Sellest, miks linnamuuseumid alati toredad on

Linnamuuseumid on toredad. Nende ekspositsioonid on alati väga mitmekesised ja kaasahaaravad, annavad linna taustast väga hea ülevaate ja pole kuivad nagu lihtsalt ajaloomuuseumid olla võivad. Mulle on vist kõik linnamuuseumid meeldinud, kus käinud olen - alates Tallinna omaga ja lõpetades Pariisi ning Londoni omadega. Pariisi oma oli eriti šeff, see oli tasuta ka veel ja ma käisin seal ikka mitmeid ja mitmeid kordi. Kusjuures... võiks täitsa uuesti minna nüüd, kui augustis Pariisi lähen... 

Igatahes, kuna tänaseks olid hertsogipalee külastuse piletid juba välja müüdud, ostsin paleekülastuse pileti homseks ette ära ja käisin täna lihtsalt igasuguseid nurgataguseid mööda kolamas + linnamuuseumis. Olgu öeldud, et mulle väga meeldis see muuseum - kohe nii väga, et kahest tunnist jäi väheks, tuleb kunagi uuesti minna. Püsikollektsiooni jõudsin suuremalt jaolt korralikult läbi töötada, kaks ajutist näitust seevastu sõna otseses mõttes jooksin läbi, aga need olid ka põnevad - Euroopa Liidu propagandaplakatid ja Luxembourgi vaesusest pajatav poolkorrus. Tahaks nendega ka põhjalikumalt tutvust teha.

Nagu öeldud, on linnamuuseumid alati hästi mitmekesise väljapanekuga ja siingi oli igasuguseid toredaid nippe kasutatud, et ekspositsiooni elavamaks ja põnevamaks teha. Oli vahvaid interaktiivseid ruume, tehnilisi lahendusi ja väga mõnusad ülevaatlikud tekstid, igasuguseid makette ja tarbeesemeid, selgitati linna arengu põhimõtteid ja seda, kuidas Luksemburg Euroopa Liidu üheks keskuseks sai... jne jne jne. Mu meelest oli vahva, et neil oli hertsogilossi esist väljakut kujutav panoraamtuba, kus olekski justkui mineviku linnaruumi sattunud... Ja selliseid pisikesi uudseid detaile tuli ka välja - muuhulgas sain teada näiteks seda, et Luxembourg oli kuulus oma kindatööstuse ja rooside poolest. Ooo, ja millised utoopilised kavandid olid Euroopa keskuse jaoks tehtud! Terve üks ruum oli Bofilli jooniseid ja muid Euroopa Liidu ehitamata jäänud hoonete kavandeid täis. Ning maja ise oli ka kihvt - maa-aluste süngete võlvidega ja puha. Alumised korrused olid suisa kaljusse raiutud, nii et kohati olidki seinteks kaljuseinad. Väga mitmekülgne ja lahe! Uskumatu, kohe kahju hakkas, et ma sinna muuseumi varem ei sattunud :). Viis pluss!

See siis on see Melusine, keda krahv Siegfrid kunagi siinkandis otsis...

Europarlamendi hémicycle'i esialgne kavand :) :) :)

Selle trooni peal on mitu suurhertsogit ametisse pühitsetud

Panoraam oli tõeliselt lahe - munakivid olid mosaiigina peale laotud ja puha...

Hih, raamatus "Kolm musketäri" oli sarnane illustratsioon D'Artagnanist tema kollase hobusega...

See oli see ajutine näitus ELi propagandaplakatitest! Äge!

Ma tean, et klaasipeegeldus jäi pildi peale, aga no mulle meldis see plakat...

Ja see...

Oh, see oli väärt pisukest detailidesse laskumist

Mida põrgut?

Ahjaa, ja hertsogipalee ees toimus viimane vahtkonna vahetus enne sügist. 

Jajaa, see on nii klišee lihtsalt, et ma pidin selle pildi ka üles panema :). 

Leidsin sellise toreda linnavärava (ma ise ka täpselt ei tea, kuidas, aga täna sattusin jälle täitsa sellistesse vanalinna nurkadesse, kus ma kunagi varem käinud ei ole). Lux peaks ju justkui väike olema?

VÄÄÄGA paljad fassaadid. Huvitav, millal seina sisse aknad tehti?

Jälle pisut uudne vaade Kirchbergi platoole :). 

Tahab keegi tasuta Saksamaa neljatärnihotellides ööbida?

http://www.lindner.de/en/promo​tion/summerdiscount/offer?et_c​id=10&et_lid=33&et_sub=11_KW28

Toad muudkui lähevad nagu soojad saiad, nii et mõelge ruttu. Uba selles, et kes Eestist pärit ning Eesti aadressi ja passi ette näitab, saab nii mitmeski Saksa linnas tasuta ööbida...

M.

Sakslased...

Meile kolis eile uus majanaaber. Saksamaalt. Selline nunnu ja hästi korralik. Ernst&Youngi praktikant. Ta koputas eile õhtul mu ukse peale, kui ma juba magasin, ja küsis, et mis kell ma hommikul tahan duši alla minna, et ta ei tahaks jalgu jääda. Ja siis veel see oluline asi, et kas ta võib oma käterätti vannitoas hoida või häirib see mind (meil on täiesti tühjad nagid seal, ma enda käteka panen tavaliselt radika peale kuivama)? Ja kuhu ta oma habemeajamisvahu võib panna (meil on vannitoas 6 suurt tühja riiulit). 

Täna hommikul võttis ta aga kätte ja pesi ära Bojani nõud, mis olid sigarasvasesse kraanikaussi topitud.

Hämmastav. 

Tean!

Homme lähen hertsogipaleed külastama (hertsog sõitis ka suvevaheajale, nii et nüüd saab kuni mingi ajani augustis hertsogipalees tuuril käia) ja ülehomme lähen käin lõpuks linnamuuseumis ära! Päriselt, kasvõi nui neljaks! Kui kaua võib ühe riigi pealinnas selle pakutavaga põhjalikult tutvumata elada? Homme antakse veel auvahtkonnale ka lossi ees kinga, seda tseremooniat võiks siis ka kaeda. Kusjuures, tänases lehes räägiti mingitest "augustilastest", kes on siis minu arusaamise järgi need, kes augustis EI puhka. Nimetatud artiklis räägiti neist kui isenditest, kes on masenduses, igavlevad ja üksildased, nii et neile pakuti lohutusvõimalust end sel eraklusperioodil täiendada. 

Aga ei, tegelikult on ju suvi ikka tore, mis siis, et vähem rahvast on :). Ja nüüd, kus mul on plaanid laias laastus valmis, võib nädalavahetus tulla küll.

M.

Ma saan kõigest valesti aru :)

Ma olen raudselt iga päev täiesti valesti riides :). Täna lubas külma, tuli soe. Eile lubas sooja, tuli külm. Ehk läheb nädalavahetus ka siis paremaks kui alguses lubatud :). Praegused prognoosid on veel üsna hirmsad. 

Täna oli selline eriti vaikne ja rahulik reede. Päeva tipphetkeks oli ilmselt see, et kohalikus ajalehes mainiti Eestit kohe kahes eri nupukeses - kõigepealt seoses pantvangidraama lõppemisega ja hiljem mingile Vene blogipagulasele asüüli andmisega. Juhhuu. Eesti pääseb ka mõnikord pildile!

Täna õhtul on ühe inglise praktikandi sünnipäevapidu - ehk Pudding Party, nagu ta seda ise nimetab. Hmm... ma tahtsin Café des Artistes'i minna... Mis siis nüüd saab? Mõlemasse kohta? Või mis...

Äste, pesu tuleb pesema panna...

Homseni, 

M. 

Mis toimub?

Esiteks jäin ma eile magama kell kaheksa kakskümmend õhtul. Kohe päriselt nagu. Ärkasin üles kell seitse, juukseklambridki veel peas :). Tuli ka põles. Aga kui üles ärkasin, oli esimene reaktsioon aken kinni panna ja sokid jalga tõmmata, sest täitsa talvine on kohe. Mine või mantliga tööle - sellega, mida juba aprilli hakul siia tulles liiga soe kanda oli. Eile sain õppetunni, olin äärmiselt alarõivastatud, arvestades, et õhtul, kui koju jõudsin, näitas kraadiklaas 13 kraadi. Täna olen targem...

Jooksen,

M.

Kontsert

Nagu nõuks võetud, vaatasin eile jälle filmi. Sedakorda sattus mulle uuesti ette „Le Concert“ (kunagi mõtlesin vaadata, aga ei jõudnudki selleni). See oli natuke tillikas, sest suurema osa ajast rääkisid kõik seal vene keelt, aga film ise oli hästi tore. Noh, suti selline Hollywoodilik, et aetakse kokku kamp kaltsakaid, kes pole 30 aastat pilli mänginud, aga kui nad lavale aetakse, siis tuleb järsku suur emotsioon ja nad kõik mängivad äkki ilma harjutamatagi paremini kui Moskva Suure teatri pärisorkester. Aga noh, mulle on sellised filmid kogu aeg meeldinud :). Igatahes, järgmiseks tuleb „Des hommes et des dieux”. Eeldusel, et ma mõtlen välja, kuidas mu BS Player hakkaks AC3 formaadis audiot mängima... (mõtteid?)


Homme on juba reede. Uskumatu. Mõtlesin nädalavahetusel Wasserbilligisse sõita ja sealt lõpuks selle paadisõidu ette võtta. Suur jama on ainult see, et lubatakse 15 kraadi ja laussadu. See küll pole tore. Ehk siis jään ikka Luxi ja kui ilm lubab, lähen kuulan jazzfestivali kontserte. Ma ei tea, kuidas nad siin seda korraldavad, aga igatahes on tore, et siin nii palju vabaõhuasju kõikidele tasuta on. Laupäeval on festivali raames üle 50 kontserdi, ma enam juba ei mäleta, mitu lava ja kui palju baare selles ka osaleb.

Vot, aga ega’s miskid, pole mul teile hetkel rohkem uudiseid,

M.

Operatsioon „Prantsuse filmid”

Mulle tundub, et kui üldse, siis on mu prantsuse keel siiatulekust saadik ainult hullemaks läinud. Üks kahest - ma kas tõlgin liiga palju inglise keelest... või oli mu prantsuse keel enne nii roostes, et ma ei saanud enam arugi, et teen vigu, aga nüüd hakkan neid jälle märkama. No nii või naa, mõtlesin, et peaks selles suhtes midagi ette võtma. Arsène Lupini paar raamatut ongi veel lugemata, tuleks need läbi töötada, majakaaslastega oleme ka niikuinii rohkem suhtlema hakanud, mis on suur pluss... Lisameetmena leidsin, et peaks ehk mõningaid värskemaid Prantsuse filme vaatama hakkama. Surfasin pisut netis, kirjutasin endale välja terve rodu igasuguste põnevate filmide nimesid ning mõtlesin need nüüd järjest läbi vaadata. Eile alustasin filmiga "Entre les murs", mis oli päris hea - aga uskumatu ikka, milline bordel võib ühes koolis valitseda. Õudne: kõik kisavad, karjuvad, räägivad õpetajale vastu ja üleüldse... iga laps on ise rahvusest ja kedagi ei huvita selle maa kultuur, kus nad elavad. Distsiplineerida neid ka kuidagi ei saa, siis tembeldatakse õpetaja ise närvihaigeks ja sobimatuks. Näiteks kirjutas prantsuse keele õpetaja filmis tahvlile mingit ajavormi illustreeriva lause, kus keegi prantsuse nimega inimene midagi tegi. Selle peale hakkas kogu klass karjuma, et miks ta ainult prantsuse nimedega näiteid toob, miks ta ei võiks tuua näiteid, kus Ahmed midagi teeb? Böö. No mis mõttes ometi? Kui õudne oleks see õpetaja olla. Ma vist küll läheks kohutavalt närvi, kui kedagi kohe üldse ei huvitaks, MIDA ma õpetada püüan, vaid tehtaks pseudoprobleem sellest, mis näidete ja vahendite abil ma seda õpetada püüan. Brr... Huvitav, mida oleks öelnud minu eesti keele õpetajad, kui ma oleksin neilt suure kisaga nõudnud, et miks just Edgar kiiktoolis triibulise teki sees istub ja raamatut loeb, miks ei võiks see olla Yuan Li või Sinawaratrallallaatrullalllaa? Minu meelest on laste „mõtlema õpetamine“ (versus „õppima panemine") küll vaid üks ülehinnatud moepõhimõte - ja selle tulemuseks lihtsalt anarhia. Mõtelda on vaja küll, aga inimesed hakkavad paraku mõtlema üsna hilja. Kui selleks ajaks ei ole keegi midagi õppinud, pole mõtlemisest enam ju mingit kasu. Siis nad lihtsalt ei oska midagi mõelda. Mina ütlen küll, et elagu Eesti koolid... :-).

Hästi, aga see selleks. Eks paistab, mis filmi järgmiseks ette võtan. Peab pisut surfama ja vaatama, millised nendest filmidest Veohis üleval on ja millised mitte...

Muidu on täielik suvevaheaja tunne. Tööl on hirmus vähe rahvast ja postkasti potsatab kogu aeg kirju selle kohta, kus kõik suvel tööaega lühendatakse (või üldse uksed suletakse). Noh, à la sööklad lühendavad tööaega (huvitav, kui vähe nad siis lahti hakkavad olema?), spordikeskus jääb lahti (selle järel oli kirjas mitu hüüumärki - kõikidele ikka teadmiseks, et see on midagi erakordset), parlamenditöötajate toidupood hakkab olema lahti 11.30 kuni 15.30 (nüüd on siis teada, et piknikumaterjali järel tuleb käia lõunapausi ajal), Strasbourgis on üldse kõik söögikohad suveks kinni pandud, tehniline tugi jääb ka suvel toimima, ent töid jagavad igal nädalal eri inimesed, sest kõik käivad vahetustega puhkusel... jne jne jne. (Ahjaa, tehnilisest toest rääkides, mul vahetati tööl täna monitor uuema ja suurema vastu välja. Harjumatu... Aga pikemas perspektiivis kahtlemata mugavam).

Nojah. Kui suvi, siis suvi. Suvel ei kõlba ülemäära kaua arvuti taga ka istuda, eks? Nii et pakaa siis jälle selleks korraks. Ma nüüd lähen hoopis rattaga sõitma.

M.

Tajust

Naljakas. Kui keegi on kuskil ära, on lihtsalt tunne, et ta on ära. Aga kui ise tema juures korra ära käia ja näha, kus ta on ja mis teeb, siis pärast kodus olles on tunne, et ta enam pole ära, sest siis on silme ees kujutluspildid sellest, millises toas ja millises tugitoolis ta istub ning kuidas süüa teeb. Teise elu muutub kohe oluliselt reaalsemaks, lähedamaks ja huvitavamaks. Ma tõdesin seda, kui Emilial Delftis külas käisin - enne oli mul hästi üldine teadmine sellest, et ta on kuskil Hollandis. Kui üldse, seostus see minu jaoks juustu ja puukingadega, aga nüüd ma tean küll, kus ta elab, kellega sõbrustab ja millega tegeleb jne. Ja F ütles praegu minu kohta midagi sarnast... Väga lahe!

Ülejäänud nädalavahetusest

Nii, reedel sai siis Brüsselis käidud. Nagu alati, läksid plaanid pisut metsa. 7.20 rongi peale ei jõudnud, võtsin järgmise. Siis tuli välja, et see enam Arlonist edasi ei sõida, tuleb seal maha ronida ja järgmist rongi oodata. Jalutasin pisut Arlonis ringi ja sain sealt siis millalgi kümne paiku järgmise Brüsseli rongi peale... aga kogu viivitus kokku tähendas seda, et jõudsin Brüsselisse umbes täpselt selleks ajaks kui F bussi pealt maha astus. Kuna see Cantilloni õllepruulikoda oli kohe Gare du Midi juures, alustasime sellest, siis sattusime väga araablasi täis linnajakku jalutama, otsisime kesklinnas veel pissiva tüdruku üles, sõime karpe ja käisime niisama ringi. 

Õudne, see oli tõeliselt rõve vedelik. Selline päev-paar käärinud hapukapsavesi. Fui... Ja nii kirsi-, vaarika- kui tavaline õlu olid kõik ühe maitsega. 

Selle all asus pissiv tüdruk :)

Sooline võrdõiguslikkus missugune. Pisike poiss on kõikidele vaatamiseks väljas, aga tüdruk on puuris ja taba ka veel ees. 

Üles leidsin!

Foto vist räägib iseenda eest!

Mereandide restorani jaoks igati kohane dekoor. 

Millal need puud seal ees juba nii kõrgeks kasvasid? Ma mäletan, et alles istutati need vitsad sinna... Katedraali ees on nüüd tundmatuseni muutunud pargike.

Laupäeval käisime kõvasti Luxi peal ringi, muuhulgas käisime ära ka Pétrusse'i kasemattides, kuhu ma siiani jõudnud ei olnud. Päris tore oli, kuigi see võrgustik oli seal veel lagedam ja isegi lühem kui Bocki kasemattide ots. Tallinna maa-alused käigud on igatahes ägedamad! Pidasime pargis piknikku ja käisime poodides allahindluste kaupa uurimas. Tahtsime MUDAMi minna, sinna siiski ei jõudnudki... Hmm, ma juba enam ei mäleta, miks siis nimelt. Aga no ei jõudnud... Käisime hoopis kodus keha kinnitamas ja suundusime siis pärast  Café des Artistes'i.

Huvitav, miks ühe kaljusse raiutud ruumi lagi selline mustriline oli? 

Kah mul jõgi... Aga noh, kui paremat ei ole, tuleb sellega leppida.

Pühapäev kujunes üldse ootamatuks. Läksime hommikul ühele mu töökaaslasele külla ja ehkki olime planeerinud seal vaid paar tundi veeta, tulime sealt ära alles seitsme paiku õhtul. Lihtsalt... juttu jätkus kauemaks ja vihma sadas niikuinii, kohe üldse ei kutsunud õue minema :)! Ja nii hästi tore oli. 

Nuvat... ja esmaspäeva hommikul panin sõbrantsi bussi peale ning veetsin päeva koristades, pesu pestes, poes käies ja jõusaalis müdistades. Kui te ainult teaks (no ilmselt teategi), kui tore on mõnikord tööpäeval MITTE tööl olla :). Jalutad mööda linna ringi, poed on actually lahti ja rahvas liigub, kell on vähe ja igasuguseid asju jõuab rahumeeli teha. Näiteks raamatut lugeda ja MSNis olevate inimestega suhelda (õhtuti ma viimasel ajal enam ei viitsi sageli isegi sisse logida, rääkimata sellest, et õhtuti ja päeval on hoopis teistsugused inimesed online), kodus süüa teha (loe: külmutatud tarte flambée ahju visata, njämm) ja muud säärast. Mõnus. Kunagi peab veel proovima :). 

Aga aidaa praeguseks, 

M. 

Café des Artistes

Laupäeva õhtu möödus jälle selles imetabases urkas, kus aeg on seisma jäänud ja kus lauldakse, mängitakse pilli ja ollakse rõõmsad. Seekordne visiit oli hoopis teistmoodi - tinutava naispianisti asemel oli hallipäine vanamees, kes mõnikord möirgas; klaverinurka pukile istus hääääääääästi rõhutatult pikkade säärte ja igavleva ilmega tüdruk, kes justkui muuseas laulis (väga ägedasti seejuures, tal oli tõeliselt omapärane hääl), kelner tahtis iga joogi eest kohe raha, pianist mängis muuhulgas maha hümnide popurrii, mida kõik kaasa üürgasid (ma ei tea, mul on vist Eesti kasvastus, et hümne pole ilus niimoodi lörtsida ja purjakil kaasa pröögata. seetõttu mulle säärane popurrii väga ei meeldinud, aga kohalikud olid sillas ja kraaksusid suure rõõmuga nii allons enfants de la patrie kui ka Deutschland Deutschland über alles. Gaad seiv the kviin ja kõik muu ka kõlbas) ja klientuur oli ka kuidagi teistmoodi kui eelmine kord. Oi, ja selle pianisti leivanumber oli Piafi "Padam, padam", aga nii, et kogu ruum laulis "Salaam, salaam"... See oli naljakas. Hea, et seal ei paistnud olema kedagi, kes selle peale solvuda oleks võinud. Igatahes, ma arvan, et ma tahan sinna varsti tagasi minna. Aga vaadake te seniks pilte! (mul oli seekord õllepudel statiiviks, mõni tuli isegi piisavalt terav, et üht-teist on fotolt aru saada :D)

Diskopall on tegija :)

Tema laulis. Ossa, kui äge hääl tal on!

Selline urgas ongi. Väga äge!

Brüsselist

Hmm. Ma olen Brüsselis palju kordi käinud küll, nii et alguses tundus, et ega seal polegi midagi erilist teha... Nüüd olen jupike aega Brüsseli pakutavate meelelahutuste ja muuseumidega tegelenud ja tuleb välja, et huvipakkuvat tegevust on siiski kaugelt rohkemaks kui üheks päevaks. Hmpf... Linnamuuseumisse tahan ja Horta muuseumisse tahan ja muusikainstrumentide muuseumisse ja Kesk-Aafrika muuseumisse ja Kaug-Ida muuseumisse ja Koekelbergi basiilikasse ja Brüsseli vanimasse õllepruulikotta jne jne jne. 

Homme lähen 7.20 rongi peale ja siis käin hommikul alustuseks ühes muuseumis ära. Ma ei tea veel, millises. Horta on hommikuti kinni, nii et see langeb hetkel nimistust. Kesk-Aafrika muuseum oleks põnev, aga see on kuskil pärapõrgus... Trammid ja metrood ja... Sina püha müristus, kui pagana keeruline on Brüsseli ühistranspordi päevapileti süsteem... Kolm eri instantsi väljastavad pileteid ja need kehtivad erinevalt ja komposteerida tuleb neid erinevalt ja... Õudne! Ma ei tea, kas mul on selliseks asjaks närvi. 

No igatahes, lõunast jõuab F kohale, siis jalutame ilmselt niisama ringi - ta pole varem Brüsselis käinud. Ilmselt sööme kuskil midagi ja lähme ehk sellesse linna vanimasse toimivasse õllepruulikotta, kus pileti hinna sees on klaasike kohalikku märjukest ka (mine tea, äkki kasvabki minust siin pooleldi õllemaal veel õllejooja). Siis saabki kõikide eelduste kohaselt saabki õhtu kätte ja see õllekas on kohe ühe vaksali lähedal ka, sealt oleks hea rongi peale saada mingi kuue paiku. A vbla jõuab ikka millalgi päeva peale muusikainstrumentide muuseumis ka ära käia. See pidada ka olema väga ägedas juugendmajas ja F-le võiks see ju teoorias huvi ka pakkuda... Aga no eks paistab. Ahjaa, ja pissiv tüdruk tuleb ka kindlasti üles otsida. Ma nüüd leidsin ta kaardi pealt üles, ma olen sealt omast arust kogu aeg mööda käinud, huvitav, kuidas ma teda siiani märganud ei ole? 

OK, aga ma peaks nüüd elamise korda tegema ja vaatama, kas rattapumbaga saab õhkmadratsi täis pumbata või mitte :D. Jee, nüüd hakkaks nagu suvevaheaeg kohe. Neli vaba päeva ja keegi, kellega ringi kablutada - mida enamat võib üks inimene tahta :)?

Head ööd. 

[Krt, mingi pasunakoor harjutab kõrvalmaja taga marssi. Kogu aeg ühte ja sama viisijuppi, juba vähemalt kahekümnes kord läheb. Mis neil ometi häda on? Kas nad kella ei tunne? Kas jälle on mingi püha, millest ma midagi kuulnud pole?]

Pakaa.

M.

On juba selline tuju...

Noh, selline, et ei kutsu kuidagi kirjutama. Kohe pole midagi erilist öelda neil päevil. Lühidalt: käin tööl ja trennis, väike rutiin hakkab kujunema. Aga homme lähen lõpuks Brüsselisse Hortat ja pissivat tüdrukut kaema ja korjan muuhulgas üles külla sõitva F-i. Nädalavahetus paistab äärmiselt elav ja tegevusrohke tulevat. Täpsemad plaanid puuduvad, aga valikut on küllaga. Eks paistab, kuidas välja kukub. Küll pärast kuulete. 

Sau,

M. 

Kui mul vihmavari oleks...

Tõdesin täna jälle, et inimesed on siin ikka võõraste vastu ilmatuma kenad. Tulin trennist ja ootasin ihuüksinda ühes väga üksikus bussipeatuses bussi. Vihma hakkas sadama. Minul üldse polegi sellist asja nagu vihmavari, nii et ma kehitasin õlgu ja ootasin edasi. Paar minutit hiljem tuli üks täitsa võõras naine vihmavarjuga. Astus mu kõrvale, pakkus küsimata katet ja ootas minuga koos bussi. Kui see õnnetu 16 lõpuks kohale jõudis, olin ma tänu tema vihmavarjule veel üpris kuiv. Ütlesin aitäh. Isegi ta nime ei tea, ta ütles ainult seda, et ta tegi ületunde ja on kole väsinud :-D.  

Kui minul oleks vihmavari, siis ma järgmine kord teeksin tingimata samamoodi. Aga ma pean midagi muud välja mõtlema, sest ega ma suhkrust pole, et vihmavarju vajan. Vihmavarjud on nii tüütud. Parem saan märjaks. Mis sellest ikka? Kuivan ju pärast jälle ära!

Nipet-näpet

Täna oli selline uimane ja unine päev vahelduseks. Töö edenes aeglaselt (aga see-eest siiski hästi!), trenni ka ei viitsinud minna... Käisin hoopis Auchanis ja tegin F tulekuks ettevalmistusi, maksin üüri ära, tegin veel pangaülekandeid (hämmastav, ma polnud kuu aega Luxi panka sisse loginud ja olin peaaegu unustanud, kuidas see käib ja mis mu paroolid on), vastasin ammu vastamata kirjadele jne jne jne. Selline täiesti mitteeriline õhtu oli. Rääkida ei ole seetõttu ka midagi. Lähen hoopis magama ära, tahan homme olla krapsum. 

PS: paistab, et ilm hakkab lõpuks ometi mõistust pähe võtma. Homme panen kleidi selga, lööge või maha!

Ööd. 

Summer in the City

Terve nädalavahetuse jooksul toimus Luxis Summer in the City festivali raames meeletult palju üritusi. Linnas olid endiselt suured lavad püsti ja muusikuid oli täitsa jalaga segada. No kohe iga nurga peal mängis keegi, kui mitte ametlik esineja, siis mingi moosekantide bande. Täpsemalt öeldes oli laupäeval maailma muusika päev, kus esines neljast ilmakaarest kokku toodud muusikuid Saksamaast Senegalini, pühapäeval oli aga Rock um Knuedler, mille põhiesinejana astus õhtul kell kümme lavale Texas. (Ma siiski nii hiljani ei viitsinud oodata, läksin koju - ja loomulikult ei jaksanud pärast tagasi minna :-D. Vähemalt mõtlesin ma täitsa ise välja, et see on see Texas, kes kunagi iidammu laulis "I don't want a lover". Kui ma pisike olin, siis see laul mulle täitsa meeldis kohe :-D.)

Laupäeval käisin ainult ühte kontserti vaatamas, sest kuidagi hirmus külm oli. Nii külm, et ma ei jõudnud seda ühtegi lõpuni vaadata, tulin ära, kananahk seljas. Rahvast oli ka niikuinii üsna vähe, igavaks kippus, ehkki teoorias olid need aafriklased mu meelest põnevamad kui rokk-karvikud. Pühapäeval olin aga ise targem, võtsin kampsuni kaasa ja läksin rattaga, mõeldes, et kui külm hakkab, teen paar tiiru ümber kvartali. Aga pärastlõunaks läks ilm hoopis ise selliseks mõnusaks, soojaks ja päikeseliseks, et siis oli kohe tore. Rahvast oli ka palju, rattaga andis ikka sebida nende vahel. Avariid õnneks siiski ei teinud, leidsin endale hoopis mõnusa koha, kuulasin kontserte, kõlgutasin jalgu, sõin maailmakülas rasvaseid ja nime poolest Tai, aga olemuselt tavalisi praenuudleid, väidetavaid Senegali kohupiimapallikesi, milles kohupiima kohe üldse ei olnud, ning rüüpasin Diekirchi õlut, mis kuidagi hästi kirbe oli. Noh, kirbe kirbeks, jõin ikka, kohe kaks annust, sest seda serveeriti nii vahvates topsides, et see hüvitas kõik. Nimelt oli linn/ministeerium/I-punkt tellinud hästi paksust plastikust tehtud ilusad Summer in the City kirja, Luxi logo ja linnatänavaid kujutavate joonistustega korduvkasutatavad topsid. Kui topsi tagasi viisid, anti joogi maksumusest üks euro tagasi (muidu maksis õlu 3.50, pärast anti topsi eest euro peo peale tagasi). Esiteks oli see mu meelest nii mõistlik, sest need olid tõesti hästi tugevad - peaaegu nagu laste plastiktoobid, neid annab vabalt ära pesta ja kaua-kaua kasutada. Tuleb välja, et neil on täitsa sellele spetsialiseerunud firma, kes igasuguse kujuga topse (noh, nt plastikust šampanjaklaase ka) toodab ja müüb/laenutab, soovi korral trükib  veel kena erikujunduse ka peale. Ja spets pesutšehh pidi neil ka olema, kus need pärast puhtaks pestakse ja järgmiseks ürituseks ette valmistatakse... Tänu sellele ei vedelenud mitte kuskil mitte ühte topsi ja palju vähem prahti oli üleüldse... ainult burksipaberid, suitsukonid ja krõpsupakid vedelesidki lava ees...  Lisaks oli nende topside disain tõesti vahva, mina, tuntud õllepõlgaja, jõin ära kaks õlut, sest need topsid olid nii toredad (ja roosad kirjad läksid mu roosa kleidiga nii ilusti kokku), et ma tahtsin neid kohe päriselt endale saada. Vot nii! Äärmiselt äge lahendus mu meelest. Igal pool olid kirjad ka, et Luxembourg on nüüd roheline :). Juhhuu, go Lux!

Nii palju täheldasin veel, et rattaga on rahvaüritustel päris hea käia, iste on kogu aeg käepärast :D. Ma nosisin oma nuudleid ka rattasadulas, toetasin selle lihtsalt tänavapiirde vastu ja istusin nagu õige mees kunagi. Kui tahtsin kuskile rahvasumma minna, lukustasin oma nunnu aga ühe vaikse kohviku juurde laternaposti külge ja seal ei juhtunud sellega absoluutselt mitte midagi. Nii tore! Jalad polnud pärast väsinud ega midagi... 

Hästi, aga nii palju siis selleks korraks nädalavahetusest. Ahjaa, pildid ka... 

Ei tea mina, mis jõmmid need olid... Aga muusikal polnud viga :)

Oh, ja kuidas need rokkarid küll nii karvased on? See vend loopis oma juukseid kohe nii hullunult, et mul tekkis mure, et tal kukub pea otsast ära...

See pisike palkputka - see paistab olevat tasuta joogiveekraaniks sinna pandud.  

Mida kõike tema silmad näinud on...

Kontserdimaja? Kus sa sellega. Munitsipaalujula.

Käisime eile majanaaber Marioniga Bonnevoie basseinis. Tuleb välja, et see on kohe siinsamas nurga taga, selle naljaka väljanägemisega kiriku kõrval. Alguses ei leidnud me seda sellegipoolest üles, ainus ujula moodi piisavalt rääbakas maja osutus raamatukoguks. Lõpuks küsisime ühelt onult teed, too paistis küsimuse üle üsna hämmeldunud olevat ja teatas, et me seisamegi ujula ees. No kujutage nüüd ette, me seisime ühe rääbaka ja ühe väga uhke hoone vahel, rääbakas oli juba raamatukoguks osutunud, aga teine nägi välja enam-vähem nagu Pärnu kontserdimaja. Natuke madalam ehk ja natuke vähem klaasine, aga laias laastus suund on selge, eks. Märksõnad on ovaalne ja uus ja väga kaasaegne ehitusstiil. Ja tuleb välja, et see oligi ujula! MUNITSIPAALujula! (Kuigi jah, kui nüüd vaadata, milline munitsipaalvanadekodu neil siin Luxis on  - see on põhimõtteliselt selline neogooti stiilis loss -, siis miks ma üldse imestan?) 

Pole minu pilt, mul läks kohe meelest pildistadagi. Netist võtsin.

Seest oli kõik ka igati viks ja viisakas. Korralik, uus, kuiv ja puhas - ning hind oli ka päris hää. Ühe korra pilet oi 3.40, millega ei kaasnenud isegi ajalimiiti - öeldi, et enamasti on kaks tundi, aga võib ka 2.15 või 2.30 olla... Vesi polnud liiga kloorine, basseinis oli parajalt ruumi (ning puudusid komisjoni tervisekeskuse tillukest lompi vahule kütvad propeller-tuuleveskid) ja neil oli siin uues värskes ujulas mingi selline valgustus, mis selle vee kuidagi eriliselt isuäratavalt siniseks tegi. See oli nii ilus, et oleks tahtnud limpsata kohe :). Mu õhinat jahutab ainult kohustus ujumismütsi kanda (see on ikka nii ebamugav, kas tõesti on siinsetel inimestel juuksed rohkem lahti kui eestlastel, et neil siin müts kohustuslik on, aga meil mitte?) ja siis asjaolu, et ega peale sõna otseses mõttes edasi-tagasi ujumise pole siin bassus mitte midagi teha. Ei mingeid mullivanne, ei mingit sauna... Tähendab, saun on, aga sinna pääsu eest tuleb eraldi maksta, ent arvake ära! Saunaga koos on ühe korra hind 12.40! Sauna nimeks on bain de sudation - võtku mind tont, kui ma teaksin, mis imeasi see on, aga peab vist päris eriline olema, kui hind nii kallis on. Mm, ma nüüd kohe ei teagi, kas raatsin minna seda kunagi järele proovima või mitte. Muidu, kuna see keskus on laupäeviti-pühapäeviti ka lahti, siis ma kujutan ette, et vähemalt basseini poolele satun ma nii mõnigi kord veel. See on ikka jube ideaalses asukohas mu jaoks - ja oleks tore, kui meil majanaabritega ka mingi ühistegevuse traditsioon välja kujuneks. :). Aurore nimelt avaldas ka soovi järgmine kord meiega kaasa tulla... Järelikult, noh, järelikult tuleb järgmine kord ka :D. 

(Majanaabritest rääkides, meile kolis nüüd Bastieni asemel mingi Saksa herr Ärimees. Kohe selline küütlevas ülikonnas, siidlipsu, kõrvuni naeratuse ja tugeva käepigistusega mösjöö. Mina olen muidu majas üks vanemaid  siiani olnud, aga tema on küll juba selline, et hakka või teietama. Jessuke. Marjolaine'i tuppa peaks ka keegi õige varsti kolima. Ma juba huviga ootan, et kes sinna siis tuleb. Mõni Itaalia vanaema?)

Hästi, aga see oligi kõik, mida ma hetkel öelda tahtsin. Ma nüüd haaran ratta ja suundun linna peale vabaõhukontserte kaema. 

Pakaa, 

M. 

Unes või ilmsi?

Mina mäletan, et olin kord Madridis ja tegin linnaekskursiooni. Jõudsin kuningalossi ette ja mingid tänavamuusikud mängisid seal Rodrigo "Concierto de Aranjuezi". See pala mulle kangesti meeldib ja ma olin millegipärast sellest inimestele juba varemgi rääkinud, nii et sain lossiväravate ees kraaksatada: "Kuulete, see ongi Aranjuezi kontsert". Ma mäletan, et üks nooremat sorti abielupaar vahetas sellepeale pilke, justkui oleks see nendegi jaoks midagi tähendanud. See pilguvahetus on mul hästi selgelt meeles. Huvitav mis neil sellel hetkel peast läbi käis? 

Asi on aga selles, et mulle tundub, et ma mõtlesin kogu selle stseeni välja. Ma pole Madridis (vähemalt enda teada) käinud sellest ajast saadik, kui ma umbes 14 olin, veel vähem olen ma seal linnaekskursiooni teinud. Samas mäletan ma seda nii selgesti, et ma ometi ei saanud seda unes näha... 

Imelik. 

Kui see Madrid ei olnud, mis Hispaania linnas ma siis pärast 14. aastaseks saamist käinud olen, kus on kuningaloss ja selle väravate vastas suur kirik ja nende kahe vahel plats, kus muusikud Aranjuezi kontserti mängivad? Bilbao ja San Sebastiani ma mäletan, aga need on välistatud :D. 

Samas, võib-olla ma ikkagi olen pärast seda ka Madridis käinud, aga millal - ja miks ma seda ei mäleta :D? Miks ma ainult seda hetke mäletan? 

Ja kui ma seda unes nägin, siis miks, taeva päralt? 

Hmm. Ja siis ma mäletan millegipärast ka Lleida nimelise linna Formule 1 hotelli logo pimedas öös kuldselt kumamas. Pole ju võimalik, et ma tervest reisist ainult kahte nii ebaolulist kildu mäletan?