Antiqa

Nii. Eile öösel jõudsime siis tagasi. Nii viie paiku hommikul sain koju, kuue paiku sain magama... Enne äratulekut tutvusin ma nimelt ühe lauluga, mis mulle kohe vägavägaväga meeldima hakkas, nii et ma ajasin pool tundi netis keset varahommikut laulu jälgi ja ülejäänud pool tundi tegelesin lihtsalt igasuguste asjadega. Aga ma olen sellesse viisijuppi totaalselt armunud :-D. Laulu ise leiab siit... Wust el Balad laulab ja kusjuures totaalselt ebaaraabialikult... Võib-olla sellepärast hakkaski meeldima mulle, et muidu on seal selline vinguv habibitamine kogu aeg, aga see on midagi teistsugust.

Aga safari siis... Läks väga kenasti ja puha. Grupp oli väike ja muhe, nihu ka midagi justkui ei läinud ja kokkuvõttes jäi mulje, et kõik jäid rahule. Ma olen nüüd jälle paar tooni pruunim, paar kilo õhem ja hirmus unine kogu aeg. Korralikku kohvi tahaks tarbida tonnide kaupa ja tahaks mõne päeva lihtsalt vedeleda voodis ja vaadata näiteks telekat või midagi toredat. Homme võib-olla, kuigi mul on juba praegu kogunenud mitu kokkusaamist ja kohustust homseks. Täna pole ka aega, sest hommikuks peab mul käsikiri toimetatud olema ja seda on veel... palju. Ja järgmisel nädalal tuleb vähemalt viie endise reisikaaslasega kohvil käia ja lobiseda ja järgmisel teisipäeval on Hollandisse minek - kas keegi äkki tahab kaasa tulla? Mul grupis vist mõni vaba koht veel... Pärastised plaanid on nii, et peale sealt tagasitulekut olen vist paar päeva kodus ja siis lähen Londonisse Liisile külla... ja siis pärast seda on asjad lahtised. Ega vist kodus kaua olla saa, aga... eks me näe, ütles pime.

Pilte tahaks teile panna siia... Emme tegi neid ikka üksjagu. Aga need sõitsid öösel Pärnusse, nii et selles osas tuleb pisut kannatada. Ilmselt teisipäeval näiteks jõuan nende üles panemiseni...

Muuseas, ma seekord sain endale korraliku triktrakilaua. Üks mul küll kodus oli, selline pärlmutriga ja puha - Khan el Khalililt kunagi ostsin. Sellel oli ainult üks häda - jube pisike oli ja koledad nupud oli ja jõle kribu oli mängida. Noh, aga seekord käskisin ma Muhamedil safarile enda oma kaasa võtta ja ta unustas selle koju, nii et ta ostis siis uue - ja reisi lõpus näppasin ma selle lihtsalt ära. Nii tore... Suur kobakas ta ju on, aga esiteks oli meil seekord ju otselend, nii et ei pidanud seda kaua näpuski tassima, teiseks on seda palju mõnusam mängida. Kohe nagu päris.

Sukeldumas käisime seekord ka ja seekord oli palju parem, kõrvadega polnud üldse häda ja kuna mul oli sama instruktor, kes eelminegi nädal minuga tegeles, siis ta lasi mul igasuguseid asju teha - lasi käest lahti ja ise ujuda ja vahepeal võttis mul vee all lestad jalast ja lasi merepõhjas kõndida ja igasuguseid lollusi teha. Hüppasime ja tantsisime ja muud säärast, siis näppis kalu ja... vahva oli. Ma küll tükk aega kahtlesin, kas ma ikka tahangi minna vette, sest eelmise korra teise sukeldumise kõrvavalu oli väga selgelt meeles, aga osutus väga toredaks. Mul on kohe tunne, et pean mingil hetkel minema sukeldumiskursustele :-D. Mitte Eestis, basseinipõhjas pole sugugi tore istuda tundide kaupa, aga... kuskil on kindlasti tore soe meri, kus seda teha saaks. Suht odavalt :-D. Eks me näe, ütles pime jälle. Kunagi, kui aega ja raha on. Ja nende kooseksistents on tihti välistatud. Aga... mõelda ja unistada ju võib :-D.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga ma enam ei mäleta, mida täpselt. Ilmselt peaksin ma nüüd tõesti kohvi tegema ja lõpuks selle teksti juurde asuma...

Homseni siis.

M.