Suusamõnud, jääfestival ja reisimess

Kuutsemäel pole ma varem käinud ja mäesuuskadega polnud ma enne reedet sõitnud ka umbes vist 14 aastat, seega asjatundja ma pole ja suusakohti adekvaatselt võrrelda ka ei oska, aga niipalju tahaksin siiski öelda, et meie reedene suusapäev Lätis oli tõeline kordaminek. Ma avastasin jälle, et mäest alla sõita on palju toredam kui murdmaasuuskadega mäest üles rühkida. Tõstukid on ikka ühed tänuväärsed asjad. Ja see on ka ikka nii äge tunne, kui saad suure hooga mäest alla kimada, nii et tuul kõrvus vihiseb :-). Ajee, ma nii loodan, et jõuan sinna ühe korra veel, enne kui lumi ära sulab ja tali otsa saab...

Pärnust sõitsime sinna Žagarkalnsi vist umbes täpselt kaks tundi. Ainult. Ja kuigi ümberringi ei paistnud üldse mägesid, jäi meil ühel hetkel tee peale kõrgete kallastega Koiva ja siis tulid lihtsalt lambist mäed ka. Kohe eitiakust. Susakuurorte pidavat seal Cesise juures ka täitsa mitu olema - otsustasime, et valime selle, mille silti esimesena näeme. Selleks osutus siis umbes 6 nõlvaga Žagarkalns.

Meie kasutasime peamiselt kahte laugemat nõlva, kuigi ma proovisin paar korda ühte järsemat ka, rohkem veel ei tihanud - see oli minusugusele algajale pisut hirmus, mis siis, et ma jäin lõppkokkuvõttes ikka püsti. Arvestades seda, et nii suure hoo pealt sakitamine tundus väga ohtlikuna ja ma sõitsin seetõttu sellest järsust nõlvast alla suht-koht OTSE, oli see saavutus minu meelest tõeline ime ja ma otsustasin, et targem on oma õnne mitte enam narrida. Harjutan veel veidi, küll siis jõuan järsemate mägede otsa ronida :-D.

Aga jah... ilm oli sedakorda super, polnud ei liiga külm ega ka liiga soe; päike ei paistnud silma - ja kuigi rahvast oli üsna palju, oli lõppkokkuvõttes siiski parajalt palju ruumi mäe peal manööverdada ka. Oh, üleüldse oli kõik väga tore!

Pärnusse jõudsime tagasi täpselt selleks ajaks, et jõudsime ära näha jääfestivali avatseremoonia lõpu. Meil seal toimub praegu nimelt terve nädal aega kestev festival, mille raames korraldatakse igasugused kontserte ja etendusi, jääskulptuuride tegemise võistluseid, õpitube, laatasid jms. Ma juba väga ootan teisipäeva, et saaks Pärnusse tagasi, sest sellised üritused on alati nii vahvad ja meeleolukad. Reedel jäime avatseremooniale kahjuks natuke hiljaks ja kuna terve Pärnu linn oli kohal enne meid, oli vaateväli pisut... hmm, ütleme siis nii, et piiratud, aga tore oli ikka. Emmel õnnestus kuidagi ka üks imeimekena pilt teha (kindel käsi, pole midagi öelda, minu pildid tulid seekord kõik hägused!):

Novat. Ja siis laupäeval tulime Tallinnasse Tourestile, aga see päev kuulub minu seisukohast küll täiesti mahakandmisele, sest mul oli päev otsa süda paha ja pea tagus ka valutada. Otsustades selle järgi, et pea valutab mul mitmetele ibuprofeenidele vaatama tänaseni (nüüd õnneks juba üsnagi talutaval määral) ja süda läigib ka vahelduva eduga edasi, paistab, et mind on üle pika aja tabanud migreenihoog. Böö. Seda mul nüüd küll vaja polnud. No igatahes, messimelu ma sellepärast väga ei nautinud ning pärast Touresti vajusin otsejoones voodisse ja magasin paar tundi. Õhtuks lohistasin ma end siiski Martini juurde, kus veetsime mõnusalt aega tema koostatud uut lauamängu testides. Vot. Ja selleks korraks on uudised otsas kah.

Homseni,
M. 

Udu

No ma ei tea küll... Tegin siin raamaturiiulites tühjendust, et mõned asjad, mida ma enam lugeda ei kavatse, raamatukokku viia. Ja mis ma avastan? Nimelt seda, et mul ON kodus Petit Robert :-D. Küll taskuvariant, mitte suur sõnastik, aga no sellegipoolest. Asi on naljakas sellepärast, et ma ausõna TEAN, mis raamatud mul kodus on. Või noh, olen alati arvanud, et tean. Aga sel sügisel palusin ma Karinilt isegi väikest Larousse'i laenuks (enne kui mu uus suur telliskivi kohale jõudis), sest mul oli parajasti väga vaja ja ühtegi muud korralikku sõnastikku ei PAISTNUD kuskil käepärast. Ja NÜÜD siis leian, et mul oli kogu selle aja samaväärne sõnastik kodus riiulis, aga ma lihtsalt ei tundnud seda ära...

Appi-appi. Vana pea... 

Mida kõike peavad mu vanad silmad nägema

Töö pärast tegin ma endale tund aega tagasi Twitteri konto :-D. Päriselt, ainult sellepärast, et ühes tekstis, mis mul käes on, räägitakse nii palju Twitterist, et ma ei saanud enam ilma ise seal sorimata millestki sotti.

Ja palun öelge mulle nüüd, lugupeetavad, MIDA selles küll ometi leitakse? Selles, et istud ja vahid seal ja ootad kellegi vaimusähvatusi? Sigrimigriformaadis kah veel, nii et silmad on kirjud...

[Jajah, omal ajal arvasin ma muidugi paljudest asjadest nii - näiteks MSNist, siis Skype'ist, siis Facebookist jne. Aga kui lühikeseks, põgusaks ja pealiskaudseks annab veel minna?].

Oeh, ja kas ma olen juba öelnud, et prantslased on kilplased ja nende itikeel on täiesti kiviaegselt võimatu [no ma tegin endale konto eelkõige sellepärast, et tahtsin näha, mis vasted on muudes keeltes sõnadel "fil", "abonnements", "abonnés" jne]? Lisaks prantsuskeelse Twitteri kiiksude uurimisele mõistatasin ma ilmselt ka kena pool tundi näiteks seda, mis imeasi on lühend MO (no arvutikeeles). Jõudsin juba peaaegu alla anda (st jõudsin otsaga sõnapaarini mega octet, aga eesti keeles ei andnud megaoktett sugugi mõistlikke tulemusi ja ma olin juba meeleheitel, et mulle on sattunud nii kosmiliselt keerulise sisuga tekst :-D). Siis tulin selle peale, et guugeldada "WTF is mega octet". No hea küll, WTFi jätsin välja, aga vastus rabas mind hingepõhjani: MO on nende versioon MBst ehk siis megabaidist.

Kas nad on päriselt võtnud sihiks kõige ärasegamise ja mitteühildumise? No ausalt noh...

[Üllatusi jagub mulle ilmselt kauaks, sest tarkvara on mul alati olnud kas inglise või eesti keeles. Isegi Pariisis elades ei puutunud ma eriti prantsuskeelse tarkvaraga kokku,seega jahmatavad mind ka kõige elementaarsemad asjad.]

Okei, mul on veel kena mitu tundi tööd teha ja homme, oi, st täna pisut hiljem lähme suuskama, nii et ma praegu pikemalt ei tee...

Aa, ja ma kavatsen oma konto ära kustutada, kui kedagi huvitab. Säutsumast ei leia mind ka edaspidi.

Pakaa
M. 

Rahutus

Viimasest reisist on juba ligi kaks kuud möödas ja mind on tabanud tuttavlik rahutus. Tahaks juba minna, ükskõik kuhu. Iga päev tuleb meelde mõni tore paik, kuhu ma heameelega hommepäev tagasi tormaks. Näiteks olen ma juba pikemat aega Kreekasse tagasi igatsenud, aga no praeguste möllude ja streikidega pole see just kõige ideaalsem sihtkoht. Samuti tahaks kangesti juba Mehhikosse ja ühel heal päeval ka Guatemalasse. Kuskile kõrbesse tahaks ka. Kahjuks on vähemalt Egiptuse läänekõrb nüüd kümne(te)ks aasta(te)ks mängust väljas, aga äkki siis võiks selle asemel mõelda hoopis Namiibiale vms... Või Jordaaniale, seal on ka ilusat kõrbe ja Surnumeri, mmmmmm! Noh, ja kuna ma praegu väga pirts pole, siis mõni Kagu-Aasia riik sobiks ka - või siis mõni ilusa lopsaka loodusega paradiis (ainult India jätaks vahele, ausõna). Aafrikasse ka tahaks - jälle rahulikus tempos paadiga Nigerile loksuma ja Timbuktu liivastele tänavatele jalutama. Pariisi tahaks ka (ma ju ütlesin, et unustan üsna pea selle viimase käigu negatiivsed muljed :-D). Lilleajal tahaksin Hollandisse Emiliale külla minna, et jälle rattaga tulbiväljade vahel rallida ja ilusat kevadist ilma nautida. Nairale võiks ükskord ikka Weimarisse külla minna - või siis Armeeniasse...

Aga okei, kui nüüd maa peale tagas tulla, siis reedel lähme Lätti, pooleteise nädala pärast lähen Rootsi, siis varsti Etioopiasse ja siis veel... Kuhu ma oma aruga küll veel tahan :-D?

Rootsi, here I come again :P

Tänasega said nüüd kõik piletid soetatud. 26.02 istun laeva peale, 2. märtsil jõuan koju tagasi :P. Vahepeal teen Stockis Etioopia viisad ära ja veedan mitu toredat päeva Västerasis :P. Juhhuu... Ja enne seda tuleb Helle Eestisse ja veel enne seda lähen Lätti suusatama (lõpuks!). Kui palju toredaid asju hakkab varsti juhtuma! 

Talveporno

Käisime eile emmega ilusa ilma puhul jalutamas. Pärnu rannas viskasin ma lumme pikali ja tegime paar pilti. Üks paarike läks parajasti mööda ja kommenteeris: "Talveporno!"

***

Voodi on tehtud. Vaata ise, kuidas sinna ära mahud.

***

Sabakondist ja raamatupidamiskursustest

Äh, mul on juba mitu päeva sabakont nii tüütult valus, et ma kohe ei tea, mida sellega ette võtta. Valusaks jäi see täiesti ootamatult ja heast peast: alguses oli natuke hell, nii et pidin lihtsalt sirgelt istuma ja mitte tahapoole lötsu vajuma; nüüd annab see ennast juba igatpidi istudes tunda. Igavesti ebamugav. On ikka pentsikuid hädasid olemas... Enda teada pole ma kukkunud ega midagi. Või noh, hiljuti. Aga ju see ehk ükskord (varsti) üle läheb...

Muidu pole mul eriti palju uudiseid rääkida. Loen siin tasapisi Etioopiat ja Aafrikat käsitlevaid uusi raamatuid ning teen jõudumööda tõlkeid. Olen viimasel ajal sattunud senisest palju rohkem tegelema tarkvara lokaliseerimise ja lepingutega, nii et nikerdamist ja ajuragistamist ikka jagub...

Möödundteisipäevasest raamatupidamiskoolitusest niipalju, et see oli muidu päris äge. Ilmselt ei hakka ma mingeid kontraaktivakontosid ja aktiva-passiva kontosid ja sünteetilisi kontosid ja tulemuskontosid ja kõiki neid muid asju ise mitte ilmaski täitma, aga mul on hea meel, et ma nüüd tean, et need olemas on, MIKS need olemas on ja kuidas oma kulusid-tulusid üldse nendesse lahterdatakse. Ja palju kasulikku praktilist infi sain ka - seegi on väga asjalik, et meile osutati kätte õigusaktid, mis reguleerivad seda, mis peab olema kirjas näiteks arve peal. Või siis selgitus, mis on see "mõistlik aeg", millest alatasa räägitakse. Jessas, ma ei tegelikult ei teadnud sedagi, et toidupoe ostutšekid võib ilma spetsiaalse, firmale välja trükitud nimelise tšekita arvepidamisest läbi kanda. Ühesõnaga, äge koolitus oli. Järgmine kord hakkame rääkima maksudest ja palkadest ja muust säärasest. Oi, ja nad annavad koolituse lõpuks tunnistuse kah :). Eriti peenike!

OK, aga kui nüüd natuke soojemaks läheks, siis võiks suusatama minna. Täielik Murphy ikka, et  suusatamiseks valitud päeval on 24 kraadi külma... Hmpf.

Pakaa
M. 

"Kättpidi Keenias"

Ma olen seda "Kättpidi Keenias" raamatut poes mitu korda kätte võtnud ja uurinud - pealtnäha tundus see üsna põnev, aga mul ei olnud asjasse süvenemata kunagi selle headusesse piisavalt usku, et raamat ära osta. Selliste blogidest kokku klopsitud raamatutega võib mõnikord väga alt minna - noh, suure tõenäosusega kirjutaja stiil lihtsalt ei istu või räägitakse raamatus ainult isikupäratust peost ja pillerkaaritamisest, mis võib olla siis Tais või Marbellal või Kadriorus. Aga nüüd oli raamat alla hinnatud koguni 75 sendi peale ja ma siis ostsin selle möödaminnes ära. Sellise raha eest ei ole kahju ka, kui raamat saastaks osutub :).

Aga võta näpust, hakkasin lugema ja... mulle väga meeldib! Oleks ikka võinud selle omal ajal täishinnaga osta :-D. See on kuidagi väga vahetu ja õige; äratundmisrõõmu on palju. Olen minagi vetsupoti kohal kükitades juurelnud, et kas nüüd marsib keegi sellest olematust ja sulgumatust uksest sisse või mitte - ja iga kord rõõmustanud, kui olen saanud oma asjad ära õiendada ja segamatult plekkputkast välja lipata :-). Valgest värvist mittelahtisaamist olen ka väga eredalt tundnud - ning olnud nördinud, kui alguses tunduvad vestluskaaslased toredad, vahetud ja huvitatud, aga siis käib neis klõps ja nad hakkavad sinult tuimalt raha välja pumpama. Ja sedagi olen palju kordi mõelnud, et küll oleks tore, kui Etioopia hõimud või Mongoolia karjakasvatajad jääksid oma traditsiooniliste eluviiside juurde, aga no kuidas ometi keelata nii karmides tingimustes elavatele inimestele natukenegi inimväärsemaid võimalusi ja öelda, et ei, te jääge oma savanni või kõrbesse vms, sest kole kahju on, kui kõik maailmas ühesuguseks muutub?

Noh, ühesõnaga, väga tuttav on kogu see jutt - ja tuttavad on ka mõtted. Ainult see üllatab mind, et Etioopia on VEEL väga puhas, uskumatult puhas, aga selle autori sõnade kohaselt on Keenia (Etioopia naaber ju!) kohutavalt räpane ja prügisse mattumas. Järelikult on nad seal siis ikka palju paremal järjel, kui neil nii palju prügi on... Etioopias ei saa kilet ka ära visata, millega siis muidu lõket süüdata?

Aga üldiselt tahaksin ma ükskord Keeniasse minna küll.
M. 

Asteegi supp (übernämm)

Ma siin ükspäev avalikult meenutasin, et Mehhikos tehakse hirmus head asteegi suppi ja sellest ajast saadik on mul suu pidevalt vesine olnud. Seega võtsingi esmaspäeval kätte ja proovisin selle imelobi tegemise kodus ära. Surfasin pisut netis, võrdlesin retsepte ja leidsin lõpuks ühe üsna autentsena tunduva õpetuse, mis ei olnud pooltki nii keeruline kui paljud ingliskeelsed retseptid.

Ühesõnaga, retsept on pärit SIIT, aga oma takkajärgi tarkuses tahtsin ma sellesse teha mõned kohendused, nii et kleebin siia juba pisut muudetud retsepti:

SOPA ASTECA

Vaja läheb: 

- 0,5 kana või erinevaid kanadetaile, nt paar kanakintsu (POLE RANGELT VAJALIK, SUPP SOBIB HÄSTI KA ILMA LIHATA); 

- 2-3 tšillikauna (värsket või kuivatatud);

- 6 keskmise suurusega tomatit; 

- 2 keskmise suurusega sibulat; 

- 3-6 küüslauguküünt (sõltub küüslaugu kangusest); 

- näputäis koriandrit; 

- maisinachosid; 

- 1 avokaado; 

- pehmemaitselist värsket valget juustu (mina kasutasin nt Atleet Lighti); 

- hapukoort; 

- sidrunit; 

- 3-4 supilusikatäit tomatipastat; 

- soola; 

Eemalda tšillikaunade varred ja seemned, vala kaunad kuuma veega üle, jäta ligunema. Vaheta paar korda vett. 

Kui kasutad kana, siis pane kanatükid keema, riisu vaht. Keeda, kuni kana on korralikult läbi keenud. Tõsta kana välja ja jäta puljong alles, seda läheb varsti vaja. Kui kana ei kasuta, aja vesi keema ja tee pool potitäit kuubikupuljongit.

Puhasta tomat, sibul, küüslauk, aseta blenderisse või purusta saumiksriga. Lisa kurnatud tšillikaunad ja koriander, püreeri korralikult. 

Pane püree potiga pliidile, kuumuta ca 20 minutit keskmisel kuumusel (pane kaas peale, see pritsib!). Vala juurde kanapuljong, keeda veel ca 15 minutit. Kõige lõpuks maitsesta soolaga. 

Eemalda kanaliha kontidelt, rebi liistakateks. Poolita avokaado, eemalda kivi, viiluta sisu. Lõika sidrun veerandikeks. Tükelda juust (võimalikult väikesteks kuubikukesteks, et supis pehmeks sulaks). 

Serveerimiseks läheb kaussi kõigepealt supileem, seejärel pigistatakse sinna tühjaks üks sidruniveerandik (sidrunimahl on hädavajalik, annab väga hea maitsenüansi ja tasakaalustab tšillit) ja puistatakse peale kanaliha, juustu, nachosid. Keskele pane törts hapukoort ja sea avokaadoviilud kunstipäraselt mustrisse.

Takkajärgi tarkusena võin veel öelda, et soovitaksin kasutada kolme keskmise suurusega tšillikauna (kaks suurt tšillikauna on tõeline miinimumprogramm, sest see supp peab ikka nati vürtsikas olema, muidu jääb läägeks ja mõttetuks). Pigem olgu vürtsine, sest hapukoor, avokaado ja sidrunimahl neutraliseerivad seda tšillit päris tõhusalt. Aga oluline on see, et maitse oli sellel supil nagu päris... Juhhuuuu, viva la Mexico :).
Muide, seda supileent ei saanud sugugi väga palju, nii et ma lisasin kana keetmisest saadud puljongile veel ca pool liitrit vett ja pool puljongikuubikut. Aga järgmine kord ilmselt jätan kana üldse panemata, see ei anna supile sugugi nii palju juurde kui muud komponendid - kuubikupuljong ajab ka asja ära ja on kiirem ka.

Igatahes, vääääääääääääääga hea supp on! Emale ka maitses :-).

Raamatupidamiskursused

Kuulsin paar nädalat tagasi Liisi käest, et Sütevakas korraldatakse mingisugused lühikesed tasuta raamatupidamiskursused. Alguses pidid need justkui märtsis-aprillis toimuma, aga nüüd eelmisel nädalal edastas Liis mulle kirja, mille kohaselt tõsteti need veebruarikuusse, seega minu jaoks palju sobivamasse aega. Mina olin muidugi väga huvitet ja saatsin ka kohe korraldajatele kirja, et kui vähegi võimalik ja keegi ajamuutuse tõttu ära ütleb, sooviksin väga kursustel osaleda. Noh, ja nüüd lähengi täna esimesse tundi :-D.

Nii lahe! Esiteks olen ma raamatupidamise küsimustes täielik udu - no ma oskan Eesti riigis makstavatest maksudest nimetada umbes käibe- ja sotsiaalmaksu (aga mis maksud veel olemas on, kui suured need on, mille pealt ja millal ja kuidas neid makstakse ning miks, seda ei oskaks ma relva ähvarduselgi öelda), tulumaksu protsenti oskan ka nimetada, aga sellega mu teadmised enam-vähem piirduvad. Igasugune ettevõtlus tundub mu jaoks suisa üle mõistuse keeruline. Ma ei taha küll lähitulevikus ühtegi ettevõtet asutama hakata, aitab perekonna peale ühest küll, aga tahaksin väga rahaasjadest paremini sotti saada ja võimalusel teadlikumalt käituda. Finantssõnavaraga tahaksin ka pisut paremini tutvuda. Ja üleüldse ei jookse see teave kindlasti mööda külgi maha ning põhialuste süstematiseeritult selgeks saamise võimalus on lihtsalt imeline (mulle väga meeldib, kui mulle asjad konkreetselt lahti seletatakse). Siis ma ehk ei koba enam nii suures pimeduses, mis on küll küll õnnis, aga täiesti pilkane.

Pealegi on tore üle kümne aasta (suvel saab, uskumatu!) jälle oma vanas koolis käia :). Meie klass oli omal ajal kaks aastat seal väikeses majas ka, nii et kohe nagu koju läheks :).

Ootan juba õhtut!

Aknapervert - ehk meie naabermaja piilurist

Varemalt elasid meie vastasmaja neljandal korrusel perverdid, kes istusid õhtul akna ette rivvi, jõid õltsi ja vahtisid meie majas asuvatesse korteritesse. Nende pärast soetasime me rulood. Õnneks kolisid nad üsna ruttu välja ka, ehkki paistab, et nüüdsed elanikud tahavad korteri mainet hoida. Iga kord, kui õhtul aknast välja vaatan, tekib tunne, et meid jälle vahitakse, olgu kell palju tahes.

Jube äge mu meelest - kui teaks, kus selliseid ruloosid müüakse, kaaluks kohe endalegi ostmist, ehkki ma ei tea, kuhu ma sellise küll üles paneks :-). Aga esimese hooga ajab see naabrid ikka päris leili :-D. Alles siis, kui modellivennike nädal aega asendit ei vaheta ning väsimatult jõllitab, tuleb tõde päevavalgele...

EDIT: kui keegi veel aru ei saanud, siis tegemist on rulooga...
EDIT 2: veelgi täpsemalt öeldes on kutt ruloo peale maalitud :)

Cave de St. Sabin

Järgmine kord, kui Pariisi satun ja juhtumisi on käes kuu esimene või kolmas neljapäev, siis lähen kindlasti SINNA. Keskaegne tavern, kuhu lastakse ainult kostümeeritult - kõlab igatahes ilmatuma uhkelt! 

Külmapühad

Tegelikult oli meil plaan eile Lätti sõita ja sealseid mägesid proovida. Kes oleks osanud plaanide tegemise ajal seda kahtlustada, et ilm päriselt nii külmaks läheb - ja no mis sa -26 kraadiga ikka suusatad, nina kukub ju otsast ära! Nii ma siis olengi endale terve hommikupooliku tubast tegevust otsinud. Sukeldusin oma kirjutuslaua sahtlitesse, kuhu ma juba ammu kaevunud ei ole. Topin sinna kogu aeg asju nii palju peale, kui suudan sisse suruda, aga seda, mis seal sahtlipõhjas on, pole keegi juba aastaid uurinud. Nüüd tegin põhjaliku suurpuhastuse - ja küll ma olen ikka imelikku kraami alles hoidnud. Sellest me üldse ei räägi, et mul on kottide ja kaustade viisi keskkooliaegseid konspekte ja aastatööde materjale, National Geographicuid ja Economiste, reisikonspekte, linnade kaarte või siis kriipseldatud pabereid selliste inimeste aadresside või telefoninumbritega, keda ma isegi enam ei mäleta, aga mingil põhjusel olen ma komplekteerinud ka kaustatäite viisi "Kroonika" väljalõikeid printsess Diana elu ja käekäigu kohta (ilmselgelt veel sellel ajal, kui ta elas) ja ajalehereportaaže New Yorgi kaksiktornide langemisest, siis on seal näituseflaiereid ja kontserdikavasid, teatripileteid (sellistest etendustest, mida ma isegi enam ei mäletanud, et näinud olen), keskkoolis väljakirjutatud laulusõnu, medaleid kergejõustiku tegemise perioodist ja igasugust muud kraami. Väga põnev ikka! Totaalne retk minevikku. Seejuures pidin ma järjekordselt imestama, et mul polegi nii hea mälu, kui alati arvanud olen. Mingid kümne aasta taguste sündmuste detailid on mul ikka peas väga hägused - oma lapsehoidjaks olemise ajast mäletan ma näiteks üsna vähe konkreetset ja nüüd avastasin üllatusega oma toonase Prantsusmaa aadressi. Ma ei mäletanud prauhti muidu seda külanimegi (ehkki, tõesti, mäletan liiklusmärke, jalutusradasid ja naabritädi ning Daniele mõningate sugulaste nimesid, kes meil külas käisid :-D).

Nüüd sain paljudest asjadest jälle parema ülevaate, palju asju ära visatud ja sahtlitesse ka ruumi juurde. Lisaks jõudsin enam-vähem kõik niimoodi ära sorteerida, et Hiinat käsitlevad artiklid ja paberid-kriipseldised said nüüd Hiina konspektide juurde, Mehhiko omad Mehhiko konspektide juurde jne. Kohe palju organiseeritum tunne on :). Tuhin tuli sisse ka, aga nüüd on kõik väiksemad mahutid läbi sorteeritud ja ainus, mille kallale ma võiksin veel asuda, on voodialune. See on aga umbes samast klassist ettevõtmine kui Augeiase tallide puhastamine - seal on mul kilekottide, kaustade, mappide ja kingakarpide viisi brošüüre ja konspekte ja mälestusesemeid ja lapsepõlvejoonistusi ja maitieamisveel tähtsat, mida ma omal ajal ei raatsinud ära visata. Noh, näiteks klaaskuule ja võtmehoidjaid, sünnipäevakaarte, võistlusnumbreid, kirjasõprade kirju (oo jaa, mul oli omal ajal 80+ kirjasõpra - olin tõeline grafomaan!), koolipäevikuid ja muud säärast. Ühesõnaga see on päris pelutav ülesanne... Kui ma nüüd sealt mõne koti välja kisuksin, siis ilmselt istuksin terve veebruarikuu kottide vahel ja sorteeriksin. Seejuures ei anna ma pead, et ma nüüdki raatsiksin VÄGA PALJU ära visata - ma ilmselt ainult korrastaks neid natuke, süstematiseeriks ja pühiks kogu selle kraami tolmust puhtaks. Aga... kui pikalt seda külma nüüd lubaski???

Kuhu päev kadus?

Mõni päev läheb kohe nii ruttu, et ei märkagi teist. Terve tänase päevaga jõudsin ma valmis kribada täpselt 2 lk tõlget, nikerdada ühe arve ja kirjutada ühe kirja. Nüüd on kell 5 - ja ma ei vahtinud sugugi päeval ringi, ei mölutanud. Täiesti mõistetamatu.

Once upon a time in Kõrvemaa

Viimase aja vaimustusobjektid

Ma vaatan, et olen viimasel ajal hakanud õige uuendusmeelseks: soetan endale uusi imevidinaid ja vaimustun päris mitmetest asjadest, millest ma varem midagi ei teadnud. Koguni nii väga, et mulle juba öeldi, et mind on ilmselgelt väga lihtne vaimustada :-D. Minu meelest see muidugi kahjuks päris nii ei ole (oleks palju ägedam veel sagedamini vaimustuda!), aga ma pean tõdema, et viimasel ajal on mul päris mitu vaimustushoogu üksteise otsa sattunud, nii et võib selline mulje jääda küll :-D. Mäletatavasti armusin ma esiteks detsembris oma e-lugerisse - ja olgu öeldud, et sellest olen ma endiselt sisse võetud. Ma kasutan seda päris tihti (no üle päeva kindlasti, kui mitte päris iga päev - ehkki vist pigem ikka iga päev) ja lisaks paljudele muudele headele omadustele olen ma absoluutselt sillas sellepärast, et muidu ma ei kannata silmaotsaski pehmekaaneliste raamatute selgadele tekkivaid vagusid, mis tähendab, et ma loen oma raamatuid nii, et hoian neid õite hellalt poollahti. See teeb aga arusaadavalt lugemise üsna ebamugavaks ja tihti peab ridade viimaseid (või esimesi) sõnu kuidagi piiluma. Noh - siililegi selge, et lugeri puhul jääb see mure ära. Seda on hirmus mugav lugeda - ja samas saab midagi näksida või kohvi juua või nii, sest see püsib sul ise lihtsalt ees, seda ei pea kogu aeg (lahti) hoidma. Uskumatu, kui mugavaks saab ikka minna! Õujee, ja aku peab ka superhästi! Nagu muinasjutt kohe.

Veel üks vaimustusobjekt on avokaadod - nendega hakkasin end vaikselt harjutama juba Luxis, aga siis nad mulle veel väga ei maitsenud. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna kuulu järgi on need nii ropult kasulikud, tuleks neid vahetevahel kasvõi kohustuslikus korras süüa. Noh, nüüdseks olen ma neist juba sõltuvuses. Salati sees või suisa eraldi söömiseks on need ikka asendamatult head. Solarises on neil alatasa soodukaid ka, nii et mul on külmkapp praegu avokaadosid täis. Peakski otsima, mida neist veel ägedat teha... ma siiani söön neid lihtsalt saia peal või siis mozzarella ja Hiina kapsaga salatina, aga neil on kindlasti rohkem potentsiaali... Asteegi suppi kavatsen ükskord ka proovida teha, see on originaalis täiesti jumalik - ma tean küll, ma söön seda ikka Mehhikos alati hästi palju. Aga mõne geniaalse avokaadoretsepti tahaks veel leida. Olgu teile vihjeks öeldud, et häid mõtteid võite ikka ja alati jagada ka!

Siis detsembris avastasin enda jaoks Mooncupi. Õigupoolest lugesin sellest kuskilt juba suvel, aga Luxist ei paistnud seda leida olevat ja tellida ma ka ei viitsinud, nii et see vajus terveks sügiseks unustusse. Nüüd talvel tuli see mulle jälle meelde ja selgub, et Eestis müüakse seda kõikides suuremates apteekides. Kohe, kui olin selle tõsiasja avastanud, läksin ja ostsin endale ühe, sest, noh, mõte tundus geniaalne :-D. Apteegis ehmatasin küll kergelt selle suuruse peale, aga ma ei lasknud ennast enam heidutada, jäin kindlameelseks ja tulin jubinaga koju ära. Praeguseks ütleks nii, et harjumisruumi on seoses paigaldamisega veidi veel (üldiselt öeldakse kodukal, et kolme kuuga peaks asi äärmiselt lihtsalt käppa jääma), aga kui see minu enda kohmakusest tingitud probleem välja arvata, on üldises plaanis tegu supervidinaga! Enesetunne on sellega ikka väga mugav, see ei leki, puudub see spetsiifiline lõhn ja üleüldse pole suurema osa päevast vaja "igaks juhuks" vetsu vahet siiberdada. Hinne on seega igati viis.

Minu viimane, kõige hiljutisem avastus on aeroobikapall. Kõigepealt luges ema kuskilt, et jube nutikas pidavat olema seda kontoritooli asemel kasutada; seejärel proovisin Karini juures selle peal istumist ja kui Karin mulle veel ütles, et neil kontoris kasutavad mitmed toolide asemel palle, siis tundsin, kuidas minus tõstab pead omandihimu. Marssisin esimesse ettejuhtuvasse spordipoodi, nõutasin aeroobikapalli (kusjuures sellest, et neid on mitut mõõtu, polnud mul muidugi aimugi), valisin kahe sekundiga ühe välja (värvi järgi!), vihtusin seda kodus tillukese käsipumbaga kena tund aega täis pumbata ja nüüdseks olen eilsest saadik vahelduva eduga palli otsas kõlkunud. Tegelikult on VÕIMALIK leida selline asend, kus ei tule end kogu aeg tasakaalustada ja pidevalt püsti püsimise nimel tööd teha, aga mind kohe kutsub selle otsas nihelema, mis omakorda tähendab üsna aktiivset lihaste tööd, nii et eks me siis nüüd vaata, kas on kevadeks ujumisrõngas kõhu ümbert kadunud või mitte. Potentsiaali tundub asjal palju olema, sest see on selline märkamatu aktiivsus - ei ole nagu vaevarikas ega ka päris trenn, aga samas on see piisavalt pidev tegevus, et võiks ju mõju avalda küll. Olgu siiski mainitud, et kõhu ja külgede asemel olid mul esimese asjana pärast eilset istumist tuntavad hoopis kintsud. Aga noh, see pole ka paha variant. Muidu eks ma siin ikka uurisin veebimaastikke ka, enne kui poodi tormasin - sain teada, et AINULT selle otsas ei maksa ka istuda, olevat selgroole koormav, aga eriti naljakas oli teadmine, et kuskil USA koolides on õpetajad toolid pallide vastu välja vahetanud - ja tulemuseks olevat olnud laste tähelepanuvõime hüppeline tõus. Arusaadav - enam ei saa tunnis tukkuda. Nupukas, ah? Seevastu suurfirmad ei soovita palli kasutada, sest selle otsast võib maha kukkuda ja pea ära lüüa - ja mõelge, millised töökeskkonna ohtlikkusest pajatavad kohtusaagad siis järgnevad.

Okei, viimaseks ei saa mainimata jätta, et sibulasupist olen ka endiselt vaimustuses, see on hetkel mainitutest kõige vanem silmarõõm. Eile tegin. Eelmisel nädalal tegin. Ilmselt tegin ka üle-eelmisel nädalal. No ja nii edasi - kuni novembrini välja. See on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIII hea! Ma mäletan, et kui väike olin, lugesin raamatust "Perekonnata", kuidas Rémy kasuema hakkas sibulasuppi tegema. Siis tundus see mõte mulle ääretult tülgastavana. Kes oleks osanud arvata, et tegu on sellise delikatessiga? Ambroosialiku maitse kõrval on suurepärane boonus asja juures see, et kotitäis sibulaid maksab 48 senti ning kui pole veini JA konjakit, võib panna kas veini VÕI konjakit; puljongikuubikuid ja mõni kuivanud saiakonts on inimesel vast ikka kodus ja juust pole rangelt võttes ka hädavajalik - st point on selles, et tegu on äärmiselt rahakotisõbraliku söögiga, nii et seda võib rahumeeli pottide viisi helpida :-D. Ma peaksin siiski kinnitama, et mina olen sellesse armunud maitse pärast. Kas ma juba ütlesin, et see on NIIIIIIIIIIIIIII hea?

Hästi, aitab vist ka praeguseks, nüüd tuli jälle romaan kokku. Aga mis teha, ma olen vaimustuses :-D.
Pakaa,
M.