Genius Loci, Weimar

Weimaris oli möödunud nädalavahetusel väga äge valgusfestival Genius Loci. Majade seintele projekteeriti valgusetendusi ja laseršõusid, lisaks oli veel mingisugune öine jalutuskäik, mille käigus näidati igasugustes nurgatagustes filmikesi, ja pidudest ei maksa rääkidagi. Ilmaga ainult ei vedanud - nii reedel kui ka laupäeval sadas vihma. Reedel vähem, nii et me jõudsime kolm põhietendust ära vaadata, aga laupäeval tahtsime sellele jalutuskäigule minna ning just siis, kui me ennast kokkusaamiskohta hakkasime asutama, tuli ilgem padukas ja külm tuul piitsutas selle vihma veel üles ka, nii et meil õnnestus esimese 50m järel ümber mõelda ja restorani maanduda :). Jalutuskäigust seega asja ei saanud. Aga esimese õhtu valgusetendused olid tõeliselt kihvtid. Tõendan piltide abil:

Weimar

Käisin sel nädalavahetusel teadupärast Weimaris Nairal külas. Ta on seal juba neli aastat elanud ja selle aja jooksul mul kaks korda Luxis külas käinud, aga mina lükkasin sinnasõitu muudkui edasi ja edasi (kaks korda seitse tundi rongis tundus piisavalt pelutav, et paremat juhust oodata). Nüüd jõudsime me aga selleni, et tema kolib Weimarist kuu aja pärast minema ja kui ma talle külla ei lähe, on jama. Minu kord oli ju! Noja kuigi ma haudusin augustikuiseks pikaks nädalavahetuseks igasuguseid plaane, otsustasin ma lõpuks rongipiletite ja muude võimalike sihtkohtade hotellide hindu võrreldes Weimari kasuks :). Üldse ei kahetse! Meil oli Nairaga väga lõbus ja igast huvitavat nägin ka! 

Naira kaitses oma doktoritööd legendaarses Bauhausis... Ja tänu temale sain ma selle oma silmaga ära näha!

Ülikoolile kuuluv Rodini skulptuur oli minu auks just miskisele muuseumile laenatud...

Siis sain teada, et Weimaris valitseb tõeline ginkovaimustus. Neil on seal ginkomuuseum ja -pood, kõige vanem ginkopuu istutati 1860. aastal (vt järgmist pilti), Goethe armastas kangesti ginkosid, ginkost tehakse teed ja kreeme ja pooled suveniirid on ginkolehekujulised (ostsin vanaemale ginkolehekujulise kärbsepiitsa :D :D :D). Olgu kohe etteruttavalt öeldud, et ülejäänud suveniirid seonduvad Goethega, sest Weimar on tolle kodulinn ja umbes igal teisel munakivil oli ka juures silt "Goethe oli siin". No olgu, päris munakividel mitte, aga igal teisel majal küll. Näiteks oli ühel majal silt "Siin elas Goethe sekretär". See on ka kõik välja uuritud, millise maja millises toas Goethe millisele naisele musi andis (ja naisi oli tal palju!) või midagi üles tähendas. Noja kui suveniirid ei olnud ginkolehekujulised, olid nad Goethe profiili kujulised...

Linna poolest meenutas Weimar mulle kõige rohkem Tallinna, ehkki raekoja plats ja mõned nurgatagused vahvärkmajade kobarad olid ehtsaksalikud. Aga samas jäi mulle ette täitsa Tallinna Peppersack ja veel üht koma teist päris kodust.

Tüüringi vorstikesi proovisime muidugi ka. Need on seal väga prominentsed!

Kuigi meie käsutuses oli kõigest kaks täispäeva, jõudsime me selle ajaga kõik olulise ära teha. Kõigepealt tegime Weimariga põhjalikult tutvust, siis käisime Erfurtis, jõudsime šopata ja süüa ja laterdada ning isegi pool ööd üliägedal valgusfestivalil ringi trampida. Aga sellest tuleb eraldi postitus, see oli liiga äge, et seda lihtsalt poole sõnaga mainida. Jätkame seniks üldkultuurilistel teemadel :).

Lisaks Goethele elas Weimaris ka Schiller. Muu hulgas tutvustab linn oma kuulsamaid poegi nüüd seeläbi, et kaks linna põhikaubamaja on vastavalt Goethe Kaufhaus ja Schiller Kaufhaus :D :D :D.

Goethe aiamaja.

Vot see on intrigeeriv putka. Ülenisti puukooretahvlitega kaetud ja puha. Kangesti tahaks teada, mis selle otstarve võiks olla...

Noja rohkem ma praegu ei kirjutagi, kopp sai ette. Barcelona ja Weimari piltide läbisorteerimine, netti laadimine ja blogisse riputamine võttis mul 3 tundi. Suur töö, aga vajas tegemist... Laupäeval lendan juba Istanbuli ja siis Eestisse ja nüüd ma olen vähemalt varasemate piltidega enam-vähem järje peal :). Ma ei ole, muide, unustanud, et mul on blogi. Lihtsalt aega on järjest vähem ja vähem, isegi ei tea, kuidas... No aga nüüd on mul Barcelona ja Weimari valgusfestivali pildid ka netti tõmmatud, nii et kui hästi läheb, jõuan sellel nädalal veel mõne pildipostituse valmis kribada... Aga praegu raamatuga teed jooma.

Järgmise korrani!

M.

Augustirahutus

Nonii. August läheb linnutiivul. Järjekordne kuu, kus ma ei veeda ühtegi nädalavahetust Luxis. Eelmisel nädalavahetusel käisin Barcelonas, olin sellest nii sillas, et lähen homme uuesti. Järgmisel nädalavahetusel sõidan Weimarisse Nairale külla ja ülejärgmisel Istanbuli, et sealt siis edasi pooleteiseks nädalaks Eestisse rännata. Niimoodi siis. Muljeid on juba praegu siginenud hirmus palju ja ehkki tööl on rahulikud ajad, ei jõua kirjutamiseni kohe kuidagimoodi. Nüüd tuleb ka Frantsuaa mulle kahekümne minuti pärast järele, nii et ma pikalt ei tee...

Uusima Melchiori lugesin läbi, hästi tore oli. Jason Goodwini raamatuid hävitan ka metsiku kiirusega. Siis vahepeal olen käinud palju ujumas ja niisama. Kohvikus oli klaveritädiga draama, mis alles eile korralikult ära klaaritud sai (ta nimelt ühel sõpruskonna õhtusöögil teatas mulle restoranis kõva häälega otse näkku, et ta ei viitsi prantsuse keelt rääkida, nii et kogu laud rääkis tema eeskujul edasi letseburgi keelt ja kui ma talle siis hiljem eraviisiliselt teada andsin, et minu meelest oli see eriti inetu ja mida ma tema meelest seal lauas üldse tegema pean, kui keegi ei võta vaevaks rääkida ühist keelt, siis ta solvus nii üliväga, et tigetses veel mitu nädalat takkajärge). Veel olen jälle sagedamini ujulas käinud ja paar korda kodus kokanud ja piltidest tagavarakoopiaid teinud ja arvuti pentsikuid probleeme lahendanud (Windowsil on mingi geniaalne uuendus, mis lülitab siis, kui arvuti hetkeks puhkerežiimile läheb, kõllid ise välja ja neid enam käsitsi tagasi sisse lülitada ei saa, nii et arvutile tuli kogu aeg restart teha, et midagi üldse kuulda).

Oih, nii, mu küüt saabub nüüd ja kohe. Rohkem ei kirjuta :D. Kirjutatut ei toimeta ka. Olge mõnusad ja järgmise korrani...

M.

Tibinädalavahetus

Naira käis külas :). Oli neljapäeva õhtust tänase hommikuni :). Ja kus meil oli alles sisutihe nädalavahetus :). Ma olen ülirahul, sest temaga oleme me nii erinevad inimesed, et isegi kompromissid on mõlema jaoks väga uudsed :). No me oleme kohe nii erinevad, et ühel hommikul naersin ma end herneks, sest tema meik võttis umbes tunnikese ja sellel ajal, kui tema kulme ja kõike muud värvis, jõudsin mina kahele fuksiapuule täishoolduse ära teha (õiepungad ära näpistada, väetada, siduda...). Üks kasvatab puid, teine teeb meiki... Ühtlasi on mul nüüd esimene kord umbes kümne aasta jooksul varbaküüned lakitud (ja Naira naeris mu vaimustust nii väga, et jättis mulle küünelaki ja teatas, et see sobib hästi mu kokteilkleidi värviga, mille peale naeris ta veel rohkem, sest tänu sellele avastasin ma, et seda lakki võib ju sõrmeküüntele ka panna!). Siis avastasin ma tänu temale, et Londonist ostetud husaarikorsett sobib väga hästi emmelt äravirutatud linase kleidiga, minu jaoks uudisena käisime me Mesa Verde taimetoidurestos, mille kõik teised sõbrad on ära põlanud, sest seal ei olevat ju midagi söömisväärset (aga toit - lisaks taimetoiduasjadele ka mereannid ja kala - on imehea!!!!!!!!!!), ja siis sõime Göethe Stuffis tarte flambéed, El Companeros käisime kokteili mekkimas ja seal tekkis meile austajatest suisa järjekord, blues&jazz rallye sai meil ära nähtud ja Frantsuaa juures kohvikus käisime ja saunas ja linnas ja šokolaadimajas ja siis me vaatasime veel üht uut sarja nimega Chasing Life, mis oli hästi äge ja mida ma kindlasti edasi vaatan, magusat sõime üle mõistuse palju (minu meelest, aga Naira meelest vist mitte piisavalt) ja siis kohvikus sattusime rääkima vanahärra Paddyga, kes kavatseb sügisel Armeeniasse minna ja kes oli minu isiklikust armeenlannast nii vaimustuses, et kutsus meid reedel enda läbiviidavale linnaekskursioonile (ta on siinse Lions Clubi president ja neil oli parajasti üks rahvusvaheline seltskond linnas, kellele ta pidi niikuinii tuuri tegema) ja päike paistis, nii et me saime pruuniks ja sõime jäätist ja jõime piimakokteili ja... No tõepoolest hästi sisutihe ja rutiinivaba nädalavahetus oli! Siis aitas ta mul veel teise kogemata töö juurde sattunud mööblitüki ära tuua ja koristada ja siis me tegime veel selfie'sid ja leidsime ideaalse kohvikulaua, kus möödakäijate kostüüme kritiseerida, ühtlasi vahetasime me ise kolm korda päevas riideid ja vaatasime ära filmi The Other Woman ja naersime ohjeldamatult ja käisime jalad rakku ja leppisime kokku, et järgmine kohtumine peab tulema rutem kui kahe aasta pärast. Voh, nii äge oligi!

Ja siis on mu kodune aiand vahepeal jõudsalt kasvanud, olen väga rahul :). Lisaks oma lilledele on mul akna all sarapuu, nii et saan sealt kena kausitäie värskeid pähkleid!

Muigama võtab

Tegin letseburgi keele eksami täna netis ära. IRW. Muigama võtab. Vaadake, see kursus, mis mul pooleli jäi, oli kolmas tase ehk A2.1. No ma mõtlesin, et ma siis nüüd kordan seda kursust sügisest alates, sest see jäi mul asjaolude kokkusattumise tõttu ikka üsna vara pooleli, aga eksami pidin plaanile vaatamata ära tegema. Noja selle eksami tulemuste järgi peaksin ma jätkama mitte kolmandal või neljandal, vaid koguni viiendal tasemel, milleks on siis B1.1 :). Päris tore, et tunnis ei käi, keelega aktiivselt ei tegele (kui letseburgikeelne raadio ja keskkond välja arvata), aga ikka peaks iga eksami tulemuste põhjal tasemetest kohe üle ühe üle hüppama... Ma olen selle eksamiga muidugi selle poolest ka hästi rahul, et suuline osa jäi ära :). Ma tean, et mu mõtlemine on mõneti kiivas, aga minu eesmärk ei ole hakata letseburgi keelt rääkima, vaid esialgu tahan ma sellest lihtsalt aru saada. Kui ma mingil hetkel mis tahes keeles juba piisavalt kiirelt reageerida suudan, siis tuleb rääkimine iseenesest, aga alustuseks tahan ma lihtsalt vestlusi jälgida ja ma ei hüppa sugugi vaimustusest lakke, kui ma pean kellelegi - näiteks eksamil õpetajale või siis sõpradele, kes teavad minust niikuinii oluliselt rohkem - kange keelega ja üliaeglaselt purssima, et minu nimi on Maris, ma olen eestlanna, ma tõusen hommikul kell pool 8, joon kohvi ja lähen tööle, et mulle meeldib jalutada ja lugeda ja palju magada ja vabal ajal armastan ma maalida (see viimane on üldse ka vale puha, aga no seda on hea lihtne öelda letseburgi keeles... ech mole gär). See äraleierdatud jutt ajab juba iiveldama, nii et tore, et ma sellest osast pääsesin :). Kirjalikud keeleeksamid on lihtsad :).

Teine tore avastus oli see, et Luxembourgi riiklik rekord 400m jooksus on 59'53''. See võttis mind ka muigama. Vaadake, see on nii keskpärane tulemus, et kui mina veel trenni tegin, oli see nii umbes minu tase :) :) :). Päris vahva mõelda, et kui ma oleksin treeninud Luxembourgis, olnuks ma pesuehtne staar. Jeeeeei...

Ma lähen nüüd lugema tagasi. Sattusin reedel raamatu The Last Cato kütkesse ja ma ei suuda seda kuidagi käest panna... Loen veel ühe peatüki, enne kui põhku poen.

Olge toredad!
M.

Neli nädalat

Jah, ma olen vahepeal jaane tähistanud ja üldsegi Eestist ammu tagasi ja kolm nädalat juba tööl käinud ja vahepeal Pariisis käinud ja siis veel veetnud üliomanäolise rahvuspüha eelõhtu ja varahommiku purutäis sõpru kantseldades, samuti olen ära näinud parlamendi uue koosseisu esimese istungi ja kasvatanud lilli ja tegelenud siinsete tuttavate sagenenud draamadega, käinud Lidos ja Nouvelle Eve'is ja pildistanud ja lugenud ja ühtlasi ei ole ma kõigest sellest mitte millestki kirjutanud :). No kas pole tahtmist või aega... Suvel ja eriti puhkuse järel on alati selline tunne, et ei suuda kohe kuidagi kodus istuda... Tahaks midagi teha, midagi uut ja huvitavat, nii et ma käin kodus ainult magamas. Ilmad on nüüd ju ka täitsa arvestatavad, õhtul on valge ja väljas on soe, nii et ma lähen pärast tööd kohvikusse lugema või ujuma või rattaga sõitma, mitte ei tule koju arvutisse. Maganud olen muidugi küll ka ohjeldamatult. Eelmisel nädalal lõin vist suisa oma isikliku rekordi - läksin reede õhtul kell kaheksa magama ja norskasin järgmisel pärastlõunal poole kolmeni... Mõtlesin küll laupäeval Nancysse sõita, aga jah... Ei teagi kohe, kust see uni kõik võetakse...

Panin ennast vahepeal sügisestele letseburgi keele kursustele kirja. Sel kevadel jätsin need oma pentsikute terviseprobleemide pärast pooleli, mõtlesin, et ehk peaks elu veidi rahulikumaks tõmbama. Jätkan siis nüüd sügisel, ehkki pean sel nädalavahetusel kooli jaoks veel veebis tasemetesti tegema, et kool siis selle järgi mulle grupi valiks. Käisin ju üle poole kolmandast tasemest siiski ära, äkki nad oleks nõus mu neljandale tõstma :). Septembrist hakkan ka hispaania keelt õppima - seda töökoha kaudu. Esitasin avalduse juba ära ja sain teada, et järgmisel nädalal pean hispaania keeles ka tasemetesti tegema. Tahtsingi sel nädalavahetusel nüüd natuke keeli vaadata, et võimalikult palju meelde tuletada. Olen ju hispaania keelega ka varem tegelenud küll, aga eks igasugune aktiivne oskus ole kõik meelest läinud. Samas tuleb see ruttu tagasi ja ma pigem alustaks võimalikult kõrgelt tasemelt, muidu hakkab üsna ruttu tunnis igav... :).

Järgmisel nädalal tuleb mulle mu endine Armeenia kursaõde külla :). Äge, ma juba ootan teda. Viimati käis ta mul külas veidi üle kahe aasta tagasi, siis oli temaga väga lõbus. Me oleme kardinaalselt erinevad inimesed, tema on selline tantsulõvi ja armastab sädelevaid asju ja meikimist ja ülikõrgeid stilettosid, ööklubisid ja noortemuusikat, aga see on vahelduse mõttes nii tore, sest siis peame me tegevuse planeerimisel kompromisside leidmiseks mõlemad nii suuri mööndusi tegema, et avastame mõlemad täiesti uusi kiiksuga asju ja kohti. IRW. See ainus kord, kui mina näiteks Magnumi ööklubis käisin, oli koos Nairaga. Või siis Clausenis tantsimas :). Nüüd seekord langeb tema tulek aga Blues & Jazz Rallye ajale. Ma olen üsna kindel, et järgmine nädalavahetus saab üsna muusikane olema.

Seniks... seniks lähen võtan keeleõpikud ja märkmikud kaasa ja lähen istun kohvikusse kordama. Tahtsin ainult mingisugusegi elumärgi endast siia maha jätta. Piltidega ei viitsi ainult tegeleda, ehkki neidki oleks :D. Eestist ja Pariisist ja siin kohvikust ja fuksiatest ja... Mul läks esimest korda elus alpikann ka uuesti ise õitsema, viis õit on juba ja umbes 50 tuleb juurde :P. Nii äge! Aga okei, ma nüüd lähen välja, muidu on juba õhtu käes... Järgmise korrani siis!

M.

Kolmekesti jälle Pärnus

Nüüd me oleme siis kõik kolmekesti 30. eluaasta piiri ületanud :). Ja kui minu sünnipäevadel tehtud klõpsud välja arvata, ei olegi meist pärast keskkooli lõppu vist ühtegi sellist fotot, kus me kolmekesti peal oleksime :). Seda ägedamad need fotod on! No Mann sattus ka mõne pildi peale neljandaks rattaks, sest ta ei olnud päriselt nõus meist kaugemal kannatama :). Aga see teeb minu meelest pildid veel lustlikumaks... Äge, ilus, mina olen rahul! Ja fotograafi leiab aadressilt www.kristhelfoto.com.

Välismaalane

Kummalisel kombel on mind seekord siin Eestis eriti mitu korda välismaalaseks või väliseestlaseks peetud. Ühel eriti markantsel korral õpetas üks asjapulk hambaarsti registratuuriletis teist, et küsi ta käest aadressi asemel ainult riiki, näed ju, et ta ei ela Eestis. Teisel korral räägiti minuga Rimi kassas kõigepealt soome keelt, kui mina vastasin omast arust eesti keeles, mindi üle inglise keelele, ning kui ma lõpuks järjekindlalt selges eesti keeles teatasin, et te võite ju mulle igaks juhuks need kleepsud anda, hakkas müüja järsku korralikult kokutama ja punastas kah veel. Nagu päriselt... Kas mulle on kuskile tätoveeritud, et ma ei ela Eestis või? Mis värk on?

Muidu on puhkus äge. Ainult soojem võiks olla. Pärnus eile päriselt lund ei sadanud, aga sigakülm oli küll. Läksin rattaga Manni trenni viima ja tõmbasin lolli peaga T-särgi peale ainult kileka. Hea on, et eluga tagasi jõudsin, ning veel parem, kui ma nüüd haigeks ei jää. Räme tuul oli, trenn jäi kah hiljaks ja kogu selle pooleteise tunni jooksul, mis ma seal lageda peal ootasin, läks tuul aina tugevamaks. Tagasi pidime sõitma veel vastutuult kahvel :). Kohati oli ikka nii külm, et käed olid pakasest punased ja karedad, nina jooksis vett, lõug oli kogu aeg vastu rindu, et tuult põuest eemal hoida, tuult täis kapuuts tahtis mind lendu viia, põlved hakkasid suurest vasttuult rühkimisest valutama, nii et trepist oli pärast raske üles saada, kurk on nüüd karedavõitu ja terve õhtu oli külm kontides, kuigi ma tegin endale koju jõudes rummikohvi, et veri uuesti ringi käima saada. Feissaris jagavad inimesed aga pilte juunikuus tehtud lumememmedest... See on nati ebaaus. Nüüd on siis kindel, et sel suvel ma pruuniks ei saa, sest järgmisest nädalast läheb ju jälle kontorielu lahti ja siis ei näe ma ka üldse päikest :). Aga kui nüüd karge ilm välja arvata, on puhkus igati tore :). Ma võtaks kuu aega veel :). Kohe praegu :). Ja see on ikka täiesti fenomenaalne, kuidas Eestis tundub Luxi elu nii ebareaalsena ja Luxis tundub Eesti elu mingisuguse unenäona. Siin on mul Lux meelest läinud, Frantsuaa ja Eliane'iga hoian küll ühendust, aga see ei muuda midagi. Luxis on hoopis teine rütm, ma mõtlen teiste asjade peale ja olen sellest johtuvalt hoopis teistsugune inimene kui siin, aga siia tulles olen umbes kolme päeva pärast täiesti ümber kohanenud, teen vanu asju ja olen teistsugune. Ja vastupidi. Naljakas asi see paralleelmaailmadesse kuulumine.

Aa, jajaa, Murphyga on mul siin ka tegemist olnud. Murphy on, muide, üks naljakas asi - mitte ükski mu Luxi tuttavatest polnud Murphy seadustest midagi kuulnud. See tuli enne me Šotimaa reisi kuidagi jutuks ja nüüd nad siis avastavad rõõmuga jälle iga nädal midagi, mida võib Murphy seaduste alla kuuluvaks lugeda. Mina sain neile ka nüüd ühe hea näite tuua... Vaadake, tavaliselt ei kohta ma siin jõeäärsel koertejalutamisplatsil kunagi tuttavaid. Naabreid või mingeid suvalisi tüüpe liigub siin küll, aga mitte minu minevikust pärit tuttavaid. Aga Murphy tõestas mulle jälle, et kui sa näed välja ERITI halb, hakkad sa neid va tuttavaid nägema kohe igal pool. Hih, ühel hommikul magasin ma nimelt nii kaua, et mõtlesin, et viin koera enne kohvi tegemist ja duši all käimist ruttu õue, et ta ei peaks siis jalgu risti hoides kannatama ja minu järel ootama. Juuksed olid mul rasvased ja turris peas, nägu oli puhastamata ja punaseplekiline, selga tõmbasin suvalised kortsus kokkusobimatud riided, jalga lükkasin plätud ja marssisin ilma kohvita ja seega täiesti torssis olekuga koeraga jõe äärde (st paljaste varvastega porilompide vahele). Loomulikult kohtasin seal esimese asjana üht oma vanadest õpetajatest, kes oli pealaest jalatallani firmakates ja kelle koer Mannile hirmsasti närvidele käis, seejärel tuli aga vastu üks vana trennikaaslane, kes oli ka pealaest jalatallani firmakates, aga kelle koer oli vähemalt jube stoiline ja tore. Naljakas lugu ikka küll... Ma polnud kumbagi vähemalt seitse aastat näinud. Edaspidi ei maksa ikka kunagi selle peale välja minna, et ega mind keegi tuttav ikka näe. Tuleb enne koeraga õue minemist meik pähe teha ja riided kokku passitada. Hmpf... ja ega see polnud ainus õppetund! Teinekord läksin koeraga kell viis hommikul välja, sest ta jõi õhtul liiga palju vett ja ajas mu seejärel öösel üles. Loomulikult nägin ma välja umbes samasugune ning õues nägin ma ka esimese asjana üht üksinda ringituuseldavat suurt peni, kes meid märgates kohe suure kapakuga minu poole tüürima hakkas. Mannil on parajasti jooksuaeg, nii et ma sättisin ennast Manni ja peni vahele ja käskisin tollel kõva häälega uttu tõmmata. Mille peale astus garaažide tagant ruttu välja üks ilus kutt, kes osutus tüübiks, kelle kohta emme mulle ütles, et tema ja ta peni on Mannil suured sõbrad. Brr... See ei kukkunud küll hästi välja, sest ma juba olin nendega platsi peal juttu ka rääkinud, aga kust mina pidin kell viis hommikul selle koera ilma ilusa kutita ära tundma, ah? Sellel tüübil on muidu ilgelt ägedad silmad ja temal lähebki iga päev uni kell viis ära, kujutate ette! Ja siis olen mina seal turris juuste ja uriseva tujuga ja kisan ta peni peale kahvel... Ups noh...

Muidu olen ma jälle jõudnud igasuguseid asju ära teha. Laupäev... Laupäeva ma väga ei mäletagi. Juuksuris käisin vist, ahjaa, ja siis Supelsakstes jäätisekokteili joomas ja Liisi, laste ja Manniga pargis müramas. Mürasime ja mürasime ja õhtuks olin jummala kutu. Pühapäeval oli meil Liisi aias hirmus äge grill ja Karini 30. sünnipäeva tähistamine - sõime ennast ogaraks ja käisime rannas fotograafiga pildistamas ka. Ootan huviga, mis nendest piltidest välja tuleb. Samuti olen jõudnud lihtsalt laisk olla - jalgpallineeduse vahepeale olen näiteks avastanud igasuguseid huvitavaid saateid, sh My Kitchen Rules ja Bunheads. Klaasikojas sain eile Frantsuaa peatselt tulevaks sünnipäevaks kingituse valmis meisterdatud, homme või ülehomme peaksin kõik seekordsed meistriteosed ahjust kätte saama. ID-kaardi sain ka juba eile kätte, see on ju täitsa uue kujundusega ja ilus! Täna lähen kohe saunakeskusesse, sest meil läks eile soe vesi ära ja teadete kohaselt jääb see ära nädala lõpuni, lisaks on külm kahvel, nii et vanade kontide soojendamine on täitsa näidustatud kohe :). Liisi poe vaatasin veel ükspäev üle, siis veel ostsin endale kingad ja homme peaksime Kariniga kokku saama. Reedel ootab hambaarst ja eeljaanipidu noja siis tulebki kohvrid pakkida ja Luxi poole teele asuda. Ma tegelikult üritasin mõned asjad juba ära pakkida ka, aga mul jäi JUBA kohvris ruumi väheks, ehkki ma olen sinna praegu kokku ostnud täpselt tiramisu mandleid, linnaseekstrakti, natuke apteegikraami ja paar raamatut. Õnneks helistas eile õhtul just emme, kes leidis mulle Horvaatiast kauaotsitud ideaalse suure kohvri :). Sellesse peaks kõik oluline ära mahtuma, sh seni käsipagasi eest olnud seljakott, väike kohver tuleb siis seljakoti asemel käsipagasisse ja ongi hästi. Veel üks poolik asi lahenduse leidnud (mu uuel kohvril lõhuti ju aasta alguses kohe rattad ära, vanal kohvril lõhuti Šotimaalt tulles veel ka lukk ära ja uut ideaalset kohvrit pole ma siiani leidnud - ma ju tahan riidest kohvrit, millel oleks külje sisse peidetud rattad ja mis ei oleks must). Küll see on üks kasulik puhkus olnud :).

Aga mis ma siin ikka pajatan. Pakin ennast sisse ja lähen sauna, täna vast keegi mind enam hambaarsti juurde ei kutsu. Lähen higistan paar tundi ning õhtul on plaanis veel üks Steffi pitsa sisse toppida (küll ma Luxis jälle salenen) ja pärast karvanditega telekat vaadata. Mmm... idüll!!!

Pakaa
M.

Agility

Elu on ilus! ID-kaart ja retseptid on uuendatud, kaks korda on juba hambaarstil käidud ja järgmisel nädalal saan veel mõned asjad seal korda aetud (olen väga sillas hambaarst Mari Adlerist, minu lugupidamine, au ja kiitus talle!), klaasikojas on kaks ägedat asja valmis meisterdatud ja inspiratsioon järgmisteks kinkideks on ka juba soojas, esimene grill vanaema juures on peetud, Steffis ja saunas on käidud, Liisiga saime kokku ja täna lähme Kariniga Steffi, mitu aastat minu nimel olnud Tallinna korteri netileping on lõpuks lõpetatud, Mann nõuab Pärnu peal pikki jalutuskäike ja tegelemist, poest leidsin mõistliku hinnaga ilusa valge pluusi (viimane ilus valge pluus, mis mulle Luxis silma jäi, maksis 720 euri), ma toitun jäätisekokteilist, liha- või rummipallidest, pitsast, juustuvorstist, kohukestest, suitsukanast, šašlõkist ja grillribidest, öösel on valge, mõni klaveripala tuleb täitsa veel meelde ja mul tuleb õlgade pealt nahka. Ja nüüd ma pistan Manni jalgrattakorvi ja väntan X km kaugusele Tammistesse agility trenni. Agility on väga äge, Mannile väga meeldib! Seal saab joosta ja on treener ja teised koerad ka. Vaadake ise!

Plaanide uperpallid

Aeg läheb nii, et ei saa arugi. Eelmisel pühapäeval hakkasin kirjutama, aga sissekanne jäi lõpetamata. Lugege kõigepealt siis nüüd see jupp takkajärge ära, sest see on ikka asjakohane...

Mehed, juuni on! Kuidas see võimalik on? Eile oli iga-aastane öömaraton juba. Ja varsti on jaanipäev. Ja üldse on niimoodi ju varsti suvi läbi? Appiiiiii... Mis minu ajatajuga valesti on? See läheb mul iga aastaga järjest rohkem paigast ära.

Uudiseid mul väga ei ole. Pesin täna kaks laari pesu, lugesin fotoajakirju, tuulasin netis ja kuulasin muusikat, vaatasin ära kaks esimest osa Rookie Blue uuest hooajast, sõin jäätist, pesin pead ja mõtlen siiani, et peaks linna peale minema. Täna on juunikuu esimene pühapäev ja seega on poed lahti ja linnas elu. Aga kell on juba neli ning mina olen ikka hommikumantlis ja kuivatan juukseid. Homme on mul ka vaba päev. Kunagi sai puhkuste tabelisse nii märgitud ja kuigi plaanid kujunesid teistsugusteks, otsustasin selle päeva ikkagi välja võtta - algselt mõtlesin, et sõidan kuskile, siis mõtlesin, et ootan kodus kullerit, nüüd mõtlen, et käin lihtsalt linna peal, kui teised inimesed on tööl. See on mõnikord nii tore tunne :). Homme peaks uue fotoka uus obje ka Luxi jõudma, nii et saan sellele järele minna ja seda siis kohe katsetama asuda. Tahtsin 18-55mm standardobje asemel 18-270mm telezoomi, et suuremat tegevusulatust saada. See peakski homme nüüd siis kohale jõudma. Eile käisin Trieris, emme nägi seal ilusaid kohvreid ja kuna minule on Luxis silma jäänud täpselt üks väga nunnu, aga väga kallis firmakas, otsustasin Trieri omadele ka pilgu peale visata. See ei lähe ju kohe mitte, et ma ostan endale üliilusa ja ülikalli kohvri ja hakkan siis ta pärast iga kord muretsema, kui ma olen ta lennujaamas käest andnud. Kohver peab ikka praktiline olema. Nojah, lõpuks ostsin Trierist ilusa käsipagasi mõõtudes punase kohvrikese, suurt ja sobivat asja ei leidnud ma ikka. Kõik on nüüd kas plastikust või on neil valed rattad. Eks ma otsin edasi. Või vaatan suviste allahindluste aegu uuesti sinna poodi, et mis selle kalli kohvri hinnast saanud on :). Lähimate reisiplaanide jaoks piisab väikesest kohvrist ka ideaalselt.

Nüüd aga siis edasiarengutest.

Mul hakkas eilsest puhkus. See programm, kus muidu on näha kõik eesootavad tööd, sai nii tühjaks, et seal ei olnud enam mitte midagi. Mitte tööpoegagi! Ja kuna eilseks oli kavandatud ka osakonna piknik, ilm oli suvine ja kõik olid heas tujus, oli mul kogu eilse päeva täpselt selline tunne, et eksamid on tehtud ja nüüd ootab ees pikk suvepuhkus ja priius :). Nii. Algne plaan oli selline, et me sõidame Frantsuaa ja Eliane'iga neljaks päevaks Eestisse, siis ma tulen nendega paariks päevaks Luxi tagasi, käin siin paaril üritusel ja sõidan seejärel nädalaks Rootsi oma ristipojale ja tema perele külla. Trallallaa. Ja siis läks järsku üleöö nii, et nüüd on kõik plaanid ümber tehtud ja pea jummala sassis. Asi selles, et Eliane'i ema on juba mõnda aega põdur ja sellest ajast saadik, kui me Eliane'iga Šotimaal käisime, on ta pidanud õige mitu ööd kiirabis veetma. Häda on selles, et vahepeal võeti see ema isegi paariks päevaks haiglasse, aga muidu putitatakse ta öösel kiirabis lihtsalt üles ja siis lüüakse ta jälle kodusele ravile. Kus poolseniilne ja kõike ära unustav vanatädi kõik jälle tuksi keerab (unustab süüa ja rohud ja sondid ja selle, et ta ei tohi poolt kilo ka tõsta jne jne jne). 16. juunil on tal nüüd operatsioon, aga kuna seniks teda haiglasse ei võeta ja kõikide sugulastega (peale tütre) on ta riius, ei saa Eliane praegu kuskile sõita. Noja kenam on sellisel juhul kolmekesti sõitmine edasi lükata kui üks selliste probleemide juurde maha jätta, eks. Väga nukker lugu.

Kui Eliane selle nüüd lõplikult ära otsustas (tükk aega kaalus ta neljaks päevaks lihtsalt koduõe palkamist), tuligi kõik üleöö täielikult ümber mõelda. Mõttetöö tulemus - deserteerin ja sõidan üksi. Ainult et üksi Eestisse tulemiseks on neli päeva täielik narrimine. Kui ma oleksin tulnud koos nendega, siis ma oleksin olnud neli päeva nende päralt ja mitte oma Eestis, aga kui nüüd üksi tulla, siis ei jõua selle ajaga isegi maitset suhu saada. Enda pärast Eestisse tulles tahaks ju igast asju teha ja vajalikke toimetusi korda ajada ja inimesi näha ja... Lühidalt: neli päeva ei lähe mitte! Õnneks pidime seekord sõitma Lufthansaga ja tänu nende ülitõhusale ja sõbralikule klienditeenindusele õnnestus mul pärast lühikest mõttepausi oma lennupileti kuupäevad niimoodi ära muuta, et olen nüüd nelja päeva asemel Eestis kogu puhkuse aja, st kaks nädalat jutti. Vahemärkusena peab ütlema, et mina isiklikult hakkan küll Lufthansast järjest paremini arvama - näiteks Czech Airi telefonikeskus tahtis mind halliks ajada, aga Lufthansa oma oli tõsiselt operatiivne. Aga see selleks. Rootsi plaanid ja ostetud lennupiletid lendasid paraku tuulde, paar siin Eesti ja Rootsi vahelisse aega planeeritud üritust ka. Aga see-eest saan kaks nädalat kodus karvaseid ja sulelisi kratsida, šašlõkihooaega avada, vanade sõpradega kokku saada, Pärnu suvest maitse suhu saada, loodetavasti hambaarstile mõne aja jne jne jne. Ei kõla ka üldse halvasti, ega ju :D?

Vot. Homme hommikul siis sõidangi. Kets, mis sa teed järgmised kaks nädalat? :) Ja Marju? Äkki annab mõne kohtumise kokku keevitada? Andke teada!

Muidu lähen nüüd selga päevitama. Sain eilse piknikuga rinnaesise ja käed väääääääga punaseks, aga selg jäi endiselt marmorvalgeks. Käin paaris poes, pakin kohvri kokku ja siis ongi päev otsas. Uued uudised juba Eestist. Pakaa seniks!
M.