NV

Küll mul oli tore nädalavahetus! Olin reedest pühapäevani Nancys, aga tunne on selline, et nädalavahetus oli vähemalt sama pikk kui kogu eelmine nädal. Jõudsime linna peal jalutada ja jälle igasuguseid häid asju kokata, suu vahtu lobiseda ja päris parajalt veini ära juua, piibukas käia ja valgusetendust vaadata, Williami töökaaslase ja tema sõbratariga pubis istuda, plaane teha ja täiesti planeerimatul kombel ka natuke šopata (hurraa, mul on nüüd seelik, millega sügisese ilmaga kõlbab tööl käia). Laupäeval avastasime, et pargis antakse tasuta kreegipirukat (tegelikult oli see mirabelle'idest, mida mina varem proovinud ei olnud). Oo - ja siis leidsime ka ühe rohenäppude turu, kus mul tuli jube tahtmine üks fuksiapuu osta. Kõndisin edasi-tagasi ja tundsin kiusatust, aga puu oli ikka päris puu juba, no kuidas ma seda transpordin? Lisaks oli ta natuke rääbakas ka... Nojah, aga kuna ma enam ei suutnud ilma fuksiata ühtegi sammu teha, siis tulime me selle peale, et lähme õige sellesse parki, kus neil igasuguseid kapsaid ja maasikaid linnainimestele näitamiseks on istutatud - et ehk leiame sealt ka mõne fuksia, kust saab võsukest näpsata. Neid pole nii raske tassida :). Mõeldud, tehtud! Ja me tõepoolest leidsime tervenisti kolm eri sorti fuksiat, nii et nüüd on mul köögis kolm võsukest vee sees juuri kasvatamas. Üks eriti ilus (topeltõiega) on kahjuks üsna niru olemisega, aga teised on täitsa normullid. Ehk saab neist asja! Oleks tore! Mul on nüüd nimelt fuksiavaimustus, ma ei teadnud neist enne kevadist Brüsselis käiku midagi, aga seal olid need kuninglikud kasvuhooned neist lõhkemiseni pungil ja ma nüüd otsustasin, et ma tahan ka sama palju sama ilusaid ja sama värvilisi fuksiaid. Voh...

Aga siin siis ka mõned pildid. Ma ei tea, miks, aga viimasel ajal on kõik mu pildid peaaegu eranditult öised... Vaadake siis terviseks seda võõramaa ööd!

Nädal, mida polnud

Seda nädalat pole justkui olnudki, aga ometi on see nüüd läbi. Vaadake, kuna homme on augusti viimane päev, siis kukkusid sel nädalal kõikide viimaste suviste pikkade tööde tähtajad ja nii ma siis nüüd vihtusingi neid ennastunustava hooga lõpetada. Ja täna saatsin viimase hiigelpika üllitise ära. Oi, oli hea tunne küll! Pikkkade (jah, piKKKade) tööde väljasaatmine on alati eriti rahuldustpakkuv, sest mingil varasemal hetkel tekib ikka tunne, et see töö ei saa kunagi valmis - no ja kui saab, siis on rahulolu ikka eriti suur :). Voh. Nii et süda sai kohe eriti palju kergem.

Veelgi toredam oli aga see, et kui ma järgmise töö ette võtsin, olin ma täiesti valmis selleks, et nüüd tuleb kõvasti hagu anda, sest ega selle tähtaeg ka mägede taga pole (noh, esmaspäeval). Aga kujutage ette mu üllatust, kui tuli välja, et olen mingil ajahetkel sellest 95% juba ära teinud. Ainult ca 3 lehekülge ongi veel jäänud - no ja loomulikult kontrollimine, kollaste kohtade likvideerimine ja ülelugemine. IRW. Hämmastav on ainult see, et ma ei tõesti ei mäletanud seda - muidu ma katsun küll võimaluse korral kõiki uusi töid kohe natuke alustada, et aimu saada, kui palju mul nende peale aega läheb, aga siis ma ka mäletan tavaliselt, kui kaugele ma nendega jõudsin :). See töö on mul muidugi juba väga kaua käes olnud, vahepeal tulid pikemad ja kiiremad tööd vahele ja nii ma siis ei mäletanudki enam, et olin selle suisa peaaegu ära teinud. Mh, kui imekena üllatus! Ma võiksin endale selliseid sagedamini korraldada :).

Vot, igatahes sellest johtuvalt saan nüüd nädalavahetusele rahuliku meele ja südamega vastu minna - ja nädalavahetus tuleb mõnus. Sõidan nimelt homme Nancysse Hellele külla - lobisema, plaane tegema, peaväljaku valgusetendust vaatama ja kooli mittealgust tähistama. Jee...

672. lambalaat

Ma sain alles eelmisel nädalal üllatusega teada, et Schueberfoueri nimi on seotud lammastega. Ja seda ei suuda ma siiani uskuda, et see on neil juba 672. selline üritus järjest. See on mu meelest pisut vägivaldselt saadud number, sest no ma saan aru, et selle ürituse pidamise komme kasvas ilmselt välja mingist aastalaadast ja neid on igal pool peetud keskajast saadik, aga no see praegune Schueberfouer on vanaga umbes täpselt sama sarnane kui Moulin Rouge'i stiilis kabaree Rodolphe Salis' leiutatud kabaree algse kontseptsiooniga. Peaks kohe ajalugu uurima hakkama...

No igatahes, see on mul nüüd siin pool nädalat ukse ees tegutsenud ja päris äge on. Enamik põhiatraktsioone on muidugi samad, mis eelmiselgi aastal. Suuremalt jaolt on need isegi samade kohtade peal. Lisaks olen ma siinse elanikuna avastanud, et igal pool on rasvalõhn ja hästi palju kilkeid. Aga see ei häiri mind mitte üks raas, ma pigem elan keset sellist üritust kui kuskil tühjas kohas põllu peal, kus naabrid kohe õiendama kukuvad, kui sa näiteks liiga valjusti räägid. Ma olen alati osanud kõik peale konkreetselt eristatava jutu osanud taustamüra sekka liigitada, nii et pole hullu.

Minu kodutänav :). See maja seal taga paremal - see ongi minu :)

Vaade rõdult

Vaade rõdult vol 2

See ei ole teletorn. See on vabalangemise torn, mis on nii populaarne ja hirmuäratav, et iga kolmekümne sekundi takka kostab tuppa hüsteeriline kiljumine. 

Rahvast on kogu aeg murdu

Piparkoogiaeg on ka käes

Ma muidu kannatan karusselle ja igasugust loksutamist päris hästi ning mere peal on ka seda lõbusam, mida suuremad on lained. Aga siin läheb mul süda ainuüksi mõningaid atraktsioone vaadates pahaks. Ja ma olen mitu korda mõelnud, et kui tõenäoline on selliste lennutiste alt läbi jalutades ropsi kaela saada...

 

Terminoloogia andmebaas või telefoniraamat?

Kurat, ikka on vist liiga kribu... Mh. Igatahes, ma pidin ennast herneks naerma. Vaadake, IATE on terminoloogia andmebaas, kust inimene ootaks tavaliselt termini vastet muus keeles. Ja mis mina leidsin? Telefoninumbri, mitte tõlkevaste :-).

JABUR

No mida mu kõrvad peavad KUULMA! Kuulake refrään ka ära, siis saate isegi aru, mida ma silmas pean. Mina olin veendunud, et see on Horoskoobi laul. No OK, ainult refrään on plagiaat, aga no siiski...

Ja siis SEE on ka ikka ulme, veel suurem šokk :-). Ma ei tohiks juba ammu enam imestada, et mitte ükski Eesti lauludest pole päris, aga no ikkagi... 

Öö

Nonii, kohvikulõbu on nüüd peaaegu kuuks ajaks läbi, sest Francois sõitis oma mehega kolmeks nädalaks St. Tropez'sse puhkama. Ühest küljest kurb lugu, aga teisest küljest võib-olla ongi hea - saab natuke tempot maha võtta ja nädalavahetustega ka midagi muud peale hakata :). Ma ju ei raatsiks minemata jätta, kui nad lahti oleksid, aga nüüd pole valikut :). Igatahes, sellest nädalast hakkab Schueberfouer ja see kestab ka täpselt kolm nädalat. Juhhuu, see on mul täpselt ukse ees, nii et küll ma endale sealt ka tegevust leian. Hihii, ma siin endamisi juba muigan, et enam ei pea poodi minema ega süüa tegema, piisab sellest, et töölt tulles mõnest grillputkast midagi kaasa kahmata :). Ma kujutan ette, et see peaks pikaks ajaks vorstiisu ära võtma :). 

Siin igatahes tänavavalgustuse pealt raha kokku ei hoita.

See diskopall on täiesti sürr!

Ma ei tea, mida ma tegin, et see ära teenida, aga isegi Dior Homme tõdes, et ma tegin seda ilmselgelt väga hästi :). Seal kohvikus käib nimelt üks sikhist lillemüüja. Tal on aaaaaalati suur sületäis roose kaasas. Keegi neid küll kunagi ei osta, aga ta on võtnud kombeks mulle igal õhtul üks roos kinkida :-D. Väga võluv, ma ütlen! Minule võib alati lilli kinkida, mina olen rõõmus!