Etioopia II

Nii, asjade käik on siis säärane, et kuna Xanga ütles tõesti, et mina see kuu rohkem pilte üles laadida ei saa, aga mina hirmsasti tahtsin nendega midagi teha, siis armas Liis, kellele kangesti meeldib nokitseda ja kes mulle tegelikult juba jaanuaris uue kujundusega blogi tegi, kuhu mina teatud põhjustel ei viitsinud ümber kolida, otsustas selle asja ikka uuesti ette võtta ja mind Bloggerisse kolida, kus ma oma pildid kõik nüüd ära eskponeerida saan... Minu vanad postid lubati ka kõik lahkelt ümber tõsta, nii et päris hea kaup :-D. Hehee... Meenub, kuidas ta vanasti mu sahtleid koristas... Küll on tore, et selliseid inimesi ka eksisteerib.

Uuele leheküljele vaatamata jõudsin ma järeldusele, et kui juba järjejutuks läks, siis läheb edasi ka, sest neid reisipilte on mul hirmus palju, kõiki mina ei jõua siia küll täna lahti seletada ja üles riputada, seda enam, et Blogger on minu jaoks veel natukene uudne ja võõras ka ning võtab seeõttu pisut rohkem mõtlemist ja nuputamist kui Xanga. Teine põhjus on ka veel see, et minul seisab ees kohe jälle reisile minek ja mingil määral vaja selleks ka ette valmistada ikka, nii et täna saate küll Etioopia II, ent ma arvan, et tulekul on veel ka Etioopia III ja ehk isegi Etioopia IV. Millal, seda mina ei oska öelda.

Aga viimati jäin ma pooleli selleni, et käisime Hamerite turul ja pärast õhtupoole härjahüppel, eks... Siin siis veel mõni turupilt ka... Prouad müüvad näiteks kohviubade kestasid. Nemad teevad sellest mingisugust instant kohvi - jahvatavad ära, segavad vürtsidega ja lahustavad kuumas vees... Ja olgu öeldud, et selliste varikatuste all istumine turul on kõva sõna, enamasti on prouadel endal vihmavarjud päikese kaitseks, aga vaesemad istuvad ja kõngevad niisama...

Siin veel see turistide turupool, kus on vähe rahvast ja kõik kaup kenasti näha ja puha...

Üks Hameri proua müüb pudelkõrvitsaid. Ostsin ka ühe (kuigi tema naabrilt), ent see oli tagasijõudes kohvris kõrvitsapulbriks muutunud. Nuuks... Aga eks ma teinekord tean, toon käsipagasis. Ma nimelt muretsesin, et kolmanda maailma riigist EL-i sihukest väga tuua ei või, et äkki käsipagasist konfiskeeritakse... Aga U sai enda omaga läbi küll...

Ei mäleta enam, mida nad nii vahvat nägid.

Siit jõuame siis savanni härjahüppele. Tseremoonia ise kestis päris kaua, poole kolmest kella kuueni - peaaegu poole seitsmeni. Sellest kaks tundi naised tantsisid ja laulsid, siis tunnike värviti mehi ja joodi kohvi ja lõpuks kulmineerus see asi siis härgade kokkuajamise ja hüppama hakkamisega. See naiste tants oli hästi lahe. Täitsa selline tunne oli, nagu vaataks kodus National Geographicut. Aga kõige toredam oli seal savannis ikka sellepärast, et keegi ei teinud välja, kui ma neid pildistasin :-P.

Ma ei tea, miks nad kõik niimoodi kõht põnnis seisavad. Aga muidu on nad väga nõtked ja saledad, astuvad ka kindlal sammul nigu paabulinnud, häälekõla küll kristalli moodi polnud ja kuusirpi ka patsi all ei hiilanud, aga ilusad olid nad muidu küll...

Sihukesed järid olid põhimõtteliselt nende ainus varandus, mis igal murjamil oli. Nad käisid igal pool, tool näpus. Kui vaja, istusid otsa, kui uni tuli, toetasid selle peale pea (asja uba oli see, et sihukese puupakuga ei lähe soeng sassi). Mina ka ostsin endale... 80 birri maksis, ilus, põletatud mustriga ja puha.

See on sellest osast, kus meestele maalinguid tehti.

Loomadega oli nii, et sebrasid meie ei näinud, aga see oli kõige sebralikum olend terve Etioopia peale. Nimelt kohalikud lõiguvad oma loomadele mustri peale, lasevad sellel siis ära armistuda ja siis neil on hea pärast oma looma teiste hulgast üles leida.

Ja nagu ma postis Etioopia I mainisin, siis naisi piitsutatakse päris kõvasti. Siin on näha ühe neegridaami selg peale esimest piitsutamiskorda. Kolmes setis nimelt piitsutati ja naised valisid endale välja mõne mehe, kelle käest peksa tahtsid saada. Meestel oli peotäis keppe käes, iga kepiga anti üks löök. Naised tantsisid ta ees, puhusid pasunat ja hüppasid paar korda, siis mees virutas. Ja kuna mehi oli vähem kui naisi, siis oli naistel omavahel täitsa kaklus kohe, et kes nüüd järgmisena saab obaduse...

Sellised tehti meestele pähe, kui nad olid viimase aasta jooksul vaenlase (või ohtliku looma) tapnud. Savist kiiver põhimõtteliselt, kus on väikesed augud sees sulgede jaoks, ning mis on ülenisti mustriga kaetud. Nägime ka turul, kuidas ühele mehele seda tehti... Ja täpselt aasta aega oma kangelasteo hetkest alates tohib ta seda kanda.

Savann on suur ja lai, kõik tseremoonia eri osad toimusid eri platsikestel. Kui üks etapp jälle läbi, siis mindi rongkäigus teise kohta. Ühe korra seal käigu peal sattusin äkki mina huviorbiiti ja mulle taheti ka piitsa anda. Mina pigistasin silmad kinni mõtlesin, et tulgu mis tuleb. Tantsida ja keksida ma nende moodi oma jala pärast ei saanud ja ega ma olekski. Noh, nemad siis hirmsasti hirnusid, kui arg mina olen. Edasi anti kepp minu pihku, et kui ma ise peksa ei himusta, peksku ma siis neid... Kui sellest ka asja ei saanud, jäeti mind ometi rahule ja kõik pöördusid jälle minekule...

Mina ja Joonas. Ta oli täiesti Egiptusest selle Šerifi tüüpi mu meelest - nii välimuselt kui käitumiselt kui teadmistelt. Võta üks ja viska teist :-D. Või noh, tegelikult Šerif oli alguses tore ja usin, aga muutus lõpuks jube laisaks ja hästi ennast täis tüübiks. See Joonas kohe selline :-D.

Nii, ja siin siis poiss silkamas. Purupaljalt. Iga härja sabast ja sarvedest hoiab mõni nooruk kinni. Temal õnnestus kukkuda ka korra. Tegelikult peaks ta kukkumise korral ise peksa saama ja siis ta ei tohiks enam kunagi abielluda, aga ta sai ühe lohutusringi ja edasi silkas ta päris kenasti, nii et sai ikka loa abielluda ja meheks saada...

Nii, ja kuna ma sain teada, et siin käib piltide üles laadimine tagurpidises järjekorras ja kõik, mida ma nüüd veel laeksin, tuleks umbluu kohta umbluu järjekorras, siis see on praeguseks kõik. Ma nii vähehaaval harjutan, eks...