Tänu sellele mitmes kohas pendeldamisele on mul nüüd ajatajuga jälle naljakasti. Mõnes mõttes tundub, et mul ei ole sellest nädalast midagi rääkida, aga järele mõeldes tuleb nentida, et pole üldse nii. See oli üks äärmiselt sündmusterohke ja toimekas nädal, lihtsalt sellesse mahtus nii palju, et näiteks esmaspäev ja teisipäev ei tundu üldse enam selle osadki. Need oleksid olnud justkui kuu aega tagasi. Aga kui nüüd veidi järele mõelda, siis ma leidsin endale selle üheainsa nädala jooksul Brüsselis kodu ja ostsin Eestisse suvila, kohtusin kohutavalt paljude inimestega, osalesin oma esimestel komisjonide koosolekutel, tegin ära kõik tööprogrammide koolitused, jagasin mitu päeva maid Maroko tädi ja paberimajandusosakondadega, käisin külas, sain iga päev miljon uudist, käisin uue osakonna suvepeol jne jne jne. Nii et kui nüüd hakata natuke üksikasjadesse laskuma, ei tohi seda nädalat sugugi maha kanda ega alavääristada. Ahjaa, ja esmaspäeval tõsteti mind ju veel sellest stuudiost välja, kuhu ma pidin algsete plaanide kohaselt juuli lõpuni jääma. See oli ka veel üks ilge draama.
Ühesõnaga, aga no peamiselt möödus nädal loomulikult lõputu ringijooksmise tähe all. Kogu aeg tuli tegeleda kas korterivaatamiste broneerimise või neile minemisega. Vahepeal oli vaja teha ka natuke tööd, aga ega ma sellele eriti keskenduda suutnud. Õnneks olid asjassepuutuvad kolleegid mõistvad ja lubasid mul ka koosolekute ajal mitte väga tähele panna, et ma saaksin veel kortereid sorteerida.
Esmaspäeval käisin vaatamas kahte üsna potentsiaalikana tunduvat paika, aga üks neist osutus olema nii pentsiku ruumiplaaniga ja pooleldi maa all olevaks, et ma armusin küll selle võluvasse aeda, aga korterit ennast ma siiski lõppkokkuvõttes ei soovinud. Teine alguses paljutõotav koht oli aga juba minu sinna jõudmise ajaks ära antud. Mis oli vbla ka päris hea, sest ma oleksin selle muidu võtnud, aga see oli üsna luurehimulise majaperenaise ja no ikka äärmiselt pentsiku ruumilahendusega. Mul oleks seal natuke raske olnud.
Üldiselt, Brüsselis ongi vist kõik elupinnad mingi kiiksuga. Selliseid kompaktseid ja normaalse põhiplaaniga kortereid on mulle vaatamiste valimisse kuidagi väga vähe sattunud. Küll saab kööki läbi vetsu, küll astutakse trepikojauksest otse dušikabiini, eriti levinud on välisukse panemine nii, et õueuks toob saabuja otse elutuppa kamina ette, aga popp on ka panna ülenisti klaasist seintega vannitube keset magamistube nagu akvaariume, milles lödistajat saab igast küljest mõnusasti jälgida... Minu praeguses stuudios on otsustatud vannituba teha ilma igasuguste lampideta. Lambikohtagi pole üldse ette nähtud. No pole ju pestes vaja valgust või kui on, siis jätad ukse lahti ja pesed esikutule valgel. Ühtlasi on selle WC mõeldud kuskile suvalisse kohta välja nii, et poti peale otse istuma ei mahu, sein on ees. Tuleb istuda sellise 30-kraadise nurga all, et põlved uksest välja jääks. Viimased sellised kogemused pärinevad mul Pariisist.
Sellesse esmaspäevapärastlõunasesse korterisse sisse astudes jäin ma aga kohe esimese hooga päris hämmeldunult mõtlema, et kuidas siia nüüd siis üldse ennast sisse peaks seadma. No see oli selline uhke anfilaad, minimaalsete vaheseinte ja kõrgete stukklagedega... Otse öeldes oli tegemist sisuliselt 100-ruuduse ristkülikukujulise saaliga, millel liigendust peaaegu polnudki. Sellist seinaäärt, kuhu voodi panna, ei olnud ka esmapilgul lihtne tuvastada, sest selle väheste seinte sees olid absoluutselt igal pool muudkui ainult uksed, radiaatorid, kaminad (3tk) või aknad. Ega ma poleks ka ühtegi muud mööblitükki osanud sinna loogiliselt paigutada. Kõik oleks pidanud panema keset saali kuidagi nii, et nende ümber oleks saanud iga päev ringmängu mängida. Et otse voodi kõrval söögilaud ja selle kõrval diivan ja selle kõrval kirjutuslaud ja. Nagu mööblipoes.
Majaomanik vist sai mu orienteerumiskatsetest aru, sest ta siis osutas iseseisvalt ja konkreetselt kohe näpuga, et vaadake, ma nüüd näitan - see külg seal on magamistuba, see siin keskel on söögituba ja see külg seal paremal on elutuba. Ma siis vaatasin ta näpu järgi, aga ikka oli raske aru saada, kust lõpeb elutuba ja algab söögituba ja nii. Ta siis kordas selgitamisest väsinud õpetaja kombel, ise näpuga raiuvaid liigutusi tehes: magamistuba, söögituba, elutuba. No jõuab juba kohale või?
Lõpuks ma hakkasin vähemalt magamistoa kohustuslikku asukohta taipama küll, sest ühest saalinurgast läks treppredel pool korrust kõrgemal lae all asuvasse vannituppa. Oleks tõesti mõistlik, kui voodi ei asuks sellele risti vastupidises saaliotsas. Vannituba oli muidu kena, selline maast laeni ulatuvate akende ja terrassiga. Jah, rõdu nimelt oligi selles korteris ühendatud vannitoa külge, mujalt sinna ei pääsenud. Eks siis iga üürnik saab ise otsustada, kas eelistab a) veemõnude nautimist kogu naabruskonna silme ees või b) nende imeliste maast laeni ulatuvate akende täiesti raiskavat kinnikatmist. Hmpf. Noja WC läks sellest valgusküllasest ja uhkest vannitoast veel natuke treppredelit mööda kõrgemale, hästi pimedasse punkrisse. Öösel pimedas pissile minnes oleks seal olnud ikka väga hea ennast ära lõhkuda. Ma tõsimeeli mõtlesin, et kes küll sellise asja peale tuli.
Aint et kui seda korterit poleks juba ära antud, siis ma oleksin selle võtnud ikka. Ma hakkasin selleks ajaks ikka juba üsna meelt heitma, et august tuleb peale, pooled inimesed on niikuinii juba puhkusel, pooltele päringutele ei vastatagi, kuhu ma lähen kahe nädala pärast oma kolaga? Õhtuti ei tulnud mul suurest murest enam isegi uni, peas keerlesid igasugused bürokraatia- ja kolimisvirvarrid. Noja ühele kolmapäevahommikusele korterivaatamisele läksin ma juba üsna otsustanult, et selle korteri ma lihtsalt nüüd võtan, isegi kui sel on mõni väike puudus.
Õnneks, aga ikka no täiesti õnneks selgus, et mulle meeldisid nii maja, maakler kui ka korter kohe esimesest silmapilgust. Poisil olid nii türkiissinised silmad ja ta oli nii ontlik ja korralik. Ja nii majas kui ka korteris oli avarust, isikupära ja valgust. Ühtlasi olid kõik mu soovid täidetud - vann oli, köök oli suur, terrass oli, garaaž ja kelder olid, külalised saab poolprivaatsesse kohta magama panna, hind oli normaalne, kvartal oli tore, töö lähedal, vaade imeline... Pmst käisin ma kõik toad korra läbi, võtsin kotist dokumendipataka ja ütlesin maaklerile, et teeme nüüd kähku asjad ära, ma võtan selle, kas ma võiksin järgmine nädal võtmed saada :)?
Tasapisi on muidu selgunud, et ega Brüsselis ei käi nii, et ma muudkui võtan selle korteri. Brüsselis tuleb esitada omanikule kandidatuur ja omanik siis kõigepealt ootab ja kogub kõik kandidatuurid kokku, kuniks ta mingil suvalisel hetkel esitatud paberite, palgatõendite ja iseloomustuste pealt vaatab, kes talle üürnikuks sobib ja kes mitte. Aga kuna me saime maakleriga ka nii hästi jutule ja ta sai aru, et mul on "natuke" kiire, siis ta oli mulle neljapäeva hommikuks omanikult siiski heakskiidu hankinud (avasin südamevärinal kirja, mille pealkiri oli "Teie kandidatuur korteri XX üürimiseks") ja reede hommikul kell 10.00 sõitsin juba kuskile Brüsseli äärelinna pärapõrgusse korterilepingut allkirjastama.
Omanik ise ei saanud reedel tulla, nii et teda ma polegi nüüd siis näinud. Tema pidi lepingu allkirjastama alles järgmisel esmaspäeval, või noh, see on siis nüüd homme. Mistap ma ilmselt tegelikult veel päris hõisata ei või. Mingi 0,1% võimalus on ikka, et ta mõtleb veel ümber või saab kuumarabanduse või midagi. Aga ma hoian ikka pöialt. Ja no meil on juba état des lieux ja võtmete üleandmine kokku lepitud, nii et lootust siiski on. Kusjuures, natuke hiljem selgus, et täpselt samasse korterisse oli 4 aastat tagasi soovinud elama asuda üks mu Ungari kolleeg, aga temal jäi asi katki, sest tal oli vaja kolida kuu aega enne kui korter vabanes...
No enivei. Jah. Et see oli siis selle nädala põhiareng. Ja nüüd. Nüüd võib juba järgmise sammu peale mõtlema hakata - et kuidas ennast seal sisse seada, mis kõigepealt kaasa haarata ja mida oma Luxi kolaga peale hakata...
Aga eks sellest kunagi hiljem. Ma nüüd rohkem enam ei jaksa kirjutada.
Mõnusat pühapäeva!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar