kolmapäev, 20. oktoober 2010

Etioopia karvased ja sulelised

Kui kodustatud ja kariloomad välja arvata, siis ega Etioopias eriti loomi pole. Noh, metsagi pole - kõik on maha võetud, söögiks lõkkesse virutatud ja maa põldudeks küntud. Ainult kirikute ümber veel on pisikesed metsatukad jäetud (Vana Testament nõuab nii), aga palju sinnagi siis loomi mahub - enamasti on seal saludes lihtsalt paar pärdikut ja kogu lugu. Rahvusparke on etiooplastel küll üksjagu, aga needki on enamasti esiteks rohumaad ja teiseks veel loomadest tühjaks kütitud, nii et tõele au andes peab Etioopias loomade märkamiseks ikka roppu moodi õnne olema.

Novat, sedakorda oligi meil mõnes mõttes päris palju õnne - rohkem kui eelmisel aastal näiteks, sest mullu olid Mago rahvuspargi teed nii ligipääsmatud, et seal jäigi käimata. Seekord saime sinna omajagu ikka sisse sõita ja nägime vähemalt kaugeltki üht tüügassiga ja paari vesipukki. Ja lisaks kaugelt nähtud loomadele andsid päris mitmed end meile päriselt "kätte" ka... Samas jälle mõned, keda me eelmisel aastal külluses märkasime, olid seekord end suisa ära peitnud - näiteks koolobusahvid. Ma nii kangesti tahtsin neistilusat pilti saada, aga nende plaanidesse see ilmselgelt ei mahtunud...

Üleüldises plaanis aga siis palun teile väike valik igasuguseid karvaseid ja sulelisi, keda meil sellel reisil näha õnnestus!

Kõige rohkem nägime igatahes dik-dikke, no oma pooltsadat kindlasti. Need on sellised väiksema krantsi suurused vilkad antiloobilised, keda seal iga tee ääres võsas paksult leidub.



Pärlkanasid oleme näinud mõlemal reisil.

Ainus rohepärdik, keda seekord nägime



Jajah, kõik kitsed pagesid vihma eest poodidesse ja laudade alla, aga see õnnetuke ei mahtunud kuskile...

On alles keel, ah?

Hmm, läksin söögikohas vetsu otsima. Vets, nagu näha, oli hõivatud.

Loch Nessi koletis? 

Kõige lähem asi elevandile, mida nägime. Kunagi olla seal neid nimelt elanud ja seetõttu ehitavad Dorzed oma hütid endiselt elevandi pea kujuliseks...

Peitepilt: otsi kõrkjatest üles kuninghaigur!

Kutsub ujuma?

Krokodille on kogu Chamo järv täis, nii et nende nägemisega polnud muret; jõehobud haigutasid aga seekord veel kiiremini kui varem, nii et me ei jõudnud ühtegi neist pildile püüda.
 
Chamo krokodillid on ikka jube pirakad, ma pole veel kuskil suuremaid näinud.

Koridoriga koda
 

 
Sebrasid meil näiteks eelmine kord leida ei õnnestunudki, nüüd aga ajasime neid rinnuni rohus oma tunnikese taga...



 
 
Mingi piiskopilinnuke sorgopöörise otsas...

Mina tahaks teada, kuidas puu selliste peletiste all katki ei lähe?

Proua Marabu

See kalamees põrutas kohe hobusega järve...

Stseen jalgrattaga

Tutvuge palun pühaiibistega!



No vähemalt KUNAGI on Etioopias ka sääraseid loomi leidunud. Nende sarvede kandjad olid vist oma liikide viimased isendid siinmail...

Oi, kus see kilpkonn pissis - nii kui kätte võtsin, kukkus pissima, pissis täis minu, maantee ja Kaido kah veel... Ja pange muuseas ka mu päevitust tähele!

Oi, kui te teaks, kui kiired need kilbud tegelikult olid! Neid ikka andis võsas taga ajada...
 
Kameeleon teed ületamas!



Kui ma rohelisemaks lähen, ega te siis ju mind ei näe???

Põgeneda, põgeneda, põgeneda...

Jah, igasuguseid elukaid läks üle tee.



Juhiks tähelepanu kõrvadele...

See oli täitsa värske termiidipesa. Termiite nägin ka sees - lõpuks ometi!

Ja peale sajandat proovimist sain lõpuks ka sellise pildi endast kätte, kuhu KOGU torn peale on mahutatud.


Ootab sööki. Restorani ukse taga.


 


Kangrulind ja tema kodu

See lihtsalt oli nii naljakas, neil on igal pool hästi palju Juuda lõvisid kujutatud, aga nad oskavad need kuidagi nii ilmekateks teha - see siin on jube kurvameelne, aga oli ka pilves lõvisid, skeptilisi lõvisid, kaisulõvisid, tobusid lõvisid ja silmi pööritavaid lõvisid...

Ühe pisikese karvase eeslipoja mina kunagi võtan!

 Lasta mägede lehmad

Kõige arvukamalt on sealkandis loomulikult kitsi. Siin üks Karo proua oma "määga".


teisipäev, 19. oktoober 2010

Mõne sõnaga Etioopiast

Lihtsalt olgu ära mainitud, et eile õhtul jõudsin jälle eluga Etioopiast tagasi. Väga tore oli, palju vahvam kui esimesel korral - grupi rahvas oli super ning kohaliku giidi sain ka seekord asjaliku ja lahke - ja need kaks faktorit on alati kõige määravama tähtsusega. Ilmadega läks ka üsna hästi, ainult ühel päeval saimegi Jinka turul päris korraliku uputuse kaela ja samal ööl tekkisid meile telkidesse korralikud lombid, läbiligunenud kliendid kasutasid neid mul hommikul suure nalja ja naeruga silmapesuks ja varvaste loputamiseks (kummipaatide asemel kaevati telkide ümber vee ärajuhtimiseks kraavid, nagu näha, need ei aidanud). Kui see ööpäev aga välja arvata, oli muidu täitsa ilus, päikeseline ja selge ilm seal Etioopias. Isegi pruuniks sain - õigemini pruuni näo ja küünarvarred.

Pilte tegin umbes tuhat, neist ligi 150 sai täna kolmandal läbivaatusel ära kustutatud (udused või duublid olid), ülejäänutest valiku tõmbasin juba netti ka. Eks ma millalgi varsti katsun mõned üles riputada, praegu ei viitsi veel nii põhjalikult süveneda - hoopis paari viimase päeva jooksul kuuldud inf tuleks paberile panna, et ma järgmine kord jälle samu küsimusi ei peaks esitama.

Olgu veel ära mainitud, et tõeline söögiorgia toimus meil seal kogu aeg, nii et ilmselt olen ma nüüd ülemäära paksuks läinud - ma pole julenud täna veel kaalu peale astuda, aga kõht on küll tühi kogu aeg. Ahjaa, ja peale väljaveninud mao tekkis mul kahe nädalaga ka harjumus koiduga tõusta, see lõi tänagi välja - heakene küll, tõustud sai pool üheksa, aga see oli vist ka päeva esimene heledam hetk siin kaugel põhjamaal, eks, nii et loeb ikka... Tänu sellele on tänane päev kohe hirmus jubepikk ka - ilma ja valguse järgi otsustades võiks kell minu meelest juba õhtus olla, ometi on seierid alles kolme peal. Oeh, ei oska kohe midagi pealegi hakata, kui aega nii laialt käes. Seal oli ikka iga minut ära planeeritud ja tegevust täis...

Aga hästi siis, lubatud sai ju ainult mõni sõna, nii et stay tuned for next episodes on my trip to Ethiopia.
Side lõpp.
M.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Etioopia edulugu: ökojalatsid nimega SoleRebels

Millalgi suvel sattusin vaatama üht dokumentaali, kus järjekordne britt mööda Aafrikat tuuritas ja seal igasuguseid põnevaid nurgataguseid avastas. Hästi huvitav oli, ta ei käinud mööda kuulsaid vaatamisväärsusi, vaid tutvus pigem kohalike inimestega ja katsus leida, mida Aafrika riikides uut ja head on - noh, vahelduseks sellele üldisele sõja- ja vaesuskuvandile, mida muidu Aafrikast levitatakse (paraku ei kipu suurt kedagi ju Aafrika eri piirkondade ja riikide eripärad eriti huvitama. Kui üldse, räägitakse ikka sellest, et ÜLDISELT Aafrikas tapetakse, vägistatakse ja surrakse ja siis ongi kogu Aafrikal selline halb maine).

Novat, ja sellest dokumentaalist jäi mulle meelde jutt ühest noorest etiooplannast, kes oli kuskil seal mingis suvalises pealinnaääre külas külavanema tütar, tubli ja haritud (nende mõistes)... ja vot, pani äri püsti. Nüüd hakkasin siis internetis tuustima, et mälu värskendada ja uurida, kas säärane asi ikka tõesti üldse olemas oli - ja selgub, et sellest 30-aastasest naesterahvast on saanud Etioopia esitrendilooja!!! Tema tahab oma toodetega saada Aafrika Timberlandiks ja Nike'ilegi silmad ette teha... ja potentsiaali tundub täitsa olevat.  

Kasutatud autokummidest teevad nimelt plätusid umbes vist kõik etiooplased, ainult et enamasti on need koledad ja odavad. Aga vot, tema ei tahtnud koledaid, vaid võttis tööle ümberkaudsed tuttavad naised, kes ühtlasi ka osavad näputöölised olid, ning pani nemad vanadest autokummidest ILUSAID jalatseid tegema. Neiukene hakkas asjaga pihta 2005, nüüdseks on ta jõudnud aga niikaugele, et teenib aastas pool miljonit dollarit ja on USA's ning väidetavalt ka juba Inglismaal ja Kanadas oma toodanguga väga popiks muutunud. Ja põhjusega - näiteks nüüd neid jalatseid uudistades tekkis mul küll ka tahtmine endalegi paar paari soetada. Lihtsalt nii ägedad, värvilised ja vahvad!!! Ja nii tore, et mõni lahe mõte just säärasest kohast tuleb, kus muidu elu nii raske on...

Igatahes, tema kingatšehh pidavat olema Addise eeslinnas nüüd, tema heaks töötavat 74 inimest ja kui keskmine palk Etioopias õmblejannal on kuus umbes 350 birri (= krooni), siis tema töötajatel on "tervisekindlustus" :-) ja nad saavad palka 3000 birri!!! Töötajad on muidugi überrahul ja vorbivad ilusaid jalanõusid kohe 200-500 paari päevas... Ja hinnad on samas täitsa normunklid - vähemalt sealt ostes. Amazon müüb neid näiteks ka, aga loomulikult juba suht kirvehinnaga. Seega - mul on kuri kavatsus sealt tšehhist läbi astuda... õigemini see mõte oma reisiseltskonnale pähe istutada... Taist ostetud plätud läksidki suvel katki ja te lihtsalt vaadake nende varbavahede pilte, kas pole siis ägedad??? Googeldades leiab muidu nende kinniseid kingi ja tenniseid ja muid sääraseid ka, aga paraku ühtegi sellist head üldist lehekülge, kus nende kogutoodang väljas oleks, pole ma lihtsalt leidnud, seega pole mul siia head ülevaatlikku lehekülge linkida... Googeldage ise - lihtsalt trükkige sisse SoleRebels, kui huvitab, siis saate kinniseid kingi ja mokassiine ja igasugust kraami veel.

Ja millegipärast tunnen ma nüüd põletavat vajadust lisada, et minu jaoks on nende "ökostaatus" täiesti kõrvaline (aga siiski boonus), mulle meeldivad need tõesti ikka sellepärast, et sellised jalatsid on lihtsalt omanäolised ja vahvad! Aga ju mõni teist neid ka teises valguses näeb.

Anna minna, Aafrika Nike! :-)

pühapäev, 3. oktoober 2010

Nonii

Kõik ilmateated väidavad kui ühest suust, et Lõuna-Etioopias kallab. Igaks järgmise nädala päevaks on joonistatud ägedad äikesepilved ja vett tuleb neist kui oavarrest. Jippiiiii. Eelmine aasta me eriti ise vihma ei saanud, ühel päeval tee peal küll sadas, aga isegi sellest olid teed veel mitu päeva takkajärge tümad ja mingil hetkel tekkis lihtsalt tühjale kohale kosk. Täitsa huvitav, mis siis nüüd veel saab, kui päriselt kogu aeg kallab - ja paistab, et uputanud on kohe juba pikka aega. Täitsa võta või kummikud kaasa. Või kõmbid. Ja ma loodan, et neil meile telkide alla ikka kummipaate on pakkuda - kui keset ööd mingi koseke äkki laagripaika tekib või  väike mudavoog platsist üle käib, siis oleks sellest vist kasu...


laupäev, 2. oktoober 2010

Mägiveised

On siin Pärnus ühed sellised... pidavat teised rannaniitu kõrkjast ja pilliroost puhtaks sööma, aga kui mina neid nägin, mugisid nad küll rõõmuga uudistajate toodud leivakannikaid ja kapsaid.

Vasikaid oli ka üksjagu selles karjas

Täitsa tüma maa ikka kohati... hakka või uskuma, et vahepeal oli vesi nii kõrge, et vasikad ujuma pidid...



Valgete ripsmetega vasikas








reede, 1. oktoober 2010

Miks? Kuidas? Kas? Mis?

Viisin raamatu kirjastusse ära, hurraa. Nüüd siis on järgmine nädal... oi, pool nädalat... jäänud selleks, et alljärgnevatele eelmisest korrast põhjalikumaks tutvumiseks kõrva taha pandud küsimustele vastused leida. Ja kui keegi veel teab Etioopia kohta mõnda küsimust, millele ma hektel veel vastust ei oska öelda, aga mida mõni turist mu käest raudselt küsib, siis nüüd on aeg sellega lagedale tulla!



Mis vahe on antiloobil ja gasellil?

Mis nime kannab dik-dik eesti keeles?

Kuidas Benna hõimu välimuse järgi teistest eristada?

Mitme sõrmega etiooplased risti ette löövad?

Kas tibs on ainult ühte sorti eelroog või terve eelroogade klass?

Mis värk selle Eritreaga oligi?

Etioopia jalgpalli kõrghetked – on seal üldse millestki rääkida?

Mida huvitavat on öelda sebrade käitumisest?

Milliseid Etioopia linde on oht näha ja kuidas nende nimed eesti keeles võiks olla?

Mis puu see on, millest nad oma hambaharju teevad?

Kui suureks pudelkõrvitsad üldse kasvavad?

Kust ma tean, et falaša on falaša, kui ma teda näen?

Mis kellast mis kellani tavaliselt maakirikutes jumalateenistused toimuvad?

Kas Addis Abebas mõni kino on?

Miks Rastafarilased ikka just Haile Selassiet kummardama hakkasid?

Kus Rastafarilaste kogukonnad Etioopias paiknevad, kas me sõidame mõnest mööda?

Mis järjekorras kõik need australopiteekused ja homod kõik olidki?

Mis on Aksumi ja Süüria arhitektuuristiilide erinevused ja sarnasused?

Miks on Konsode rahvariideseelik nii meie villase triibuseeliku sarnane?

Lalibela rist – millal varastati ja millal tagasi toodi?

Mida toredat öelda marabuude ja pühaiibiste kohta?

Kas skisostomiaasi saab lihtsalt näpu vette pistmisest või tuleb selleks ikka ujuda ja kaua liguneda?

Miks termiiditornid alati nii tühjad näivad? Miks nad neid siis ehitavad, kui seal ei ela?

Kuidas kaugelt erinevaid gasellilisi ja antiloobilisi eristama õppida?

Kust leida laul "Sädeleb, sädeleb, sädeleb miljon õit"?

Kui palju maksis Etioopias mark postkaardi peale?

Mis kiva Etioopias leidub? (Raudselt satub mu gruppi jälle mõni geoloog, kes seda tingimata teada tahab)

Mis Haile Selassie veresugulastest sai?

Kust saaks endale „Kebra nagasti” koopia - mõnes loetavas keeles ja ilma selle eest varandust välja käimata?

Kus riigis Quatermain raamatus „Seeba kuninganna sõrmus” seda Seeba kuningannat otsis?

Kuidas täpselt jagunevad Aafrika keelkonnad?

Kas Tana järves ka mõni krokodill on?

Kas Karodel on veel mõni eripära peale selle, et nad endal naela läbi lõua löövad?

Mis nende Etioopia moesandaalide nimi oligi, mis nüüd Euroopa ja Ameerika turgu vallutavad?
 
 
Ja nii edasi.

kolmapäev, 29. september 2010

Mõnikord olen ebausklik küll...

Ebausuga on vähemalt minu puhul niimoodi, et ega ma näiteks 13. kuupäeva reedeid karda (kuigi teen endale mõttelise märkuse, et see kuupäev on kätte jõudnud - siis on hea igasuguseid äpardusi selle kaela ajada ja irvitada), musta kassi kohates ma päriselt teise suunda ei keera (kuigi pomisen endamisi igaks juhuks küll üht lapsepõlves külge jäänud "võluvormelit"... aga nii, et keegi ei kuuleks :-D), elavale inimesele paarisarvu lilli ei kingi (igaks juhuks noh) ja redelite alt ma tegelikult isegi ei karda üldse läbi kõndida - kui seal just mõnda töömeest värvipotiga peal ukerdamas ja pintsliga laia lehte mängimas pole... sellisel juhul on ikka targem sellest redelist või tõstukist või millest iganes kaarega mööda minna, eks, puhtpraktilises mõttes.  Vasaku jalaga tõusmise koha pealt tuleb öelda, et astun igal hommikul vasaku jalaga voodist välja - ma lihtsalt magan voodis sedapidi, et vasak jalg enne maad puudutab - ja ei saaks küll öelda, et ma hullult masenduses kogu aeg oleksin, kuigi... hommikud konkreetselt on ikka minu jaoks ikka rasked küll :-). Ainult mõned asjad jätan ma teinekord nende mitte ärasõnamise huvides mainimata, kuni need päriselt veel reaalsuseks pole saanud - lihtsalt igaks juhuks. Ja mitmesuguseid õnnerahasid kannan ka rahakotis, kui järele mõelda - vähemalt saan ma täie aususega öelda, et PÄRIS tühi pole mu rahakott kunagi, kuigi neid rahasid ei kulutaks ma ka kunagi ära. Igaks juhuks.

Küll aga on üks asi, mille osas ma eelmainitud puhkudest veel veidi ebausklikum olen. Ja see on selline naljakas arvamus, et kui juhuslikult märgata, et kell on 11:11, 22:22 või 00:00, saab midagi soovida ja et sellest on siis rohkem kasu kui sama asja muul ajal soovimisest. Ilmselt olen ma kuskilt kuulnud mõtet, et sellistel puhkudel saab tahta ühte asja. Noh, mina oma aruga soovin alati hästi paljusid asju - kohe nii paljusid, kui sellesse minutisse ära mahub ja pähe tuleb. Muidugi... ega ma tea, kas sellest kasu on või mitte - inimesed on ju tänamatud, kui mingi soov täide läheb, tekib selle asemele kohe mõni uus, aga kätte saadud rõõmu eest pole kellelgi aega tänulik olla. Täitunud soovid pole mul seetõttu alati isegi meeles mitte, samas soovin ma tihti ka pigem selliseid universaalseid või üldiseid asju, mille kohta ei saa öeldagi, kas see nüüd on täide läinud või mitte... pigem saab öelda, et vastupidi pole ka läinud, seega on järelikult ikka hästi :-).

No igatahes, kahju sellest nüüd kindlasti ka ei tule... Tegelikult arvan ma, et isegi kui sellest kella jõllitamisest mingit muud kasu ei tõuse, siis endale aeg-ajalt meenutamine, mida kõike ma endale ja teistele soovida tahaksin, on päris hea orientiir muudeks toimetusteks. Praktilise näitena võiks tõdeda, et kui ma olen muidu mingil hetkel jube laisk ja ei viitsiks kuidagi teatud konkreetset asja ära teha, siis kui ma sellisel laiskushetkel juhtumisi märkan, et näe, kell on 11:11 ja soovin ruttu oma soovid ära ning seejärel avastan, et näed, et noh, see tegevus, mida ma kuidagi teha ei tahaks, teeniks tegelikult väga täpselt seda soovitud eesmärki... vot kerge motivatsioonilisa tuleb küll! Mõnikord. Aga teinekord on lihtsalt mõistlik endale meenutada kõiki neid teisi enda jaoks tähtsaid inimesi, kelle hea käekäik mind huvitab, eks...

Ja tegelikult on hästi naljakas, sellistele kellaaegadele pealesattumine käib minu puhul täiesti tsüklitena. Mõnikord ei vaata ma kuude kaupa niimoodi kella, et nendele numbritele peale satuksin, aga siis tuleb ette mingisugune paarinädalane periood, millal peaaegu kõik ööpäeva topeltnumbrid pidevalt ette satuvad. Hmm... kas siis on rohkem soovimist väärt asju sellesse aega kuhjunud? Või on vaja midagi lisasoovimisega tagant tõugata? Igatahes... nagu te arvata võitegi, on tänane post inspireeritud sellest, et juba viimased paar-kolm päeva olen ma iga päev kõik kolm "maagilist" numbrit juhtumisi ära näinud... natuke aega tagasi avastasin kellalt sihverplaadilt numbrid 11:11. Ja ma lihtsalt täheldasin, et järjekordne tsükkel on vist alanud. Ma jään kohe huviga ootama, mis sellest kõigest siis välja tuleb...

Aitab küll praeguseks,
M.

Vesipiibujutt

Muidu ei salli ma suitsetamist silmaotsaski (tähendab, palun väga, aga mina ei taha seda suitsu endale ninna saada), küll aga meeldib mulle aeg-ajalt vesipiipu popsutada. Seejuures tuleb kohe alguses märkida, et varemalt tegelesin ma antud "hobiga" ka märksa rohkem, aga nüüd on kuidagi nii läinud, et käime Pariisi toanaabriga heal juhul kord kuus, halvemal juhul kord kvartalis kohvikus tunnikese jagu tossamas. Noh, lihtsalt et senikaua vastu pidada, kuni jälle Egiptusesse saab. Seal suitsetan kogu ülejäänud aasta tasa ja siis on jälle rahu maas, pole tükk aega vaja. Pole isegi tahtmist. "Päris" piibuga võrreldes on see, mida Eestis pakutakse ikka tõeline kräpp. Kuigi kui viimasest "päris" piibust juba mitu kuud möödas on, ajab seegi nostalgia mõttes asja ära. Novat, ja nüüd tuli meil ka mõte Pariisi toanaabriga üks nostalgiatoss ära teha, aga tuli välja, et meie antud hetke eelistatuim vesipiibukohvik Tallinnas (see seal Tatari tänava alguses) on oma terrassi külmade ilmade tõttu kinni pannud. Ja vot siis kuidas. Kohe lõbu läbi. Ei kisu enam sugugi... Tuleb ikka veel kuukene kannata, kuni päris Egiptuses päris piipu saab :-).

Minul on nimelt vesipiibule päris konkreetsed nõudmised. Esiteks - ja see on kõige olulisem - tuleb seda suitsetada õues. Sovitatavalt üsna sooja ilmaga, tänavaäärses kohvikus ja õhtusel ajal. Siis saab mõnuga end lõdvaks lasta, inimesi vaadata ja juttu vesta. Muudest tegevustest ei tule niikuinii midagi välja - eriti hull on katse lugeda. Kõlab küll koomiliselt, aga asi ei jää isegi selle taha, et tekstist enam hästi aru ei saaks. Hoopis selles on häda, et toss katab lehed ära, ei näe enam lugeda, pagan :-). Iga mahvi järel jälle pead keerates, et mujale puhuda, läheb järg sassi. Aga mis seal salata, eks pea läheb ka veidi häguseks. Mõnikord. Veidral kombel pigem Eestis, mitte Egiptuses. Huvitav, mida nad siin teistmoodi teevad? Aga igatahes, ainsa alternatiivina tänava vahtimisele on minu meelest igati soositud piibukõrvane tegevus triktrakimäng - see kukub isegi juba suht suitsuse peaga välja ja noh, tore on :-). Hea küll, mõned muud lauamängud käivad ka...

Siis peab vesipiip olema veel võimalikult lihtne - selles mõttes, et peab ikka eriline häda olema, et ma peale õunatubaka veel midagi muud võtaks. Mõtted kokteilidest maasikas+viinamari+mango+mesi+avokaado ning vee asemel piim ei tekita minus kohe mitte vähimatki isu. Kohe üleüleüldse mitte. Mingi tibide moevärk, fui. Õnneks on kõik, kellega ma teinekord piibutamas käin, minu vanamoodsusega leppinud, nii et sellest pole midagi. Kuigi jah, see õunatubakas, mida siin Eestis parimateski kohates saab jääb (mitte muidugi üllatuslikult) äääääääääärmiselt palju alla sellele, mis Egiptuses saad, kui ikka kenasti naeratad ja ütled, et olgu helwa aui. Kohe nukker. Ja isegi kaasatoodud tubakas ei ole sageli just eriti kvaliteetne. Või kui on, siis keerab tingimata süsi käru. Ja kui siis seda vältida püüda ning ise puusöega jukerdada, on jälle häda - piip maitseb küll parem, aga ausõna - väga jebla on ise susserdada kogu aeg, nii et see pole ka üldse suurem asi variant. Vot nii laisk olengi. Mul on loomulikult kodus külmkapi peal ka ilus Türgist ostetud piip, varemalt viitsisin seda mõni harv kord isegi popsutada, aga nüüd pole juba eelmise aasta jaanipäevast saadik keegi viitsinud seda näppida. Ja enne seda seisis see ka oma aasta-paar kasutuseta... hmm, vist seetõttu, et tänu koduloomadele õnnestus nii mõnigi kord sütt toas ringi pillutada ja igasugustesse asjadesse auke kõrvetada. Kui remont tehtud sai ja uued vaibad-diivanid muretsetud, ei raatsinud enam neid retsima hakata :-).

Loomulikult ma tean, et suitsetamine on kahjulik veel muulegi kui vaid mööblile ja vaipadele ja et see ei pruugi üldse tavalistest sigarettidest ohutum olla. Kõike seda muud juttu tean ka, et kui harva, aga korraga palju tossata, on see lõppkokkuvõttes kahjulikum kui kogu aeg natuke... Aga ma ei leia, et ma nüüd nii meeletult suur suitsusõltlane nüüd ka oleksin. Ja üleüldse... elu on ikka päris kurb, kui kõik hea sellepärast sinnapaika jätta, et see kahjulik on... Elamine on üldse kahjulik.

Novat ja nii ongi... pettumusest, et ei saagi enne kuud aega popsutada (no suitsuruum rikub ikka kõik üldse ära), sai nüüd siis säärane postitus. Mul on ka pahed :-). Aga jajah, noh, mis see kuu aega siis ikka enam oodata on. Niikuinii lähen nädala pärast Etioopiasse ära ja see on säärane meelelahutus, et miski peale käesoleva hetke enam meelde ei tule :-). IRW. Ja tänase õhtuga tahaks raamatu tõlkega ka ühele poole saada, siis krutin Etioopia lainesageduse välja.

Seniks pakaa,
M.

teisipäev, 28. september 2010

Põltsamaa teadetetahvlilt

Põltsamaa kuulutustetulbal oli hirmus palju kuulutusi, muuhulgas siis ka alljärgnevad teated:

Otsin linnas korterit. Parem oleks, kui oleks puu- või elektriküte. Olgu või viimane peldik, peaasi et elada kannatab. Üle 500 krooni maksta ei saa.

Kõik telefoninumbrid peale ühe olid küljest ära rebitud.


Ja:


Metsasaaduste kokkuost:

Mustikas - puhastatud
Mustikas - puhastamata
Punane sõstar
Must sõstar

Hmm. Mina veel pole sõstrapõõsaid padrikus näinud. Aga noh, vbla sealkandis on see levinud.

Ja siis veel oli hästi tore Peipsiäärse mamma Filippova keelepruuk. Vaat, osad latikad olid lõhki lõigatud ja suitsutatud, teised mitte. Meil siis tekkis küsimus, et miks. Seda ta meile ei öelnud, küll aga väitis kuldhambaid paljastava naeratusega - Lattikas-lattikas. Eta tolka lahti.

Rohkem pole praegu aega kirjutada, ma nüüd sain raamatu lõpuks tõlgitud (aplaus ja lilled, palun), aga proofreading on täies hoos. Sellega on nüüd siis veits kiire, mis siis, et "ainult" ligi kolmekuune tähtaeg oli mul selle raamatuga :-). Tahaks, et homseks õhtuks lõviosa tehtud saaks.

Et siis homseni,
M.