Perenaiselik nädalavahetus nr 2

Sel nädalal ei jõudnudki ma nädalavahetuseks plaane teha. Istung oli :). Eilseks hommikuks ootasin nädalavahetust juba nagu hingeõnnistust. Olin ikka üsna kaputt. Kohe nii, et pistsin koju jõudes leiva ahju ja siis needsin ennast kõvasti, sest kell kuus õhtul tuli nii suur uni, et oleksin tahtnud kohemaid magama minna, mitte ahju passida. Nojah, leib sai õnneks aru, et minuga ei maksa reede õhtul mängida. Kerkis teine kenasti ja sõnakuulelikult ning kukkus üleüldse väga hästi välja. Elu teise leiva kohta eriti. Ma pole muidu kunagi olnud eriti suur leivasööja, aga tänaseks on suurem osa sellest pätsist juba otsas. Hommikusöögiks pistsin vist viis võileiba kinni. Sealihaviilu ja hapukurgiga, mmm. Siiani peeretan :). Panin nüüd uue taigna hapnema, sest lubasin esmaspäeval viia tüki leiba ka sellele töökaaslasele, kelle käest juuretise sain :). Loodetavasti kukub elu kolmas leib ka sama hea välja. Et kõlbaks ikka viia, noh.

Täna käisin duši all ära ja olin hommikusöögiga poole peal (nii pool üks päeval vist), kui järsku helises uksekell. Viimane kord lasi keegi päriselt minu juurde tulija mul kutsumata ukse taga kella ilmselt siis, kui ma veel põhikoolis käisin, nii et ega ma päriselt arvanud, et keegi võikski mind otsida. Kellapirin oli aga väga järjekindel, nii et ma lasin helistaja lõpuks altuksest sisse, mõtlesin, et äkki jättis ülemine naaber võtmed koju või midagi. Aga ei. Järsku hallootas mul ukse taga üks paks kutt. Mina olin pidžaamas, märgade juustega ja paljajalu, aga astusin siiski elegantselt uksele ja sain teada, et minu aadress valiti välja statistikaameti uuringuks, nii et kas ma räägin prantsust ning annaksin ühe lüheldase intervjuu ELi teemadel. Tüüp näitas ette tunnistused ja puha - noja nii ma siis kutsusingi ta sisse, pakkusin talle kohvi ja vastasin 35 minutit küsimustele, et mis seondub minu jaoks ELiga ja milliseid väärtusi EL minu meelest esindab. Naljakas oli kohe :). Aga tore ka. Tüüp oli väga muhe.

Muidu valmistun suveks. Ostsin endale akna peale lillekasti ja juurutan fuksiaistikuid. Käisin muidu juba lillepoodides uurimas, kust veel teistsugust värvi fuksiaid lisaks saada, aga siin tulevad need müüki alles kuu aja pärast. Või enam-vähem nii. Eks ma siis kannatan. Aga idee on suveks fuksiad aknakastiga õue panna :P. Mida rohkem eri värve, seda parem :). Olen põnevil.

Siis tegin pekanipähklikooki. Ei ole veel jõudnud proovida, see alles jahtub, aga lõhnab igatahes hästi. Ja rohkem polegi vist uudist. Olen vaadanud uuesti üle kaks hooaega sarja "Oru valitseja". Küll see on ikka positiivne ja muhe. Keeletundidesse sel nädalal ei jõudnud, olin kaks õhtut ületundides ja kolmandal tahtsin lihtsalt kodus vedeleda :). Kirjutan homme õpetajale kirjandi, et teda veenda, et ma ikka päriselt olen motivéiert :D. Ja nüüd aitab. Siin pisut pildipuru. Ja head nädalavahetuse jätku!

M.

Oi, meil oli siin vahepeal kevad ära. 21 kraadi ja kõik õitses!

Rätiku all palav leib...

Palun tutvuge, minu keefiriseen Mushy :)

Perenaiselik nädalavahetus

Küll ma olin sel nädalavahetusel tubli. Kõik sai pestud-koristatud-triigitud, lisaks tegin suure potitäie suppi, tegelesin lilledega ja küpsetasin esimest korda elus leiba. Maitse poolest tuli päris õige kohe, aga pärast kergitamist vajus ta kolinaga kokku ja jäi seetõttu tihke ja väike. Ja koorik on kõva ja kuna ta jäi nii väike, siis on kogu leib pmst koorik. Aga no elu esimese leiva kohta on tulemus siiski täiesti söödav. Ja küll ma ta õigeks timmin, nii et on pehme ja kohev. Muidu reedel käisime veel töökaaslastega väljas ja täna Merli pargis parte vaatamas ja kasse paitamas. See oli rahvast pungil täis. Meil oli nimelt 16 kraadi, päike siras ja dressikaväel oli täiesti paras olla. Saate aru! Suvi!!! Hurraa...

Aga nüüd tõstan lilled õuest tuppa tagasi, käin pesus ja siis panen vaimu homseks valmis. Homme on istung.

Pakaa!
M.

Badass

Keefiriseenest ja Londonist

Kuidagi on kätte jõudnud kevad. Minu jaoks tähendab märts nimelt alati kevadet, olgu siis lumi maas või lilled õitsmas. Ja kuidagi tuli see minu jaoks täiesti ootamatult. Istusime Emiliaga Londonis Vodafone'i teeninduses, kui ma järsku kalendrist avastasin, et plirts-plärts, käes on märts. Täiesti jabur. Selline tunne on nagu hommikul kell pool kaheksa! Äratuskell helises ja nüüd kohe ei teagi, milllises suunas kapata ja hüpata, et õigel ajal igal pool olla ja mitte millestki ilma jääda. Ühesõnaga pentsik on!

Jagan siis uudiseid ka. Mul on nüüd koduloom. Selleks on keefiriseen Mushy! Tegelikult on tema eestikeelne nimi vist Tiibeti piimaseen, aga inglise keeles milk kefir grains (kui keegi tahab guugeldada või midagi). Tema ülesanne on piimast keefiri teha ja ta sisaldab 35 kasulikku bakteriliiki ja on täitsa elav organism, mis iga piimalaariga kasvab ja võimsamaks muutub. Varsti on ta mul juba nii suur, et võin hakata teda poolitama ja jagama. Koduloomaks ristis ta mul Emilia, sest ma tundsin Londonis muret selle pärast, kust oma seenekesele pühapäeva õhtul Luxis värsket piima saada. Ta kasvab küll jõudsalt, ent ei ole minuga veel päriselt harjuda jõudnud ja seetõttu ei tahtnud ma tema külmikussepanemisega riskida. Muidu saab keefiriseene kaheks nädalaks külmkappi "magama" panna ja pikemateks perioodideks lihtsalt ära kuivatada ja kappi tallele panna, aga selleks peab ta enne täies elujõus olema. Mina sain enda oma aga alles eelmisel nädalal ja ei julgenud teda veel niimoodi ehmatada. Mõtlesingi end seega halliks, kust talle värsket piima saada - et kas tuleb näiteks esmaspäeva hommikul enne tööd poes ära käia või mis. Lõpuks lahenes piimaprobleem aga nii, et selgub, et Gatwickis müüakse teispool turvakontrolle ka igal pool piima. Tõin sealt väikese pudelikese kaasa, nii et seeneke sai omale eile õhtul värske piima ette.

Londonis oli meil Emiliaga spontaanne ja lõbus nädalavahetus. Emiliaga oli tore kohtuda, ka teda nägin viimati aasta tagasi, kui ta mul Luxis külas käis. Vahepeal on ta kooli ära lõpetanud ja Londonis endale nii imehästi passiva töö leidnud. Selle üle on mul väga hea meel. Londonis on ta olnud ainult kaks kuud, mistõttu on selles linnas tema jaoks ka veel üksjagu avastamist ning lepliku inimesena oli ta nõus kõikide plaanidega, mis ma suutsin välja käia. Peab ka ütlema, et kõik kukkus ülimalt suurepäraselt välja. Seekord oli minu põhiunistus nimelt Camden. Emilia ei olnud selle fenomeniga veel tuttav ja mul oli hea meel näha, et see linnajagu istus talle väga hästi. Mina tahtsin sealt natuke poolkiiksuga riideid (loe korsetti ja mu ribadeks kulunud sajanööbise mantli teisikut) ja tema kiikas kleite ja meil oli mõlemal selle käigus sigalõbus. Nööbimantlit ma ei saanud, sest kui minu oma oli velvetist, siis nüüd pakuti samasugust ainult sametversioonina, aga samet mulle ei meeldi. Selle asemel leidsin hoopis teistsuguse kiiksuga mantli :). Väga minu moodi lõikega ja lisaks veel lillat värvi! Korsetigi sain! Nüüd tuleb garderoobist nende juurde ainult hästi lihtsad riided välja vaadata, muidu ehmatan konservatiivse Luxi viimati veel väga ära. Enivei, kui me olime mõlemad korralikult raha laiaks löönud, astusime uiu ajel sisse stuudiosse, kus sai eri ajastute kostüüme proovida ja nendes pilte teha. Valisime teema välja ning lasime Bulgaariast pärit tüdrukutel meid tund aega riidesse panna ja poosidesse sättida. Kohutavalt lõbus oli ja tulemust näete siis, kui olen pildid plaadilt arvutisse kopeerinud :).

Seda teadsin ka, et tahaksin Londonis teatrisse minna. Minu esimene valik oli Billy Elliott, sest olen kunagi filmi näinud ja see lugu oli nii südamlik ja armas. Emilia ei vaielnud ka vastu, sest temale meeldib kõik tantsuga seotu. Ainult esimesest piletiputkast teatati meile, et see on välja müüdud. Õnn oli, et me alla ei andnud, vaid valisime palju pikema järtsuga piletikioski ja võtsime nõuks enne teisele etendusele pileti nõutamist igaks juhuks sealt ka Billy järele küsida. Saimegi löögile, nii et Camdenist tulles viskasime ostukotid koju ja kiirustasime Victoria Palace'isse teatrisse. Londonile omaselt olid istmeread teatris järsud nagu Moseli viinamäed. Jalgadele oli ruumi sigavähe ja kui üks onkel tagumises reas kummardus, istus ta täpselt Emiliale pähe. Aga etendus oli fantast. Meil pannakse lapsi mängima mingid 25-aastased näitlejad, seal mängis 12-aastast poissi päriselt laps, kes oskas superhästi tantsida, väga hästi laulda ja lisaks mängis ta kogu aja sellise innuga, et ma olin väga üllatunud. Mina selles vanuses võisin kõik kenasti ära õppida - klaveripala või luuletuse või mille iganes -, aga ma küll ei läinud seda esitades niimoodi põlema või sellesse sisse. Ma kandsin kõik lihtsalt äraõpitult ette. Aga see poiss... See poiss... vau!

Nojah, laupäeva õhtul hängisime veel siin-seal, sõime keset ööd väga head burksi ja lobisesime ennast magama, pühapäeva hommikul ootas meid aga kultuurišokk. Mõte oli inglise hommikusöök. Pubis. Kell 9 hommikul. Astusimegi hommikuselt tühjas linnas ühte suurde korralikku pubisse sisse ja pidime pikali kukkuma. See oli paksult mehi täis, kõigil viimseni õlleklaasid käes. Meie olime peale ettekandjate ilmselgelt ainsad naisterahvad ja ainsad, kes ei tahtnud pühapäeva alustuseks alksi. Me olime kohe nii valged varesed, et meid saadeti alumise korruse möllu eest (no oma 40-50 juba näost õhetama löönud meest oli seal juba julgelt ja nad paljunesid uskumatu kiirusega) ülemisele korrusele omaette ruumi sööma, meile lisaks saadeti altkorruselt juba vinti jäävate meeste seast ära kaks saledamat, nooremat ja kenamat ettekandjatüdrukut (alla jäid tursked ja kandilised matroonid). Nii me siis seal üleval sõimegi, kaks klienti ja kaks ettekandjat. Nood selgitasid meile, muide, et kohe-kohe on algamas jalkamatš ja tüübid kogunevad pubidesse seda vaatama. Kõigepealt on jooming, et end soojaks saada, ning siis on jooming, sest tuleb tähistada oma meeskonna võitu või unustada kaotusvalu. Nende arvestuste kohaselt pidi kogu möll võtma vähemalt viis tundi. Ainult et siis tuli teade, et matš lükati edasi kella kahele pärastlõunal. Trallallaa... Maailm on mõnikord uskumatu!

Lennuajad olid mul sellised, et jõudsin linna reedel õhtusöögi ajaks ning pidin pühapäeval kella kaheteistkümne paiku hakkama end lennujaama poole teele sättima. Luxi jõudsin kohaliku aja järgi kell viis ja olin sigarahul. Väga optimaalne variant. Jõudsin end veel ka järgmiseks päevaks välja magada. Oh. Täna ei saanud ma siiski veel kuidagi töö lainele :). Pea on Londoni muljeid täis :). Aga küll ma lähen millalgi varsti uuesti :). Ja ükskord jõuan teiste sealsete tuttavate-sõpradega ka kokku saada :). Ja raamatupoodi :). Ja igale poole. Ainult praegu lippan keeletundi, eelmisel nädalal hakkas uus kursus pihta. Seekord on mul kuidagi vana grupp, üle poole õpilastest on pensionärid või vähemalt tugevalt üle keskea. Aga kuna teine tase jäi mul vahele ja see on kohe kolmas, tuleb ilmselt mõnda aega päris korralikult rassida ja viimati veel õppidagi. Vaatame-vaatame.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval veel, muide, ooperis Roosikavaleri vaatamas ja neljapäeval Fernande'i sünnipäeval, lisaks sain leivajuuretise, aga sellest pajatamiseks pole praegu aega. Võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla :).

Pakaa,

M.

Tapeediriputamisest, Pariisist ja Düsseldorfist

Praegu on minu selle aasta teine Luxembourgi nädalavahetus. Jaanuari algusest saadik pole ma üldse paigal püsinud, küll on saanud käia Oostendes, siis kaks korda Pariisis, ühe korra pooleks nädalavahetuseks Brüsselis, siis uuesti Pariisis, siis Düsseldorfis ja nüüd järgmisel nädalavahetusel sõidan Londonisse. Edasi praegu ei tea, kaugemaid plaane ei ole teinud, aga küll mulle mõni mõte tuleb. Suurest rändamisest on tingitud ka see suur blogivaikus. Nädala sees ei ole mul õhtuti enam tahtmist ühtegi lauset moodustada ega ühegi arvuti taga istuda, nädalavahetustel olen arvuti juurest üldse eemal ja piltidega tegelemise aega ei ole üldse olnud. Vot.

Elu on muidu ilus. Hommikud on valged, õhtulgi ei ole päike päris looja läinud, kui töölt tulen. Lumikellukesed ja priimulad õitsevad juba ammu, krookused on kohe-kohe lahti minemas ja nartsissid on nii 15cm pikkused. Linnud lõugavad õues, päike paistab ka üsna sageli ja tuju on kogu aeg hea. Kodusisustamisega olen PEAAEGU valmis saanud. Ootasin terve selle nädala, et post mulle mu köögi- ja koridorivaibad kätte toimetaks, aga see jäi ikka lõpuks järgmisesse nädalasse. Kui need ka kohale tulevad, siis olen omadega üsna valmis, jääb ainult koridori nagi-jalatsiresti-kübarariiuli unistus. Magamistuppa jõudsin ka tapeedipaanid juba üles riputada. Jah, ma RIPUTASIN tapeeti, sest tapetseerida ma siin ei tohi, aga ma nii tahtsin toale veel pisut värvi anda, et riputasin 4 paani iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiilusat tapeeti kahepoose teibiga toanurkadesse. Püsivad kenasti ja pärast saab need lihtsalt maha võtta. Köögi tühja nurka leidsin ägedad õiget tooni fuksiaroosad tumbotškad, mis on ühest küljest nagu pehmed pingid ja teisest küljest nagu hoiukastid. Olen hirmus rahul, need on sinna justkui mõeldud. Mahutavad palju ja kannatavad istumist ka.

Üleeile käisime pärast pikka reedet restos paneeritud seajalgu söömas ning eile käisid töökaaslased minu juures külas. Plaan oli monopoli mängida, aga lõpuks jäi siingi domineerima pigem söögi-joogi pool. Kõik tõid hirmus palju provianti kaasa ja mina hakkisin ka enne mitut sorti salatit, siis tegin potitäie tšillit ja paar plaaditäit singi-hallitusjuustu rulle. Mängimiseni jõudsime me lõpuks ka, aga alustasime hilja, juba veinise peaga ja jõudsime ära mängida ainult ühe mängu. Niimoodi siis :D. Aga tore oli :D. Eriti tore on see, et tervelt kaks töökaaslast tõi mulle lilli. Need on nüüd mul siin kapi peal ja lõhnavad :). See on ikka tore komme, et külla minnakse lilledega. Ma ise alati ei tee seda, aga peaks äkki selle endale ka reegliks võtma, sest minule teeb see küll alati palju rõõmu. Kollased ja punased tulbid sobivad mu toa värvidega veel eriti hästi ja kuidagi nii kevadine on. Ja lilled jäävad veel mõneks ajaks külalistest maha ka :). Jah, ma arvan, et ma võtan selle nüüd endale ka ikka kombeks.

Okei, aga viimase aja elamuste kajastamiseks räägin paari sõnaga ka eelmistest nädalavahetustest. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin nimelt Pariisis Eval külas. Temaga saime me omal ajal just selles linnas tuttavaks, olime mõlemad seal samal ajal vahetusüliõpilased ja käisime paaril korral kambaga väljas ja mõnel üritusel. Eestis trehvasime ka pärast paar korda, aga nüüdseks polnud me umbes 5-6-7 aastat suhelnud. Nüüd tuli aga ühe ühise tuttava sünnipäeva tõttu välja, et Eva on Pariisis tagasi ning ta oli rõõmuga nõus mulle aega pühendama ja isegi öömaja pakkuma, nii et see nädalavahetus kujunes ohjeldamatuks muljete vahetamiseks ja lobisemiseks ja ringimöllamiseks. Esimesel õhtul istusime poole ööni ühes baski söögikohas ja pläkutasime, et viimaste aastate sündmused kõik põhjalikult läbi arutada, seejärel lonkisime me terve laupäeva linnas ringi, vaatasime kutsikaid, käisime raamatupoodides jne jne jne. Minul oli kange tahtmine minna balletti vaatama, nii et käisime läbi ka ooperimaja kassast - netist ei saanud pileteid enam osta, aga etenduse päeval pannakse kassas viimased kohad alati odavalt müüki. Novot. Paar kümneeurost piletit oligi selleks õhtuks veel järel, aga piletimüüja teatas, et nähtavus on nendel kohtadel nullilähedane. Seepeale mõtlesime alustuseks, et pole vist mõtet, sest no kes normaalne inimene läheb balletti vaatama, kui on teada, et midagi ei näe? Ooperist saan veel aru, seal kuulad muusikat, aga ballett eeldab siiski lava nägemist ka. Tulimegi juba kassast ära, aga siis läksime ikka tagasi, et ei, saalis annab ju tegelikult kohti vahetada. Siis mõtlesime jälle ümber ja siis veel... Käisime kolm korda edasi-tagasi, nii et turvamehed, kelle ülesandeks oli kotte kontrollida, hakkasid juba muigama. Lõpuks võtsime need piletid ikka ära ja kuna kell oli juba 5, ei jõudnud me isegi koju ennast ilusaks tegema. Jõime selle asemel etenduse alguseni kohvikus kakaod. Etendus ise oli äge, mulle hirmsasti meeldis dekoor ja lugu (Onegin) on ka ju väga hea, aga tants oli küll ilus, ent ahhetama ei võtnud. Ei olnud halb, oli lihtsalt väga hea sooritus ilma selle salapärase kütkestava võlukomponendita. Nähtavus oli tõepoolest piiratud, aga mitte nullilähedane. Püsti tõustes nägin ma päris hästi ja ei saa väga palju kurta. Lõpuks seisimegi oma loožis suurema osa ajast püsti - selles mõttes on see loožide süsteem hea, et seal ei häiri sa teises reas püstiseismisega kedagi.  No jalad olid lõpuks pisut hellad, aga vähemalt nägin selle etenduse ära. Seda mängitakse ainult paar nädalat veel ja rohkem poleks mul võimalust olnud. Muidu sügisel lähme siinsete sõpradega ka Pariisi, nemad tahtsid näha etendust Mistinguett ja mina ootan pikisilmi alates sügisest lavastatavat Kameeliadaami. Otsustasimegi jõud ühendada, teha ühe pika lõbusa nädalavahetuse ja mõlemad asjad ära vaadata. Kameeliadaami piletid tulevad varsti müüki ka, nii et reageerin varem ja muretsen paremad kohad.

Ooperist läksime tol õhtul otse Michou juurde. Seal on toimunud mingisugused seletamatud muudatused, rahvas ja esinejad on noorenenud, kostüüme on värskendatud, heli on parem ja see õhtu oli täiesti fantast. Seekord olid laval ka minu jaoks tuntumad artistid, sellest on alati abi. Ja hästi naljakas oli see, et kui mul jalad ära väsisid (olime eelnevalt ju teatris mitu tundi püsti seisnud ja ei saanud Michou juures ka istekohti), vinnasin ma end jultunult leti peale istuma. Frantsuaa nimelt rääkis, et tema istub seal mõnikord leti otsas, nii et mina omakorda mõtlesin, et kui tema võib, siis võin mina ka. Nonii, alguses ei juhtunud midagi, aga etenduse lõpus ilmus minu juurde maitre d'hotel (mõelge katused ise juurde), kes sünge ilmega küünarnukid minu kõrvale letile pani, mulle karmilt otsa vaatas ja tõsiselt küsis: "Madamm ... ... ... Kas teil oleks allatulemiseks tooli vaja?" Mu meelest oli see lihtsalt parim, ma mõtlesin, et saan tegelt peapesu. Noja kui ma juba sinna leti otsa sain, siis saan alla ka ise, eks :D. Aga milline galantsus :D.

OK, pühapäev kujunes seevastu ootamatuks. Ma tegelikult mõtlesin, et lähen hiinlaste aastavahetuse tähistamist ja rongkäiku vaatama, aga kuna ma lubasin Patrickule, et toon talle Frantsuaa jaoks välja vaadatud valentinipäevakingituse ära, siis alustasingi sellest. Pidin nimelt ühest kallist hotellist ühe pildi ära tooma. Hotelli jõudes selgus aga, et keegi ei tea asjast mitte midagi ja kuna oli pühapäev, siis neid, kellega asi koku lepiti, polnud kohal. Vastuvõtust lubati küll asja uurida ja uuritigi, aga senikaua ei saanud ma triumfikaare juurest kuigi kaugele minna. Lonkisingi siis sealkandis ringi, käisin paaris poes, istusin Champs-Élysées'l kohvikus, jõin kohvi, lugesin raamatut ja vaatasin ringi. Asi lõppes nii, et pilti ma kätte ei saanud ning hotelli detektiivitöö kestis nii kaua, et hiinalinna ma ei jõudnudki. Selles mõttes oli väike feil. Nojah, aga mis siis ikka.

Ja sellest nädalavahetusest on vist nüüd kõik. Seekord ei teinud ma isegi väga pilti. Eelmisel nädalavahetusel Düsseldorfis klõpsisin seevastu korralikult. Sinna sõitsin pärast eelmist lühikest reedet. Helle ja William seadsid end seal juba mõni aeg tagasi sisse, aga maailmaränduritena pole neilgi olnud võimalust seda tähistada. Nüüd siis sattusid mõlemad korraga Saksamaale ja võtsid nõuks korraldada ühe korraliku soolaleivapeo - ja mina jõudsin neile selleks puhuks ka lõpuks ometi külla. Hästi vahva oli, tõsiselt tore oli neid üle pika aja näha. Viimati kohtusime ju tervelt aasta tagasi Berliinis... Lisaks kohtumisrõõmule on mul muidugi kogu nädalavahetusest vinged muljed. Korter oli neil suur ja avar, Düsseldorf üllatas mind tõsiselt positiivselt ja peole ilmunud sõpruskond oli ka hästi mõnus ja nii erinev mind igapäevaelus ümbritsevatest inimestest. Ma õppisin küll mõnda aega arhitektuuriteaduskonnas, kus oli loengutel ja konverentsidel alati palju ratsionaalseid ja matemaatilise mõtlemisega tarku mehi (mõnikord olime me Nairaga toatäie hiigelegoga arhitektide seas ainsad tüdrukud), aga muidu olen ma ikka ise pigem humanitaari ajuga ja eks mu sõpruskond ka. Noja lisaks on suurem osa mu sõpruskonnast naised. Seetõttu oli mu meelest väga eriline, kui Helle ja Williami juurde ilmus toatäis noormehi, üks targem kui teine, kõik à la insenerid või muud sellised ratsionaalsed loogikainimesed. Lõpuks ilmus kaks tüdrukut veel, aga no ega see olukorda kuskile kallutanud, üht neist hüüti nimelt kosmosetüdrukuks ja tema tegeles näiteks mingi kosmosesatelliidi jälgimisega... Müstika. Ma sattusin tõepoolest täiesti paralleeluniversumisse. Naljakas mõelda, et me oleme kõik ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad. Ja sedagi on naljakas mõelda, kui erinevalt kulgevad nende inimeste elud, kes on mingil ajahetkel olnud ühes ja samas punktis...

Kohale jõudsin muidu reede õhtul. Ja küll oskavad Helle ja William külalisi hästi vastu võtta! Seekord oodati mind pannitäie kuuma paneeriroaga. No täpselt kohe oodati! Nii hea tunne oli, nii kodune :). Reede õhtul saime esimese suurema pläkutamise juba ära ka pläkutatud. Sõime ja rääkisime seni, kuni silmad enam lahti ei püsinud :). Laupäeval põrutasime aga linna peale. Ma olin enne Wikipediast lugenud, et Frank Gehry on Düsseldorfi üht-teist ehitanud, nii et tegin sellest juttu. Kohe haaratigi teemast kinni ning pandi jalutuskäigu marsruut paika. Kõndisime sadamasse, mis oli hirmus vahva, kaasaegne ja värviline ja ilus. Vaatasime üle Gehry voogavad majad, jalutasime teletorni juurest mööda ja piki Reini südalinna, klõpsisime pilte, vaatasime poeaknaid (üks raamatupood tuletas mulle meelde, et mulle kunagi väga meeldis Aubrey Beardsley nimeline kunstnik), proovisime pubitänaval kohalikku õlut, vaatasime üle rikkurite poetänava ja peokilomeetri ning kogu selle linna vaheldusrikkus ja melu avaldas mulle tõsiselt muljet. Ausõna, ma olin alati arvanud, et kõik Ruhri kandi linnad kokku moodustavad ühe mõttetu suure linnastu, kus on palju inimesi ja hästi igav linnapilt. Nüüd tuleb välja, et Düsseldorf on totaalne erand, sest see ei kuulugi Ruhriga ühte patta, aga mina avastasin seda tõesti alles nüüd. Vot.

Laupäeva õhtul toimus siis pidu ise. William ja Helle võtsid ette tõsise kokkamise. Laud oli lookas ja kõik oli hirmus maitsev. Mind muidugi mõnevõrra üllatas sakslaste peokultuur, sest õhtusöök oli ette nähtud kella seitsmeks, ent esimesed külalised saabusid vist pool üheksa. Ja ei tuldud niimoodi korraga üheks ajaks, vaid tilguti ühe- ja kahekaupa. Ei jäänud just sellist muljet, et sakslased ise teaksid, mis on saksalik täpsus. Ära mindi ka tegelikult õige varakult, mis on mõnevõrra mõistetav, sest kõik külalised tulid tegelikult muudest linnadest. Aga jah, algselt oli mõte vist selles, et sööme kodus kõhu täis ja lähme siis linna peale pittu, ent lõpuks läksime me välja täpselt neljakesti :). Siis ka õnneks mitte kaugele, sest vihma sadas ja vähemalt mina olin päris väsinud juba, aga kohe Helle ja Williami kodu juures nurga peal oli üks unenäoline baar, kuhu me tunnikeseks maandusime. Unenäoline oli see selles mõttes, et ma poleks ealeski osanud arvata, et kuskil Saksamaal ka mõni selline urgas võiks olla. See nägi välja nagu mingi Poola teeäärne baar, mis tahaks justkui olla euroremonditud ja puha, aga on hästi plastikust ja maitselage. Taustaks üürgasid šlaagrid ja see baaripapi ise, oimaivõi :D. Ja need püsikunded seal :D. Oi, see oli väga fenomenaalne, jällegi täiesti isevärki maailm. Aga jah. Ühesõnaga, pidu oli vahva ja sellest linnast olen ma ka tõesti üsna sillas. Tahaks kohe varsti uuesti minna. See ei olegi muidu nii vägahirmus kaugel. +/- 4 tundi rongisõitu... Pühapäeval tuleb varasel pärastlõunal veel otserong tagasi ka. See tähendab muidugi seda, et pühapäevaks ei saa mingit erilist tegevust planeerida, aga teisalt saab aeglast hommikupoolikut nautida, siis rongis rahulikult muljeid seedida ja raamatut lugeda ning seejärel jõuan ma ka päris mõistlikul ajal koju. Kell 6 koju jõudes jõuan vaimu järgmiseks tööpäevaks kenasti valmis seada ja isegi pildid kiiresti üle vaadata. Optimaalne variant ühesõnaga. Vot... Ühesõnaga - varsti loodetavasti jälle!

Nagu öeldud, tegin Düsseldorfis palju pilte, aga siiani pole mul olnud aega nendega põhjalikumalt tegeleda. Ma olen üsna kindel, et täna õhtul jõuan need lõpuks ära sorteerida, üles laadida ja siis ka mõned siia üles riputada, aga sellest tuleb siis eraldi postitus. Praegu tuli nimelt päike välja ja mul on tunne, et ma olen piisavalt kaua arvuti taga passinud. Lähen pesen siva eilsed nõud ära, käin siis tiiru väljas jalutamas ja tegelen piltidega kunagi hiljem. Õhtul.

Pakaa praegu, järgmise korrani :).
M.

La vita è bella

Ma elan siin endiselt energialainel. Enam pole isegi raske tõusta, sest hommikuti on väljas juba valge. Töö läheb ka ludinal. Mis on hästi, sest nüüd on need lubatud töövood paisu tagant pääsenud. Enne valimisi tuleb teadupärast kõik ära lõpetada, mis vähegi võimalik, nii et iga viimane kui hing on pandud tekste tootma ja meie peame need siis omakorda kõik ära tõlkima :D! Ma kohe huviga vaatan, kui kaugele piirid nihkuvad. Keeletunde õnneks õhtuti praegu pole, nii et see annab veidi vabadust ja puhkust ka. Jõuan ikka mõnikord midagi süüa teha, triikida ja nõusid pesta ja eluga järjel püsida. Ja sotsiaalne olla. Frantsuaaga on meil nüüd õhtune kohvitamiste komme - joome regulaarselt koos kohvi, räägime juttu, siis lähme teeme tema kohviku lahti, paneme küünlad põlema ja lõigume sidrunit ning selle aja peale on mul süda rahul ja ma võin rahumeeli jätta ta kohvikusse päris kliente teenindama :). Töökaaslastega oleme jõudumööda ikka ka tegutsenud - eelmisel nädalal jõudsime sööma ja sel nädalal ühe näituse avamisele. Lauamängulaupäeva mõte ja seajalad on õhus ja igale poole tahaks sõita ka. Veebruar peakski selles mõttes ka tihe tulema. Kohe, st 50 minuti pärast kiman nädalavahetuseks Pariisi, siis järgmisel nädalavahetusel Helle ja Williami soolaleivale Düsseldorfi, märtsi esimeseks nädalavahetuseks sõidan aga Londonisse. Fernande'i sünnipäevale olen vahepeal veel kutsutud, seda ei tohi ära unustada.,, Nii palju toredaid plaane, et aega jääb napiks.

Okei, aga ma nüüd kulistan pooljahtunud tee ruttu alla, pistan ühe võipsi pintslisse, pidžaama seljakotti ja lähen. Patrick tuleb mind raudteejaama viima, siis saab kaks tundi rongis lugeda ja edasi löön juba terve nädalavahetuse Pariisis lulli. Juhhuu. Olge mõnusad!

M.

Raugematu hooga

Letseburgi keele eksamid said tehtud. Esmaspäeval on viimane tund, kus otsustatakse ära, kes tahab järgmisel kursusel edasi õppida ja kes mitte. Siis saab tulemused ka. Ega ma vist päris maksimumi saanud, sest mul tekkis 3-4 küsimuse puhul probleem sõnavaraga ja seega ei ole ma nende vastustes kindel. Test oli kõik nimelt valikvastustega ja enamik variante olid ühesõnalised, aga kui sa kolmest pakutud variandist kahte ei suuda isegi kuidagi millestki tuletada, siis on vastamine raskendatud, eks. Samas ülejäänu oli lihtne, suuline osa läks ka lobedalt ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes on tulemused enam kui okeid. Ma panen end ilmselt ka järgmisele kursusele kirja, A 1.1 tasemega ei ole üksi ju mitte midagi peale hakata. Noja seni, kuni kodus õppima ei pea ja eksami saab mütsiga lüües ära teha, võib ikka koolis käia :). Eks ma siis mõtlen sügavamalt järele, kui ühel hetkel tundub, et kogu mu vabaaja elu ainult õppimisest hakkabki koosnema. Päris tore oleks muidu sama õpetajaga edasi käia. Ta tundus alguses selline hästi hillitsetud ja pelglik ja oma arvamusteta ja pentsik, aga tegelikult on tal lähenemine täiesti olemas. Ja üllataval kombel on ta päris taiplik kohe :). Mis puutub inimeste eri lähenemistesse ja enesekehtestamisse ja nii. Ta teeb seda lihtsalt väga märkamatult ja salamisi. Muhe vend!

Teatris (West Side Story) oli tore. Tantsunumbrid olid neil siin tõsiselt tasemel, kõik vihtusid nii isuga ja südamega tantsida, et see oli täiesti imeline. Nad olid kõvasti harjutanud, seda peab ütlema. Laulupoole käimasaamine võttis mu meelest jupikese aega ja nende inglise keele diktsioon oli ka raskesti jälgitav, aga kogumulje jäi eelkõige tänu tantsudele sellegipoolest äge. Ahjaa, neile, kes pole mitmekeelse riigi eluga kursis, olgu öeldud, et teatrietendust mängiti inglise keeles ja siis tõlge jooksis nii prantsuse kui ka saksa keeles kogu aeg kõrval. Selles mõttes oli ka äge, et me nägime teatris Oscarit ja siis veel mu ammuunustatud Luxi vanapaari. Nendega pole ma enam hirmus ammu suhelnud, aga mu meelest on äge, et ma nüüd näen Luxis ka linnas ja üritustel ja igal pool ka kohtumist kokku leppimata inimesi, keda ma tean ja kellele saab tere öelda ja paar sõna juttu rääkida. Tekib selline päris tunne kohe. Polegi enam nagu nähtamatu ja anonüümne väljamaa inimene tundmatu inimmassi sees :D.

Reedel-laupäeval käisin Brüsselis. Tahtsin minna Horta muuseumi ja käia niisama ringi, teha pilti ja huvitavaid asju. Neil päevil ei suuda ma kuidagi kodus olla. Magada tahaks varsti juba küll, aga kodus ei tahaks vedeleda. Tahaks uusi asju ja elamusi ja värve ja nii. Novat. Brüsselis sain hiigelhea hotellipakkumise, mis sisaldas muu hulgas saunakeskuse külastust ja hommikusööki, nii et alustuseks läksingi tunnikeseks sauna, kus ma Soomest pärit tantsijatega päris pikalt juttu pläkutasin (paistab nimelt, et kogu Brüsselis elav Soome kogukond käib seal hotellis reedeti saunas, põhjanaabreid saabus sinna lõpuks tosinkond). Pärast sauna ja väikest puhkust võtsin suuna linna peale. Pilti lõpuks eriti ei teinud, aga ringi kõndisin küll, otsisin siinsete tuttavate soovitatud paiku ja laupäeval käisin muuseumis ära ja sõin mulle ja veetsin kolmveerand tundi ühes poes, kus müüja friikaid näris ja muigas, sest ma ei suutnud otsustada, kas ma vajan sealmüüdavat seelikut või ei. Horta majamuuseum oli väga äge, aga ma kohe üldse ei salli seda, kui muuseumis ei tohi pilti teha! Saab ju näiteks välgu kasutamise ära keelata või midagi (ja üldse ei ole seal tegemist mingite iidsete maalingutega, mida välk võiks kuidagi kahjustada). Mul ju ei jää kõik detailid meelde! Vähemalt ei olnud seal praegu ülemäära pikka järjekorda, ainult 5-6 inimest oligi enne mind sabas (sinna lastakse sisse jaopärast ja ainult nii palju inimesi, kui parajasti välja tuleb). Eelmine kord oli järts kvartali lõpuni, see oli ikka liig. Nojah, siis Frantsuaa ja Edwardi soovitusel otsisin üles pubi A La Morte Subite, mis pidada olema Brüsselis legend. Oli tore, aga kuna ma läksin sinna täiesti päise päeva ajal, jäi mul see tõeline melu vist nägemata, sest millekski erakordseks ma teda nüüd ka ei pidanud. Samas võib sinna teine kordki minna, see oli heas asukohas ja muidu selline ladna koht küll. Veel leidsin oma suureks rõõmuks ingliskeelsete raamatute poe, see on kohe ooperimaja taga. Kuna ma siit kaasavõetud raamatu jõudsin just enne läbi, astusin poodi ja haarasin kaasa midagi uut ja tundmatut. Võtsin orientiiriks selle, et raamat oleks saanud mõne nimeka auhinna, sest siis on ta tavaliselt ka hea (mulle on näiteks vist meeldinud kõik Man Bookeri auhinna saanud raamatud, mis ma olen lugenud), nii et valisin riiulilt enda jaoks tundmatu Mohsin Hamidi raamatu "The Reluctant Fundamentalist". Oi, ja kuigi see on õhemapoolne ja suure kirjaga ja kollasel karedal paberil, mis mulle üldse ei meeldi, on see nii kaasahaarav, et ma lugesin pool raamatut eile rongis joonelt läbi. Teine pool läheb tänasega, raudselt. Tahaks juba teada, kus puänt on.

Siis sain hakkama veel sellise uuendusega, et ostsin nõudepesumasina jaoks pesuvahendit. Ma pole elu sees nõudepesumasinat kasutanud, kohe mitte ühtegi korda, aga viimasel ajal olen ma nii imeharva kodus, et see tundub ainus lahendus. Kui ma olengi kodus, siis neid väheseid vabu hetki ei raatsi ma ju kuidagi triviaalsetele tegevustele kulutada ning nii need nõud mul kraanikaussi kuhjuvadki. Vanasti pesin nõusid nädalavahetusel, aga nüüd sõidan ma jälle kogu aeg ringi :D. Ergo... õpin praegu tundma oma nõudepesumasina hingeelu.

***

Mingil lambil hetkel lõi nõudepesumasin korgid läbi. Kõigepealt ainult köögis, kui need uuesti sisse lülitasin, siis kogu korteris ning lõpuks kogu majas. Mis värk on??? Mina ei lülitanud vahepeal küll mitte midagi sisse... Alguses toimis ju kõik okeilt?

***

Ah, okei, praeguseks nüüd aitab kah. Õhtu on kätte jõudnud. Panen verivorstid ahju ja praekapsa panni peale, siis käin pesus ära ja teen raamatule üks-null. Hääd uut töönädalat!

Pakaa!
M.

Jälle

Mehed, ma jälle ei kirjuta, sest ma sõidan kohe uuesti Pariisi :D. No eile leidsin kogemata jälle rongipiletid. No ausõna, mõte oli Düsseldorfi minna. Või kodus letseburgi keelt õppida. Seda oleks ka vaja teha, sest esmaspäeval on kirjalik eksam, kolmapäeval suuline. Ja teisipäeval lähen Eliane'iga teatrisse West Side Storyt vaatama. Millalgi järgmisel nädalal pidime Frantsuaaga veel kinno minema - seda uut Yves St. Laurenti filmi vaatama. Veebruari esimesel nädalal teen tööl esimest korda normaalmahus istungi protokolli ka, sel nädalal tegelesin teiste kõrvalt õppimisega. Soolaleivapidu on töökaaslastele endiselt korraldamata. Ja üldse võiks magada kah. Aga kõigepealt lähen Pariisi. Kui täna väga väsinud ei ole, teen täna ka midagi, aga homseks õhtuks panin Frantsuaa nõuandel kinni koha mingis kohas nimega Artishow. Homme lähen art déco muuseumi ja Frida Kahlo näitusele ja võib-olla veel mõnda poodi ja kohta ja :D. Eks vaatame.

Jooksen nüüd!
M. 

Uuel aastal uue hooga (ehk Oostendest, Pariisist ja Crazy Horse'ist)

Lubasin ju uut aastat uue hooga alustada. Noh, ma nüüd tegelengi aktiivselt just sellega. Esimene täismõõdus töönädal on selja taga, vahepeal olen jõudnud käia Lexi ja Eliane'iga Oostendes ja siis sel nädalavahetusel veel Pariisis poodlemas. Kaks tundi tagasi jõudsin koju tagasi ja ega ma poleks vist nüüd ka kirjutamiseni jõudnud, kui poleks Helle käest noomida saanud, et blogis valitseb haudvaikus.

Hästi põgusalt siis (kell on juba palju ja enne uut töönädalat tuleb vähemalt üks korralik pikk uni maha magada). Oostendes oli tore. Me Eliane'iga muretsesime alustuseks, kuidas see meil välja kukub, sest, noh, temaga käisime me juba Tillinnas ja oleme teind igast asju väljaspool kohvikut ka, aga Lexiga pole me kumbki päriselus suhelnud ja Lex on selline mees kah, et ega tal on sõnad üle loetud. Aga kui ta midagi ütleb, siis nii, et naera või piss püksi. Aga tegelt kujunes toredaks. Mõlemad reisikaaslased armastavad pildistada, nii et me lonkisime mõlemad päevad fotokatega ringi ja klõpsutasime. Ilmad olid ka rõõmsalt päikeselised ja soojad, nii et see oli suur rõõm. Uusaastaujumine oli väga rahvarohke sündmus. Ujujaid oli tõesti 5000 kanti ja pealtvaatajaid oli ka suur summ. Rand oli igatahes täis ja vähemalt veerand kõikidest väljatulnutest olid koeraomanikud, nii et ühtaegu oli tegemist täiemõõdulise koertenäitusega. Restoran õhtul oli mõnus, hubane ja tore. Omanikel oli seal oma erapidu ka, kogu pere oli kohal - see kogu pere hõlmas kolme koera ja portsu inimesi, kes ei olnud mitte suu peale kukkunud. Naerda saime sel õhtul rohkem kui raha eest.

Luxi tagasi jõudes läksime siin ka keha kinnitama - ja ma avastasin oma suureks rõõmuks, et raudteejaama juures saab ühest väga viisakast restoranist paneeritud seajalgu. Issand, need viisid mul keele alla. Nämm-nämm. Ma tegin sellest keeletunnis ka juttu, siis ütles õpetaja omaalgatuslikult, et jaa, neil siin on täpselt üks restoran, mille leivanumber on seajalad. Seesama ta siis oligi. Sinna peab veel kunagi minema, agiteerin juba töökaaslasi.

Töönädal möödus ruttu, erilist oli nii palju, et kentsakal kombel olid meil kuni kolmapäeva õhtuni kõik süsteemid tuksis. Kohe kõik asjad jooksid iga natukese aja takka kokku ja tagatipuks oli jaanuarist alates tühistatud minu andmebaasidele ligipääsuparool. See andis ikka töö edenemise mõttes kõvasti pidurit, aga no lõpp hea, kõik hea.

Pariisiga... Pariisiga oli nii, et too mõte tuli mulle alles sel nädalal. Ma olen nüüd jõuludega korralikult ära puhanud ja paigalpüsimine tundub väga keeruline. Ostsingi siis spontaanselt piletid ja mõtlesin, et lähen hängin Kristina juures, käin arhitektuurimuuseumis märtsini üleval olevat art déco näitust vaatamas, käin paaris poes jne. Läks muidugi hoopis teistmoodi. Esiteks selgus, et tegemist oli talviste allahindluste esimese nädalavahetusega. Poed olid lahti KOGU AEG, st õhtul hiljani ja terve pühapäeva. Ma mõtlesin küll muuseumi minna, aga liiga palju poode jäi ette ja kui ma lõpuks mõtlesin, et no NÜÜD oli viimane pood, siis olid järsku jalad väsinud ja kotte liiga palju. IRW. Aga sain endale väga korralike allahindlustega väga korralikke ja vajalikke asju. Allahindlused olid ikka nii 40% ja müüjad olid kuidagi eriti jutualtid. Ostsin palju kraami ja olen väga rahul. Reede õhtul jutustasime muidu Kristina juures poole ööni, laupäeval ei saanud hommikul ka kuidagi vedama ja siis laupäeval kella ühest suundusin linna peale. Õhtul olin linnas hotellis ja käisin Crazy Horse'i kabarees sealset etendust kaemas, terve pühapäeva käisin aga mööda Marais' pisikesi butiike, lasin müüjatel mulle olemasolevate riiete juurde asju soovitada ja mõtteid anda. Vot nii siis...

Crazy Horse väärib muidugi eraldi lõiku. Ma olen muidu Pariisi suurtest kabareedest käinud ainult Paradis Latinis, aga ma ikka arvasin, et ma tean üht-teist kabareemaailmast. Noh, ma kirjutasin oma bakatöögi vanade aegade kabareedest, eks, nii et eks ma uurisin ka, mis sorti etendused ja särgid-värgid neis nüüd on. Oma vabanduseks saan ma öelda ainult nii palju, et kuna Crazy Horse on teistest nii palju uuem, siis seda ma oma töös ei puudutanud ja sellest ei ole ma midagi eriti lugenudki. Aga nüüd tuli järsku mõte, et läheks ja vaataks siis nüüd seekord seda. Frantsuaa soovitas mulle muidu igasuguseid showlokaale, kus mul tema meelest võiks meeldida, aga need olid kõik täis. Netibroneeringusüsteemide väitel vähemalt. No ja nii ma siis mõtlesingi, et Crazy Horse on sellel aastaajal tõenäoliselt ainus, kuhu võiks ilma bronnita sisse saada - seal on ikkagi suur saal, kallis hind ja Moulin Rouge'iga võrreldes on see vähem tuntud. Mõeldud, tehtud. Läksin sinna. Piletimüüjad ei kergitanud kulmugi, kui ma üksinda ja bronnita piletit nõutasin. Kohamääraja ka mitte, aga ta andis mulle väga hea koha. Täpselt keskel ja vist umbes neljandas reas, aga kuna see oli esimene, mis oli kõrgemal astmel, oli mul oivaline vaade. Nalja sai ainult sellega, et mind pandi ühe prantsuse paariga neljasesse lauda. Kelner tõi neile joogid ja ütles siis mulle kenasti, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mösjöö on tagasi. Mina vastasin, et okei, aga et mis mösjöö. Tema siis arvas, et ilmselt oli meil keeletakistus, kordas mulle sama asja inglise keeles. Mina esitasin ka oma küsimuse siis inglise keeles. Lõpuks kordas ta kannatlikult, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mu saatja on ka lauda jõudnud. Ma siis avaldasin soovi, et ta mind siiski kohe teenindaks, sest kuna ma tulin üksi, läheks ootamine päris pikale. Oi, te oleksite pidanud nägema. Ta kõigepealt punastas, siis läks ehmatusest kangeks ja vaatas, ega ülemused ei näinud. Siis vabandas ta ennast kringliks, läks uuesti täiesti punaseks ja mu šampanja ilmus seejärel väga kiiresti lauda. IRW. Seal vist üksikuid naisterahvaid eriti sageli ei käi. Etendus ise oli väga kõrgest klassist ja väga äge, kuigi kabareega ei olnud sellel küll midagi pistmist. Pigem oli see erootiline etendus, kus mängiti palju valguse, varjude ja peegeldustega. Tantsu oli minimaalselt, lauldi vist tervelt üks laul ja õhtu ainus meesesineja oli mustades teksastes ja musta T-särgiga, tema tegi kätega varjuetendust. See oli hästi vinge. Aga ülejäänud numbrid olid ka ikka tõsiselt ilusad ja tehniliselt väga hästi teostatud. Neil olid nii ägedad lahendused leitud, näiteks ühel soolonumbrit esitaval tantsijal olid käes valged kindad ja ta tantsis justnagu musta ekraani taga, teda ennast nägi ainult sealt, kust ta eelnevalt kindaga tõmbas - niimoodi pühkis ta ekraanile läbipaistva juti, millest korra läbi nägi ja mis siis uuesti läbipaistmatuks muutus. Hullult äge. Või siis teine esitas oma numbrit peegli peal, nii et kokku tekkis selline virvarr, mis minu jaoks seondub Bondi filmide algusega. Kolmas pistis kardina tagant välja ühe jala ja etendus keerles selle jala ümber. Jah, et oli erootiline etendus küll, aga hea maitse piiri ei ületatud ühekski sekundiks ja ma pean tõdema, et nemad olid seda kallist piletihinda märksa rohkem väärt kui Paradis Latini tantsijad, kes olid muidugi ka ägedad. Aga minu jaoks oli see täiesti ootamatu elamus, ma ootasin tavalist tantsukabareed... Vot.

OK, aga kell on nüüd kümme. Panen pesud kuivama ja siis magama ära. Hääd uut nädalat! Ahjaa, siin siiski mõned pildid ka.

Oostende rannapromenaadi otsas olid sellised karjuvalt punased majasuurused kobakad. Kunstiprojekt. Päris äge minu meelest.

Oostende rannapromenaad.

Belglastele keelatud?

Üks ujujate seltskond.

Ma ju ütlesin, et oli palju rahvast!

Ega keegi suurt midagi näinud, aga pilte tegid kõik!

Vaadake sonksi!

See maailma kõige koledam koer, kes hiljuti ära suri, oli vist ka pooleldi seda tõugu :D.

Oostende raudteejaam oli selline, et sellest ühel pool oli jahtsadam ja teisel pool suur sadam. Meie rongi kõrval parkis kohe suur parvlaev, millega oleks Inglismaale saanud.

Hih. Ka Oostendes on kohvik nimega Artistes.

Need jäid minust seekord proovimata, aga ma sain nüüd teada, et suvel võib üheks ööks ehk kaheks päevaks Oostendesse minna küll. Siis proovin. 

Kristinal olid seekord kassid ka kodus. See tüdruk oli väga ilus ja seltsiv Mustu, aga nii kaval varjuja, et maskeeris ennast mustade saabaste rivis täiesti nähtamatuks. Ühe korra ma täiesti ausalt vaatasin, et huvitav, kuidas üks saabas siin niimoodi ilma paariliseta on...

Oo. Ja kuna mul oli Luxist seajalgadega nii meeldiv kogemus, läksin Pariisis ka spetsiaalsesse seajalarestorani. Luxi seajalad olid paremad, aga Pariisis anti kohvi kõrvale isegi põrsakujulisi beseesid. 

Hotelli leidsin netist ka tõsise soodukaga, väga äge ja mõnus oli. Heas asukohas ka.

Crazy Horse

Hotelli aiakene

PS: mu komaklahv on pisut kinni kiilunud, et kõik võimalikud komavead pange selle arvele :).

Head ööd nüüd!

M. 

Selle aasta viimane...

Mann on ikka haruldane koer. Maailma kõige leplikum lelu, kes on täiesti nõus sellega, et sellel ajal, kui tema sööb oma närimiskonti, järan mina konti teisest otsast. Ta on absoluutselt rahul sellega, et ma ta keset magusat und üles korjan ja teda kiusan, ta tukub võimalusel edasi või siis kannatab vaikides. Hüpata ta ei oska, selmet keksib ta hommikuti voodi najal ja kisub mind juustest, et ma ta voodisse tõstaksin. Kui ma siia kauemaks jääksin, teeks ta mulle täiesti uudse soengu. Talle meeldivad absoluutselt kõik inimesed ja lisaks meeldib talle telekat vaadata. Kõik telekaekraanil liikuvad loomad saavad sõimata ja ta suundub mõnikord ka teleka taha vaatama, kuhu üle ekraani lipanud loomad kadusid. Ise on ta osav tagurdaja, eriti meeldib talle Sassikesele otsa tagurdada ja kassile pähe istuda. Tagumik saab vähem haiget, vaadake! Ilutulestikupaugud ei ole mitte mingit tähelepanu väärt, õues ei ole midagi hirmutavat, aga roheline õhupall on maailma kõige koledam asi. Ainsad korrad, kus ta on ise voodile ja diivanile hüpanud, on olnud õhupalli eest põgenedes. Vot nii. Üldse on ta mängukann, kellel pole justkui oma tahtmist. Tema on rahul, kui ta on meile meele järele. No eile õhtul tõin ma ta magusa une ajal näiteks koridorist ära, väntsutasin teda mõnda aega ja panin ta siis diivanipatjade vahele püsti istuma. Ta istuski ja istus ja istus, kuniks päriselt tukkuma jäi, kummuli kukkus ja ennast korrakski liigutamata sügavalt magama jäi. Aga et ta oleks ise asendit vahetanud - ei. Täiesti ootamatu! Nublu oli teadupärast emand NUBLU, kes kuulas sõna valikuliselt (minu käsu peale pissis, emme käsu peale mitte, emme käsu peale tuli siia, minu käsu peale mitte jne jne jne) ning oli muu hulgas maailma kõige kadedam olend, kelle lelusid ja konte ei tohtinud mingi hinna eest puutuda. Tema meelest tohtisin ma voodis külge keerata täpselt kolm korda öö jooksul, pisikestest kõveratest jalgadest hoolimata rändas ta iseseisvalt mööda aknalaudu ja tugitoolide seljatugesid, telekas teda ei morjendanud, Sassiga mängimine ei tulnud kõne allagi ning õhupallid olid maailma kõige vahvamad kannid, mis ei püsinud meil kunagi kaua... Õues ei meeldinud talle käia ja tal oli kõige kohta oma arvamus, tema juba ei lasknud kellelgi teha midagi, millega tema nõus ei olnud. Manni täielik vastand ühesõnaga. Müstika ikka... Ja Mann peaks veel terjer olema!

Muidu on aeg täiesti lennanud. Pühadetunnet ei ole ainult olnud veeringu eestki. Mida sa ikka vihma sees ja mustal maal tunned? Ometi olen ma võimalikult palju toas kuuse all istunud ja vältinud isegi aknast välja vaatamist. Mulle muidu tundub, et see pühadetunne jääb üldse iga aastaga defitsiitsemaks. Luxis kinkidega tegeledes ta korra isegi tuli, aga kadus ka täpselt järgmisel hommikul. Eelmiste aastate kogemusele toetudes prognoosiks nüüd, et mulle jõuab circa märtsis kohale, et uus aasta on, ning vanus on mul üleüldse lootusetult sassis. Kui mult küsiti, kui vanaks ma nüüd täpselt sain, kas XX või XY, pidin kohe täitsa mõtlema. Eks ma vist pean lihtsalt leppima sellega, et mu ajaarvestus kisub kiiva. Nojah. Aga olgu pühadetunde ja ajaarvestusega, kuidas on, puhkus ja kingipakid on vähemalt olnud täiesti asja ette. Peamiselt olen need kaks ja pool nädalat tegelenud söömise, magamise, telekavaatamise ja koduloomadega. Rõhk oli muidugi söömisel, aga muu hulgas lugesin läbi uue Gardneri, ostsin tühjaks paar raamatupoodi, käisin siin-seal arstide juures ja juuksuris, higistasin vanaema saunas ja tervisekeskuses, ajasin ära poolikud asjad pankades, sain sõpradega kokku, käisin korra Tallinnas, istusin kuuse all, mängisin lauamänge ja keeglit jne jne jne. Ühe korra käisime Pärnu teatris, vaatasime Boybandi. See oli hirmus äge, ma olen kohe üllatunud. Ma pole Endla teatrist kunagi midagi suuremat arvanud, aga nüüd hakka või meelt muutma. Kõik poisid laulsid hästi, osad passisid näitlejatele hästi, etendus oli kaasahaarav ja usutav, sõnavara oli vinge (selle kuu uudissõna on "sumpsipoleerija", mis on mu meelest sama äge kui "glamuuripensionär") ning laulud olid toredad, neid oli Bee Geesi omadest Backstreet Boysi omadeni. Tõesti tubli töö! Lisaks sellele ühele teatrietendusele olen ka telekat vaadanud, seda kohe terve aasta eest. Telekaekraani ees veedetud tundidele tuleb täna kindlasti lisa, aga no vähemasti arvuti olen üsna unarusse jätnud. Fotoraamatu tegemine pole kuigivõrd edenenud ja blogis haigutab ka tühjus, eks. Mm. Teleka koha pealt nii palju, et homme näen lõpuks ära ka "Eestlanna Pariisis", ma täitsa ootan. Tore, et vähemalt ETV näitab 1. jaanuaril eelmise aasta tähtsaid filme (eelmisel aastal sai nii nähtud "Seenelkäik"), muude kanalite pühadeaegne filmivalik ongi juba sõna-sõnalt peas, sest filmi "Helisev muusika" olen ma näinud vähemalt 225 korda.

Seda tunnet pole ka muidu üldse, et ülehomme sõidan Luxi tagasi. Puhkust pidi ju olema pea kolm nädalat, see pole võimalik, et need on nüüd möödas! Kalender väidab aga visalt, et reedel olen juba tööl. Õnneks on lühike reede ja nädalavahetuseks siginesid ka pentsikud plaanid. Kunagi tahtis metsamees Lex nimelt minu ja Eliane'iga sööma minna. Algselt tahtis ta seda teha juba lambalaada ajal, aga siis me ei jõudnudki selleni. Nüüd võttis ta aga teema uuesti üles ja kuna Eliane'ile sobis ainult 4. jaanuar, siis saigi see kuupäev paika pandud. Siis hakkas Lex aga rääkima, et 4. jaanuaril peaks tingimata sööma Oostendes. Ma ei jõudnud toona eriti süveneda, mõtlesin, et ju ta teeb nalja. No mis restoran on väärt kümmet tundi sõitu (üks ots vist tuleb umbes 5 tundi ära, Brüsselis tuleb ju ümber istuda ja puha)? Nüüd sain aga hiljuti sõnumi, et kas 4. jaanuar on jõus, et Lex tahaks meile hotelli kinni panna. Andsin siis oma nõusoleku ning eile sain instruktsioonid - laupäeva hommikul kell 8 läheme rongi peale ja sõidame Oostendesse. Eesmärk olevat pärastlõunal ujujaid näha ja siis üks korralik õhtusöök maha pidada. Mõningase uurimise peale selgus, et 4. jaanuaril on Oostendes nieuwjaarsduik ehk uusaastaujumine. Mitu tuhat hullumeelset põrutavad kampas merre suplema, originaalsed mütsid peas ja kostüümid seljas. Eelmisel aastal olevat selliseid vapraid olnud 5000. Pidavat olema kirev üritus. Sedasi siis... Päris äge. Uuel aastal kohe uue hooga!

Aastakokkuvõttega ei viitsi tegeleda. Kell on juba viis, söögid on peaaegu valmis, mina pean nüüd koogile mustikatarretise peale tegema, siis midagi selga otsima ja pina colada retsepti välja otsima. Pilte oleks ju küll, aga see võtaks kõvasti aega. Eks uuel aastal vaatame. Saatke siis vana aasta kenasti ära ning uut ja kõige paremat!

Kardinaalselt erinevad

Eile oli siis rändamise päev. Frantsuaa tuli hommikul kell 8 mind lennujaama viima! Eelnevalt oli ta teinud poolele suguvõsale ülesandeks ta ikka kindlasti õigel ajal üles ajada, sest ta pole vist veerand sajandit enne keskpäeva voodist tõusnud. Aga kohale ta tõepoolest jõudis, kümme minutit varemgi! IRW. Väga peen, ma ütlen! Kohe väga kodune tunne tekkis seal Luxis niimoodi. Et keegi tuleb ära saatma ja puha.

Lennud läksid täiesti sündmustevaeselt, neli tundi Kopenhaagenis möödus ka väga kergelt. Tegelesin rõõmsalt oma fotoraamatu projektiga, sõin ühe burksi ja oligi aeg edasi lennata. Kohale jõudsime täiesti õigel hetkel, siis käisime korra Tallinna kodust läbi ja tõstsime kogu mu sealoleva kraami ka ühe valuga autosse. Nüüd on vähemalt üks koht vähem, kust vajadusel kola otsida. Mul oligi pea juba päris sassis, et mis raamatud ja mis asjad kuskil on. Aga jah. Seal sai ruttu tehtud ning kell 8 õhtul olime Pärnus söögilauas. Verivorstid, lihapallid ja salatid. Njämmmmmmm...

Täna magasin poole lõunani ning olen ülejäänud aja joonud kohvi ja tegelenud Manniga. Mann on täiesti jabur koer. Tal tulevad iga natukese aja takka sellised rõõmuhüsteeriahood, et ta on suurest sabaliputamisest rõngas. No näiteks hommikuti. Täna hommikul avastas ta mind kolm korda magamast ja oli iga kord õnnest täiesti kringel! Õueskäimine on ka nii erutav tegevus, et ta ei kõnni, vaid tantsiskleb. Diivani peale ja voodisse ei oska ta siiani hüpata, ise on jummala suur juba. Aga kaisus oskab magada küll, ta tuleb sinna ainult tõsta. Kass on temaga nüüd õige ära leppinud, lubab tal endal otsas ukerdada ja kõrvu lutsida. Kõrvad on peni meelest nimelt üle prahi. Nii inimeste kui ka kasside omad. Ta enda omad näevad ka päris ägedad välja, muide :D. Kikkis ja suured. Ja ta ei nori üldse tähelepanu, ta päriselt tegelebki sinuga ainult siis, kui tema poole pöörduda. Kui keegi temaga ei tegele, siis ta läheb lihtsalt otsustavalt ära oma kohale magama. Et mitte jalgu jääda. Ahjaa. Ja kui talle jopp selga panna ja kapuuts silmini tõmmata, siis ta ei tee selle seljast saamiseks mitte midagi, vaid seisab. Nagu silmaklappidega hobune. Kuni kapuuts silmadelt ära võetakse. Üle mõistuse peni :).

Aga ma rohkem ei viitsigi nüüd kirjutada. Lähen teen endale veel ühe kohvi ja eks siis paistab, mis edasi saab.

Puhkus on :).

Pakaa praegu!

M.

Viuh

Ma tean, nüüd ma pole kohe... kolm nädalat äkki kirjutanud või? No elu läks kiireks. Teate isegi, kuidas see käib. Tööl valmistusin puhkuseks, likvideerisin tekste. Laud jõudis kohale, kaks töökaaslast tulid appi koju tooma - üks sõidutama, teine lauda trepist üles tassima. Kingitused on valmis või ostetud. Ükski tellitud pakk ei tohiks enam kuskil ringi liikuda. Keeletundides on käidud nii palju, kui võimalik. Paar õhtusööki ja üritust on ka maha peetud. Ühistellimusega saadud verivorstid, praekapsad ja piparkoogitainas toodi reedel kontorisse. Täna tulebki ruttu paar nimelist piparkooki valmis meisterdada, sest Rose'ile ja Patrickule pole mul muidu midagi. Kohvreid tuleb ka pakkida, esmaspäeval on kojusõit. Peaaegu kolmeks nädalaks, kujutate ette! Trallallaa. Oh, muidu tahtsin täna veel Rodemacki külla jõuluturule jõuda ja puha, aga ma praegu vaatan, et ei jõua kuidagi. Mul on veel tänaõhtuse jõuluürituse ettevalmistused puha tegemata ja nelja tunni pärast peavad olema piparkoogid valmis ning üks maalitud elevant tuleb ka selleks ajaks ära lõpetada. On teine peaaegu valmis, aga pisut viimistlemist ikka jagub. Uhh... Nii et ma nüüd lähengi hakkan tegusaks, muidu jään ajaga jänni. Elumärk sai nüüd kirja.

Ja mul on nüüd puhkus!

M.