672. lambalaat

Ma sain alles eelmisel nädalal üllatusega teada, et Schueberfoueri nimi on seotud lammastega. Ja seda ei suuda ma siiani uskuda, et see on neil juba 672. selline üritus järjest. See on mu meelest pisut vägivaldselt saadud number, sest no ma saan aru, et selle ürituse pidamise komme kasvas ilmselt välja mingist aastalaadast ja neid on igal pool peetud keskajast saadik, aga no see praegune Schueberfouer on vanaga umbes täpselt sama sarnane kui Moulin Rouge'i stiilis kabaree Rodolphe Salis' leiutatud kabaree algse kontseptsiooniga. Peaks kohe ajalugu uurima hakkama...

No igatahes, see on mul nüüd siin pool nädalat ukse ees tegutsenud ja päris äge on. Enamik põhiatraktsioone on muidugi samad, mis eelmiselgi aastal. Suuremalt jaolt on need isegi samade kohtade peal. Lisaks olen ma siinse elanikuna avastanud, et igal pool on rasvalõhn ja hästi palju kilkeid. Aga see ei häiri mind mitte üks raas, ma pigem elan keset sellist üritust kui kuskil tühjas kohas põllu peal, kus naabrid kohe õiendama kukuvad, kui sa näiteks liiga valjusti räägid. Ma olen alati osanud kõik peale konkreetselt eristatava jutu osanud taustamüra sekka liigitada, nii et pole hullu.

Minu kodutänav :). See maja seal taga paremal - see ongi minu :)

Vaade rõdult

Vaade rõdult vol 2

See ei ole teletorn. See on vabalangemise torn, mis on nii populaarne ja hirmuäratav, et iga kolmekümne sekundi takka kostab tuppa hüsteeriline kiljumine. 

Rahvast on kogu aeg murdu

Piparkoogiaeg on ka käes

Ma muidu kannatan karusselle ja igasugust loksutamist päris hästi ning mere peal on ka seda lõbusam, mida suuremad on lained. Aga siin läheb mul süda ainuüksi mõningaid atraktsioone vaadates pahaks. Ja ma olen mitu korda mõelnud, et kui tõenäoline on selliste lennutiste alt läbi jalutades ropsi kaela saada...