Uued maailmad

See esimene nädal Brüsselis oli ikka paras hullar. Peamiselt sellepärast, et korraga oli vaja teha hirmus palju uusi asju. Mul ei olnud loomulikult alustuseks töö mõttes kiire, sest mul ei olnud ju pooleliolevaid asju, mida oleks olnud selle hooaja viimase istungi ajal jooksvalt käimas hoida. Aga alguses võtab iga uus asi ju ikka palju rohkem aega kui vilunud tegijal. Noja siis mul polnud veel töövahendeid ega juurdepääse ega midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean ja kus ma olema pean, ning sellest ka ei saanud aru, millest minu töö sõltub :). Et millal miski minu kätte jõuab ja mis ajaks see tuleb ära teha :). Noja samal ajal oli vaja ju ka elupaiga otsimisega tegeleda.

See käis nii, et ma jooksin kortereid läbi suurusjärgus 6 tükki päevas. Võtsin neid institutsioonide siselistist ja kinnisvaralehtedelt, muudkui kammisin kõiki, mis kriteeriumidele vastasid. See oli päris kurnav, sest need kõik olid üksteisest vähemalt 2km kaugusel ja kuna ma alustuseks ei teadnud sedagi, kuidas Brüsselis bussisõit käib, siis ma jooksin ikka oma jalad selle nädalaga täitsa kenasti rakku. Kusjuures täiesti tulutult. Elukohta ikka pole. Mõni anti teisele, mõni vabaneb alles augusti keskelt, mõni oli kole ja mõni siiski ei vastanud kõikidele kriteeriumidele (mul on vaja vanni, rõdu/terrassi/aeda ja mõistliku suurusega kööki, korter peaks olema tööst 2km raadiuses ja kenas/turvalises piirkonnas, garaaži rentimise võimalus oleks ka boonuseks). 

Ühte korterit ma oleks tegelikult isegi kangesti tahtnud, aga selle vastu oli viis inimest enne mind veel ka huvi üles näidanud ja omanik pole minuga ühendust võtnud, nii et ju ma siis seda ei saanud. Kurb. See tähendab, et järgmine nädal läheb samamoodi edasi. Hommikul seitsmest õhtul poole kümneni lihtsalt ringi lidudes.

Küll aga ei ole ükski selline visiit olnud mahavisatud. Isver, igal koteril ja selle elanikul on olnud nii erinevad lood, et... See kõik oli väga silmiavav. 

No näiteks ühes korteris elas NATOs töötav toooooohutu kõhuga jota, kellel oli korter nagu tõeline seapesa ja kes hakkas sealt Hiina kolima. Päris suur väljakutse see ettevõtmine, ma ütleks - maailma praeguses asjades seisus NATO esindajana Hiina kolimine.

Teist tuli näitama väga kõrgel poliitilisel positsioonil töötav poolatar, kes oli üleni hingetu ja kortsus (no ta riiete kortsudel olid ka ikka kortsud) ning kes esimese asjana poolnutuga retooriliselt küsis, et kui palju maailmal neid kriise nüüd veel järjest välja käia on, et tema enam ei jaksa.

Üks korter oli imelises kohas ja imeliste vaadetega penthouse, millel oli 25-ruudune terrass ja 360-kraadised vaated üle terve Brüsseli kuni aatomikuni välja. Ainult et selle köök oli täpselt dušikabiini suurune. Sinna mahtus gaasipliit ja valamu, rohkem mitte midagi. Ei mingit tööpinda. Kokkajagi ei mahtunud seal pliidi ees ümber keerama. Korteri omanik oli üks kena Rootsi araablane, kes nägi, et ma selle peale ehmatasin. Ta siis lohutas, et ärgu ma muretsegu, ta on seal köögis big dinnereid ka valmistanud. Aga no ma arvan, et ma tahan peaaegu iga päev tema mõistes big dinnerit valmistada. Nii ka ikka ei saa.

Üks korter oli jube äge, suure privaatse terrassiga ja hästi omanäoline. Selline nagu konverteeritud tööstushoone õhustikuga ja nii. Ainult et see asus õnnetuseks kaks kvartalit väga kahtlases piirkonnas, kus liikusid igasugused karvased, sulelised ja narkarid. Nii et kohe maaklergi ütles, et tema oma õele küll ütleks, et ärgu ta siin õhtul üksi majast välja mingu. Noja siis teine häda oli see, et korter oli küll kenasti renoveeritud, aga maja mitte. Koridor oli jube, kelder veel jubedam. Pesumasinaruumis hallitas ja laest oli kukkunud alla nii mitu tellist, et seal oli kohe korralik sülesuurune auk. Noh. Ka jälle häda, korterit armastaksin väga, aga väljas ei saaks sealt kunagi käia.

Üks oli mingi Iiri vanatoi esimene päris kodu, millest ta rääkis nii sügava armastusega, et ma kohe ei söandanud talle öelda, et mulle see tegelt üldse ei meeldi. Ei olnud seal vanni ega väiksematki rõdu, värvid olid hirmus sünged ja köök tilluke pime punker. Oli selge, et onu oli seal olnud väga õnnelik ja ta tahtis mu surnuks rääkida sellest, kuidas neil kõik mööbel seal on kunagi olnud ja kes kõik selles majas elavad, milline on tema 87-aastase naabri iseloom ja kuidas ta peab alumise korruse hambaarsti tööharjumusi imelikeks. Aga no ma teadsin suht ikka uksest sisse astudes, et see pole päris minu jaoks.

Noja nii edasi ja nii edasi. Muidu see Brüsseli korteriturg tundub olevat üsna labiilne. Asjad, mis on vaevu üles pandud, on juba võetud, oma soovist tuleb kohe külastuse ajal teada anda ja samas kõik muudavad kogu aeg meelt ka. Üks Itaalia tädi sattus mu korterivaatamise soovist nii vaimustusse, et teatas, et ma sobin imeliselt. Siis aga tühistas vaatamise 15 minutit enne vaatamist ära, sest ta olevat korteri juba välja üürinud. No mis siis ikka. Aint siis läks kaks tundi mööda ja ta kirjutas uuesti, et tal nüüd tuli ikka mõte, et äkki ma ikka tahan ta korterit, sest ma ju tahtsin vähemalt kaheks aastaks, aga tema lubas korteri ära ainult aastaks. Et oleks nii palju mugavam, kui ma ikka tuleksin. No jee raitt. Nii ka asjad ei käi. Kui ta on juba kellelegi teisele lubanud ja nii. Siis ta on valmis mulle ka samamoodi käru keerama, kui veel parema pakkumise leiab.

Või siis nüüd eile helistas mulle see tädi, kelle juures mul juuliks ajutiselt tuba on võetud. Ta on sihuke Maroko tädi, kes on iseenesest kohutavalt lahke, aga kohe nagu nii lahke, et see on lausa purutüütu. No iga kümne minuti takka on tal vaja mu uksele koputada või mu äraolekul mulle pidevalt helistada. Kusjuures põhjuseks on näiteks tungiv soov tuua mulle karp tooreid mune. Millega mul ei ole mitte midagi teha, sest potti, panni ega pliiti pole. Enivei. No ta jälle helistas nüüd. Ja hakkab pihta, et mul on küll juuli lõpuni talle kõik ette makstud ja nii, aga nüüd ta leidis kellegi, kes tahaks seal toas hakata nüüd kohe elama ja jääda kaheks aastaks. [See ei mahu mulle ka pähe, see on üsna ahistav ja klaustrofoobne tuba, kus ükski uks ei käi eriti hästi lahti, kapp tahab kaela kukkuda ja pole isegi vetsu.] Et kas ma palun-palun-palun elaksin ülejäänud juuli tema allkorruse väiksemas toakeses, kui ta mulle osa raha tagasi ka maksab ja nii. Ohjah. Et nagu nii kiiresti kõik muudkui kogu aeg meelt muudavadki.

Aga ega sellest midagi pole. Eks asjad käivadki ju nii. Küll ma midagi leian. Homseks on mul jälle mitu vaatamist kokku lepitud, neist kaks päris paljutõotavad. Tahaks küll loota, et järgmisel nädalal saab selgeks, milline peavari mind augustist ootab. Siis saab hakata vaatama, et millal ja kuidas see kolimine hakkab käima ja nii.

Muidu tööst ja kolleegidest jäid väga head muljed. Eks sügisel ilmselt läheb tempokaks, kui mul juba on omad menetlused, millega pidevalt tegeleda ja nii. Aga siiski. On põnev ja huvitav ja inimesed on ka väga meeldivad ja abivalmid. Kõik püüavad mind natuke integreerida ja nii. Kusjuures isegi mulle seni täiesti tundmatud inimesed, keda ma pmst ainult nimepidi teadsin, on tulnud lagedale uskumatute abipakkumistega, stiilis et tahad, tule ela suvel minu juures, me puhkusel, aga meil on aed ja vaarikad ja kassi saad ka näppida! Nagu lihtsalt fantast, kohe südame teeb soojaks! Või siis no stiilis, et kuule, näed, mu telefoninumber, et kui hätta jääd või midagi küsida on vaja, siis helista iga kell. Või et kui sul oma kraami jaoks muud lahendust ei ole, siis pmst võid meie garaaži ladustada, kui vaja. Nii tore. Nagu ei olekski võõras suur linn, kus kedagi tunne. Inimesed on nii lahked, et nagu oleks juba ammuilma vanad head usaldusväärsed sõbrad. Ülimalt südantsoojendav. 

Igatahes. Lõpetuseks aga üks õpetlik lugu sellest, kuidas ma esimest korda Leuvenis uisutrennis käisin. Sain FBs kontakti ühe ameeriklannaga, kes juba ammu Belgias elab ja seal täiskasvanute uisutamist edendab. Ta tundus hästi sõbralik, meeldiv ja abivalmis, kutsus mind oma broneeritud jääle, lubas treeneritele tutvustada ja puha. Ta on väga hea uisutaja, juba lapsest saadik jääl olnud ja nii. Samas noh, väga haritud või intelligentset muljet ta endast küll ei jätnud. Ma ei mõtle seda halvustava kommentaarina, ta oli väga avatud ja vahetu ja sõbralik, aga no pigem tundus lihtsameelne ja nii. Aga temaga ma sain küll jälle õppetunni, et kunagi ei tasu ikka teha inimeste kohta liiga tõtakaid järeldusi. Ma alahindasin teda kõvasti (ilmselt ameerikaliku liigfamiliaarse ja lobeda kõnepruugi tõttu), sest kui ma küsisin, et kuidas ta Belgiasse sattus, siis ta teatas, et ta tuli doktorantuuri tegema ja et ta on nüüd astrofüüsikadoktor, kes siiski on otsustanud nüüd ennast pühendada iluuisukostüümide õmblemisele. Inimestel on ikka täiesti uskumatud elud! Ikka kõigil on täitsa oma maailm!