Viis kuud

On möödunud viis kuud sellest, kui ma Brüsselisse kolisin. Ja kui ma juba silmapiiril olevalt jõulupuhkuselt tagasi tulen, olen justkui juba üle poole aasta brüssellanna olnud. Mu aju ei taha seda päriselt mõista. Kõik tundub alles nii algusjärgus. 

Tõele au andes, muidugi, juulis oli mul ajutine korter ja ma veetsin kõik nädalavahetused Luxis pakkides. Septembris ja oktoobris olin kõigepealt puhkusel ja siis edasi ka kõik nädalavahetused Brüsselist ära. Sisuliselt olen ma Brüsselis koha peal veetnud ainult kaks kuud - augusti ja novembri. See klapib mu sisetundega juba märksa paremini. Aga igatahes. Et kuidas siis nüüd on, see pealtnäha peaaegu pool aastat kestnud brüssellanna elu? 

Noh. Kodu on mul veel natuke poolik. Tähendab, elamiseks igati õdus ja paras, mulle endale väga meeldib, aga külaliste seisukohast on veel vaja areneda, sest neile mõeldud mezzanino on ikka lage. Mõtted külalistetoa sisustamiseks on mul olemas küll, aga teostuseni ei ole ma kuidagi jõudnud, sest muu hulgas võtavad igasugused vajalikud tellimused täpselt nii prognoosimatult palju aega, et alati kui ma midagi tellida tahan, selgub, et ma ei ole asja orienteeruval saabumisajal Brüsselis. Ja nii see kõik kogu aeg lükkub. Nt külalistevoodit, telekaalust lauda, tugitooli ja vaipu olen jõudnud niimoodi täpselt ainult nillida, aga mitte tellida. Ja mu vaesed lilled külmetavad ikka veel rõdul, sest ma pole päriselt aru saanud, et suvi on otsas ja nad tuleks tuppa tõsta. Selle võiks nüüd varsti vist ära teha. Järgmisel nädalal lubatakse juba regulaarseid öökülmi.

Admin asjad edenevad sama aeglaselt. Tervelt eelmisel nädalal sain kätte oma Belgia isikutunnistuse. Nüüd on vaja saada linnaosavalitsusest mingi paber selle kohta, et ametnikud on mu tõesti Etterbeeki elanikuks ära registreerinud. Siis saan institutsioonidega ka ehk kogu kolimise paberimajanduse ära lõpetada. Samas näiteks pangakontot pole mul Belgias siiani. Nad paistavad siin olema äärmiselt valivad ja kohe, kui ma ütlesin, et ma ei taha oma palka Belgiasse üle kanda, saadeti mind pikalt. Eks ma pean veel mõne asutusega proovima. Aga kuna selle taga ei seisa praegu otseselt midagi, siis ma pole selle nimel väga võimelnud. Ma ei oska nimelt validagi, kust alustada ja kelle juurde järgmiseks suunduda. Kõikidest pankadest räägitakse siin lihtsalt ainult ja laushalba.

Tööalaselt on nii, et mõnest asjast ma juba hakkan aru saama. Näiteks mille kirjutamiseks kuhu vaadata ja millele keskenduda. Ka peamised seadusandlusteemad ja tähtsamad näod tekitavad juba teatavaid seoseid. Iseenesest seadusandlikud menetlused ju ei liigu kiiresti ja nendest on võimalik ülevaadet omada küll. Aga alguses olid need kõik viimseni mu jaoks uued ja siis kippusid need mul omavahel ikka segamini minema. Nüüd enam nii väga ei lähe ja üleeile ma isegi oskasin täitsa peast kellegi küsimusele vastata, et millal see minu videomängude INI siis nüüd komisjonis ja täiskogul hääletusele läheb. Olin salamisi enda üle kohe täitsa uhke :). Uus inforuum hakkab ühesõnaga süsteemsemaks muutuma ja mu teadvus on tekitanud suures teadmatuse ookeanis mingisugused Harilaiu suurused infosaarekesed. Ja eks need nüüd siis tasapisi muudkui aina kasvavad, ehkki arenguruumi on mul loomulikult ikka veel tükiks ajaks. Luxis hakkasin ma ennast mugavalt ja töös hästi orienteeruvana tundma umbes pärast kahte aastat. Siis juba teadsin, kuidas asjad "tavaliselt" käivad ja nii. Pole mingit põhjust arvata, et siin kiiremini läheb. Igatahes. Tean juba, et kogu jõulupuhkuseni jääv aeg saab hästi hariv olema. Lähen esimest korda uues ametis Strasbourgi igasuguseid asju kajastama, mida ma kunagi varem kajastanud ei ole, jne jne jne. Jube põnev. 

Brüsseli tundmise küljest - ega ma eriti linna peale pole jõudnud. Peamiselt ainult siis, kui mul on olnud vaja midagi konkreetset kuskilt osta ja siis ma olen seda ostmiskohta avastama läinud. Lihtsalt ringiuitamist ja uudistamist on olnud vähe. Umbes täpselt paar korda omapäi ja paar korda külalistega :). Aga nüüd sel ja järgmisel nädalavahetusel kavatsen ma küll igal võimalusel kesklinnas ringi tuiata. Täna avatakse jõuluturg ja see peaks siin olema tõeliselt suur ja uhke. Brüssel ei teinud minu arusaamist mööda suuri mööndusi isegi valgustuse koha pealt. Nende kokkuhoiumeetmed seisnesid selles, et nad otsustasid valgustust enam mitte päevavalgel ajal sees hoida. Aga laternate arvu nad ei vähendanud. Ootan huviga, mida nad siis kõik üles riputanud on.

Kusjuures ühtegi Brüsseli või Belgia ajalehte pole ma ka veel hakanud regulaarselt lugema. See on minu poolt suur tegematajätmine. Ma loen ikka ERRi ja BBCd ja Guardiani ja l'Essentieli ja Politicot ja selliseid, aga ühtegi normaalset Belgia uudisteportaali pole veel leidnud. Kas keegi teab mõnda? Tegelikult kuluks mulle väga ära natuke asukohamaast ka parem pilt saada. 

Sotsiaal- ja kultuurielu aspektist on nii, et eks ma siin tegelen aktiivselt endale võrgustiku loomisega. Tuttavaid nägusid ikka juba on ja jõudumööda soetan neid ka juurde. See on nii põnev ja värskendav, iga uue inimesega avanevad ju uued maailmad ja mõtteviisid. Aga eks samas jäävad jälle Luxi inimesed iga kuuga kaugemaks. Mitte kõik, muidugi, aga see laiem ring. Hea näide on see, et kutsusin oma tavalised kümme inimest nädalavahetuseks Brüsselisse soolaleivale ja peatsele juubelile ja... Kogunisti kaks inimest jõudsid selleni, et organiseerisid ennast lõpuks tulema. Hmpf. Nojah. Mu enesearmastus sai ikka päris korraliku hoobi, aga ega no seda oli tegelikult muidugi ka arvata. Eks ma olen elus riike vahetanud küll ja tean, mida see inimsuhetega teeb. Peaasi, et need mõned olulised inimesed radarile jääksid!

Noja siis sport... Vot see on jäänud praktiliselt täielikku varjusurma. Augustis käisin usinasti uisutamas, aga septembris-oktoobris olin nii palju ära, et ei jõudnud endale veel mingit püsilahendust välja mõelda. Nüüd tundub ka, et ilmselt peaksin panustama uisutamisele pigem jõulupuhkuse ajal Pärnus, mitte enne siin Brüsselis. Järgmistesse nädalatesse on lihtsalt kogunenud nii palju muid üritusi - mõned kontserdid ja teatrid, osakonna jõulupidu, Eesti esinduse jõuluvastuvõtt, lihtsalt kokku lepitud kohtumised ja tutvumised jne jne jne. Nädal aega olen veel üldse Strasbourgis ära ja... Ongi nii, et vabu õhtuid kuskile veel treenima jõuda praktiliselt enam pole. Uuel aastal püüan asjale teistpidi läheneda. Kõigepealt panen Isabelle'iga paika uisutundide graafiku, mille ümber siis muid üritusi planeerida. Vot. 

Selline elu siis. Jookseb ja kujuneb. Siiani suuremate tõrgeteta ja täitsa kenasti, ptüi-ptüi-ptüi. Aga rohkem ma nüüd täna enam ei kirjuta. Varsti jõuab Katrin Luxist kohale ja ma pean enne veel poes käima, nõudepesumasina käima lükkama jms. Üks teine kord panen võib-olla oma uuest elust mõned pildid ka. Seniks praegu aidaa!

M.

Ühe jalutuskäigu lugu

Eile oli Brüsselis ilus ilm. Ma siis mõtlesin, et lähen fotokaga jalutama. Et teeks oma uuest kodulinnast ka mõne toreda pildi või nii. Plaan oli minna kõigepealt kodust kirdesse, ühte majapidamistarvete poodi. Sealt tahtsin võtta suuna Schumani kanti, et vaadata üle UK ja Skandinaavia asjadele keskenduv toidupood. Ma küll alles tulin UKst ja eile tõin Scanshopist leiba ja Karjala pirukaid ka, nii et mul ei olnud plaanis sealt midagi osta. Tahtsin lihtsalt uudishimust vaadata, mida nad siis ka müüvad. Misjärel tahtsin kõndida edasi botaanikaaia poole.

Ega ma ennast väga linnakõlbulikult riidesse ei pannud. Nädalavahetus ju. Ja üldse. Luxembourgis kohtasin ma puhtjuhuslikult tänaval mõnda tuttavat vist umbes kümne aasta jooksul täpselt kolm korda, aga Brüsselis ei tunne ma veel üldse mitte kedagi. Ja kui ma kedagi ei tunne, siis keda kotib, mis mul seljas on? Kuna oli külm ja tuuline, kuhjasin lihtsalt mitu kihti igasuguseid riideid üksteise otsa. Pead ei hakanud ka sel hommikul pesema, et mitte niiske peaga välja minna.

Täiesti teadlikult jätsin ma ühtlasi maha kõik poekotid, sest mul ei olnud absoluutselt mingit plaani midagi osta. Tahtsin peamiselt pildistada ja selleks tarbeks mõlemad käed vabad hoida.

Noja läksin siis. 

Olin saanud astuda täpselt 400 meetrit, kui märkasin ühte Poola toidupoodi. Neid on siin palju, ma ikka käin neis mõnikord sinki, sülti ja kohukest ostmas. Aga sellesse ma polnud varem sattunud, nii et ma ju loomulikult pidin sinna sisse astuma. Mul ei olnud enda meelest absoluutselt mitte midagi vaja, aga kui ma kõiki kohti üle ei vaata, kuidas ma siis järgmine kord tean, millises poes kõige parem valik on?

Ainult et pood oli ostjatest täiesti tühi ja mu ette rivistus kohe kolm müüjatüdrukut, kes kõik kõik mulle poola keelt pajatasid ja nii lootsid, et ma midagi ostan. Väga ebamugav oleks olnud lihtsalt tühjade kätega välja minna. Mõtlesin siis, et ahjaa, aga võtan õige ühe hapukoore, kui ma juba siin olen. Hapukoort ei ole kunagi ühes majapidamises liiga palju. Aint et. Selle eest maksma hakates nägin ma lihaletis ka päris kõige ehtsamaid suitsuribisid. Selliseid parajalt lihavaid, mida on ideaalne panna hernesupi sisse. Ma pole vist viisteist aastat hernesuppi söönud ja no neid ribisid nähes tabas mind selline hernesupiisu, et minesta või ära. Lühidalt - ma ostsin selle poe ka suitsuribidest tühjaks. Nii palju siis sellest, et hoian käed pildistamiseks vabad. Aga no suitsuribide nimel võib ju väikest ebamugavust taluda ikka.

Natuke edasi jalutades jõudsin ma oma esimeseks sihiks olnud majapidamisasjade poodi. Naljakas, ma praegu isegi ei mäleta, mida ma sealt tahtsin. Aga mis iganes see ka polnud, juba ukselt oli näha, et seda ma sealt ei saa. Kõik tarbeasjad olid sellest poest nimelt välja visatud ja asendatud jõulukraamiga. Iga viimane kui asi selles poes nüüd säras, plinkis, pinises, ajas lõhna välja ning oli roheline või punane. Ainuüksi poe sissepääs pani mu üsna valjult oigama, aga no ma astusin sisse ikka, lootuses, et mõni tagumistest saalidest on jõuluhullusest siiski puutumata jäänud. Ei olnud. Aga täiesti arusaamatul kombel pani miski seal poes mind mõtlema kõikide nende oma laetalade peale, mille külge oleks tore karda mässida. Nojah. Lõpuks väljusin ma sealt kaheksa karravaniku ja õige mitme jõulumunaga. Elagu kotid näpus!

Keerasin plaanile truuks jäädes siiski otsa Schumani poole. Aga, oh avastust! Olin vaid mõne kvartali käia saanud, kui mu teele hüppas järsku ehituspood. Noja kuna mind viimased 7 aastat ustavalt teeninud ühemeetrine IKEA pabermõõdulint oli just parajasti nii ribadeks saanud, et sellega ei olnud enam võimalik imaginaarseid vaipu mõõta ega visualiseerida, ei saanud ma ju ometi sellisest kohast mööda minna. Astusin rõõmsalt sisse. Noja eks ma siis jälle ostsin. Mõõdulindi ja vuugitäidet ja aknasoojustamisribasid ja pikendusjuhtme ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sain veel ühe viimase vindini täis kandekoti näppu.

Ja, kui te veel kahtlete, ega sellega see asi ka ei lõppenud. Ma ei jõudnud sellest poest veel korralikult väljagi keerata, kui nägin järgmist tarvilikku kohta - Delhaize'i. Tähendab, ma teadsin täieliku selgusega, et mul ei ole ühtegi toiduasja vaja, aga miski selle poe fassaadis tuletas mulle järsku meelde, et mul sai kodus küpsetuspaber täiesti otsa. No ikka täielik küpsetuspaberikriis oli juba viimane kord, kui ma midagi ahjus tegin. Aga ma ju tahtsin just nädalavahetusel sakes marineeritud kanatiibu küpsetada. Ega's midagi. Hea, et meenus, onju! Astusin sisse. Ostsin küpsetuspaberit. Aga kuna tegemist ei olnud mu kodupoega, siis hakkasid seal silma muidugi veel igasugused ebaharilikud, seninägematud, hädavajalikud asjad. Näiteks eelküpsetatud õunad, millele oli juba jäätise jaoks auk sisse tehtud. Ja siis veel midagi ja midagi ja midagi. Nooooo. Jah.

Astusin aga uue kaubalaariga edasi. Mina, kes ma tegelikult ühtegi toiduainet ei vajanud. Noja arvake ära! Natuke maad edasi vaatasin ma järsku tõtt bioturuga, kust saab lahtiselt igasuguseid terasid ja tõrusid. Selle ukse ees küsisin ma endalt, et aga kuidas ma nendest suitsuribidest siis hernesuppi teen, kui mul herneid pole, ah? Ehk et hädapärast oli vaja sinna ka sisse minna. Ja lihtsalt hädapärast oli vaja osta herneid ja kuivatatud mangosid ja spagetikõrvitsa seemneid ja imeilus baklažaan ja...

Kui ma siis olin sellest poest ka lahkunud ja veel kahesaja meetri pärast jõudnud empanadaküpsetajani, kelle käest mul oli loomulikult empanadasid ka vaja, siis olin ma kotivirna all lookas, kõik käed olid kinni, pildistamiseks polnud vaba ühtegi sõrme, pimedaks hakkas ka minema ja üldiselt tabas mind teadmine, et sinna Schumani juurde poodi tuleb minna üks teine päev. Muigasin, toppisin suu sooja empanadat täis ja võtsin suuna kodu poole.

Ja kui ma seal siis niimoodi lonkisin, pilla-palla riides, pesemata juuste, miljoni koti ja empanadapuruga hambus, kohtasin ma tänaval kolleegi! Kas te saate aru, suures mitme miljoni elanikuga Brüsseli linnas????? 

See oli üks äraütlemata tore jalutuskäik! 

Kuigi ega ma pilte eriti ei teinudki ja kavandatud teekonnast sai ka läbitud heal juhul 15%.

Hiirtest, metskanakestest, mochidest ja muust

Parimale tahtmisele vaatamata on kirjutamisse jälle suur vahe sisse jäänud. Mul pole lihtsalt õnnestunud viimased kaks kuud eriti kodus olla ega midagi regulaarselt teha. Käisin siin vahepeal pikalt Namiibias, enne ja pärast seda korduvalt Luxi vahet. Tööpäevadel üritasin töö ja elukorraldusega kuskile järjele saada, siis tormasin pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Elu on põnev, saate aru! :) Ma pole isegi uisutama enam augusti lõpust saadik jõudnud.

Aga no ühte-teist on Brüsseli elust ka ikkagi rääkida. Näiteks olen avastanud soovimatud koduloomad - hiired. See on natuke rõve. Varem pole mul kunagi sellist probleemi kuskil olnud, nii et ma ei oska nendega midagi ka ette võtta. Õnneks nad päris tuppa ei pääse, aga nad käivad torustiku jaoks seina tehtud augu kaudu valamukapis ja ronivad mõnikord mööda seina rõdule. Päriselt, need on mingid ämblikmees-hiired, ma ise nägin, kuidas üks mitu korrust mööda seina üles ronis. Oli teine pisike ja nunnu küll, aga. MA EI TAHA NEID!

Ma ostsin esimese meetmena nende vastu sellised lõksud, kuhu nad toiduga sisse meelitatakse ja siis nad ei saa enam välja. Idee oli, et ma lähen ja lasen nad pärast siis parki lahti, vaadaku ise, mis seal peale hakkavad või kuidas ellu jäävad. Aga see on ka ikka päris rõve, ma olen neid nende lõksudega täitsa mitu nüüd kinni püüdnud, aga ma rohkem ei taha. Mürgitada ka ei taha, siis nad surevad kuskile seina vahele ära ja haisevad seal. Liimipaberiga ka ei taha neid püüda, see tundub väga julm. Mida ma siis teen, ah? Seinaaugule ei saa ka midagi ilma suuremate ehitustöödeta ette panna. Auk on nii suur ja korrapäratu, et selle blokeerimiseks tuleks tervele kapile uus tagasein panna. Hmpf. Vbla peaks hakkama kassihoiuteenust osutama kõikidele Brüsselist ära olevatele inimestele, kellel pole oma lemmikloomi kuskile panna. Aga kuidas, kui ma ise ka kogu aeg jooksus olen???

Nojah. Olgu pealegi. Tuleb mõelda.

Kui nüüd teemat vahetada, siis eelmisel nädalavahetusel käisin ma Belgia metsas seenel. Seekord jäi Eesti seenehooaeg mul kahjuks täiesti vahele, aga seeneisu oli suur. Noja siis hakkas mul siin-seal kirjutistes silma jääma, et Flandrias ehk prantsuskeelses Põhja-Belgias käsitletakse seenekorjamist kuriteona, aga Valloonias, st prantsuskeelses Lõuna-Belgias, käiakse seenel küll ja iga inimene võib riigimetsast koju tuua kuni kümme kilo seeni päevas. Natuke süüvides leidsin ma FBst isegi ühe Valloonia seenesõprade grupi, mis ujutas mu FB üle puraviku- ja lehterkukeseenepiltidega. Selgus, et see aasta oli siinmail eriliselt külluslik puravikuaasta. Noja sellest tulenevalt oligi mul vaja sel ainsal nädalavahetusel, mille ma Brüsselis veetsin, auto rentida ja Ardennidesse seenele sõita.

Seeni oli tõepoolest väga ohtralt. Ainult et puravikud olid juba valdavalt kõik vanad, lehterkukeseeni me ei leidnud ja väga palju oli ka minu jaoks tundmatuid seeni, mis ma rõõmsalt metsa jätsin. Küll aga tarisin koju oma elu esimesed metskanakesed - st seened, mille nimi on prantsuse keeles poule de bois ja ladina keeles sparassis crispa. Eestis on see liik vist looduskaitse all ja üliharuldane, aga Belgia ja Prantsusmaa metsades paistab neid metskanakesi päris ohtrasti olema ning prantslased peavad seda seent isegi paremaks kui paneeritud suurt sirmikut.

Sirmikut ma ei ole söönud, sellepärast ei oska väidet kommenteerida, aga metskanake oli maitsev küll. Praadisin ta küüslaugu ja sibulaga ära, tegin koorekastme peale ja... jube maitsev oli. Eriti ideaalselt sobiks see mingi linguini peale. Pannil pudenes ta sellisteks pisikesteks krõmpsudeks, natuke wakame tekstuuriga tükikesteks, mis oleksid just parajalt pastalintidele külge hakanud ja neile head maitset andnud. Aga ma ei viitsinud esimese korraga kohe nii palju mässata. Sõin esimest korda prooviks lihtsalt niisama, saiaga. Ja otsustasin selle kogemuse põhjal, et järgmisel aastal ajastan oma seenelkäike natuke paremini ja siis kohe lähengi neid konkreetseid kobarseeni otsima. Nüüd tean, millistes metsades neid kasvab, kust leiab ja kuidas nendega toimetada. Seekord ma ei ahnitsenud neid kõiki isegi metsast kaasa ega löönud pärast kõiki kaasa tooduid pannile. Tahtsin alustuseks veenduda, et see mulle üldse maitseb ja ikka vaeva väärt ka on. Nüüd tean, et on.

Hmm. Siis veel on mulle Brüsselis avastatust suurt muljet avaldanud täiesti ebabelgialikud asjad - mochi jäätised. Ma tõesti polnud neid varem kuskil kohanud. Aga siin ostsin sellesuvise tavapärase 32-kraadise ilmaga ühest Aasia poest prooviks mochi jäätiste assortiikarbi ja pidin pikali kukkuma, kui mõnusad need on. (Ma muidu ei ole üldse suur jäätisesõber, võtke teadmiseks!) Need on sellised kuklikujulised ja sorbeti moodi, aga neil on riisijahust koor-taigen ümber, nii et neid on jube hea haugata, üldse kuskilt ei hakka tilkuma ega voolama ega midagi. Maitsed on ka hästi puhtad ja ehedad, kui on mangomochi, siis ongi täitsa päris värske ehtsa mango maitsega. Nämm. No tõesti sattusin vaimustusse.

Selle esimese karbitäie sõin ma pmst kõik korraga ära ja paar nädalat hiljem leidsin kodust mõnesaja meetri kauguselt ühe Jaapani toiduainete poe, kus neid on ka kohe igasuguste maitsetega müügil. Ostsin sealt suurest vaimustusest kantuna ka prooviks vist umbes kaheksa erimaitselist karbitäit (igas karbis on tavaliselt 6-8 mochit). Noja mine pekki, kõik olid nii head, et lõpuks kuluski mul neid suvisel kuumal ajal umbes karp päevas. Nende söömist on nimelt väga raske lõpetada, kui hammas kord juba verel. See tundus mulle endalegi muidugi liig. Praegu olen ma saanud nende tarbimise kontrolli alla sellega, et toppisin jääkapi muud kraami täis :). Aga varsti pean ikkagi uuesti Aasia poodi minema, sest novembris tulevad mõned külalised ja nad lihtsalt peavad ka kõik nüüd kohustuslikus korras selle maitsva fenomeniga tutvuma. Ja eks ma siis lasen endal ka muidugi hea maitsta.

Nojah. Mis veel? Tööl on põnev ja äge. Töökaaslased on hästi meeldivad ja abivalmid ning suhtlemist on palju. Kõik püüavad aidata mul sisse elada ja huvituvad, et kuidas läheb või ega ma abi ei vaja. See on äärmiselt tänuväärne ja tore. Ma ei arvanud, et leian eest sama kollegiaalse ja toetava pundi kui Luxis! Kommunikatsioonivaldkond ja Brüssel seostusid varem mu jaoks ikka mõlemad tiheda konkurentsi ja jõuliste maneeridega. See, et meil on siin ka nii hea ja sõbralik töökliima ning nii tore ülemus, on tõeliselt ootamatu ja äärmiselt rõõmustav leid.

Sisuliselt korduvaid ülesandeid ja teemasid on mul aga siiani väga vähe ette tulnud, nii et põhimõtteliselt vaatan ma ikka veel alatasa midagi suuril silmil, no nagu vasikas uut aiaauku. Minu jaoks tundmatuid tähtsaid inimesi on ka kogu aeg nii palju igal pool, siin ja seal, et ainuüksi nende tuvastamisele läheb korralik aur. Omavahel annavad nad üksteisele sõna hüüdnimedega. Ja mina siis jälle lappan guuglit ja veebisaite, et piltide ja taustaandmete järgi sõnavõtjale ka identiteet leida :). Kui on vaja kõnest märkmeid teha, siis need on mul tihti stiilis „PT keelt rääkiv prillidega blond tädi, ilmselt vasakust“. Kunagi hiljem panen mingis muus kontekstis kaks ja kaks kokku :). Endalgi on naljakas. Aga eks ma õpin :). Mingi raamistik on ikkagi juba tekkinud ning see laieneb iga päeva ja iga koosolekuga.

Vot. Aga sellega ma tõmban nüüd tänasele postitusele joone alla. On juba kirjutatud küll. Aeg selga sirutada ja nädalavahetusele vastu minna.

Nüüd novembris kavatsen ma olla lõpuks terve kuu Brüsselis paigal. Sisustan ära külalistetoa, võõrustan sõpru, leiutan endale uisurutiini ja avastan natuke ka uut kodulinna/-maad. Võib-olla jõuan paiksemaks jäädes natuke tihedamini ka blogisse. Aga võib-olla ei jõua. Eks elu näitab! :)

Igatahes, järgmise korrani ja olge toredad!

M.

 

 

 

Cambiot on kohe vaja igas linnas!

Ma olen nüüd vaimustuses. Brüsseli autojagamissüsteemist Cambio. 

Taustaks kordan, et põhimõtteliselt selgus kohe Brüsseli võimalusi uurima hakates, et ilma autota siin uisutrennis käia ei saa. Sest liuväljad on kõik linnast väljas mingites muudes asulates. Pmst jäävad need valdavalt Brüsselist 30km raadiusse ja on autoga 25-minutilise sõidu kaugusel, aga ühistranspordiga tuleb üks ots ükskõik millisesse neist poolteist-kaks tundi. Sest no midagi jääb hiljaks ja millestki jääd maha ja... Igavene kaka lugu. Suveõhtul võib ju jalutada kapsapõldude vahel need mõned kiltsad ära, aga talvel pimedas ja külmaga, endal veel trennist higised riided seljas, ei tundu see sugugi ahvatlev väljavaade.

Täitsa juhuslikult sattusin ma aga kohe oma esimesel Brüsseli nädalal märkama, et linna peal seisab nii mitmeski kohas ridamisi ühtemoodi värvitud autosid. Et huvitav, mis teenust nendega pakutakse. Luxis on sellise värvikomboga autod kodus vanureid abistamas käivatel sotsiaaltöötajatel, aga siin? Novat, ja siis ma lugesingi täitsa juhuslikult kuskilt välja, et tegemist on ühisautode võrgustikuga, mis toimib nagu teistes linnades rattapunktid. Eesmärk on motiveerida oma autot harva kasutavaid masinaomanike eraautost loobuma, andes neile hõlpsa ja soodsa võimaluse vajaduse korral kodu lähedalt ilma suurema jeblata autot laenutada. Ja see süsteem on neil päris hästi välja kukkunud. 

Ma küll olin enam-vähem arvamusel, et ma pean ikka millalgi auto ostma, kui sissekirjutused ja paberid kõik korras. Vaatasin selleks puhuks ainult garaažiga kortereidki ja nii. Aga nüüd hakkab paistma, et äkki pole ikka nii suurt investeeringut vaja. Äkki on hõlpsam ja soodsam lihtsalt vajaduse korral ühisautot kasutada. Ei pea jamama pesulate, kummivahetuste, tehnoülevaatuste, kindtlustuste ja muu säärasega... Keegi teine koristab ja kontrollib, puhkuse ajal ei pea auto pärast muretsema ja üldse. Tundub ikka lausa no väga praktiline!

Ja see värk käib neil no tõesti hõlpsalt ja vaevatult. Eks muidugi autod on ka parajad künad, üsna kriipsitud ja täkitud teised, aga üllatavalt puhtad ja täiesti töökorras. Ja eriti tore on see, et neil on igasuguseid mudeleid. Tillukesi, suuremaid, kaubikuid, manuaale, automaate... Bronni tehes saad valida, millist täpselt sa tahad. Kõik vajadused on kaetud. Ja abonemendiga saab kasutada kogu võrgustiku autosid just täpselt siis või seal, kus vaja. 

Hinnad on ka äärmiselt konkurentsivõimelised. Pmst makstakse sõitude puhul kulunud aja ja läbisõidu eest, lisaks on mingi väike kuutasu ka süsteemi ülalpidamiseks. Aga see pole suur ja sõltub ka sellest, kui palju tahta autosid üldse kasutada (äkki oli eriti harvadel kasutajatel 4 eurot kuus ja eriti sagedastel 22 vms). Üleüldises plaanis, täitsa kena lugu. Ma arvutasin siin, et üks trennis käimise kord maksab selle autoga käies 17-18 eurot. See on väga hea, sest ühistranspordiga maksaks rongipilet BRU-Leuven-BRU 11 eurot ja sellele lisanduks veel kaks bussipiletit, nii et... noh, umbes täpselt 15 eurot millegagi tuleks ka ikka ära. Lihtsalt autoga on nii palju mugavam. Esimene kord, kui proovisin, jõudsin ma koju duši alla kiiremini kui ma oleksinud ühistranspordiga liuväljalt Leuveni raudteejaama ronge ootama pääsenud! Ehk siis hoidsin kokku vähemalt tund ja veerand. Ühe trenniskäimise ühe otsa pealt.

Ühtlasi tundub Cambio olevat siin ka väga laialt kasutatav ja toimiv lahendus. Ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nemad on seda kasutanud või kasutavad praegu või kasutasid siis, kui oma auto rikkis oli vms. See ei ole mingi nišiinimeste värk. Asi töötab, sest neil on lihtsalt nii suur võrgustik. Mul on üks peatus kodust 270 meetri kaugusel, teine 460 meetri kaugusel, kolmas 650 meetri kaugusel... Kui ühest ei saa sobivat autot, siis teisest ikka saab ja nii. Ei pea minema kuskile pärapõrgusse (stiilis lennujaama) autot ära tooma ja viima nagu tavaliste üürikate puhul. 

Tavaliste üürikate kättesaamine võtab lisaks ka alati nii palju aega ja paberimäärimist - isegi kui ma käisin Luxis kogu aeg sama firma samas kontoris, siis hakkasid nad mu isikusamasuse ja dokumentide kontrolliga iga kord otsast peale. Küll see oli tüütu! Kümnendast korrast alates võiks ju endale kuskile mingi märke teha??? Ja milleks mul see kuradi konto nende juures on? Ainult selleks, et nad saaksid mulle spämmi saata või?

Cambio seevastu võttis mu juhiloa ja ID-kaardi andmed teadmiseks ja andis kahe päevaga vastu kiipkaardi, millega saab edaspidi ilma igasuguse lisajändamiseta broneeritud auto lahti teha ja ära sõita. Kui midagi katki läheb, helistad ja keskus saadab abi. Kui tankida on vaja, võtad auto kindalaekast selleks ette nähtud firma krediitkaardi ja maksad sellega. Kindlustus on, parkimiskoht on tagatud, laenutusi on sõna otseses mõttes iga nurga peal ja keskus töötab 24/7, nii et nendega saab iga kell ühendust, kui vaja! Ma olen praegu nii vaimustuses, et mu meelest peaks sellised olema igas linnas. Maailm saaks kohe hoobilt palju vähemate autodega hakkama!

M.

Täiskohaga brüssellanna

Minust on vahepeal saanud täiskohaga brüssellanna. Ja täna sain lõpuks enda uude koju ka interneti, nii et saan sellest kõigest nüüd pajatada. (Aga kohe pärast pajatamist oleks vaja välja mõelda, kuidas internetimehest seina sisse jäänud suur auk enne kuidagi ära lappida, kui omanik mulle keldrivõtmeid tuleb tooma. Ta ilmselt ei oleks sellest väga suures vaimustuses.)

Ühesõnaga. Pmst sai mul nüüd siis eelmise ja üle-eelmise nädalaga kümne aasta pikkusele Luxi peatükile otsustav joon alla tõmmatud. Orgunnisin Katrini olulisel kaasabil ära oma elu, lepingud, posti, asjad ja korteri. Sõitsin ohtralt edasi-tagasi. Muu hulgas sõitsin ise rendiautoga kaks korda Luxist Brüsseli ja tagasi, suur aaloepott turvavöö all kõrvalistmel, ning tundsin ennast selle saavutuse üle ülimalt uhkena, sest, noh, nii suures linnas ma pole kunagi varem autot juhtinud. Tarisin kotte, kohvreid ja pakke, panin igaks juhuks paari kirikusse paar küünalt, et kogu orgunn kava kohaselt ka välja mängiks ja… Ja nüüd mul on siis Brüsselis kodu, mis mulle meeldib. Ja aadress, millega juba järgmisi toiminguid teha. Ja reageerimisvõimeline korteriperemees. Pluss rohelised karjuvad papagoid terrassi ees suure puu otsas, täiesti korras paberimajandus JA nõudepesumasin! Issand, mul on esimest korda elus nõudepesumasin, mis ei löö majas korke välja ja mida saab kasutada ja mis teeb nõud nii ilusaks puhtaks! Imeline!

Noja paralleelselt Luxis elu kokkutõmbamisega olen siin Brüsselis uut elu sättinud. Ma ütleks, et see on osutunud mõnevõrra keerulisemakski kui Luxi elu kokkutõmbamine, sest Luxis ma vähemalt teadsin, kust midagi saab ja kes midagi teeb. Siin ei tea nagu üldse midagi. Ning guugeldamisele ja nõuannetele vaatamata tuleb enne selguse saamist teha ohtralt tühikäike. No stiilis lähen mina siis suure enda kokkuvõtmise peale lõpuks panka, et konto avada. Aga pangast saadetakse ära, sest konto tuleb avada veebiplatvormil. Seitse lehekülge üksikasjalikku küsimustikku, mille ära täitmisel saadetakse veel paar lehekülge mailiga lisaks. Või siis lähen metroobutiiki, et transpordikaart saada, aga sealt saadetakse ära, sest sinna tuleb oma foto kaasa võtta, sest neil ei ole veebikaameraid ja koha peal pole võimalik pilti teha. Või siis lähen mina omast arust uisutama, st 18.48 rongi peale, aga rongi ei tule, või kui rong tuleb, siis ei tule seda bussi, mille peale ma selle rongi pealt oleksin pidanud ümber istuma. No selles vaimus.

Illustreerimaks, KUI muhvigi ma ei tea, olgu öeldud, et üks terve päev läks mul siin eelmisel nädalavahetusel näiteks prügimajandusega tutvumiseks. No stiilis kuhu ma oma kolimisprahi panen, mis päeviti prügivedu käib, kas meil kuskil konteinerid ka on, ei ole, ahah, kust neid omavalitsuse väljastatavaid prügikotte saab, kui mitut sorti neid on, kuidas neisse prügi jaguneb, kas ma panen need korteriukse taha, trepikotta või õue, mida teeb koristaja ja mida teen mina, aga kui kõik muu on sorteeritud, siis kuhu käib klaas? Noja siis teemad stiilis kuidas saada nimi uksekellale ja postkastile, kui selleks on vaja mingit erilist võtit, ja kuidas saada valesti kirjutatud nimi sealt uuesti ära, kui korteriomanik on sõitnud nädalateks puhkusele, aga mind tahab vbla külastada naabruskonna sandarm (paistab, et Brüsselis peab naabruskonna sandarm kõik uued elanikud isiklikult kodus üle vaatama). Mida teha, kui internetiteenuse pakkuja on veendunud, et mu majas on 13 korterit, aga mina elan korteris nr 14 ja pean ta enda juurde kutsuma… Mida teha, kui ma pean saama postiga kindlustuslepingu, mis tuleb allkirjastada ja tagasi saata, aga postimees ei saa välisuksest sisse ja jätab kogu maja postipatsaka õuevärava alla tuule meelevalda, nii et ma ei tea, kas leping pole veel jõudnud või on jõudnud, aga ära lennanud? Ja kus see va postkontor on, kust see leping ühel päeval siis tagasi saata? Ühtlasi on olulised küsimused, kas sellel lepingu tagastamisel on ka mingi tähtaeg ja kas postkontor on suvel ka tavapärastel aegadel lahti? Ja kust saada ämbrit, harja, moppi, rongipiletit, mõõdulinti, voodiraami, elektrilugeja näitu, vannitoa vaipa, õuetooli või kaktusemulda, kus on mu Luxi aegunud elamisluba, mida aktiivselt tagasi nõutakse, ja kus kohvikapslite prügikott? Nagu triljon küsimust on kogu aeg :). Jumal tänatud, et suvi on töö mõttes rahulik aeg. Jõuab elu sättida. Kui seda kõike oleks pidanud täismahviga töö kõrvalt tegema, siis oleks küll kehvasti. Aga ega mul on suur koolitöö ka vaja esitada 18. augustiks, nii et… Ega tegelt kõik põleb ikka.

Aga muidu on päris tore. Praegu on veel huvitav ja Luxist ei ole asjatoimetuste kõrvale jõudnud veel puudust tundma hakata. Ühtlasi ma praegu veel täiesti aktiivselt naudin seda, et mul on nüüd terrass. Ja nõudepesumasin, nagu ma juba ütlesin! Ja senisest kaks korda suurem jääkapp :). Ja et ilmad on ilusad. Mulle meeldib, et Brüsselis saab iga nurga peal süüa head rameni. Isegi Martensi maja sööklas. Ma olen juba söönud vähemalt viis korda erinevaid ramene. Hirmsasti maitseb. Ja samas on mul ikkagi hiina toidukaupade supermarket ja ladinaameerika kaupade supermarket ja kodu lähedal suur Carrefour. Ma saan sealt Carrefourist osta Luxlait’ tooteid, muide. Ja mulle eriti meeldib, et seal pannakse aegumiskuupäeva hommikul toodetele kleepsud -50%. Mitte et ma ajaksin taga allahinnatud tooteid. On kordi, kui ma ikka tahan, et mu piim säiliks võimalikult kaua. Aga samas kui ma näljasena poes hulgun ega tea, mis salatit ma õhtul tahaksin, ja mozzarella on tänase kuupäevaga ja sellel on peal suur kiri -50%, siis see on hea. Siis mul on valik. Ma ei võta kogemata homme aeguvat asja, ma ei pea sobrama, et leida kauem säilivamaid tooteid, ja nemad ei ole pidanud seda kõike ära viskama, sest mõnest pakist saavad ikka lahti. Ja näiteks lihatooteid saab ju hõlpsasti jääkappi panna, nii et miks siis mitte see ilus lihatükk poole hinnaga ära osta?

Ühtlasi on mul 300 meetri kaugusel veel teinegi toidukas, biosupermarket Sequoia. See on eriti tore. Seal on päris lai ja normaalse hinnaga valik. Ei ole ainult mingid taimeõlid, seebid ja bioõunamahl, vaid saab ikka täitsa külmkapi täis. Või kui ei saagi, siis sellest veel 60 meetrit edasi on ka bioturg, kus müüakse lahtiselt isegi röstitud tatart! Ja veel samm edasi on Põhjamaade kaupu müüv ScanShop, kust saab põhjamaist rukkileiba, ja ainult natuke kaugemal Poola toidupood, kust saab isegi kohukesi ja Poola vorste! Siis on nämma Vietnami resto, rameni resto, Mehhiko resto ja Süüria tänavatoidu koht ka, aga neid viimaseid ma pole veel proovinud. Ja siis on veel kõige ehtsam Belgia fritkot, mis on isegi Brüsseli giidiraamatus ära märgitud kui tõeline institutsioon, mille luugi taga olla järjekorras seisnud isegi Angela Merkel. Sealt peab lähiajal kindlasti friikaid võtma! Ühesõnaga. Selle jutu point oli, et suurlinnal on ikka omad võlud. Kaubavalik on märksa mitmekesisem kui Luxis. 

Pange panemisi ja äpardusi on muidugi ka ohtralt ette tulnud. Kas või kõige esimene kodusöök (isetehtud juustusai) osutus tõeliseks pettumuseks. No ma olin poes ilgelt sillas, sest seal on kohe terve seinatäis eri juuste. Aga mul õnnestus sealt 168 sordi seast võtta mingi laktoosivaba plastmass, mis nägi välja nagu ilus vana oranž Cheddar, aga maitses nagu polüuretaan. Ikka nii halb oli, et ma pidin selle kohe ikka peo peale välja sülitama, et vaadata, ega ma mingit juustu ümbriskihti ei hauganud. Kui selgus, et ei, see vist ikka on juust, tahtsin panna ülejäänud viilu saia peale. Mõtlesin, et see päästab. Sest sai muidu nägi välja nagu ilus kuldne Kirde sai Eestis. Pehme oli ka. Ainult et järgnes uus pettumus. Sai, selgus, koosnes ahvatlevale välimusele vaatamata saepurust ja kaktusemullast. Päriselt, see oli nii maitsetu ja kuiv, et lagunes kohe suhu sattudes selliseks maitsetuks kriipivaks kruusaks, mida polnud ka võimalik alla neelata. Kui ma pakendi järele haarasin ja seda terasemalt uurisin, selgus, et tegemist on gluteenivaba tootega, mis ei kõlvanud kohe tõesti üldse mitte. Mõlemad toiduained rändasid minutilise kaalutlemise järel kõige täiega otse prügisse. Järgmisel korral vaatasin juba hoolsamalt, millist saia ja millist juustu koju toon, ja need paremini valitud produktid osutusid siiski täiesti söödavaks. Uhh. Õnneks.

Teine asi, millega väga hästi pole, on uisuklubid… Ühes ei taheta täiskasvanuid ja ühistranspordiga läheb selle klubi jäähalli ka ikka kena kaks tundi üks ots. Mis on naaaatuke nagu liig, kui tahta täitsa mitu korda nädalas uisutada. Teine ja kolmas on liiga kaugel ja nende trenniajad ka ei sobi. Neljandas taheti mind aga panna sellisesse gruppi, kus kõik viimseni hüppasid kaheseid hüppeid nagu Duracelli jänkud ning harjutuste ajal olid nad juba tervele liuväljale tiiru peale teinud, kuniks mina alles harjutust seedisin ja lahkasin, et seal kõigepealt oli Vene samm ja siis mohawk ja siis vist crossover ja kumba jalaga siis edasi läks??? Nad olid ikka nii tõsine klubi, et kui ma ütlesin, et ma üldse ei hüppa, vana vigastuse pärast, siis said kõik krambid. Põhimõtteliselt pudenes neilt tahtmatult suust, et kas tõesti nagu ühekordseid ka mitte või? (Mitte et ma ever oleksin kahekordseid kunagi proovinudki.) Või siis et mis mõttes sa ei ole kükkpiruetti proovinud, kohe praegu võtad kätte ja teed siin mulle! Või et miks sa teed ainult ühese tviisli? Tee vähemalt viis ringi ja siis nii ja siis nii ja siis teise jala peal. Mul jäi siis üle vaid nentida, et teeks küll hea meelega, kui oskaks :). Ühesõnaga. Jah. Sellesse gruppi ma vist ise ei taha väga. Tasemevahe oli natuke liiga suur. Nii pole eriti tore ja ega ma sellega midagi eriti ei omanda ka, kui ma pean midagi kogu aeg lennult kuidagi kuidasjuhtub hädapärast püsti jäädes ära tegema, sest juba minnakse millegi muuga edasi. Ühesõnaga. Uisutamisvõimaluste koha pealt mul alles otsingud jätkuvad. Loodan sügavalt, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud või et vähemalt autojagamisplatvorm aitab sõiduajad kontrolli alla saada ja muretult ka natuke kaugemal trennis käia kui ühistransport mugavalt võimaldaks. 

Sest jaa, praegu olen väga lootusrikas paljutõotava ja täitsa paljukasutatava autolaenutusskeemi Cambio pärast. Sellel tundub olevat päris palju laenutuspunkte, normaalsed hinnad ja lihtne keskkond. Mul on kohe kodust ümber nurga üks laenutuspunkt, nii et kui ma olen abonemendi asjad korda saanud, sobiks see trennis käimiseks väga hästi. Autoga on Leuveni liuväljale mu juurest väidetavalt ainult 23 minuti tee, versus vähemalt 1,5 tundi ühistranspordiga. Ühtlasi on täitsa mitu inimest ka maininud, et jajaa, nemad on Cambiot kasutanud ja kõik on alati hästi toiminud. Mis on päris julgustav. Ühesõnaga. Aplikeerusin. Aga näis, millal siis dokumendid ukse alt sisse pistetakse. 

Kena. Aga aitab nüüd küll jälle selleks korraks. Lähen tegelen targemate asjadega. Näiteks selle va kooliesseega teemal riigipiiride relevantsus digiajastul Ukraina sõja näitel. Seda pole enam ka kuskile lükata, kümme päeva veel ainult ongi ja ma pole õieti lugemagi hakanud... Oh ja ah :).

M.

PS: kõige ebameeldivam avastus on see, et Brüsselis on sääsed! See on tõeliselt halb. Luxis ei olnud. Mul on vist lisaks voodiraamile vaja ka sääsevõrku.

 

Brüsseli kiiksuga korteritest

Tänu sellele mitmes kohas pendeldamisele on mul nüüd ajatajuga jälle naljakasti. Mõnes mõttes tundub, et mul ei ole sellest nädalast midagi rääkida, aga järele mõeldes tuleb nentida, et pole üldse nii. See oli üks äärmiselt sündmusterohke ja toimekas nädal, lihtsalt sellesse mahtus nii palju, et näiteks esmaspäev ja teisipäev ei tundu üldse enam selle osadki. Need oleksid olnud justkui kuu aega tagasi. Aga kui nüüd veidi järele mõelda, siis ma leidsin endale selle üheainsa nädala jooksul Brüsselis kodu ja ostsin Eestisse suvila, kohtusin kohutavalt paljude inimestega, osalesin oma esimestel komisjonide koosolekutel, tegin ära kõik tööprogrammide koolitused, jagasin mitu päeva maid Maroko tädi ja paberimajandusosakondadega, käisin külas, sain iga päev miljon uudist, käisin uue osakonna suvepeol jne jne jne. Nii et kui nüüd hakata natuke üksikasjadesse laskuma, ei tohi seda nädalat sugugi maha kanda ega alavääristada. Ahjaa, ja esmaspäeval tõsteti mind ju veel sellest stuudiost välja, kuhu ma pidin algsete plaanide kohaselt juuli lõpuni jääma. See oli ka veel üks ilge draama.

Ühesõnaga, aga no peamiselt möödus nädal loomulikult lõputu ringijooksmise tähe all. Kogu aeg tuli tegeleda kas korterivaatamiste broneerimise või neile minemisega. Vahepeal oli vaja teha ka natuke tööd, aga ega ma sellele eriti keskenduda suutnud. Õnneks olid asjassepuutuvad kolleegid mõistvad ja lubasid mul ka koosolekute ajal mitte väga tähele panna, et ma saaksin veel kortereid sorteerida.

Esmaspäeval käisin vaatamas kahte üsna potentsiaalikana tunduvat paika, aga üks neist osutus olema nii pentsiku ruumiplaaniga ja pooleldi maa all olevaks, et ma armusin küll selle võluvasse aeda, aga korterit ennast ma siiski lõppkokkuvõttes ei soovinud. Teine alguses paljutõotav koht oli aga juba minu sinna jõudmise ajaks ära antud. Mis oli vbla ka päris hea, sest ma oleksin selle muidu võtnud, aga see oli üsna luurehimulise majaperenaise ja no ikka äärmiselt pentsiku ruumilahendusega. Mul oleks seal natuke raske olnud. 

Üldiselt, Brüsselis ongi vist kõik elupinnad mingi kiiksuga. Selliseid kompaktseid ja normaalse põhiplaaniga kortereid on mulle vaatamiste valimisse kuidagi väga vähe sattunud. Küll saab kööki läbi vetsu, küll astutakse trepikojauksest otse dušikabiini, eriti levinud on välisukse panemine nii, et õueuks toob saabuja otse elutuppa kamina ette, aga popp on ka panna ülenisti klaasist seintega vannitube keset magamistube nagu akvaariume, milles lödistajat saab igast küljest mõnusasti jälgida... Minu praeguses stuudios on otsustatud vannituba teha ilma igasuguste lampideta. Lambikohtagi pole üldse ette nähtud. No pole ju pestes vaja valgust või kui on, siis jätad ukse lahti ja pesed esikutule valgel. Ühtlasi on selle WC mõeldud kuskile suvalisse kohta välja nii, et poti peale otse istuma ei mahu, sein on ees. Tuleb istuda sellise 30-kraadise nurga all, et põlved uksest välja jääks. Viimased sellised kogemused pärinevad mul Pariisist.

Sellesse esmaspäevapärastlõunasesse korterisse sisse astudes jäin ma aga kohe esimese hooga päris hämmeldunult mõtlema, et kuidas siia nüüd siis üldse ennast sisse peaks seadma. No see oli selline uhke anfilaad, minimaalsete vaheseinte ja kõrgete stukklagedega... Otse öeldes oli tegemist sisuliselt 100-ruuduse ristkülikukujulise saaliga, millel liigendust peaaegu polnudki. Sellist seinaäärt, kuhu voodi panna, ei olnud ka esmapilgul lihtne tuvastada, sest selle väheste seinte sees olid absoluutselt igal pool muudkui ainult uksed, radiaatorid, kaminad (3tk) või aknad. Ega ma poleks ka ühtegi muud mööblitükki osanud sinna loogiliselt paigutada. Kõik oleks pidanud panema keset saali kuidagi nii, et nende ümber oleks saanud iga päev ringmängu mängida. Et otse voodi kõrval söögilaud ja selle kõrval diivan ja selle kõrval kirjutuslaud ja. Nagu mööblipoes.

Majaomanik vist sai mu orienteerumiskatsetest aru, sest ta siis osutas iseseisvalt ja konkreetselt kohe näpuga, et vaadake, ma nüüd näitan - see külg seal on magamistuba, see siin keskel on söögituba ja see külg seal paremal on elutuba. Ma siis vaatasin ta näpu järgi, aga ikka oli raske aru saada, kust lõpeb elutuba ja algab söögituba ja nii. Ta siis kordas selgitamisest väsinud õpetaja kombel, ise näpuga raiuvaid liigutusi tehes: magamistuba, söögituba, elutuba. No jõuab juba kohale või? 

Lõpuks ma hakkasin vähemalt magamistoa kohustuslikku asukohta taipama küll, sest ühest saalinurgast läks treppredel pool korrust kõrgemal lae all asuvasse vannituppa. Oleks tõesti mõistlik, kui voodi ei asuks sellele risti vastupidises saaliotsas. Vannituba oli muidu kena, selline maast laeni ulatuvate akende ja terrassiga. Jah, rõdu nimelt oligi selles korteris ühendatud vannitoa külge, mujalt sinna ei pääsenud. Eks siis iga üürnik saab ise otsustada, kas eelistab a) veemõnude nautimist kogu naabruskonna silme ees või b) nende imeliste maast laeni ulatuvate akende täiesti raiskavat kinnikatmist. Hmpf. Noja WC läks sellest valgusküllasest ja uhkest vannitoast veel natuke treppredelit mööda kõrgemale, hästi pimedasse punkrisse. Öösel pimedas pissile minnes oleks seal olnud ikka väga hea ennast ära lõhkuda. Ma tõsimeeli mõtlesin, et kes küll sellise asja peale tuli. 

Aint et kui seda korterit poleks juba ära antud, siis ma oleksin selle võtnud ikka. Ma hakkasin selleks ajaks ikka juba üsna meelt heitma, et august tuleb peale, pooled inimesed on niikuinii juba puhkusel, pooltele päringutele ei vastatagi, kuhu ma lähen kahe nädala pärast oma kolaga? Õhtuti ei tulnud mul suurest murest enam isegi uni, peas keerlesid igasugused bürokraatia- ja kolimisvirvarrid. Noja ühele kolmapäevahommikusele korterivaatamisele läksin ma juba üsna otsustanult, et selle korteri ma lihtsalt nüüd võtan, isegi kui sel on mõni väike puudus.

Õnneks, aga ikka no täiesti õnneks selgus, et mulle meeldisid nii maja, maakler kui ka korter kohe esimesest silmapilgust. Poisil olid nii türkiissinised silmad ja ta oli nii ontlik ja korralik. Ja nii majas kui ka korteris oli avarust, isikupära ja valgust. Ühtlasi olid kõik mu soovid täidetud - vann oli, köök oli suur, terrass oli, garaaž ja kelder olid, külalised saab poolprivaatsesse kohta magama panna, hind oli normaalne, kvartal oli tore, töö lähedal, vaade imeline... Pmst käisin ma kõik toad korra läbi, võtsin kotist dokumendipataka ja ütlesin maaklerile, et teeme nüüd kähku asjad ära, ma võtan selle, kas ma võiksin järgmine nädal võtmed saada :)? 

Tasapisi on muidu selgunud, et ega Brüsselis ei käi nii, et ma muudkui võtan selle korteri. Brüsselis tuleb esitada omanikule kandidatuur ja omanik siis kõigepealt ootab ja kogub kõik kandidatuurid kokku, kuniks ta mingil suvalisel hetkel esitatud paberite, palgatõendite ja iseloomustuste pealt vaatab, kes talle üürnikuks sobib ja kes mitte. Aga kuna me saime maakleriga ka nii hästi jutule ja ta sai aru, et mul on "natuke" kiire, siis ta oli mulle neljapäeva hommikuks omanikult siiski heakskiidu hankinud (avasin südamevärinal kirja, mille pealkiri oli "Teie kandidatuur korteri XX üürimiseks") ja reede hommikul kell 10.00 sõitsin juba kuskile Brüsseli äärelinna pärapõrgusse korterilepingut allkirjastama. 

Omanik ise ei saanud reedel tulla, nii et teda ma polegi nüüd siis näinud. Tema pidi lepingu allkirjastama alles järgmisel esmaspäeval, või noh, see on siis nüüd homme. Mistap ma ilmselt tegelikult veel päris hõisata ei või. Mingi 0,1% võimalus on ikka, et ta mõtleb veel ümber või saab kuumarabanduse või midagi. Aga ma hoian ikka pöialt. Ja no meil on juba état des lieux ja võtmete üleandmine kokku lepitud, nii et lootust siiski on. Kusjuures, natuke hiljem selgus, et täpselt samasse korterisse oli 4 aastat tagasi soovinud elama asuda üks mu Ungari kolleeg, aga temal jäi asi katki, sest tal oli vaja kolida kuu aega enne kui korter vabanes...

No enivei. Jah. Et see oli siis selle nädala põhiareng. Ja nüüd. Nüüd võib juba järgmise sammu peale mõtlema hakata - et kuidas ennast seal sisse seada, mis kõigepealt kaasa haarata ja mida oma Luxi kolaga peale hakata...

Aga eks sellest kunagi hiljem. Ma nüüd rohkem enam ei jaksa kirjutada.

Mõnusat pühapäeva!

M.

Uued maailmad

See esimene nädal Brüsselis oli ikka paras hullar. Peamiselt sellepärast, et korraga oli vaja teha hirmus palju uusi asju. Mul ei olnud loomulikult alustuseks töö mõttes kiire, sest mul ei olnud ju pooleliolevaid asju, mida oleks olnud selle hooaja viimase istungi ajal jooksvalt käimas hoida. Aga alguses võtab iga uus asi ju ikka palju rohkem aega kui vilunud tegijal. Noja siis mul polnud veel töövahendeid ega juurdepääse ega midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean ja kus ma olema pean, ning sellest ka ei saanud aru, millest minu töö sõltub :). Et millal miski minu kätte jõuab ja mis ajaks see tuleb ära teha :). Noja samal ajal oli vaja ju ka elupaiga otsimisega tegeleda.

See käis nii, et ma jooksin kortereid läbi suurusjärgus 6 tükki päevas. Võtsin neid institutsioonide siselistist ja kinnisvaralehtedelt, muudkui kammisin kõiki, mis kriteeriumidele vastasid. See oli päris kurnav, sest need kõik olid üksteisest vähemalt 2km kaugusel ja kuna ma alustuseks ei teadnud sedagi, kuidas Brüsselis bussisõit käib, siis ma jooksin ikka oma jalad selle nädalaga täitsa kenasti rakku. Kusjuures täiesti tulutult. Elukohta ikka pole. Mõni anti teisele, mõni vabaneb alles augusti keskelt, mõni oli kole ja mõni siiski ei vastanud kõikidele kriteeriumidele (mul on vaja vanni, rõdu/terrassi/aeda ja mõistliku suurusega kööki, korter peaks olema tööst 2km raadiuses ja kenas/turvalises piirkonnas, garaaži rentimise võimalus oleks ka boonuseks). 

Ühte korterit ma oleks tegelikult isegi kangesti tahtnud, aga selle vastu oli viis inimest enne mind veel ka huvi üles näidanud ja omanik pole minuga ühendust võtnud, nii et ju ma siis seda ei saanud. Kurb. See tähendab, et järgmine nädal läheb samamoodi edasi. Hommikul seitsmest õhtul poole kümneni lihtsalt ringi lidudes.

Küll aga ei ole ükski selline visiit olnud mahavisatud. Isver, igal koteril ja selle elanikul on olnud nii erinevad lood, et... See kõik oli väga silmiavav. 

No näiteks ühes korteris elas NATOs töötav toooooohutu kõhuga jota, kellel oli korter nagu tõeline seapesa ja kes hakkas sealt Hiina kolima. Päris suur väljakutse see ettevõtmine, ma ütleks - maailma praeguses asjades seisus NATO esindajana Hiina kolimine.

Teist tuli näitama väga kõrgel poliitilisel positsioonil töötav poolatar, kes oli üleni hingetu ja kortsus (no ta riiete kortsudel olid ka ikka kortsud) ning kes esimese asjana poolnutuga retooriliselt küsis, et kui palju maailmal neid kriise nüüd veel järjest välja käia on, et tema enam ei jaksa.

Üks korter oli imelises kohas ja imeliste vaadetega penthouse, millel oli 25-ruudune terrass ja 360-kraadised vaated üle terve Brüsseli kuni aatomikuni välja. Ainult et selle köök oli täpselt dušikabiini suurune. Sinna mahtus gaasipliit ja valamu, rohkem mitte midagi. Ei mingit tööpinda. Kokkajagi ei mahtunud seal pliidi ees ümber keerama. Korteri omanik oli üks kena Rootsi araablane, kes nägi, et ma selle peale ehmatasin. Ta siis lohutas, et ärgu ma muretsegu, ta on seal köögis big dinnereid ka valmistanud. Aga no ma arvan, et ma tahan peaaegu iga päev tema mõistes big dinnerit valmistada. Nii ka ikka ei saa.

Üks korter oli jube äge, suure privaatse terrassiga ja hästi omanäoline. Selline nagu konverteeritud tööstushoone õhustikuga ja nii. Ainult et see asus õnnetuseks kaks kvartalit väga kahtlases piirkonnas, kus liikusid igasugused karvased, sulelised ja narkarid. Nii et kohe maaklergi ütles, et tema oma õele küll ütleks, et ärgu ta siin õhtul üksi majast välja mingu. Noja siis teine häda oli see, et korter oli küll kenasti renoveeritud, aga maja mitte. Koridor oli jube, kelder veel jubedam. Pesumasinaruumis hallitas ja laest oli kukkunud alla nii mitu tellist, et seal oli kohe korralik sülesuurune auk. Noh. Ka jälle häda, korterit armastaksin väga, aga väljas ei saaks sealt kunagi käia.

Üks oli mingi Iiri vanatoi esimene päris kodu, millest ta rääkis nii sügava armastusega, et ma kohe ei söandanud talle öelda, et mulle see tegelt üldse ei meeldi. Ei olnud seal vanni ega väiksematki rõdu, värvid olid hirmus sünged ja köök tilluke pime punker. Oli selge, et onu oli seal olnud väga õnnelik ja ta tahtis mu surnuks rääkida sellest, kuidas neil kõik mööbel seal on kunagi olnud ja kes kõik selles majas elavad, milline on tema 87-aastase naabri iseloom ja kuidas ta peab alumise korruse hambaarsti tööharjumusi imelikeks. Aga no ma teadsin suht ikka uksest sisse astudes, et see pole päris minu jaoks.

Noja nii edasi ja nii edasi. Muidu see Brüsseli korteriturg tundub olevat üsna labiilne. Asjad, mis on vaevu üles pandud, on juba võetud, oma soovist tuleb kohe külastuse ajal teada anda ja samas kõik muudavad kogu aeg meelt ka. Üks Itaalia tädi sattus mu korterivaatamise soovist nii vaimustusse, et teatas, et ma sobin imeliselt. Siis aga tühistas vaatamise 15 minutit enne vaatamist ära, sest ta olevat korteri juba välja üürinud. No mis siis ikka. Aint siis läks kaks tundi mööda ja ta kirjutas uuesti, et tal nüüd tuli ikka mõte, et äkki ma ikka tahan ta korterit, sest ma ju tahtsin vähemalt kaheks aastaks, aga tema lubas korteri ära ainult aastaks. Et oleks nii palju mugavam, kui ma ikka tuleksin. No jee raitt. Nii ka asjad ei käi. Kui ta on juba kellelegi teisele lubanud ja nii. Siis ta on valmis mulle ka samamoodi käru keerama, kui veel parema pakkumise leiab.

Või siis nüüd eile helistas mulle see tädi, kelle juures mul juuliks ajutiselt tuba on võetud. Ta on sihuke Maroko tädi, kes on iseenesest kohutavalt lahke, aga kohe nagu nii lahke, et see on lausa purutüütu. No iga kümne minuti takka on tal vaja mu uksele koputada või mu äraolekul mulle pidevalt helistada. Kusjuures põhjuseks on näiteks tungiv soov tuua mulle karp tooreid mune. Millega mul ei ole mitte midagi teha, sest potti, panni ega pliiti pole. Enivei. No ta jälle helistas nüüd. Ja hakkab pihta, et mul on küll juuli lõpuni talle kõik ette makstud ja nii, aga nüüd ta leidis kellegi, kes tahaks seal toas hakata nüüd kohe elama ja jääda kaheks aastaks. [See ei mahu mulle ka pähe, see on üsna ahistav ja klaustrofoobne tuba, kus ükski uks ei käi eriti hästi lahti, kapp tahab kaela kukkuda ja pole isegi vetsu.] Et kas ma palun-palun-palun elaksin ülejäänud juuli tema allkorruse väiksemas toakeses, kui ta mulle osa raha tagasi ka maksab ja nii. Ohjah. Et nagu nii kiiresti kõik muudkui kogu aeg meelt muudavadki.

Aga ega sellest midagi pole. Eks asjad käivadki ju nii. Küll ma midagi leian. Homseks on mul jälle mitu vaatamist kokku lepitud, neist kaks päris paljutõotavad. Tahaks küll loota, et järgmisel nädalal saab selgeks, milline peavari mind augustist ootab. Siis saab hakata vaatama, et millal ja kuidas see kolimine hakkab käima ja nii.

Muidu tööst ja kolleegidest jäid väga head muljed. Eks sügisel ilmselt läheb tempokaks, kui mul juba on omad menetlused, millega pidevalt tegeleda ja nii. Aga siiski. On põnev ja huvitav ja inimesed on ka väga meeldivad ja abivalmid. Kõik püüavad mind natuke integreerida ja nii. Kusjuures isegi mulle seni täiesti tundmatud inimesed, keda ma pmst ainult nimepidi teadsin, on tulnud lagedale uskumatute abipakkumistega, stiilis et tahad, tule ela suvel minu juures, me puhkusel, aga meil on aed ja vaarikad ja kassi saad ka näppida! Nagu lihtsalt fantast, kohe südame teeb soojaks! Või siis no stiilis, et kuule, näed, mu telefoninumber, et kui hätta jääd või midagi küsida on vaja, siis helista iga kell. Või et kui sul oma kraami jaoks muud lahendust ei ole, siis pmst võid meie garaaži ladustada, kui vaja. Nii tore. Nagu ei olekski võõras suur linn, kus kedagi tunne. Inimesed on nii lahked, et nagu oleks juba ammuilma vanad head usaldusväärsed sõbrad. Ülimalt südantsoojendav. 

Igatahes. Lõpetuseks aga üks õpetlik lugu sellest, kuidas ma esimest korda Leuvenis uisutrennis käisin. Sain FBs kontakti ühe ameeriklannaga, kes juba ammu Belgias elab ja seal täiskasvanute uisutamist edendab. Ta tundus hästi sõbralik, meeldiv ja abivalmis, kutsus mind oma broneeritud jääle, lubas treeneritele tutvustada ja puha. Ta on väga hea uisutaja, juba lapsest saadik jääl olnud ja nii. Samas noh, väga haritud või intelligentset muljet ta endast küll ei jätnud. Ma ei mõtle seda halvustava kommentaarina, ta oli väga avatud ja vahetu ja sõbralik, aga no pigem tundus lihtsameelne ja nii. Aga temaga ma sain küll jälle õppetunni, et kunagi ei tasu ikka teha inimeste kohta liiga tõtakaid järeldusi. Ma alahindasin teda kõvasti (ilmselt ameerikaliku liigfamiliaarse ja lobeda kõnepruugi tõttu), sest kui ma küsisin, et kuidas ta Belgiasse sattus, siis ta teatas, et ta tuli doktorantuuri tegema ja et ta on nüüd astrofüüsikadoktor, kes siiski on otsustanud nüüd ennast pühendada iluuisukostüümide õmblemisele. Inimestel on ikka täiesti uskumatud elud! Ikka kõigil on täitsa oma maailm!

Otsast peale

Viimasel ajal on toimunud või välja kuulutatud nii palju muutusi, et justkui vesiliiva oleks astunud. Kõik on hakanud järsku liikuma, nii suuremas kui ka väiksemas plaanis. Mitte millelegi ei saa enam kindel olla ja tulevikku on peaaegu ilmvõimatu hinnata või ette kujutada.

See tohutu nihe hakkas tegelikult peale juba vist umbes Brexitiga ja oli alguses üsna ignoreeritav. Aga järgnes kõigepealt COVID, siis sõda ja nüüd tõeliselt mehine inflatsioon, nii et raha on igal pool kogu aeg otsas ja sellest tulenevalt muutuvad loomulikult viimseni ka igasugused tööpõhimõtted, valikud ja prioriteedid. Kõik valitsused ka muudkui järjest vahetuvad, kaua riikide ja institutsioonide tüüri juures olnud stabiilsed ja vähemalt teada-tuntud kujud taanduvad. Mida see lõppkokkuvõttes meie igapäevaelu jaoks tähendama hakkab, ei oska kohe arvatagi.

Ka muidu on peaaegu igaüks vist võtnud nõuks tööd vahetada, mujale kolida, lahku minna, abielluda, suhtesse astuda, maja osta või mingeid suuremaid elumuutusi ette võtta. Isegi paljud vanad poed ja restoranid on kinni pandud ning asemele on tulnud või tulemas uued, millest ei tea, kui kaua need püsivad. Hübriidtöö võimaluse pärast vajuvad seltskonnad, kollektiivid ja sõbrad järjest enam laiali, sest tänapäeval on ju kõigil huvid mitmes riigis ja praegune olukord võimaldab päris hästi enda igapäeva järjest laiemale venitada. Kõige selle tulemuseks on mingi eriliselt käest kiskuv fluidum, kus puuduvad igasugused konstandid ja rutiinid.

Ega ma muidugi annan ka sellesse kaosesse oma panuse ja tekitan seda iseenda jaoks mõnevõrra juurde. Pärast kümmet aastat ja kahte kuud Luksemburgi Suurhertsogiriigis pakin ma jälle oma elu üleni kokku ning vahetan taas elukutset ja ühtlasi ka elukohariiki. Kolin Brüsselisse ning asun tõlkimise asemel tegelema natuke vaheldusrikkama ja teistmoodi tööga kommunikatsiooni valdkonnas. Olen kohutavalt põnevil ega jõua ümberasumist ära oodata, ehkki ma olin varem Brüsseli koha pealt üsna skeptiline ja mõtlesin töövahetuse korral pigem Luxis uue töö leida. Siin on ikkagi sõbrad ja ülihead uisutamisvõimalused ja, noh, siin on ka üsna turvaline ja stabiilne olnud. Aga. Ühel päeval pakuti mulle lihtsalt hõbekandikul nii head tööd, nii et mul kulus vähem kui kolm minutit otsustamaks, et ma loomulikult haaran sellest kinni. Olgu see siis pealegi Brüsselis.

Põhimõtteliselt on kogu selle loo näol tegemist sellise ulme-põnevik-muinasjutuga. Alguses tundus pakkumine täiesti utoopiline ja ebareaalne, siis kaasnes paberimajandusega kõvasti põnevust ja närvikulu ning lõpptulemus läheb natuke Tuhkatriinu kategooriasse.

Ühel päeval mu käest lihtsalt küsiti maadkuulavalt, et kas ma tahan ideaalset tööd. Muidugi ma ütlesin, et tahan. Arvates, et ega sellest midagi tule. Nii ju tavaliselt asjad ei käi. Aga siis mõni päev hiljem, ühel kiirel istungihommikul, kui mina olin kodukontoris, kukkus arvutiekraan vilkuma ja mind videokõnele nõudma. Olin täielikus šokis. Muidugi ma tundsin helistaja nime ära. Aga ma polnud selleks kõneks üldse valmis :D. Ma ei osanud seda nii ruttu oodata. Ma ei osanud seda vahetu kõne vormis oodata. Ma mõtlesin, et kunagi kuulutatakse mingi konkurss välja, kus ma siis pean kandideerima. Ja, noh. Ma polnud üldse ühekski videokõneks valmis. Meie vanas osakonnas ei helistatud inimestele kunagi. Veel vähem videoga. Kodutööl olles ei võtnud ma mõnikord hommikumantlit enne tööpäeva lõppu seljast ära :D. Seepärast nägin ma ka sellel konkreetsel hommikul välja nagu mingi väike troll. Nagu Kunksmoori soenguga ja karvamantlis Klaabu. Ilmselgelt selline, et ei sobi avalikkusega suhtlemist eeldavale töökohale.

Aga vastamata ka loomulikult ei saanud jätta. Rabistasin siis otsida, kust video välja saab lülitada, ja vabandasin uue ülemuse ees ette ja taha, et ta peab mu häälega piirduma. Õnneks ei olnud tal sellest suurt midagi. Ning pärast täpselt kuute minutit ja neljakümment kaheksat sekundit vestlemist paluti minult kirjalikku soovi uuele töökohale asuda. See oligi kõik. Taipasin veel ise viimasel hetkel enne kõne lõpetamist pakuda, et muidu kui teda huvitab, siis ma võin talle oma CV ja mõned muud paberid ka saata. Uus ülemus arvas, et aa, jah, jajaa, see on hea mõte jah, that would be helpful. Vot selline lugu.

Meie personaliosakond lasi mul muidugi ikka päris kaua sütel istuda, enne kui paberimajandus suvatseti käiku lasta, ja pärast seda tuli veel ka mitu kuud küüsi närida, et kas nad ikka suudavad kõik selle näiliselt lihtsa üleviimise võimalikult keeruliselt ära vormistada või annavad üldse alla. Aga noh. Suutsid. Mingil hetkel saabus siiski ka kirjake, et võtke teadmiseks - teie dossier on nüüd allkirjastatud. Ja õnneks, olles siiski juba kümme aastat näinud, kuidas institutsioonid töötavad, ning suuri viivitusi ja keerukusi siiski ka ette aimates, ütlesin ma oma LUXi korteri ära nii suure ajavaruga, et ei jäänud isegi päris viimase hetke ootamatute viivituste ajaks päris peavarjuta. Ainult närvid said natuke kannatada :). Sest ma nüüd olen ikka üldiselt juba päris pikka aega igal hommiku lüles tõusnud ja hakanud kogu energiaga aktiivselt ootama, posima ja lootma. Et ehk nüüd TÄNA tuleb see kiri, mis ütleb, et kõik on nüüd päris valmis ja täitsa tagasipööramatu. See aktiivne ootamine on päris kurnav, võtke teadmiseks!

Ootamisele lisaks olen nüüd olnud tükk aega kohutavalt põnevil. Siiani on olnud ju see peaaegu kõige toredam aeg. Ma ei ole pidanud reaalselt veel mugavustsoonist välja astuma ega midagi tegema, aga tulevikus terendab nii palju ägedat. Mingil ajal ma kubisesin lootustest ja ootustest kohe nii väga, et ei saanud õhtul kuidagi uinutudki. Muudkui mõtlesin ja kujutlesin, kuidas kõik hakkab olema ja kuidas ma seda igasugustele inimestele serveerin ja millise peo ma teen ja millises korteris ma tahan hakata elama ja mis ma esimesel päeval selga panen ja mis mööbli ma kaasa võtan ja kuidas ma esimest korda Strasbourgi lähen ja milline on Brüsseli liuväli ja mis lilled ma kõik oma tulevase (veel leidmata) korteri suurele terrassile istutan. Ja siis ma plaanisin Oostendesse randa minna ja hakata mõnikord otselendudega nädalavahetuseks Eestis käima ja rulluisutada ja jõusaali leida ja. Ma olen peaaegu kolm kuud juba ette tundnud seda poolpidulikku ja aukartusega segunevat tunnet ka, mis esimesel päeval kontsakingade ja kitkutud kulmudega uude töökohta sisseastumisel alati tuleb. Ihhii. Uus ülemus on mulle ka hea mulje jätnud. Ja temast räägitakse hästi. Mul oli siin Luxis muidugi ka ülemusega väga hästi. Aga kuna teda ootab ka töövahetus, ei oleks siin ikka miski ka samamoodi jätkunud. Noja kui niikuinii tuleb uute inimestega harjuma hakata, olgu siis juba uus töö ka.

Kahju on muidugi ka, aga see mõistmine, mis ma kõik maha jätan, hakkab alles nüüd päriselt kohale jõudma. Siiani tundus see päris äraminek veel nii kauge ja abstraktne. Peamiselt ja kõige rohkem kahju on muidugi sõpradest. Siin on siiski mitu inimest, kes on viimase kümne aastaga mu jaoks väga tähtsaks ja lähedaseks saanud. Kellega me oleme teinud ohtralt lõbusaid, toredaid, huvitavaid reise, väljasõite, olenguid, jalutuskäike, sööminguid, veinitamisi, asjakorraldusi ja ühist tööd. Kuidas see kõik siis edasi hakkab olema, kui me enam samas tööraamistikus ei mõtle ega lähestikku ei ela? Varasemast elust on näiteid võtta igasuguseid. Brüsselist Luxi on autoga muidugi kõigest mõne tunni tee. Teisalt aga... Mõne tunni, mitte mõnekümne minuti või mõne sammu tee. Spontaansuse ja suvalisel hetkel sõbra ukse peal töö üle virisemise võimalus kaob igatahes selle kolimisega ära.

Uisutamisest on ka kahju. Siin on kahtlemata oluliselt paremad uisutamisvõimalused kui Brüsselis - väga hea jäähall, tööga ühitatavad trenniajad, ülihea treener ja nüüd lõpuks ka väga äge uisugrupp. Ma olen päris hea mitu aastat uisutanud, aga alles sel aastal tekkis meil selline seltskond, kellega koos ka väljas käia ja muidu sõbrustada. Just siis, kui ma siit ära hakkan kolima, eks. Aga mis teha. Eks ma hakkan siis Brüsselis otsast peale.

Noja siis on natuke hirmus ka. Ma nimelt ei tunne Brüsselis mitte kedagi. Nagu päriselt. Mitte kedagi. Kui mul jälle liiga palju süüa saab, kelle ma siis külla kutsun või kellele karbikesega valmislõunat viin? Kellega ma rullitama, pildistama, ooperisse või jalutama lähen? Kellega nädalavahetuseks väljasõidule suundun? Kelle käest abi palun, kui miski asi ei tööta või mõistus uue riigi paberimajandust ei võta? Oeh. Ju kellegi käest, keda ma praegu isegi ette ei kujuta. Loodetavasti.

Aga noh. Eks seda siis paistab. 85% minust on nendele aspektidele vaatamata siiski nii elevil ja rõõmus ja ootusärev. Ja see kõik tundub nii õige. Tundub nii, et lõpuks ometi näidati mulle kätte järgmine mulle määratud uks! Hakkab uus etapp. Saab välja mõelda uue Marise. Sellise, kes kajastab viimase kümne aasta jooksul läbi elatut JA seda, kes ma järgmised kümme tahan olla. Saab elus teha suurpuhastuse ja sorteerida välja kõik tarbetuks või tülikaks muutunu. Saab välja mõelda uued rutiinid ja harjumused. Saab jälle vähemalt paar aastat elada tööalastes illusioonides, sest ma ei tea veel kõike, mis kulisside taga toimub või miks asju otsustatakse ja kuidas asjad käivad. Saab hakata käima ka Strasbourgis lähetustes, suhelda inimestega ja teada suurematest asjadest rohkem. Jah, ma olen selleks väga valmis.

Vaatame siis, mis nägu see järgmine etapp hakkab olema!

M.

Sellest, kuidas mul on nüüd peaaegu vaja Šoti põhjasaartele lambakasvatajaks minna...

Lambakasvatajaks minemisest ja töövahetusest tasuks tegelikult kohe pikemalt rääkida. Aga see jutt tahab veel natuke mõtlemist ja sõnastamist. Seepärast ignoreerin praegu pealkirja seda tahku ja keskendun rohkem siiski mainitud Šoti põhjasaartele. Ma nimelt veetsin seal äsja kaks ääretult toredat nädalat. Jõudsin tagasi Luxi juba poolteist nädalat tagasi. Aga muljed on sellised, et ma siiamaani natuke elan veel sealsetel rannaniitudel ja -kaljudel. Üle pika aja suutis üks koht Euroopas mind üsna suuresti üllatada. Ja sellepärast tuli kohe kirjutamise isu ka. 

Ma ei kujutanud näiteks ette, et need saared on üksteisest ja Šoti põhiosast nii erinevad või et neid on NII palju. Sain alles kohale jõudes teada, et Shetlandi on umbes 100 saart ja Orkney saari tuleb veel 68 lisaks. Maalapp meres, muidugi, on Šoti definitsiooni kohaselt saar sellisel juhul, kui see on muust suuremast maalapist täiesti ära lõigatud ja sellel kasvab piisavalt palju taimi, et paar lammast suudaksid seal iseseisvalt eksisteerida.

Mõni saar oli üleni ainult mägine turbaraba, mõni lauge lammaste poolt äranäksitud murusaar. Mõnele saab mõõna ajal jala, mõnele tuleb sõita praamiga, mõnele saab ainult tuttava külamehe lootsikuga. 

Neil kõigil on siiski üks ühine nimetaja. Mitte ühelgi saarel pole mitte ühtegi puud, sest kõikjal puhub selline lõõtsuv püsituul, mida ma veel mitte kuskil maailmas tundnud ei ole. See puhub iga maast natukenegi kõrgema asja lõpuks lihtsalt ära merele. Puudel pole mingit lootustki. Ja majade katused on lihtsalt merekaljude küljest lahti murtud suurtest ja võimalikult terviklikest rasketest lubjakiviplaatidest, sest muidu ei oleks neid ka enam juba ammu. See tuul on ikka nii vägev, et mõne kõrgema panga peal ei saa kaljuservale läheneda rohkem kui viie meetri kaugusele, sest ootamatu tuuleiil on suuteline inimest mitu sammu edasi puhuma ja nii võib sealt lihtsasti alla pudeneda. Tuulega lendasid mul päikeseprillid päris mitu korda peast, paelaga kaela riputatud pooleteisekilose fotoka alleshoidmisega oli tõsiseid raskusi ja telefongi kadus nii mõnigi kord käest, isegi kui ma hoidsin sellest kahe käega kinni ja üritasin pilti teha. Kusjuures iga viimane kui saarlane selgitas meile, et meil on ilmaga väga vedanud, muidu ei ole kunagi nii päikeseline ja kena. Nägime ka mõnda suplejat, ehkki veetemperatuurilt ei maksa palju loota. Raamatute väitel soojeneb see suvehooaja lõpuks heal juhul 13 kraadini. Ühtlasi on seal normaalne, kui 56 päeva sajab järjest vihma. Ja tuulega kohanemiseks on kohalikel isegi omamoodi toolidisain välja töötatud. Nad on toolile leeni asemel surnukirstu moodi kastselja teinud, et see natukenegi tuult kinni peaks.

Veel tuulest rääkides - nende järgmiste piltide tegemise ajal valitses näiteks selline tuul, et ma ei olnud üldse kindel, et pildid üldse teravadki tulevad. No niimoodi raputati ja väntsutati, et mu (kordan: pooleteisekilone) fotokas oleks mitu korda peaaegu ära lennanud. Kaelarihm lihtsalt ei püsinud sellise tuulega ümber kaela ja käed said ka ikka korralikku trenni, sest kogu aeg tuli aparaadist kramplikult kinni hoida. Ükski lind ei suutnud normaalselt lennata, nad lihtsalt loovisid ja üritasid tulutult koju pääseda. Nii kui uut katset alustasid ja õhku tõusid, viis tuuleiil nad minema ja selle vastu polnud võimalik isegi võidelda. Nad lihtsalt läksid sellega kaasa, üritasid kuskil maanduda nii, et tuul neid päris vastu kaljut puruks ei viskaks, ja üritasid uuesti. Pesa peale oli vaja ju kuidagi tagasi saada. Päris kahju oli neist. Noja lammastel tahtis tuul peaaegu villa seljast ära viia, nii et nad pressisid end lagedal maastikul igasse väiksemassegi lohukesse, ja, näete, õnnestus tabada ka üks lunn, kes oli tuule käes üsna räsitud ja karvane. 

Suurema osa ajast oli mul seal saartel seljas 6 kihti riideid: pluusi mõõtu spordirinnahoidja, selle peal pikkade käistega spordisärk, selle peal dressipluus, selle peal fliis, selle peal sulevest ja selle peal veel talvine sulejope. Pähe käis kõigepealt fliisikapuuts, siis villane tutiga talvemüts ja selle peal sulejope kapuuts. Nende kõigi sees, vahel ja peal käis veel kaela ümber pikk ja paks Šveitsist ostetud fliisist suusabuff. Siis sai enam-vähem olla. Kui just kogemata tuulevarju ei astunud, sest kui tuult ei olnud ja päike paistis, hakkas niimoodi kohe tohutult palav. Ühtlasi sadas natuke iga 5 minuti takka. Või ehk on see liialdus. Võib-olla jäi sajukeste vahele siiski ainult 4 minutit. Aga need olid tavaliselt ilusad ja päikeselised. Jõudis päris mitu ilusat pilti teha. 

Eelmainitule lisaks üllatas mind nendel saartel valitsev vabadus, inimeste vähesus ja sellest tingitud suur usaldus kõikide külastajate vastu. Kuna poode, kohvikuid ega isegi võõrastemaju enamikel saartel ei ole, on kohalikud meisterdanud tee äärde kastikesed, kuhu mõni perenaine on pannud iseküpsetatud kooki, limonaadi, šokolaadi, mune, moosi ja rahakassa. Võta, söö ja maksa südametunnistuse või lisatud hinnakirja järgi. Mõnes kastikeses oli ka kaardimakseterminal koos õpetusega, kuidas seda kasutada. Praktiline ju, kellel tänapäeval enam sularaha üldse oleks?

Vähem asustatud saartel, kus pole üldse ühtegi poodi, kohvikut ega võõrastemaja, on olemas täisvarustuses köögi ja diivaninurgaga kogukonnakeskused, kuhu võib lihtsalt kedagi ette hoiatamata sisse astuda, kohvi keeta ja oma muna praadida. Ühtegi kohalikku seal ei ole, on ainult jälle rahakastike, kuhu kasutatu eest südametunnistuse järgi münte poetada. Hirmus tore.

Ka saarte üksikud linnakesed on seal suure osa ajast inimtühjad, nagu näha juuresolevatelt piltidelt. Kuna nii saared kui ka nende ainsamad linnakesed on nii hõredalt asustatud, soovivad linnades suhelda ja trügivad pildile ainult mõned kassid. Päriselt. Ainult kruiisituristide külastusajal mingitel nädalapäevadel vahemikus kell 14.00-16.30 võis väikest saginat märgata. 

Olgu öeldud, et kruiisituriste viiakse ainult paariks tunniks kahe või kolme kõige lähema ja nende vastuvõtmiseks kohandatud vaatamisväärsuse juurde, muidu puudub nendel saartel igasugune grupireiside korraldamise võimalus. Bussid ei mahu enamikele teedele sõitma, igasse vaatamisväärsusse mahub korraga heal juhul viis inimest ja, noh, kui saarel on ainult üks võõrastemaja, kus on neli tuba, siis saabki sinna saarele minna ainult omapäi ja kõike hoolikalt ette planeerides. Olge hoiatatud - isegi linnas ei saa kohvi ja kooki ilma seda kellaajaliselt ette broneerimata! 

Levinud giidiraamatud pühendavad nendele saartele heal juhul kokku kuus lehekülge. Mistap pooltest vaatamisväärsustest pole neis sõnagi, nendele koperdatakse seal saartel ise otsa. Samas need, millest raamatutes räägitakse, on suure tõenäosusega üldse kinni või siis nende juurde parajasti ei pääse, sest neid valvab mõni pull.

Tore on aga see, et vaatamisväärsused on igal pool mehitamata ja enamasti tasuta, samas on keegi hoolitsevalt nende ette postkasti jätnud täiesti töötavate patareidega taskulambid, et kaugelt tulnud külalised pimedates lossikeldrites või kiviaegsetes koobastes ikka midagi näeks ka ega jalga murraks. Tule, millal tahad, jää, kauaks tahad, roni, kuhu tahad. Ühesõnaga - naudi! 

Sellele lisaks on sealsed vaatamisväärsused tõeliselt erilised. Sellised, mida ma mujal üldse näinud pole. Näiteks vaatasime me kümneid broche. Need on põhimõtteliselt sellised kaitseotstarbelised rauaaja tornelamud, millest ma polnud varem kuulnudki. 

Absoluutselt kõikide saarte kõikide vaatamisväärsuste ja kõikide asulate ühiseks nimetajaks võiks aga olla miniatuursus. Muuseum koosneb näiteks ainult ühest saalist, lossid on Euroopa mandriosa omadega võrreldes tillukesed ja algelised ning kiviaegsed kalmed on üldse nii pisikesed, et nendesse saamiseks tuli 5-10 meetrit käpuli mööda kivist tunnelit roomata. Arusaadav ka, need on 5400 aastat vanad. Vanemad kui Giza püramiidid. Sellegipoolest olid need hullult ägedad. 5400 aastane kivist voodi ja kivist seinakapp on ikka. Noh, panevad ikka mõtlema. Selliseid kiviaegseid auke oli seal ka tõesti hirmus palju. Mõni päev me olime nagu vihmaussid, muudkui aga ainult roomasime maa alla ja maa alt välja. Takkajärgi tarkusena ütleks, et heleda jopega ei maksa sinna minna.

Mulle meeldis, kuidas seal saartel kõik toimib – usaldusväärselt, ehkki natuke suvaliselt. Saare ainus pood on iga päev lahti küll, aga näiteks ainult kaks tundi päevas. Praamid käivad küll, aga täna kimage igaks juhuks ruttu sadamasse, sest just täna nad erandkorras „lõunaajast teeajani“ ei käi, mida iganes see siis päris kellaaegades ka ei tähendaks. Lossivärava võtit võite küsida kõrvalasuvast hotellist „igal mõistlikul kellaajal“ (vt kõrvalolevat pilti). Õhtusööki saab küll, aga ainult sellest hotellist ja ainult siis, kui te juba nädal tagasi broneerisite. Avalikke käimlaid on väga vähe, võib-olla üks saare peale (praamikai peal), aga need on alati korralikud, puhtad, värskelt seebitatud põrandaga ja igas viimses kui ühes neist on tasuta saadaval hügieenisidemed ja tampoonid. Kui järsku on vaja või sul pole raha, et ise osta.

Mulle kohutavalt meeldisid sealsed rannikumatkad. Lunne, suulasid, meriskeid, karikormorane ja igasuguseid muid linde oli miljoneid. Hülgeid nägime mitmekümneste puntidena ikka no päris sageli. Ja, pange tähele, ma pole tegelikult juba aastaid isegi kuldnokka mujal näinud. Igal pool on ainult musträstad.

Lambaid, Šetlandi ponisid ja pulle kohtasime ka loendamatul arvul. Pulle armastasid nad eriti panna vaatamisväärsuste ümber karjamaale. Kusjuures ainus viis vaatamisväärsuse juurde pääseda oli kõndida läbi sellesinase karjamaa. Ma enam ei mäleta täpselt, millised, aga vähemalt kolm vaatamisväärsust jäigi meil rõngasninaliste pullimütakate pärast vaatamata. Jänes tuli püksi, noh. Isegi lehmakari ajas ükskord natuke närvi ja sundis poole tee pealt tagasi pöörama.

Need loomad olid seal saartel lihtsalt kõik nii sotsiaalsed, et kui inimest nägid, oli ikka kõigil vaja kohe juurde tulla ja midagi öelda. Ma, linnatüdruk, ei tea ka, mida teha 20 sihikindlalt minu poole sammuva lehmaga. Loota, et nad siiski kahe sammu kaugusel seisma jäävad? Pai teha? Koledat häält teha? Kintsu peale laksu anda? Nad lihtsalt eemale lükata? Mitte lasta end häirida? Kuna saartel puid ei kasva, polnud kuskilt ka kaigast ega vitsa demonstratiivselt kätte võtta. Aga kui nad äkki suures põnevuses kõik kambakesti mulle ümber trügivad, varba peale astuvad või jalaga annavad? Ei jäänudki muud üle kui ümber pöörata ja kergelt tõtakal sammul karjamaalt põgeneda. Mitte nende konkreetsete pildil olevate elukate eest, nemad olid ülisõbralikud, aga ühtede teiste. Suurte ja mustade.

Isegi hülged on seal äärmiselt sotsiaalsed, muide. Ujuvad rannal kõndijaga kaasa ja muudkui upitavad ennast veest välja vaatama, et mida sa, imeloom, siin küll nüüd siis niimoodi teed ja kes sa oled? See kõik on kohutavalt äge.

Süüa saab neil saartel ainult tiba üheülbaliselt. Igaks hommikusöögiks on ikka ainult täpselt full English breakfast, eineks tee skoonidega, kui saarel juhtumisi mõni kohvik on, ja õhtusöögiks fish & chips. Oma miljonitest lammastest pole nad söögiks ühtegi andnud. Toidulaua järgi ei saanud ka aru, et nad oleksid seal maailma mastaabis arvestatavad koorikloomade tarnijad ja mitmekesiste kalaliikide püüdjad. Krabipüüniseid ja kalavõrke oli küll igal pool ohtralt, aga krabi sai salatina vist täpselt kahel korral. Isegi heeringat sai vist täpselt ühes kohas, ehkki Baltasound olevat olnud kaua aega maailma heeringapealinn üleüldse. Võib-olla ei olnud parajasti hooaeg või midagi.

Eino, mulle tegelikult maitsevad nii nende hommikusöögid kui ka friikartulid. Aga midagi värsket tahaks teinekord siiski ka ja pärast kahte nädalat praekraami söömist on ühtlasi vaja tükiks ajaks dieedile hakata. Oi, ja järgmine kord tuleb heaga oma purukohv kaasa võtta, sest see, mida seal saartel üldiselt kohviks nimetatakse, sisaldab kohvi umbes pooleteistkümne kohvioa jagu. 

Kõik teed peale põhisaare peamaantee on sealkandis üherealised ja möödalaskmistaskutega. Ühtlasi on kohalikud armastanud teha need teed sellised eriti kitsad õrred, mis on ümbritsevast maastikust ja maapinnast märksa kõrgemal. Seal tuleb ikka väga täpselt sõita ja eriti hoolsalt teeääri valvata. See aga ei takista kohalikke sajaga kihutamast. Seejuures pean silmas sadat miili tunnis, mitte sadat kilomeetrit, onju! Eriti kiiresti eelistatakse rallida kurvis ja pimedatel nõlvadel. Jalakäijana tuleb õppida hüppama auto lähenemist kuuldes sõna otseses mõttes täiesti kraavi, olgu siis jala või rattaga. Õnneks on saartel rahvast nii vähe, et suurema osa ajast on võimalik hakkama saada ilma kaasliiklejaid kohtamata. Näiteks on mul päris hea meel, et selle tee peal keegi vastu ei tulnud, seal polnud möödalaskmistaskuid ka.

Lisaks sellele, et ma pidin sõitma elus esimest korda ise praamile (kohe tosinaid kordi ja seejuures veel Inglise autoga, mille käigukast on vasaku käe all), tuleb seda sealkandis teha üsna sageli tagurdades. Mööda pisikest rampi. Pisikesele praamile mõne traktori kõrvale pilusse. Oeh. Ütleme siis nii, et sain alustuseks küll. Aga pärast teist korda hakkasin minema kergema vastupanu teed. Kohe, kui mõni merekaru ütles, et tagurdage aga peale, tegin nutunäo, ulatasin võtmed ja ütlesin, et tehke selle autoga, mis tahate, mina ei oska. Iga kord sai auto tagurpidi vähem kui 20 sekundiga õigesse prakku. Nad seal on uskumatud tagurdajad. Vist on palju nende õrsteede peal harjutanud. Iga viimne kui üks nendest sõitis tagurpidi sama kiiresti kui edaspidi ja manööverdamises ei tundunud ka vahet olevat. Mul on veel arenguruumi.

Väga olulise varia mõttena, mida ma muudesse lõikudesse integreerida ei oska, aga mida ma tahaksin kindlasti mainida, ütleksin, et ma ei ole mitte kuskil näinud suuremaid rabarbereid. Need põõsad olid seal kohati ikka suuremad kui kohalikud hütid ja neid kasvas igal pool. Nagu ka võililli, mis olid sealse pinnasega ka ülirahul, ulatudes tihti lausa põlvini. 

Ja kuna jutt läks juba varia peale, siis sobib siia hästi ka väike valik variateemalisi pilte, mida ma muude lõikude juurde ära paigutada ei osanud. Näiteks nendest turbamätastest. Mõned saared olidki ainult turbahunnikud ja vähesed kohalikud kuivatasid ise omale tagaaias briketti. Lõikasid aga labidaga parajad ribad ja ladusid niimoodi kuivama. Kuskil pidime aga ka natukest aega turbaga köetavas toas viibima ja see suits oli ikka päris kirbe. Võttis silmad vett jooksma ja jäi nii hästi külge, et me suitsesime veel terve päeva takkajärgi...

Või laevavrakkidest, mida oli igal pool. Mõned olid kohaliku tüüpilise hiigeluulega pahaaimamatult saarte ümbruse koledatele karidele sattunud, teised olid II maailmasõja ajal taotluslikult põhja lastud, et takistada vaenlase laevade liikumist. See konkreetne pilt on tehtud lennukiaknast, mistap ei oska öelda, millise juhtumiga selle vraki puhul täpselt tegemist on. Aga vrakke nägime palju. No tosinat ikka. Mida on rohkem kui mu elus siiani üldse kokku.

Noja siis veel mõned pildid, mis kuskile hästi ei lahterdunud...

Kohutavalt palju jäi ka nägemata ja tegemata. Näiteks kolm paadisõitu, mis tundusid nii ägedad ja mida ma oleksin väga tahtnud, aga tuul oli liiga tugev. Saarmad ja mõõkvaalad jäid ka nägemata. Šetlandi poni varsad jäid pildistamata, sest meil oli juba lennujaama kiire. Mõnda kohta oleks vaja tagasi minna, et seal rahulikult jalga kõlgutada, päikeseloojangut või -tõusu vaadata ning elu ja ilu üle järele mõelda. Lisaks oleks vaja sinna minna ka kanarbiku õitsemise ajal. Ja mõnel pööripäeval, et vaadata, kuidas see päike ja valgus nendel kiviringidel ja kiviaegsete monumentide koridorides mängib. Ja kindlasti uuesti merelindude pesitsusajal, sest lunne vaataks veel ja veel. Nad on lihtsalt nii naljakad ja nunnud - nagu papagoi ja pingviini ristsugutised, kes inimesi sugugi ei pelga ja on nii fotogeenilised kah veel. Ühtlasi on mul nüüd väga vaja Fairi saarele ja Fetlarile ja Wyre’ile ja North Ronaldsay’le ja kindlasti kuhugi veel. Ostsin sealt mitu tarka kohalikku giidiraamatut, mis räägivad kõikidest saartest üksikasjalikult ja süvitsi. Nendest saab nüüd hakata tasapisi järgmist marsruuti kokku panema. Mitte ilmtingimata homseks, aga üheks järgmiseks sobivaks ajahetkeks, kui tahaks kangesti tsivilisatsioonist eemale pääseda. Päris kindlasti!

PS: Sattusin praegu just viimase postitamiseelse kontrolli käigus suurde segadusse. Kui loomatõug on eesti keeles Šetlandi poni, miks siis saarte nimi on eesti keeles ikka Shetland? Kes nii teeb? Mis loogika see on????