midagi öelda, aga töörabamist tahavad ka roppu moodi... Ei kadesta nende elu, üldse ei kadesta.

Ja kui Hamerid ja veel mitmed hõimud peavad enne abiellumist meheks saada tahtes üle härgade hüppama, siis Konsodel on selline hirmus suur kivi, mida noormees peab suutma üles tõsta, enne kui abielluda tohib. See kökats isegi tõstis selle mitu korda üles. Meie ainus mees ütles, et temal on kõht parajasti liiga täis ja keeldus proovimast, mina siis üritasin ise. Raske see vast eriti polegi, aga selle haardesse saamine on see kõige keerulisem küsimus ja kui ma vaatasin, et kätelt tõmban naha maha, siis otsustasin, et ah, ma ei tahagi veel abielluda ja jätsin selle kivi sinnapaika... Minu isiklikud ilusad valged käekesed siiski... ei maksa neid igasuguste asjadega retsida :-D.

Nii tore. Selline on siis üks Etioopia linn ülaltvaates :-D. Kui ma õigesti aru sain, elab selles linnas Konsode kuningas.

Konsode külas... [st, on olemas Konso-Karati linn, siis on olemas Konso hõim ja hõimul triljon küla. Ülemine peaks olema Konso linna äär, alumine lihtsalt mingi suvaline küla, kus elasid Konsod]

Ma üritasin rääkides pilti teha nii, et keegi ei näeks. Niimoodi salamisi, et kaamera oli vastu jalga surutud ja salamisi vajutasin nuppu... Lihtsalt, et saaks näidata, mis meil kõik ümber tilpnes. Vaat, meid oli kokku 6, eks. Tavaliselt pean ma häält tõstma ja suisa karjuma hakkama, kui mul on 40 turisti kuskil suurlinnas, kus liiklus sagib ja taustamüra on hirmus palju. Noh, seal ei suutnud ma ennast neile ülejäänud viiele enam kuuldavaks teha, kuigi ma karjusin täitsa nii kõvasti, kui kõri andis... Lihtsalt kogu neetud külajõmpsikate kari oli meil ümber ja kõik itsitasid, lunisid, seletasid ja lõugasid seal... Uuuuuu...

Nii ilusad rahvarõivad olid Konsodel. Teised hõimud käisid enam vähem paljalt või loomanahkades, aga Konsodel oli päriselt oma seelikutüüp... täitsa nagu meie triibuseelikud seejuures, ainult mingi kahekorra keeratud ülaosa oli neil. Ja ka erinevaid triibukombinatsioone ja värve oli neil... Enamasti nad käisid paljaste tissidega seejuures. Aga isegi paar lapsukest oli endale seeliku selga saanud, muidu lapsed jooksid üldse paljalt ringi... Kes nende peale ikka riiet raiskab, kui nad sellest varsti välja kasvavad...

Seal külas läks täielikuks lööminguks, lõpuks me põgenesime. Ma andsin nimelt Yonasele kaks pakki karamellkomme, et ta need laiali jagaks, aga nagu maa alt kasvas välja NII palju lapsi, et parimagi tahtmise juures poleks kõik neist nänni saanud. Ta siis üritas, lõpuks viskas kõik kommid taeva poole, nii et kommisadu oli... ja siis lapsed tormasid neid üles korjama, aga mõni sai haiget ja siis nad kõik hakkasid nutma - kes sai haiget, kes jäi kommist ilma... oi, see oli väga õudne... Üldse parem on neile mitte midagi anda, muidu tuleb kohe asjast suur draama...

Jaa, näete, tolmupilve ei õnnestunud pildistada, aga nii kui auto seisma jäi, kostus kuskil küla sisemuses hüüe: faraaaanžiiiiiiiiiii... ja siis läks mõni sekund ainult, kui müüri seest hakaks lapsi liduma kümnete kaupa.

Vikerkaart nägime ühes kohas tee peal. NIIIIIIIII ilus ja paks ja nii selgete värvidega, nagu oleks päriselt maaler ta taevasse joonistanud... Kogu kaar oli näha (tegelt oli veel topeltkaar isegi), aga kaadrisse ei mahtunud, paganas.

Siis ma juba rääkisin teeröövlitest. Vot selline isand oli tollimeheks ja pidas auto kinni...

Ta oli korrumpeerunud, nii et peale pistist lasi meid minna...

Jaa, ja need on need kosed ja see jõgi, mida lõunasse minnes olemaski polnud, aga mis mingil hetkel lihtsalt järsku tekkisid, sest kuskil kaugel mägedes sadas vihma. Ilus kohvivärvi ja puha, kas pole :-P.

Soddo linna peatänav. Ei midagi erilist, lihtsalt... me käisime pissil seal ja siis kui kõik pissile jooksid, mina tegin ühe klõpsu.

Enamikest ilusatest hüttidest me sõitsime mööda suure hooga, aga leidsin ühe sellise ilusa ka... Nad nigu freskos teevad neid - oksaraod püsti, loomasõnnik peale, savikiht kõige peale ja siis maalivad ära kohe... NIIIIIIIIII ilus!

Ja siis enne pealinna jõudmist käisime Ziway järve ääres, see jääb nende Rifti järvede vööndisse ja seal oli hästi palju veelinde kuulu järgi... Enne lindudeni jõudmist nägin mina hoopis ühte kena suksut, aga no mõni marabu on juba temagi tagant paista, eks...

Pühaiibised... Ma olin neist NIIIII palju kuulnud ja lugenud, aga siiani polnud ühtegi oma silmaga näinud... Nüüd ma tean, et nad eksisteerivad :-D.

Selle õnnetukese nimi peaks olema vasarpea ja mitte kellelegi ta ei meeldinud... Minu meelest oli küll sümpaatne :-D.

Hoopis peletislikumad olid marabud, kelle silmnägu nägi välja, nagu ta oleks tuleõnnetuse läbi elanud, nahk on ära põlenud ja juustest on mõni üksik karvatuust püsti jäänud; nahk on kohati söestunud ja kohati kärnas ja... üleüldse...

Nii, ja kunagi siis on tulemas veel Etioopia IV...

otsin nutikat kohta...

Ma nüüd hakkasin oma Egiptuse asju kokku otsima. Kõik on, aga mida pole, on paberist CD-plaadi ümbrised, mis mul viimati Prantsusmaal kaasas olid ja mida jäi järgi veel umbes 30 tükki. Ma mäletan, et ma panin need kuskile nutikasse kohta (see oli nii jabura suuruse ja kujuga, et see muidu oli igal pool ees), aga see koht oli nii sitaks nutikas, et ma lihtsalt enam ei mäleta, milline see küll olla võis. Ma olen juba pool elamist läbi otsinud, rohkem ei oska kuskile vaadata ka :-D. Väike võimalus on, et see karp on Tallinnas, kuigi samas ei ole ka, sest ma ju alles sügisel jälle kolisin sinna ja esimese asjana poleks ma NEID küll sinna viinud... Oeh, pagan võtaks küll... KUHU ma sain need panna, ah?

Etioopia II

Nii, asjade käik on siis säärane, et kuna Xanga ütles tõesti, et mina see kuu rohkem pilte üles laadida ei saa, aga mina hirmsasti tahtsin nendega midagi teha, siis armas Liis, kellele kangesti meeldib nokitseda ja kes mulle tegelikult juba jaanuaris uue kujundusega blogi tegi, kuhu mina teatud põhjustel ei viitsinud ümber kolida, otsustas selle asja ikka uuesti ette võtta ja mind Bloggerisse kolida, kus ma oma pildid kõik nüüd ära eskponeerida saan... Minu vanad postid lubati ka kõik lahkelt ümber tõsta, nii et päris hea kaup :-D. Hehee... Meenub, kuidas ta vanasti mu sahtleid koristas... Küll on tore, et selliseid inimesi ka eksisteerib.

Uuele leheküljele vaatamata jõudsin ma järeldusele, et kui juba järjejutuks läks, siis läheb edasi ka, sest neid reisipilte on mul hirmus palju, kõiki mina ei jõua siia küll täna lahti seletada ja üles riputada, seda enam, et Blogger on minu jaoks veel natukene uudne ja võõras ka ning võtab seeõttu pisut rohkem mõtlemist ja nuputamist kui Xanga. Teine põhjus on ka veel see, et minul seisab ees kohe jälle reisile minek ja mingil määral vaja selleks ka ette valmistada ikka, nii et täna saate küll Etioopia II, ent ma arvan, et tulekul on veel ka Etioopia III ja ehk isegi Etioopia IV. Millal, seda mina ei oska öelda.

Aga viimati jäin ma pooleli selleni, et käisime Hamerite turul ja pärast õhtupoole härjahüppel, eks... Siin siis veel mõni turupilt ka... Prouad müüvad näiteks kohviubade kestasid. Nemad teevad sellest mingisugust instant kohvi - jahvatavad ära, segavad vürtsidega ja lahustavad kuumas vees... Ja olgu öeldud, et selliste varikatuste all istumine turul on kõva sõna, enamasti on prouadel endal vihmavarjud päikese kaitseks, aga vaesemad istuvad ja kõngevad niisama...

Siin veel see turistide turupool, kus on vähe rahvast ja kõik kaup kenasti näha ja puha...

Üks Hameri proua müüb pudelkõrvitsaid. Ostsin ka ühe (kuigi tema naabrilt), ent see oli tagasijõudes kohvris kõrvitsapulbriks muutunud. Nuuks... Aga eks ma teinekord tean, toon käsipagasis. Ma nimelt muretsesin, et kolmanda maailma riigist EL-i sihukest väga tuua ei või, et äkki käsipagasist konfiskeeritakse... Aga U sai enda omaga läbi küll...

Ei mäleta enam, mida nad nii vahvat nägid.

Siit jõuame siis savanni härjahüppele. Tseremoonia ise kestis päris kaua, poole kolmest kella kuueni - peaaegu poole seitsmeni. Sellest kaks tundi naised tantsisid ja laulsid, siis tunnike värviti mehi ja joodi kohvi ja lõpuks kulmineerus see asi siis härgade kokkuajamise ja hüppama hakkamisega. See naiste tants oli hästi lahe. Täitsa selline tunne oli, nagu vaataks kodus National Geographicut. Aga kõige toredam oli seal savannis ikka sellepärast, et keegi ei teinud välja, kui ma neid pildistasin :-P.

Ma ei tea, miks nad kõik niimoodi kõht põnnis seisavad. Aga muidu on nad väga nõtked ja saledad, astuvad ka kindlal sammul nigu paabulinnud, häälekõla küll kristalli moodi polnud ja kuusirpi ka patsi all ei hiilanud, aga ilusad olid nad muidu küll...

Sihukesed järid olid põhimõtteliselt nende ainus varandus, mis igal murjamil oli. Nad käisid igal pool, tool näpus. Kui vaja, istusid otsa, kui uni tuli, toetasid selle peale pea (asja uba oli see, et sihukese puupakuga ei lähe soeng sassi). Mina ka ostsin endale... 80 birri maksis, ilus, põletatud mustriga ja puha.

See on sellest osast, kus meestele maalinguid tehti.

Loomadega oli nii, et sebrasid meie ei näinud, aga see oli kõige sebralikum olend terve Etioopia peale. Nimelt kohalikud lõiguvad oma loomadele mustri peale, lasevad sellel siis ära armistuda ja siis neil on hea pärast oma looma teiste hulgast üles leida.

Ja nagu ma postis Etioopia I mainisin, siis naisi piitsutatakse päris kõvasti. Siin on näha ühe neegridaami selg peale esimest piitsutamiskorda. Kolmes setis nimelt piitsutati ja naised valisid endale välja mõne mehe, kelle käest peksa tahtsid saada. Meestel oli peotäis keppe käes, iga kepiga anti üks löök. Naised tantsisid ta ees, puhusid pasunat ja hüppasid paar korda, siis mees virutas. Ja kuna mehi oli vähem kui naisi, siis oli naistel omavahel täitsa kaklus kohe, et kes nüüd järgmisena saab obaduse...

Sellised tehti meestele pähe, kui nad olid viimase aasta jooksul vaenlase (või ohtliku looma) tapnud. Savist kiiver põhimõtteliselt, kus on väikesed augud sees sulgede jaoks, ning mis on ülenisti mustriga kaetud. Nägime ka turul, kuidas ühele mehele seda tehti... Ja täpselt aasta aega oma kangelasteo hetkest alates tohib ta seda kanda.

Savann on suur ja lai, kõik tseremoonia eri osad toimusid eri platsikestel. Kui üks etapp jälle läbi, siis mindi rongkäigus teise kohta. Ühe korra seal käigu peal sattusin äkki mina huviorbiiti ja mulle taheti ka piitsa anda. Mina pigistasin silmad kinni mõtlesin, et tulgu mis tuleb. Tantsida ja keksida ma nende moodi oma jala pärast ei saanud ja ega ma olekski. Noh, nemad siis hirmsasti hirnusid, kui arg mina olen. Edasi anti kepp minu pihku, et kui ma ise peksa ei himusta, peksku ma siis neid... Kui sellest ka asja ei saanud, jäeti mind ometi rahule ja kõik pöördusid jälle minekule...

Mina ja Joonas. Ta oli täiesti Egiptusest selle Šerifi tüüpi mu meelest - nii välimuselt kui käitumiselt kui teadmistelt. Võta üks ja viska teist :-D. Või noh, tegelikult Šerif oli alguses tore ja usin, aga muutus lõpuks jube laisaks ja hästi ennast täis tüübiks. See Joonas kohe selline :-D.

Nii, ja siin siis poiss silkamas. Purupaljalt. Iga härja sabast ja sarvedest hoiab mõni nooruk kinni. Temal õnnestus kukkuda ka korra. Tegelikult peaks ta kukkumise korral ise peksa saama ja siis ta ei tohiks enam kunagi abielluda, aga ta sai ühe lohutusringi ja edasi silkas ta päris kenasti, nii et sai ikka loa abielluda ja meheks saada...

Nii, ja kuna ma sain teada, et siin käib piltide üles laadimine tagurpidises järjekorras ja kõik, mida ma nüüd veel laeksin, tuleks umbluu kohta umbluu järjekorras, siis see on praeguseks kõik. Ma nii vähehaaval harjutan, eks...

Etioopia II alias kolimine

Kuna minu piltide limiit siin on täis, lahenes asi nii, et armas Liis tegi mulle uue aadressi, lubas vanad blogipostid ja pildid kõik sinna ise ümber kolida ja teha blogivahetuse mulle võimalikult lihtsaks, siis paluks nüüd, posti nimega Etioopia II saate näha SIIT. Edaspidi toimub millalgi päriselt sinna ümberkolimine, nii et kes tahab, võib endale juba uue aadressi salvestada.

My blog is currently being moved to another, more friendly address. You can find it from HERE now and you can soon forget the Xanga address.

No tere hommikust alias ETIOOPIA I

Mitte ei mõika... Hakkan mina reisupilte üles laadima ja siis ütleb Xanga mulle, et kuu limiit on täis... Ma jõudsin omadega alles kolmandiku reisi peale... Mida ma siis nüüd peale hakkan??? No kurat ma ei või.

Muidu on ikka niiiiiiiiii hea kodus olla. Ilm ei kannata teil siin küll mingisugust kriitikat, aga küll on tore saada kraanivett juua, mitte muretseda selle pärast, et kogemata midagi räpaste näppudega suhu ei pane, keegi ei haise, keegi ei näpista, teed on imeliselt head, oma voodi on ikka üle kõige ja söök on ka mokka mööda... Uhh...

Aga no kui kuu limiit on täis, olgu siis pealegi. Ma siis kirjutan ainult pool reisi ära, katsun krediiti juurde saada ja nende arvelt limiiti suurendada... Kui see ka ei õnnestu, noh, siis ma Egiptusest tulengi novembrikuus juba tagasi... Eks siis näitan järgmisi pilte.

Ühesõnaga, läksime Etioopia Õhuga. Stokis passisime jõle kaua, me pidime ju pagasi välja võtma ja kuna meil oli mingi 7 tundi aega, siis ei saanud kohe uut tšekinni ka ära teha, nii et me pidime kõik selle aja oma kompsude otsas passima. Jõle tüütu oli... Etioopia Õhk oli täitsa OK lennufirma... Kuulu järgi Aafrika parim. Euroopa mõistes oli nati loks, aga üleüldises plaanis - ta lendas siiski. Vahemaandumine oli ainult tüütu - selle ajal keegi ju magada ei lasknud ja kole palju rahvast tuli ka peale, nii et kohe kitsaks läks. Aga noh, see selleks.

Kohale jõudsime kell 8 hommikul. Mina mõtlesin, et hakkame kohe linnast välja kimama, aga siis viidi meid vastuvõtjate peakorterisse, kus meile tehti kohvitseremoonia (hirmus kolejubehea kohvi on kõikjal Etioopias... mõni ime kah, kui kohvi sealtmaalt Kahve provintsist pärit on). Kontor oli päris kena, see rahustas mind natukene selles osas, mis meid ees ootama hakkab. Seal oli veel isegi moblal levi, muidu oli nii, et kohe, kui Addise keskusest välja saime, surid me telefonid ära - kellel näitas, et levi on, aga mobla lihtsalt ei töötanud, kellel ütles, et levi pole, kellel läks telefon täitsa hulluks ja äratas näiteks keset päeva, kui oleks pidanud hommikul äratama... Lõpuks lõpetasime me üldse telefonide laadimise ära, sest elekter oli niigi defitsiit - pigem oli tarvis fotokaid laadida. Päris hea oli olla kaks nädalat ilma telefonita...

Kõige esimesed muljed Etioopiast... Kõigepealt üllatas mind see, kui roheline see on. Kõik... kõik on roheline ja puhas. Mäed on ilusad ja kaunid, mitte mingit prügi ei ole, kõik läheb taaskasutusse. 95% riigist tegeleb naturaalmajandusega. Autokummidest tehakse sandaalid, kui need on läbi kulunud. Veepudelid on nii suur defitsiit, et kerjused kerjavad spetsiaalselt plastpudeleid tee ääres. Mitte ühtegi kilekotti ega paberit kuskil ei vedelenud, kõik kasutatakse viimseni ära. Majad on oksaraagudest, mudaga kaetud ja õlgkatusega. Köied on rohust punutud. Riided kantakse sõna otseses mõttes ribadeks, nii et loodus jääb ilusaks ja puhtaks.

Siis üllatas mind see, et kõik kõnnivad kogu aeg. Etiooplane kõnnib iga päev vabalt mingi 20 km maha. Hommikul võtab naine suure haokoorma selga ja hakkab turule kõndima... 13km sinna, 13 tagasi. Kooli vantsivad lapsed tihti 15-20 km (üks ots). Haiglad on veel kaugemal - kui keegi haigeks jääb, võtavad külamehed ta kanderaamiga selga ja astuvad mõnikord 2 ööpäeva haigla poole - hea, kui haige eluga kohale jõuab. Maanteed on inimesi täis, kõik kõnnivad. Mõni kõnnib loomakarjaga (Etioopia on Aafrikas kariloomade hulgalt nr 1), mõni lastekarjaga, mõni lihtsalt hiigelsuure ja tohutu raske heina-, hao-, toidu- või muu koormaga. Sellist juhtu, et maantee tühi oleks ja pissile saaks põõsasse minna, tuli harva ette. Autosid sõidab muidugi harva, kui mõni õnnetu auto üritaski mööda teed tulla, siis oli selle kiirus paratamatult pidevalt umbes 20km/h, sest kogu tee oli jalakäijate poolt (nii kahe- kui neljajalgsete marssijate poolt) hõivatud. Ja kui me leidsimegi mõne hüljatud teelõigu, kus põõsasse karata, siis neil pärdikutel on ju hirmus hea kuulmine, kui nad kuulsid, et kuskil läheduses auto seisma jäi, tõusis igast neljakaarest suur tolmupilv ja poole minutiga oli kohale lidunud umbes tosinajagu murjameid. Me selle ajaga ei jõudnud veel põõsa tahagi, kui juba samas põõsast, mille peale me pissida tahtsime, mõni jõmpsikas nina välja pistis.

Teed olid paremad, kui ma arvanud olin. Praegu käib neil igal pool hull teedeehitus ka... Kõikide olemasolevate teede kõrval oli juba asfaldist maantee alus valmis tehtud. Paari-kolme aasta pärast on igal pool asfalt juba... Ühest küljest kurb, sest praegu kaitseb neid hõime oma kultuuri kaotamise eest just see, et sinna keegi naljalt minna ei viitsi. Kui valged hakkavad edasi-tagasi kimama ja sõeluma, ei jää neist seal enam palju järgi. Mul on hea meel, et praegu sai esimest korda ära käidud. Maksimaalselt viie aasta pärast on kõik seal kindlasti juba tundmatuseni muutunud. Praegu oli veel põnevust... Näiteks kui me läksime, sõitsime üle kuivade jõesängide. Sama teed mööda tagasi tulles oli vahepeal vihma sadanud ja neis möllas mässav sogane vesi, kosedki olid tee äärde tekkinud.

Või mägiteed mööda sõites jäi meile ette vihma tõttu libedaks muutunud teel otsapidi kuristikku vajunud buss. Oleks ta meeter kaugemal teelt välja vajunud, oleks ta mäest alla sadanud. Kuna teisel pool tee ääres oli kivihunnik, siis meil oli tükk tegu, et sealt ümber bussi pääseda - lõpuks asusid me autojuhid Million ja Zerihun koos abivalmite möödakäijatega kiva laiali loopima...

Esimese päeva muljetest veel niipalju, et esimene lõuna jääb ka hästi meelde... Kõigepealt juba enne sööma hakkamist oli ühel mu reisilistest kõht lahti, nii et vetsust kostis täiesti eksimatuid hääli... Ja siis toodi lauale toores hakkliha, väga krehvtine ja õline tebs ja seesama injera leib, mis on tehtud tundmatust teraviljast, maitseb hapu ja näeb välja nagu kasutatud nõudepesulapp. Edaspidi saime me oma koka, kes meile natukene eurooplasele suupärasemat toitu tegi - kõik oli väga hea ja süüa sai hullunult. Nüüd tuleb dieeti hakata pidama. Kaks mu grupi oma tegid küll sellegipoolest söögi pärast draamat - nende meelest oleks pidanud ikka kohe vist seitsmekäigulist sööki pakutama kuskil maailma ühes vaesemas riigis selle kõige pärapõrgumas otsas akaatsiapuu all...

Kui me lõpuks hotelli jõudsime, olime muidugi kapsad. Terve öö oli ju lennukis vahele jäänud ja pikk maa tuldud... Mina olin kohutavalt pettunud, et mu toas ei olnudki sääsevõrku. Sääski oli küll ja olgugi, et mina Malaronet sõin, mis ideeliselt peaks 98%-se kaitse andma, on sääsevõrgu all magamine ka omamoodi äge ja eksootiline kogemus ju. Noh, aga järgmisel päeval pakuti võimalust tuba parema vastu vahetada, nad sel esimesel ööl olid lihtsalt pilgeni täis olnud, nii et siis sain ma oma sääsevõrguga voodi kätte ka.

Esimesele hommikusöögile suundudes avastasime, et restorani aknast vahib sisse paavian:

Neid oli seal palju, sest hotelli restoranist ära visatud söögijäägid olid mäenõlvakul kõigile kättesaadavad ja boss siis istus pisut eemal ja jälgis, kes tohib sööma minna.

Igatahes, meie esimene asi oli minna Nech Sari rahvusparki. See oli see koht, kuhu me ei saanud autodega sõita, sest maa oli tüma, nii et me siis sõitsime paatidega üle Chamo järve ja läksime jala. Chamo järvel pidime jõehobusid, krokodille ja veelinde ka imetlema... Neid oli seal nagu muda. Ja nii suuri krokusid pole ma veel näinud...

Rahvusparki hakkasime jala astuma. Ma küll mõtlesin, et kui mu jalg selle retke vastu peab, on hästi... Pidaski. Mitu korda isegi koperdasin ja ikka pidas vastu. Küll mul oli hea meel. Nech Sar muide tähendab valget rohtu ja kõik oligi valge... Päike oli lihtsalt nii ere, et tumedat filtrit oleks heade piltide tarbeks vaja läinud. Ma mõne pildi tegin läbi päikeseprillide ka prooviks, aga muidu on selline suhteliselt ühtlane hele kõik :)...

Samal õhtul käisime Dorzede juures mägedes ka, aga kuigi nende küla oli ainus, kus oli selline näidiselamine valmis tehtud, kus sai niisama tasuta ja lihtsalt pilti teha, siis seal hakkas vihma sadama ja pimedaks ka läks, nii et neist ei saanud ma ühtegi toredat pilti. Ehk pärast mõne reisilise käest saan...

Päriselt selliseid hõime, kellest ma hakkasin pilte tegema, hakkasime nägema järgmisel päeval. Kõige esimesed olid Tsemaid. Takkajärge meenutades olid nemad üsna kultuursed ja mitte väga pealetükkivad, aga sellegipoolest ehmatasid nad meid kangeks. Kõik need pärdikud ju kohe liduvad kohale, kui mõni valge sinna jõuab, nad kädistavad ja karjuvad, iga näpu otsa haagib end mõni murjamijõnglane, kõik nad haisevad ja on ülenisti rokased, kuigi nad kogu aeg sind näperdavad ja sikutavad, käest-jalast-juustest tirivad (kõik mu riided on nüüd praktiliselt tumepruuni karva) ja kõik karjuvad kas birr-birr-birr, foto-foto-foto või karamello-karamello-karamello... Pärast me hakkasime sellega ära harjuma, aga kuna alguses oli see kergelt šokeeriv, siis tegin ma esimestes hõimudes väga vähe pilti. Imelik ka tundus, sest kõikidele, kellest pilti tahta teha, tuli raha anda... nii paar birri täiskasvanu ja 1 birr lapsele. Ja lihtsalt imelik oli niimoodi näpuga näidata, et juu, footoo, uann birr, oookeii? Sellele järgnes tavaliselt tunglemine, sest kõik tahtsid ikka pildile ronida ja ise ka birri saada... Siis tuli kakskümmend minutit kõiki muid pärdikuid selle ühe väljavalitu kõrvalt ära ajada ja... oh, kui väsitav see oli :D Sellest tulenevalt on mul Tsemai rahva esindajatest ainus kena pilt selline:

Seda ma juba ütlesin, et teed olid paksult kõndijaid täis. Noh, lisaks kõndijatele oli teede ääres triljon jõnglast, kes olid end kas täis maalinud või tegid midagi (enamasti tantsisid või hüppasid paar sammu, siis tõstsid nimetissõrme üles ja jooksid autole järgi, et anna nüüd birr) ja lootsid, et turistide auto kinni peab ja neile raha annab. Mõned olid huvitavad ja me pidasimegi kinni, näiteks siin demonstreerisid Benna noorukid, kuidas nemad oma vibu lasevad. Aga me saime õite ruttu aru, et neid tee ääres kargajaid on rohkem, kui meil üleüldse kokku raha võiks olla, nii et enamasti me piirdusime lihtsalt neile lehvitamisega. Kurb oli see, et kui valged harjutavad nad niimoodi kerjama, siis nad täiskasvanuna ka ju veel jooksevad autodel sabas... Täiskasvanuna ei anna keegi neile enam midagi, armsale pisikesele jõnglasele veel karamellot ikka annad. Aga igatahes mõistsime me, miks etiooplased nii kõvad kesk- ja pikamaajooksjad on :D

Kämpingud olid jummalast OK. Hästi ilusa koha peal, täiesti uue ja terve ja korraliku varustusega (meid vastu võttev firma oli hoolitsenud isegi selle eest, et magamiskotid enne meile andmist olid keemiliselt puhastatud ja uued, me pidime need ühest kämpingust teise endaga kaasa võtma, et ikka saaksime enda omades magada ja puha). Tore oli see ka, et jõnglased ei tohtinud kämpingu territooriumile tulla ja me telkidel oli valve ka peal, nii et täiesti turvaliselt võis asju sinna jätta. Üleüldse, kõik kirjutasid, et Etioopias varastatakse kõik ära - mina ei tea, kus kõik need ülejäänud inimesed käinud on, täiesti üdini turvatunnet pakkuv maa on see. Üks reisiline mul näiteks tuli vanade riietega ja kui need mustaks said, jättis hotelli maha... mitut puhku joosti meile autodele järele, et kuulge, keegi jättis päikseprillid, püksid vms maha... Automaatidega puu all passivaid teeröövleid ei kujutaks ka kohe üldse ette. Ainus teeröövel, keda me kohtasime, oli üks paavianiisand, kes kogu oma suguvõsa tee peale ja tee äärde rivistas ning ise keset teed tähtsa näoga ootas, et talle saia või muud suupärast anda. Kui ta midagi sai, lasi auto mööda, muidu pidavat kargama auto kapotile ja väga tigedalt midagi hamba alla nõudma. Ma tegin temast pilti ka, aga see tuleb alles reisi lõpus ja sinnani ma oma piltide üleslaadimisega veel ei jõudnud...

Igatahes, järgmisel päeval läksime meie sinna kõige kurikuulsamate hõimude juurde - Mursisid vaatama. Nende kohta räägiti, et nad on kõik hästi sellised ülbed ja agressiivsed ja kurjad ja koledad, elasid nad ka kaaaaaaaaaaugel Mago rahvuspargi südames. Noh, hoiatati, et võtke kõik ehted kaelast ja puha, et nemad ei tunne eraomandi mõistet ja nemad kohe võtavad ära. Mina siis panin mõned klaashelmed käe peale, et teen mõnega vahetuskaupa - helmed pildi vastu. Ja täiesti unustamatu seik järgnes... juba autost välja astudes ründas mind mingi üüratu mitmekümnepealine neegrikari, kes kõik hakkasid mu kätt sikutama, helmeid näppima ja tirima, nad oleks mu peaaegu jalust maha jooksnud ja siis hakkasid nad kõik helmeid venitades kisama foto-foto-foto-foto. Ma ei saanud rääkidagi mitte, nad lõugasid nii kõrvulukustavalt. Külavanem peksis neid kepiga laiali, meie autojuht ja Yonas üritasid mind mõistlikkuse piires varjata ja kaitsta, aga lõpuks päädis asi sellega, et ma andsin need helmed Yonase taskusse meie seal külas viibimise ajaks, sest ma enam ei suutnud. Kahe ilusa tüdrukuga tegin küll prooviks kaupa, et teen neist pilti ja pakun helmeid vastu, loomulikult olid nad nõus ka sellega, aga nii kui ma hakkasin neile kummalegi ühte helmekäevõru andma, tormas jälle meie vahele sedakorda umbes kahekümnepealine murjamikari, kes kõik tahtsid neid endale napsata, ja lõpuks andsin ma need kaks helmest mingile vanaätile, kes lubas need tüdrukutele üle anda, ning ise pugesin auto juurde peitu. Vähemalt ma sain selja vastu autot toetada, nii et mind rünnati ja näpiti ainult kolmest küljest :D [Seejuures see kahest tüdrukust tehtud pilt ei kukkunud eriti hästi välja, nii et seda ma siia ei pane. Paar tükki tegin auto juures, kus oli väiksem tunglemine ja kus mul autojuhtide abiga õnnestus paar naist välja valida ja neist ise surma saamata pilt ära teha]

Ühesõnaga, et Mursidest jäi mulle väga hirmus mulje. Ja need huuleplaadid... need on jõle rasked. Ma ühe ostsin ka, kümme birri :D Põletamata savist on need tehtud ja need on tõesti jõledad... Kõlakad räägivad, et nad venitavad oma huuled sellepärast selliseks, et orjapüüdjad neid ei tahaks, sest naised on nii koledad.

Edasi pidime me minema Mago rahvusparki tiirutama ja loomi otsima, aga kuna mitu päeva oli sadanud, oli maa nii tüma, et eelmisel õhtul oli 4 autot sinna kinni jäänud ja turistid olid hommikupoole ööd sealt lõpuks välja pääsenud. Seetõttu jätsime me päris põõsastesse pugemata. Tee peal nägime elevandijälgi ja -sõnnikut (mis pidi olema väga haruldane, sest elevante on seal vähe), igasuguseid sõralisi ja portsu linde ning ülejäänu asendasime sellega, et käisime piirkonna vastasutatud antropoloogiamuuseumis. Ei maksa öeldagi, et ega seal eriti eksponaate polnud, aga noh, vähemalt algus on neil asjale tehtud. Muuseumi juures kõige toredam oli hoopis see, et seal ees kasvasid täitsa peenras amarüllised:

Neid oli seal üldse palju, mõnes kohas oli neid kohe nii paksult, et aednik lõikas neid sülega maha ja muudkui pani restoranis kõikide laudade peale 3-4 õit... Meil kasvata nagu hingeõnnistust ja siis tuleb ka üle aasta õis... Uhh, kadedaks teeb kohe.

Noh, ja siis jalutasime niisama Jinka linnakeses ringi, käisime kohalikul turul, tegime pilte ja ootasime õhtusööki, pärast mida tegime kohvitseremoonia ja lihtsalt nautisime.

Külatänav:

Üks moekamaid ja paremini varustatumaid kauplusi linnas:

Nii kui käima õpib, pannakse kohe küttematerjali kokku otsima - mis ta muidu tatsab:

Järgmisel päeval sõitsime järgmisesse kämpingusse edasi, kus me ka siis mitu ööd olime. See asus Hamerite maadel, aga sealt me tegime väljasõite teiste hõimude juurde ka. Hamerid olid hästi sõbralik rahvas ja nendega oli meil päris palju kokkupuuteid. Nemad on kõik selliste kenade soengutega - üleüldse soengud pidid tihtipeale olema ainsad asjad, mille järgi hõimusid üksteisest eristada on võimalik. Noh, Hamerid teevad oma soenguid nii, et panevad mötsaki pähe punast savi ja siis hakkavad juuksesalke käte vahel kiiresti rullima. Meiega koos oli seda kanti avastamas üks Läti grupp, nende giid ütles, et tema ükskord lasi endale sellise soengu teha, aga et pärast tuleb pea nulliga paljaks ajada... mul nimelt tekkis huvi soengut proovida. Meil kaks naist grupist lasid oma pead paar päeva varem lihtsalt afropatsideks punuda, et jääks ära mure, kuidas ja millega pead pesta. Niimoodi tehti:

Ja niimoodi nägid Hamerid välja:

Alustuseks käisime suurel Hamerite turul, mis koosnes kahest osast - turistidele müüdava kraami osast ja ülejäänud turust, kus kohalikud oma kraami vahetasid.

Turul üldiselt käivad eelkõige naised. Üleüldse naised teevad kogu tööd - kantseldavad lapsi, ehitavad ja remondivad maju, veavad hagu, teevad süüa, käivad põllul ja turul... Mehed käivad alati kaks kätt kõrval või istuvad küla keskel ühishoones ja joovad õlut. Naised käivad seevastu hiigelsuurte haokoormate, heinasaadide ja lastehunnikuga... Mina mõtlesin alguses, et mis see hagu siis ära pole tarida, et kuiv puu on kerge... Aga kui ma ikka seda koormat proovisin, jõudsin maast kergitada heal juhul 10 cm. Kõrval seisis neegritädi, ajas teisega juttu, koorem seljas, nii et polnud asigi... Aga noh, meenutades raskusi, mida ma vanasti kangitrenni aegu vabalt rinnale rebisin, tuleb öelda, et vähemalt 65-70 kilo kaalub see koorem küll. Teised meie omad (isegi mu reisilistest kõige noorem ja turskem tädi) ei jaksanud seda liigatadagi - alguses vaatasin, et teeb lolli, aga siis hakkasin ise katsuma ja no tõesti - kerkis vaksa jagu ja rohkem ei suutnud ka mina seda tõsta... Au ja kiitus neegritädidele... Ja kus nad meie tulutute katsete üle irvitasid :D

Selle päeva õhtul kerkis ette vapustav võimalus. Hameritel on nii, et kui poiss tahab abielluda, tuleb tal läbi teha meheks saamise riitus. Nimelt tuuakse kohale hulk härgasid, rivistatakse need üles ja poiss peab 4 x edasi-tagasi üle rivis seisvate härgade jooksma. Noh, vot, see õhtu oligi parajasti ühes külas see asi toimumas ja meie Miljon leidis, et me võiks vaatama minna seda. Sellest minekust tõusis üks suur pahandus muidugi, sest see oli täiesti programmiväline võimalus ja küsiti selle eest 200 krooni. Alguses muidugi tahtsid meie omad niisama minna ja polnud nõus maksma, millele järgnes paras segadus, mis küll lõpuks lahenes, ent pisut halva meki suhu jättis. Aga no see selleks... Just enne seda riitust oli mul suur abi sellest päikesepatareist, sest kui teistel enamasti akud õhtuks juba tühjad olid, siis mina sain päeval oma kaamera aku autos täis laadida ja seal tseremoonial lõputult pildistada. Seal nimelt olid kõik murjamid oma asjadega nii ametis, et ei tõrkunud pildistamise vastu, lisaks oli meil piiramatu pildistamise õigus... Aga kuna mu Xanga kuulutab, et piltide limiit on täis, siis praegu saate tseremooniast ainult ühe tädi pildi ja kõik ülejäänud tulevad kunagi postituses Etioopia II...

Aa, üks väike videojupp on mul ka sellest riitusest... See on suhteliselt algus, naised tantsivad ringis ja ärritavad mehi, et need neid peksma tuleksid. Mehed siis tulevad vitsadega ja peksavad meheks saava poisi naissugulasi, et need endale selja peale hirmus koledad armid saaksid, et kunagi, kui poisil on oma pere, siis vanad sugulased saaks tema juurde minna ja öelda, et näed, meie saime sinu eest arme, sina nüüd pead meid aitama. Siin videos pole küll peksmist, aga nad enne tantsisid ja laulsid ja ärritasid mehi ja tegid seda väga ürgselt, väga rütmikalt ja hullult äge oli vaadata seda...

Addis vol 2

Oeh, pohjas on nuud ka tiir ara kaidud ja Addisesse tagasi joutud. Ohtul ootab veel mingi folktantsudega etendus ja siis lennujaama minek. Tahaks siit juba minema... Koriauguni on sellest maast :D

Mitte, et age poleks olnud. Oli kull, aga mones asjas peksa siin kull nagu peaga vastu seina, nii et kops on ule maksa ja koriauguni kah veel. Joonas, kes mul giidiks oli, oli naiteks nii ebaprofessionaalne tuup kui uldse olla andis ja mida aeg edasi, seda voimatumaks temaga raakimine uleuldse laks. Tana oli eriti paha tuju tal... Ju ootab lahti saamist meist. Aga no porgusse, kui ma sihukesele jootraha annan...

Grupp... nendega oli alguses jamasid, aga lopuks on onneks asjad ikka oluliselt paranenud. Peale seda uhtainust sonavahetust, mis meil oli, on koik ennast vaga meeldivalt ja korralikult uleval pidanud, nii et seegi hea. Parimaid sopru meist just ei saanud, aga vahemalt sai koik selgeks raagitud ja viimased paevad olid paris toredad nendega. Aga uldiselt on mind vist hammustanud tsetse karbes, sest mul on kolm paeva juba hirmus vass peal, no lihtsalt ei jaksa mitte midagi teha.

Muidu on nii, et etiooplased on jube toredad. Natukene aeglase toimega, aga vahemalt hasti sobralikud ja lahked ja naeratavad. Pealinn on suhteliselt mottetu koht, aga Lalibela kirikud olid vaga vinged ja need hoimurahvad siiski ka...

Pilte olen teinud... hmm... mingi... 1400 voi sinnakanti (pigem ule kui alla selle) ja moni on paris ilus ka... Hehee... Enne ma ei julgenud neid eriti vaadata, elektrivarustusega pole siin lood just kiita, aga siis, kui ma nuud hakkasin iga paev fotokat laadida saama, siis olen neist juba ule kainud mitu korda, udused ara kustutanud ja nii... tahaks juba arvutist suurelt naha neid parimaid... Ei joua ara oodata.

Etioopiast uleuldiselt aga (mul on tund aega aega, eks)... meenutab Indiat natukene oma vaesuse poolest, aga toit ei ole veeranditki nii hea... Maastik on selle eest triljon korda kaunim, kui ukski koht, mida ma nainud olen. Ja kuigi rahvuspargis loomade vaatlemine jai natuke napiks, siis igasuguseid eksootilisi elukaid on jahitud kull - ilusaid ahviportreid on mul... ja linde on siin igasuguseid ja ilusaid.

Etiooplaste kohta veel nii palju, et jubedamad kilplased on nad, aga vaga meeldivad seejuures. Mitte ukski hing peale uhe mottetu nomeda libediku pole naiteks jootraha noutanud... Selles mottes, et tanava aares on igasuguseid birritajaid rohkem kui sipelgaid pesas, aga nad ei loo kulge, ei ole ebaviisakad (lihtsalt meeleheitel) ja koik teenindajad on ubertoredad ja ei nouta jootraha. Kuna ainus Aafrika maa, millega mina vorrelda oskan, on Egiptus, siis tuleb oelda, et vahemalt selles osas on asjad tugevalt Etioopia kasuks. Ma oleks voinud rahumeeli abielusormust meenutava sormuse kaasa votmata jatta, ei tulita siin keegi kedagi. Rahakoti oleks voinud ka kaasa votta, turvalisusega on lood siin oluliselt paremad kui paljudes teistes kohtades, kus ma kainud olen. Hirmutatakse ainult.

Satikaid on ka palju, saasetorjevahendit on lainud nagu vett :) Sellegipoolest oleme koik vist mingil maaral ara soodud ja peale uhe naisterahva ja minu ei votnud keegi malaariatablette... Palju onne neile. Mina kull ei tea, mis neist saab. Kohulahtisus on ka koigile kohale joudnud... peale minu. Kohe esimesest paevast saadik monel seejuures - uks puristas kovasti vetsus juba enne seda, kui me esimese Etioopia louna joudsime ara suua. Huvitav, mis tal viga oli :)

Minuga on nii, et kui mina juba hakkasin motlema, et seedin raudnaelu ka, siis tana keerab kuidagi naljakasti kohus, eks me vaata... Lootkem parimat siiski. Aga isegi kui juhtub halvim, siis vahemalt reisi viimsel paeval, eks. Minu ainus draama oli see, et kuskil oli vetsu uks nii madal, et ma ei joudnud nii madalale kummardada kui see oli ja loin pea monusalt vastu uksepiita ara... Uksepiidas oli kenasti pusti mingi naelapea, mis mulle pahe vaikse augu tekitas, aga minust oli tark tegu kuu aega tagasi teetanuse sust lasta ara teha. Pole hullu midagi. Hoopis tore on see, et mu jalg on kenasti koik see aeg vastu pidanud, seejuures tegu on olnud kogu aeg pinnasega, mis pole just koige mugavam ja kindlam, eks. Rahvuspargis sai kovasti turnida, magesid on vallutatud mitmeid, marsitud on kilomeetrite kaupa ja mitu korda olen koperdanud ja komistanud ikka ka... ptui-ptui-ptui, aga siiani on need koik loppenud hasti... Aga muidugi etiooplastega, kes iga jumala paev mingi paarkummend kilomeetrit maha vantsivad, ei anna mind vorrelda kuidagi. Koik nad imestavad, mis mu jalal hada on, et ma lonkan...

Muidu on need etiooplased uks imekena rahvas. Toesti hasti elegantsed ja notked ja ilusate naojoontega, nende tragoodia on ainult see, et nad on ilusad nii natukest aega, enne kui raske elu ja halb toit ja loputud tited nad koledaks muudavad. Mehed nii ilusad pole kui naised, a mehed pole vanast peast nii koledad ka...

OK, aga ma lahen nuud pakin viimased ostud kohvrisse ara ja siis ongi varsti kaes aeg, millal saab ohtusooki ja showd vaadata. Ja siis lendamaaaaa....

Addis

Jajah, pole midagi oelda. Oli oigus, et kui alguses Euroopast Addisesse sattuda, tundub see hirmus aegunud koht, aga kui mujal Etioopias ara kaia ja siis siia jouda, tundub see kui viimase moe jargi paradiis. Just joudsime ja avastasin kohe, et hotelli (uus ja ilus) fuajees on tasuta internet ja isegi arvutid. Voodi minu toas on suurim, mida mu silmad nainud on eales - kumme vaikest neegrit mahuks koos minuga sinna magama. Ja sook oli ka taitsa hea... ja milline varske ananassimahl. Luks uhesonaga.

Ega ma palju ei raagi, meil on juba kell 4 oosel aratus, siselend on varajane, nii et ma kohe varsti tuttu ara... Telefoni tahaks ka katsetada, see ei taha mul mitte kuskil tootada. Minu oma pole ainuke, meist kellelgi ei toota - monikord isegi levi nagu oleks, aga lihtsalt ei toimi... kummaline. Kohalikud kogu aeg lobisevad...

Aga hoimud olid agedad. Ammendasid ennast, aga olid agedad. Liiga palju nappimist oli, mul koik pluusid juba tahmased - must varv hakkab kulge. Heh, ja tagumikku pole mul ka kunagi nii palju napistatud kui pisikesed murjamilapsed seda siin pitsitanud on. Aga muidu ei jatku sonu, see on taiesti kirjeldamatu, milline on Etioopia koige kaugem ja uksikum nurk. Mul on ligi 1000 pilti juba tehtud, et eks koju saades naitan monesid. Ja ainult 3 paeva ongi meil Etioopias veel jaanud... Vahepeal kallas hirmsat moodi vihma, siis oli hirmus kuum, loodus on neil vapustavalt ilus, koli voi ise siia, koik nad on naeratavad ja toredad ja pole uldsegi naiteks pealetukkivate egiptlaste moodi, sook... noh, sook jatab natuke soovida... Esimene louna, mis meil oli, toodi kohe toores hakkliha lauda... hehe... Ja koik on kas jube vurtsine voi jube mage voi jube hapu voi hirmsa valjanagemisega... Aga eks see ole harjumuse asi.

Grupp on uhe erandiga jalle taiesti tore, see uks erand sai vist ka paika pandud, kaks paeva on ta juba igatahes vaga kenasti end uleval pidanud... Ja meil oli autojuhiks poiss nimega Million... Hirmus tore Miljon oli :)

Aga ma nuud lahen, ei mallanud lihtsalt, tahtsin korra internetti naha. Aga MSNi siin ei ole, nii et...

Viimased ettevalmistused

No nüüd ma olen siis jõudnud nii kaugele, et koukisin kohvri välja, pean sealt seest kassi peletama kogu aeg ja üritan välja mõelda, mida kaasa võtta. Kui palju dilemmasid...

Üks sääsetõrjevahend või kaks?

Filmikaamera või mitte? Kui jah, siis kui palju filmi?

Üks steriliseeriv spray või kaks?

Kas kolmveerandkäised ka sobivad või oleks tervislikum võtta ikka ainult pikad käised (sellisel juhul mul lihtsalt pole suurt midagi kaasa võtta :D)?

Mis käsipagasisse, mis potentsiaalselt ärakaduvasse kohvrisse?

Kohver või spordikott üleüldse?

Teha plaat muusikaga või mitte? Kui jah, kas siis abielupaarile kahe peale üks või ikka mõlemale (samasugune)?

Kui palju raha vaja läheb?

Mitu paari sokke kaasa võtta?

Kuidas vastuvõtva tüübi kingitused sisse pakkida?

Kas mõni laadija peale päikesepatarei üldse kaasa võtta?

Mis homme selga panna?

Kui külm seal mägedes öösiti ikka on, milline jakk kaasa võtta?

Kust päikeseprillid võtta?

Ja nii edasi...

Saate aru, MINA, kes ma olen kuude kaupa end teemasse sisse söönud ja kujutan päris hästi ette, mis mind seal ees ootab, küsin endalt selliseid mõttetuid küsimusi :D Mu vaesed turistid aga ei tea karvavõrdki ette kujutada, mis neid - meid - seal ees ootab :D Tähendab, päris kindlasti ei tea :D Hihii... lõbus saab olema... Ja mis tundega siis nemad veel pakivad? Aga samas nad ilmselt ei muretsegi siis selle pärast eriti, kuna nad ei tea, mis meid ees ootab... Mine võta kinni.

Eriti nummi oli see, et tänase päeva ennustus mulle oli selline: tomorrow your eyes will open and you will see the world in a new light. Ma arvan, et sellega võib nõus olla :D

Appiappi, paanika...

PS: tegelikult ma ei ole nõrganärviline, aga alati on parem end halvimaks ette valmistada, sest siis tundub iga vähem halb variant ka jumalast hea lahendusena :D

Peen värk, ma ütlen

Vidina sain kätte, Pärnu linna pealt leidsin seni veel puuduoleva kahepesalise USB junni ka, ema käest sain fotoka ja nüüd jõudsin tööle, et kõigest sellest ühte hiigelpikka laadimisjubinate jada ehitada... 6 erineva julla omavahel kokkuklapitamise järel leidsin ma rõõmsalt, et näed, tuluke läkski roheliseks ja ta päriselt laeb. TA LAEB :D Oi, kui hea meel mul on. Kaks kuud mõtlemist ja... teadmatu hulk kulutatud raha hiljem sai asi päriselt toimima. Päikesepatarei osas olen ma ka endiselt soosival seisukohal, see ei maksnud üldse mitte palju ja mobla laeb ta täis ilgelt kiiresti. Eks me näe, kaua liitiumakuga läheb... juhhuuu...

Järgmine probleem on selles, kust saada DEETi. Etioopia raamat ütles, et Etioopias ei saa kuskilt sääsetõrjevahendit osta, tavalised Eestis müüdavad vahendid ei aita ja reisimeditsiinikabinetist soovitati, et raudpoltkindlasti tuleb muretseda DEET kreemi, mille sõjaväelased Ameerikas kunagi leiutasid... Hmm... Pärnus sellist müügil ei ole, see on juba tuvastatud.

Ja siis ma mõtlesin ühe hea asja ka välja Etioopia juures - kui mul kõht potentsiaalselt kõik see aeg lahti on - ja kui polegi, siis ei julge vähemalt mitte midagi süüa-juua, hirmus, et ta läheb lahti - siis võiks justkui mõned kenakesed kilod kaalus alla võtta :D Olengi paksuks läinud, minu kevadine otsus suure pauguga hästi sportlikuks hakata, kukkus teatavasti läbi ja lõppes sohvalillestaatusega :D Aga samas - mida vähem ma kaalun, seda lihtsam ju mu jalgadele, nii tervele kui vigasele. Hehee... Ja isegi riided võiksid siis seljas paremini istuda, kui ma nii 3 kilokest kuskile kaotaksin :D Selle poolest võiks seda Etioopiat isegi oodata...

Mu vidin jõudis kohale :D

Täna hommikul vedelesin voodis ja üritasin otsustada, et mis kell oleks kõige viimane hetk helistada ja tagavaraaku tellida ja mis kellani ma seda vidinat oodata võiksin :D Noh, aga tuleb tõdeda, et need 777 krooni tasusid ennast ära - kohe heliseski selle peale uksekell ja üks poiss pistis selle vidina mulle pihku. Niiiiii tore, nii tore, nii tore :D Aitäh-aitäh-aitäh :D

Ma prooviks teda kohe ka, aga avastasin, et mul on sellist kaablit või junni või midagi sellist ka veel vaja, mille mõlemad otsad oleks nagu USB pordid... Ma nüüd joon kohvi ära ja siis kiman linna otsima... Ma loodan, et Pärnus ikka on sihukesi. Kui mitte, on veel üks asi kolmapäeva hommikul Tallinnas ajada... Oomipoes seda leidub igatahes, nii et tagavaravariant on kindlaks tehtud :D Aga ikkagi, nii tore, nii tore, nii tore, nii tore... Vähemalt mingigi mure lahenes... Kaks kuud on sellega pead vaevatud ja mitu korda kandsin ma maha igasuguse lootuse, et see üleüldse kohale jõuab :D

Muidu... päris paanika hakkab tekkima. Ma täna öösel siin hommikuni studeerisin jälle ja võrdlesin materjale, aga Etioopia taimedeni pole ma veel üldse ikka jõudnud ja põhjapoolsed linnad tuleks ka veel uuesti läbi vaadata ja hõimude kohta on kogu suure kaevamise peale ka vähe justkui ette näidata, et neid peaks ka veel tuustima netti mööda :D Lindude koha pealt olen ma endiselt loll kui lauajalg (noh, kõige suuremaks mureks on see, kuidas mulle tundmatuid linde Eesti keelde tõlkida). Grupp on mul seevastu seekord sihuke nõudlik ka vist kõigele lisaks (mitte lindude, vaid üleüldse kõige koha pealt)... Ja üleüldse, konkurentsitult parim küsimus on see, et mis minu jalaniru Etioopia pinnasest arvab... Pärast ma ei saa kõndidagi seal :D See oleks küll pull... või siis mitte.

Aga ma nüüd siis lähen, muidu ma ei jõuagi kohvijoomiseni. Täna on üks juubelipidu ka veel ette nähtud... Oh jah.

Tänase päeva teema: Etioopia loomad

Jajah, enam polnud seda kuskile lükata. Ma ei ole küll suurem asi loodusteadlane ega sageli ka mitte -huviline, aga kui ette on nähtud vähemalt kahes rahvuspargis loomade vaatlemine, siis tuleb ikka tegeleda selle teemaga enne, eks. Elevandi ma tunneksin loomulikult ära, aga ma kahtlustan, et neid meile eriti ette ei satu... Ja isegi siis, kui terve päeva peale suures rahvuspargis lõpuks üks õnnetu elevant välja ilmub, ei piisa vist päriselt sellest, kui ma ütlen, et näete, elevant :D Häda ja viletsust...

Noh, sain teada sellise põhitõe, et Etioopias on hirmus palju loomaliike, kes sealt pärit on või ainult seal elavad. Ühiseks nimetajaks on hästi suured kõrvad, sest see aitab neil kehatemperatuuri reguleerida. Etioopia siilid on päris nunnud, Etioopia hundid ka... Gelaada-nimelised paavianid tunduvad päris vahvad, aga kõige levinumad on loomulikult igasugused sõralised, kellest ma isiklikult üldse ei hooli kohe... Tüügassigu tahaks hoopis näiteks näha... ja kaelkirjakut. Roomajad ja kahepaiksed ja satikad ja muud säärased võiksid üldse meist kauge kaarega mööda käia.

Kui loomadega veel enam-vähem saab kuidagi (no jätad meelde, kellel missugused sarved on), siis kõige hullem on minu meelest igaste lindudega... Ma juba kujutan elavalt ette, kuidas mõni kentsakas poolsuline peletis meist üle lendab ja kõik kohe loomulikult ahhetavad ja küsivad, et mis elajas see sihuke oli? Noh... ja siingi piirdusid minu eelmised teadmised umbes pelikanide, jaanalindude ja vaenukägudega :D (Ja Jumal teab, kas ma neid viimaseidki lennu pealt ära tunneksin :D Kui mõni mu jalge ees tükk aega passiks ja end igast küljest keerutaks, et ma teda hoolikalt uurida saaksin, siis tunneksin ehk äragi :D). IRW. Ei ole meelakkumine see töö mõnikord :D Kurval kombel on Etioopia auks ja uhkuseks linnud, keda seal on nii palju, et üks raamat toob kõige suuremaid ausid ja uhkuseid välja 4lk ulatuses imepisikeses kirjas tehtud nimistuna...

Ja ma ei tea, miks see teema peaks kedagi selle blogi aeg-ajalt lugejatest üleüldse huvitama, aga noh, pole midagi parata, kui ma juba nii totaalselt Etioopia lainel olen, eks :D See lugemine ongi rangelt vabatahtlik, eks...

Hmm... äkki peaks kelleltki binoklit laenama? Pea külge seotava kaevurilambi juba sain... :D

Issandissandissand, nelja päeva pärast sellel ajal passin juba Arlandal... Uff...