Oeh, jälle on üks vahva nädalavahetus Pariisis möödas. Oli äärmiselt lõbus, inspireeriv ja huvitav, nii et aeg lausa lendas. Mul on nüüd jälle üks uus tore tuttav juures ning elamusi sain ka kuhjaga! Ma pole näiteks kunagi viibinud Pariisis nii õdusas kodus, kus on ruumi, palju raamatuid ja hommikupäike. Ma ei teadnud, et Napoleoni poeg on maetud Père Lachaise'i surnuaiale ja ma polnud kunagi käinud tangoõhtul. Siis polnud ma veel kunagi Pariisis taksoga sõitnud ja ma ei teadnud, et Varrakul on ilmunud raamat "Pariis: salajane ajalugu". Ma ei teadnud midagi tangost ega tangokuningas Pablo Veronist. Ma ei teadnud, et prantslased on teinud kurva filmi raamatust "Perekonnata". Ma ei teadnud, et nüüd peab Sacre Coeuri kirikusse enne kümmet õhtul sisse minema, sest missa ajaks pannakse uksed kinni. Ma ei teadnud, et St. Denis turul on pühapäeva hommikuti NIIIIII palju rahvast. Ma ei teadnud, et kebabi kutsutakse elevandijalaks. Ma ei teadnud, et Fragonardil on nüüd Montmartre'i treppide vastas ka pood. Ma ei teadnud, et 8. septembril toimub seal Euroopa kõige suurem ilutulestik :). Ja üldse ei teadnud ma varem palju asju :).
Aga selle nädalavahetuse kõige suurem elamus oli siiski vaieldamatult tangoõhtu, kus me mu suurepärase võõrustajaga reedel käisime. See oli täiesti teine maailm! Praegu tundub see nii ebareaalne, et see oleks justkui muinasjutt olnud... Vaadake, seal kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga oli nimelt üks väljak, mille nimi oli juhtumisi République'i väljak. Sellel konkreetsel õhtul, millal meie muinasjutt alguse saab, oli väljak juba pimedusse mattunud ja tänaval magas isetehtud baldahhiinvoodis üks kolmeliikmeline pere. Nende ümber kihas elu: kohvikud, kebabiurkad, piibukohvikud, sagivad inimesed, lõhnad, varjud, helid...
Ja mina nägin unes, et jalutasime õhtul kell üksteist just sellisel tänaval seal kaugel seitsme maa ja mere taga... kuni ühel hetkel karjatas Kristina, et oot, me oleme möödas (vot nii suures jutuhoos olimegi kogu aeg...)! Ja tõsi ta oli, kümme meetrit meist tagapool oli kebabiputkade vahel üks uks, millel seisid kaks tursket turvat. Neil oli päris naljakas, ma kujutan ette. Hajameelsed kliendid... Aga nende selja tagant hakkaski võlumaa. See oli mingi kentsakas vana saal - koooohutavalt pikk ja vanamoeline, hämar ja muusikat täis. Terve õhtu jooksul olime meie vist ainsad, kes RÄÄKISID, muidu valitses seal ragisev muusika. Ausõna, sealne helidebukett oli täiesti eriline: selline valuliselt kähe laul + vinüülplaadi ragin ja sussisahin. Laes rippus seal aga hoopis teise ajastu tunnusmärgina kobaratena sätendavaid diskopalle ja värvilisi tulukesi. Saali ühes otsas olid lauakeste ja pinkidega eraldatud boksid nagu mingis vanas USA keeluseaduse aegses baaris (Al Capone oleks sinna meie seltsi hästi sobinud), saali teises otsas oli mingi balustraad ja lava ning tantsupõrandaid oli suisa kahel tasandil. Ohsamumeie, ja millised inimesed veel seal olid! Mõni taat oli nii kidurake ja vana, et ta käis vist vabal ajal kepiga. Aga tantsida jaksas veel küll kenasti! Mõni noormees oli lokiline, sire ja ennasttäis kui noor jumal. Mõni tütarlaps tantsis õhtu otsa tikk-kontsadel. Mõnel tütarlapsel oli kaks klaasi juua korraga käsil ja mõnel mehel olid triibulised lokid ja lehvivad püksid. Hea küll, vastupidi. Aga kõik olid nii põnevad...
Oli pime, oli punane, oli liikuv, oli emotsionaalne, oli lumm, oli udune, oli pragisev, oli higine ja kõik oli seetõttu justkui eriti efektne. Sussisahin oli täiesti võluv. Muusika oli täiesti ootamatu - kõik lood lõppesid kohutavalt järsku ära ja ma ei suutnud kuidagi ühegi paari õiget fikseeritud lõpupoosi pildile saada. Kõik oli täiesti fantast... Ja natuke seda lumma ja hägusat unenäolisust jäi piltidele ka!
M.
Lisaks fotokunsti andele on Sul kirjaniku annet ka. Minu meelest nii eriliselt polegi keegi tangost ennem kirjutanud! Ja yldse igast asjast kirjutad Sa nii hasti. (no pole ime et ma Su blogisse ara eksisin!)
VastaKustutaMuide, praegu joon Luxemburi veini, vaga hea, suur aitah veel! Kahju et Sa ise maitsta ei saanud. See shokolaadi'yks kord kuus' tunne tuli peale mulle just pyhapaeval, valge sain soodud ja eile viisin Kalevipoja toole, et jagada lahimate kolleegidega head kraami ja teha reklaami meie heale shokolaadile. Rahvast hakkas akki vaga tihti meie toas kaima!:)Ega kauaks ei jatkunudki!
Parimad tervitused Sulle Maris!
K
PS. Kaisin vahepeal rodul (ja seal tulevad alati tahtsad asjad meelde). Unustasin lisada, et mul oli ka super nadalavahetus ja ootan juba kui tuled jargmine kord ja et nendest kaikudest saaksid toredad traditsioonid! Ma sain ka palju uusi huvitavaid asju teada ja vaga monus oli yldse. Muide, Sa oskaksid kindlasti kirjutada miljon korda parema raamatu kui "Salajane Pariis" - motle selle peale!
VastaKustutaFilmid tellisid ka juba ara!
K.
Hei Maris!Oli äärmiselt nauditav ja hariv !postitus Sinu Pariisi reisist. Aitäh! Selle läbi sain minagi palju asju teada mida enne ei teadnud, no ja pole ma ju sinna Pariisi linna veel sattunudki. Aga jah, tegelikult avaneb paik - koht - linn - maa ikka selle läbi palju paremini, kui keegi enimteadja selle sulle otse kätte toob või kohale viib. Alati ei alga ega lõpe kõik LPlanetiga, mina olen just selline uudishimulik kangialustesse ja kitsastesse põiktänavatesse tungija. See on nii põnev! Varsti lähen Tartusse puhkusele ja siis loen selle Pariisi saladuste raamatu läbi, vaatasin et uuematest on veel Graham Robbi `´Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes`´Aga muidugi on ikka kõige huvitavam ise sellistes seiklustes osaleda, hahaa. Perekonnata oli mu lapsepõlves üks lemmikraamatuid, nutsin muidugi selle lõpus mitu taskurätti märjaks ja ristisin ühe oma valge puudli mänguasja kohe Capiks kellele igal õhtul head ööd soovisin. Nüüdseks soovin seda oma lahkunud koerakesele Nuuksule. Aga huvitav kas seda filmi peaks ka kuidagi netist vaadata saama? Tango on ikka nii lummav, sellest vist ei saagi kuidagi külmalt mööda vaadata. Hahaa, iseasi on muidugi see soome tango ehk humppa, kus tursked õllekõhtudega mehepojad vintis sookaaslasi väntsutavad. aga samas noorena sai kareldud ise ka siin seda humppat laias tantsukaares haigete(!) (soome k. haikea - nostalgiline) soome lööklaulude taktis ja lõbu oli laialt. Aga jah, see ikka pole see õige tango,rafineeritud kirgede möll. Mul tekkis küsimus et kas see oli selline tantsulokaal kuhu sai ka nagu vaatama minna, Sinu jutust ei tulnud nagu välja et oleksid seal oma võõrustajaga koos susse sahistanud?
VastaKustutaIgatahes , oleks nagu ise Pariisis käinud ja muidugi Sinu eelmisi postitusi lugedes ikka Pariis palju selgemaks saanud. Luxis elamise üks hea punkt ongi see, et sealt pääseb mõnedesse toredatesse kohtadesse ikka paari tunniga, sealhulgas Pariisi. Muide minu 2 tuttavat tartlast elavad ka Luxis, Juta Raudnask ja Anne Pärdi. Euroopa Büroo assistendid, ma ei imestaks kui nendega kohtunud oled.
Loodan et Luxis ikka kleidiilma jagub, ja sügis on teil ju ka pikk ja soe ja ilus seal, nii et on mida oodata. Tervitusi, K.
Oh, tore, Kristina, et vein maitses! Sellest pole midagi, et mina ei saanudki seda proovida. Küll ma olen neid veine siin isegi mekkinud...
VastaKustutaKatrin, aga see lokaal oli just selline, et mina lihtsalt vaatasin. St oleks võinud tantsida ka, aga mina pole tantsulõvi ja tangost ei tea ma midagi. Aga mul oli vaadata ka tore... Mine või teine kordki!
Perekonnata oli mul ka üks lemmikraamatuid. Ma täitsa tahan näha seda filmi, aga millegipärast maksis see Amazonis umbes 150 euri. Selleni ma ei jõudnud, et otsiks mõne koha, kus seda netis vaadata saab. Kui leian, siis pean meeles, et sina tahaksid ka linki :). Ilmselt ei jõua ma selleni siiski väga varsti :). Praegu on pisut kiire aeg.
Jutat ja Annet pole ma siin enda teada kohanud. Siin on päris palju eestlasi, aga ega ma parlamendi omadest rohkemaid suurt tea... Kahjuks :).
Vot, aga ma nüüd lippan... söök hakkab varsti põhja kõrbema :).
Hääd!
M.