Mul on neil päevil hästi muutlik tuju, ise ka enam aru ei saa, mida tahaks ja miks ja kuidas :-D. Selline suhteliselt tüüpiline reisijärgne deprekas noh, kuigi kuna järgmine reis on kohe peale tulemas, siis sedakorda tuleks seda nimetada pigem reisidevaheliseks deprekaks. Tööd absoluutselt teha ei viitsi, see tekst, mille ma eile kirjastusse ära viisin, selle kallal ahastasin viimase minutini. Täna hommikul lubasin veel ühe teise toimetaja märkustega üle vaadata - no arvake, kaugel ma olen sellega? Uue raamatu sain ka tõlkida, vähemalt see on positiivne - äkki on tore raamat. Ja kõige positiivsem on selle juures antud hetkel, et selle tähtaeg on ka alles mägede taga, jaanipäeva kandis. Selle pärast ei pea ühesõnaga praegu muretsema. Iga kord, kui ma kodus maha istun, tuleb ropp uni - eile jäin kõigepealt keset päeva magama ja magasin mitu tundi; pärast õhtul ka - hakkasin filmi vaatama ja jäin poole pealt magama, uks lukust lahti, tuled põlemas, film mängimas, mina ise jummala riides... Ärkasin hommikul pool üheksa. Sõin ühe kanasaia ja magasin edasi. Poole üheteistkümneni :-D. Selle asemel, et tekstiga tegeleda :-D. Nojah.
Isegi kohvi ma enam ei suuda juua, ma olen mitu päeva mitu katset teinud, aga kohvi kohe enam üldse ei isuta, kõikidest kruusidest, mis ma endale teinud olen, olen heal juhul paar lonksu rüübanud ja lasknud ülejäänul külmaks minna... Nojah, Egiptuses ma joon enamasti teed, sest tavaline kohvi ei kõlba seal kuskile; kui ikka väga energiat on vaja, läheb käiku türgi kohvi. Malis ka nagu väga kohvi ei joonud... Aga pole ju võimalik, et ma siis nüüd peale pooltteist kuud kohvivaba elu ÜLDSE enam kohvi juua ei tahagi? Mina, kes ma vanasti kuus-seitse kruusi päevas tavaliselt hinge alla panin... Aru ma'i saa...
Ühe positiivse asjana avastasin ma eile aga teab mitmendat korda, kui ägedad sõbrad mul on :-D. Eile veetsime kõigepealt Pariisi toanaabriga kaks ja pool tundi Ceramixi terrassil vesipiibu ja triktrakimängu taga ja lobisesime lihtsalt niisama kõigest, mis pähe tuli. Pärast seda pidin saama Mauruses kokku ühe dirigendiga, aga kui ma üleni läbikülmanuna sinna jõudsin, oli neid seal ühe asemel kaks ja lisaks neile üks mu kõige toredam koorikaaslane ka :-D. Ja väga tore õhtu kukkus välja, me küll kõik rääkisime korraga ja ajasime vahepeal kooriteemalisi mõtteasju ka, aga ma nagu polekski vahepeal pikka aega ära olnud :-D. Ja siis sai paika pandud, et järgmine reede teeme lauamängu/mehhikosöögipeo - ja see oli veelgi toredam, ma nagu poleks ÜLDSE ära olnud ja kõik on endiselt vanamoodi :-D. Nii vahva... Mul oli kohe terve õhtu nii hea meel. Mitte et ma oleks arvanud, et midagi palju teistmoodi oleks, aga ikka noh... Midagi stabiilset mu äärmiselt ebastabiilse rännugraafiku juures :-D.
Igatahes. Nüüd istun ma lahtise akna all, vaatan oma endiselt täis kohvikruusi, kuulan ikka veel Antiqat ja mõtlen, et peaks liigutama. Pärnusse peaks minema mõneks päevaks, igasuguseid reisijatega kokkusaamisi tuleks ka praegu aktiivselt orgunnida, sest ma olen nii paljudega lubanud selle nädala jooksul kokku saada ja ma ei tahaks, et need kõik lõpuks nädalalõppu langeksid, see õnnetu TEKST tuleks läbi vaadata ja nii edasi...
Hmm. Nojah, ma otsustasin siin vingumise asemel selle faili päriselt endale ette vähemalt lahti teha, et vaadata, palju mul reaalselt selle peale tööaega läheb. Siis selgus, et toimetajal pole olnudki selle kallal midagi erilist teha ja nii umbes saja viiekümne lehekülje peale oli neid märkuseid nii vähe, et ma jõudsin need poole tunniga läbi vaadata ja aktsepteerida :-D. Mis nii viga! Elu läks järsku kohe palju ilusamaks :-D.
Jah, noh, hästi. Selle peale tuleb kohe tegudele asuda, nii et head päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar